Esimese päeva õhtu

Grace istus ühes lauas ja rüüpas kõrgest klaasist õlut, jook, mis mugude maailmas meeldima hakkas. Naise tuju oli üsna madal, ta tahtis õpilastega hästi käitnuda, kuid juba esimene tund läks metsa. Miks pidid teismelised nii...Aktiivsed olla. Aktiivsed vingumise, norimise ja tüütamise osas.
OT:Lucius

Lucius oli mingil kentsakal ja üldse mitte temalikul põhjusel Kolme luuda sattunud. Ta vaatas seal hetke ringi, ning tellis omale viimaks ühe võiõlle. Võõrastega mees eriti seltsida ei tahtnud. Õnneks nägi ta ühes lauas üksinda istumas Sigatüüka lendamise professorit. Grace, kui ta nüüd ei eksinud. Neid oli isegi tutvustatud. Naine oli esimest aastat sigatüükas. Lucius oli seal juba kuus aastat õpetanud. "Kas võib liituda?" küsis mees ükskõiksel ilmel, kui oli seisatanud Grace'i juures.

"Jah," sõnas Grace. Lucius Syracuse, Slytherini majavanem, oh joy. Kui mees oli sama ülbe, kui mõni teismeline sealt, siis pidi tulema tore õhtu. Loodetavasti vastas mehe mõistus tema vanusele, head jutuajamist oli uuele õpetajannale tohutult vaja.

Lucius noogutas tänulikult ning võttis istet, asetades oma kannu võiõllega lauale. "Kuidas esimene päev siis möödus?" küsis mees viisakalt, aga tema ilme oli endiselt ükskõikne ja muutumatu. Ta sobiks ideaalselt pokkerit mängima.

"Jubedalt," vastas Grace ausalt. "Mind ei võetud üldse vastu," lisas naine ja lonksas õlut. Ei tea, kuidas mehe esimene päev oli möödunud, oleks ehk näpunäiteid saanud. Rachel joonistas lauale sõrmega ringe, ta tegi seda alati, kui neidis end halvasti tundis.

Syracuse kergitas üllatunult kulme, kuid kuigi kaua see emotsioon tema näol ei püsinud. "Kuidas siis nii? Mis juhtus?" tundis mees huvi. Tema esimene päev möödus umbes nii, nagu kõik teised Sigatüükas. Õpilased katsetasid ikka, et kus mehe piir on, aga Lucius oli karm õpetaja ja kuigi kaua tema närvide peal tallata ei juletud. Ta võttis majadelt üsna armutult punkte või jättis õpilased peale tunde. Tühje sõnu mees ei loopinud. Kui ta ütles, siis nii ka oli.

"Gryffindor ja Slytherin sattusid sõnelusse," tegi Grace juhtunust lühikese kokkuvõtte. Ja üsna leebe. "Ma ise ka ei osanud õigel ajal takistada," lisas naine. Oeh, see õpetaja amet oli päris raske. Eriti, kui kogemused puudusid täielikult. Ehk oleks pidanud siiski õega moemaja asutama nagu esialgne plaan oli.

Lucius noogutas ning rüüpas oma joogist lonksu. "Neid sõnelusi tuleb ette küll ja veel," lubas mees. Polnud vahet kes alustas. Kindel oli see, et neid sõnelusi tuli veel ette. "Pealegi on lendamine niivõrd konkureeriv ala, et see on loomulik, kui seal pisut sõneletakse. See käib asja juurde," oli mees veendunud. Tossikestest ei saanudki õigeid võlureid.

"Tore," sõnas Grace hädise naeratusega. Jess, veel tülisid, mida lahendada. "Aga ilmselgelt ei tulnud me kumbki siia, et veel koolist rääkida," pakkus naine ja lõpetas selle ringide vedamise. Rachel ajas end toolil sirgeks ja naeratas, ta ei tahtnud endast halba muljet jätta.

"Siis mis oli teie eesmärk?" küsis mees ja hoidis oma ükskõikset pilku naisel. Tal polnud endal aimugi, miks ta seal oli. Lihtsalt uitas mööda tänavaid, kuni oli jõudnud sinna, tegema kestab mida. Õnneks polnud ta ainus õpetaja, kes seal oli.

"Ma pole ise ka kindel. Üks põhjus oli tegelikult see, et ma pole siia peale kooli lõpetamist sattunudki," lausus Grace mõtlikult. Viimati saigi siin klassikaaslastega peale lõpetamist ja enne kojuminekut käidud. Lucius mõjus naisele kuidagi külmalt.

Lucius oligi külm. Isegi väljaspool kooli oli ta külm. Mees rüüpas lonksu oma joogist. "Kui see väga suur solvang teile pole, siis kui vana te olete?" küsis Syracuse ja silmitses naist. Millegi pärast arvas ta, et naine on vanem, kui tema oli, kui ta kooli õpetajaks tuli. Aga samas, tema oli omal ajal väga noor ka ja eluisu sai otsa enne, kui see õieti alatagi jõudis.

"Ei, see ei solva mind. 22," sõnas Grace. Tuju oli jälle alla langemas, tundus nagu vestlus oleks mehele piin ja kohustus. Esimene päev möödus ikka nii toredalt. Naeratus kadus Racheli näolt. Nane kaalus tagasiminekut Londonisse, kuid ta ei tahtnud nii kiirelt alla anda.

"Mina olin kaks aastat noorem, kui ma õpetama asusin," lausus mees mõtlikult, ning rüüpas sõõmu oma võiõllest. "Nad harjuvad ja rahunevad," arvas Syracuse. "Või muutuvad hullemaks. Sa ju oled kuulnud mis toimub. Puhtaverelised kiusavad segaverelisi. Asi muutub aina hullemaks," selgitas Lucius.

"Hullemaks? Ma lootsin, et...," naine peatus. Isegi tema kooli ajal öeldi Voldemordi kohta Tead-Küll-Kes. "Et Voldemordi surmaga läks asi paremuse poole," lõpetas Grace lause. Ta ise oli ka segavereline, ema mugu ja isa võlur.

"Läkski. Mõneks ajaks," lausus Syracuse. "Aga pärast mõningaid aastaid tõusis vana vimm tuhast nagu fööniks," lausus mees ja muigas kergelt asja iroonilisuse üle. Surmasööjad olid koguaeg olemas olnud. Nad olid tapnud ta kihlatu. Mõned neist küll andsid alla, aga paljud põgenesid ja ootavad aega, mil nad tagasi saavad tulla.

"Kas...Kas koolinoored on ka kuhugi värvatud?" küsis Grace vaikselt. Ta ise oli Koolidirektori Armees, mis tegutses rohkem selle pärast, et see oli traditsioon. Salajane traditsioon. Ilmselt oli nüüd ka vastane sellele tekkinud.

Syracuse kehitas õlgu. "Ilmselt küll. Need ullikesed ei teagi, millega nad end seovad ja varem või hiljem on sõda lahti ja süütud inimesed surevad," selgitas mees. Ta rüüpas lonksu, ning ohkas. "Ma loodan, et te oskate enda eest seista," lausus mees.

"Kas te olete puhtavereline?" küsis Grace vaikselt. Ilmselt oli, kuidas ta muidu Slytherini majavanem olla sai. "Arvestades tänast tundi, ei," lisas Rachel ausalt. See läks nii metsa, kui veel minna sai.

Syracuse noogutas. Jah, ta oli puhtavereline. Tõesti, kuidas muidu sai ta olla Slytherini majavanem. Kuigi tema jaoks see puhtaverelisus nii oluline polnud. "Aga ma ei tee vahet," lausus mees. Ta oli oma elu jooksul näinud, et ka segaverelised võlurid olid väga tugevad ja austusväärsed. Viimase naise lause peale mees ohkas. "Siis peate end kaitsma õppima," lausus Lucius.