Peaaegu öösel.

Dave liikus vaikselt lossist välja, ning süütas suitsu. Paki taskusse surunud tõmbas ta mantli krae kõrgemale, et kaela katta ja peitis siis suitsu hõõguva otsa oma peopessa. Mõne minuti lihtsalt ringi tuianud avastas kutt end aga üldsegi keelatud metsa servalt. Üksinda ta tavaliselt sinna sisse ei läinud, kuid mida tal karta oli vaja. Mittemidagi, ning pealegi oli noormehe must võlukepp selleks ettenähtud kohas püksirihma külge kinnitatud vutlaris. ''Kena lugu küll.'' Ohkas Dave vaikselt, kui end metsa sisse jõudes vabamaks lasi, ning kivile istuma sättis. Uue suitsu ette pannud asus ta seda vaikselt tõmbama, ning silmitses siis nukrat taevast, mis justkui masetseks.

OT:Feel free to join!

Kusagilt kostus raksatust ning eemal tõusis suur linnuparv õhku. Seejärel kostus karjatus ning järgmisel hetkel oli kõik vaikne. "Kurat küll!" vandus kellegi pahane tütarlapse hääl sügavalt metsa seest. Noh, mitte päris sügavalt enam, aga just sealt oli Samara Soul tulnud. Ta hoidis käes enda lumivalget võlukeppi, millega ta ümbrusesse valgust näitas.

Ta tõusis puu tagant püsti, hoides samal ajal sellest kinni ning vaatas enda verist põlve. Ei no, väga tore. Nüüd pani ta juba metsas matsu ka, kukkudes põlvega vastu kivi. Hea, et see oli põlv, mis oli vastu kivi lennanud, mitte habras pea, mis võis väga kergelt pooleks murduda. Kolju mõra oli talle juba tuttav teema, miks mitte siis oma pea täiesti lõhki kukkuda?

Tütarlaps ohkas nõutult ning uuris mõni hetk enda põlve. Järsku kuulis ta aga raksatust, mida ei olnud tema põhjustanud. See tuli eest poolt, Sigatüüka poolt. Tüdruku ilme läks kaameks ning koheselt suunas ta enda võlukepi koos ereda valgusega hääle suunas. Ta arvas, et see on mõni professor. Ta Kuuleks, kui keegi loom tema teele ette satuks.

Samara süda hüppas rõõmust, kuuldes tuttavat häält. See oli ju Dave, mitte mõni professor, kes enda tulekuga tüdrukule peaaegu sita püksi ehmatanud oli. Kuulnud noormehe palvet, langetas neidis kiirelt enda võlukepi ning jooksis nüüd üle kivide ja kändude temani, jäädes otse tema ees seisma. Mmm, suitsulõhn. Samara oleks andnud kõik, et hetkel endale üks kanepipläru kokku keerata, kuid ta ei tahtnud ei Max'i ega Darren'iga jamasid, rohkem.

Jälgides noormehe hoiakut ning tolle katkist nägu, ilmus tahtmatult tüdruku näole võigas naeratus. Max oli selle kõik sinna tekitanud! Kui uhke Sam oli. Aga samas oli Javier'i enda nägu ka päris korralikult sodi olnud, plus veel tolle roided ning selg... Tüdruk väristas õrnalt enda õlgu. Ta ei hakanud sel teemal noormehega rääkima, sest oli talle öelnud, et kui ta kuuleb, et tal ja Max'il veel mingi jama on, saab slytherinlane Samara võlukeppi tunda. Muidugi ei oleks ka Max'il vedanud - tüdruk ei oleks oma parimat sõpra enam kunagi näha tahtnud! Ta ei tahtnud muretseda, kellegi pärast ei tahtnud.

"Haavad annavad tunda, jah?" oli tüdruk siiski sunnitud ütlema, kui ta ühele veidi niiskele kännule istuma vajus ning noormehe nägu vaatas. Tütarlaps kandis musti liibuvaid latekspükse, musta maikat ning kuulivööd, mis tema puusadele kinnitatud oli. Tüdruku õlgadel oli must mootorratturite nahktagi ning jalas kandis tüdruk sõjaväesaapaid. Pikad juuksed olid tüdrukul lahtiselt õlgadel.

Samara näole ilmus rabatud ilme ning ta oli ausalt öeldes suht keeletu. David oli seda teinud t e m a pärast? Miks? Tütarlaps köhatas vaikselt ning raputas pead. "Minu pärast?" kordas ta noormehe sõnu, näol mõtlik ilme. Ta ei saanud aru ning ta ei teadnud, et Dave temast hästi mõelda võis. Muidugi oli tunne vastastikune, aga Max oli tüdruku parim sõber juba kuus aastat olnud ning ausalt öeldes olid tüdrukul ka tunded noormehe vastu. See seletas asjaolu, miks oli tüdruk Davidit ise löönud. Kuid ta oli ka Max'ile kõrvakiilu andnud. Mõlemad said võrdselt.

Ta turtsatas. "Ta ei pannud kitsa," lausus neidis rahulikult. Talle hakkas tunduma, et tegu oli väga suure arusaamatusega. "Ta tuli peksasaaduna tuppa, kus ma end ravisin ning ta rääkis mingist slytherinlasest. Kes muu slytherinlane veel nii hästi kakelda oskab, kui Sina, David," lausus tütarlaps leebelt. Ta võttis suitsu noormehe pakist, leidis enda taskust hõbedase zippo ning süütas suitsu. Tavaline suits, Max ja Darren oleksid narrid, kui nad selle pärast närvi läheks.
Tõmmanud enda süüdatud suitsust paar mahvi, ohkas Sam, viies enda pilgu oma jalatsitele, mis märjast rohust läikisid.

Ta naeratas taas, kuid teadis, et ei saa Javieri saladust noormehele öelda. Max ei olnud öelnud, et tüdruk seda teha tohib, seega kehitas ta kõigest õlgu ning võttis uue mahvi. "Max lööb mu maha, kui ütlen." lausus ta. Nüüd pööras ta enda pilgu taevasse. Täiskuu. Huvitav, kus Max hetkel olla võiks?

Samara vaatas pikalt noormehele otsa ning tal tekkis uskumatu tunne sisse. Teda võeti omaks. Slytherinlane võttis ta omaks. Algul Darren ning nüüd tema. Tegelikult ei imestanud Samara seda absoluutselt. Tütarlaps sobiks ääretult hästi sellesse majja, kui temas oleks ainult võluverd, kasvõi natukenegi. Tema ju ei teadnud, et tema 15-sajandisse kuulunud vaarvanaema oli puhastverd nõid, kuid ilmselt isegi Sõõlamiskübar ei suutnud selle vaarvanaema neidise minevikust üles leida, et tüdrukut Slytherin'i asemel Gryffindor'i paigaldas. Väga armas. Lihtsalt suurepärane.

Tütarlaps ei lausunud esijalgu midagi vaid põrnitses maad, mida ta pimeda ning põhjatu auguna nägi. Ta kimus liigagi kiirelt enda suitsu ning tõmbas endale kurku, hakates köhima. Tavaline suits oli siiski midagi muud, kui väike kanepikõss, millega Sam harjunud oli. Tavalist tubakat suitsetas tüdruk heal juhul kord kuus ning saedagi tavaliselt ainult Sookie või Davidi seltskonnas. Nad lihtsalt olid sellised - halvale teele viivad. Tüdruk muigas õrnalt selle mõtte peale, kui enda rohelised kassisilmad slytherinlasele pööras ning tema pilgule vastas.

"So-soh," kostis ta. "Ja miks siis?" tahtis ta tõesti teada. Tõesti, mis Davidil sellest, kas Samara elab või sureb? Mis Davidil sellest, mismoodi ta Samarat kutsus. Ta ei imestanud sugugi, et kutt tundides tõmbles, sest oma sõprade ees oli kõigil vaja ju esineda. Tüdruk sai sellest aru ning seetõttu lõi ta ka käega. Ah, kuradile. Ta naeris vaikselt. "Aga mis august sa ikkagi seal rääkisid? Nagu... mul jäi tõsiselt karp lahti. Seda oleks saanud ju kaheti mõista: sa kas andsid vihje, et ma oleks siiski pidanud surema või siis vihje hoopis sellele, et ma olen lits?" Tüdruk oli süütu ning see tegigi asja nii pagana irooniliseks. Samara oli kõigest kahe noormehega suudelnud. Ja ühe tüdrukuga, olgugi, et Sam oli täiesti hetero. Muudmoodi ei saanudki. Aga Sookiega oli täispeaga lõbus.

Viimaks ta aga ohkas ning ta langetas taas enda pea. Ta ei teadnud, kas rääkida Davidile või mitte. Dave oli üks tema lähedaisemaid sõpru, aga MAx oli tema parim sõber. Noormees ei olnud andnud talle luba rääkida. Aga samas ei olnud ta ka rääkinud, et kellelegi öelda ei tohi. Tüdruk ohkas. Ta otsustas, et ei räägi, kuid annab vihje. Kui David ära arvab, siis pole see vähemalt Sam'i süü. "No ütleme nii, et oleks parem, kui sa temast tegelikult eemale hoiaks. Ta võib su kogemata lausa tappa, ilma, et ta end kontrollida suudaks." Jah, ta oli näinud Max'i vihahoos. Kui Londonis Samueli sõbrad tüdrukut vägistada üritasid, oleks MAx nad kõik äärepealt tapnud. Ta oli ikka päris marus olnud. Nii vihasena polnud Sam teda veel näinudki ning see hirmutas teda endiselt.

Samara kergitas üht kulmu, kuid noogutas viimaks, puudutamata enam seda teemat. Selle asemel tõmbas ta enda suitsust viimased mahvid ning viskas selle seejärel maha, olgugi, et sellest oleks veel vähemalt kaks mahvi tõmmata saanud. Samara ei suitsetanud enam eriti. Ta oli hakanud loobuma nii narkootikumidest kui ka suitsudest. Alkoholiga tal probleeme ei olnud, sest ta ei joonud kuigi tihti ning siis käitus ta ka väga normaalselt, mitte ei teinud end naerualuseks.

"Olen jah," vastas Samara viimaks David'i küsimusele. Esimene kord oli ta sügaval metsas käinud koos Kaliniga, kuid see õhtu oli igal viisol väga valesti kiskunud. Algul oli Kalin hakanud tõmblema sellepärast, et Samara soontes ei voola võluri verd ning seejärel olid nad kukkunud mingisse auku ja võidelnud hiidämblikuga e. siis tema eest ära joosta. Oli teada-tuntud fakt, et Samara kartis ämblike rohkem, kui surma. Ning seejärel oli ta hakanud üksi metsas ringi kolamas käima ning oli avastanud vana onni, mille keegfi kunagi ehitanud oli. See oli väga logu ja räsitud, väga väikse olemisega. Kuid Samara oli selle onni nahaalselt endale võtnud ning selle ära parandanud. Ta oli sinna isegi tiigrinaha tarinud, et oleks koht, kus pikutada. Püsti seismiseks oli see onn liiga väike, madal.

Ta kergitas õrnalt kulme, kuid kehitas seejärel õlgu. Olgu, las ta siis näitab. Miks ta peakski sellest kellelegi rääkima, tüdruk ei mõistnud. Ning seejärel tiriti teda käest nii jõuliselt, et tüdrukul oli tunne, et Dave rebib ta käe otsast. Samara sai puude okstega vastu jalgu ja nägu, sest ta ei jõudnud enda nägu kätega varjata. "Ai.. Oota nüüd, Dave!" hüüatas Samara hingeldades. Ta küljel pistis ning üldse tundis ta end väga halvasti. Sellise riietusega, mida tüdruk kandis, oli kuradi jama joosta, eriti veel sellises künklikus metsas, kus juured jala alla jäid.
Ning viimaks jäid nad seisma. Tüdruk hingeldas sügavalt ning kähedalt. Tal oli nii valus. Hetkeks tahtis tüdruk isegi enda pea noormehe õlale puhkama panna, kuid ta mõtles ringi ning toetas end hoopis vastu üht puud.
Ta kangestus hetkeks, kuid kehitas seejärel õlgu. Ta ei kavatsenud otse midagi välja öelda. "Mõtle täiskuu peale," lausus Sam kõigest ning sulges enda silmad. Ta ei tahtnud seda reaktsiooni näha.