Öösel.

Samara kord oli sellisel kelaajal mööda lossi ringi kõndida ning patrullida, kuid seekord oli tüdruk üsna kindel, et kedagi lossi peal ei ole. Kuna oli kätte jõudnud detsembrikuu, oli loss ka ääretult külm ning isegi selle sees puhus tuul.

Tütarlaps hoidis enda käes võlukeppi, valgustades sellega teed enda ees. Kui ta ühelt vaimult aga sõimata sai, kustutas ta tule ning pistis võlukepi taskusse. Seejärel hakkas ta edasi mööda külma ning rõsket koridori kõndima, valge hommikumantel lahtiselt õlgadel looklemas. Tütarlaps kandis endiselt enda ööpesu (lühikesed püksid, maika) ning oma hommikumantlile oli ta kinnitanud hõbedase koolivanema märgi.

Viimaks seadis Samara enda sammud millegi pörast Öökullitorni poole. Vot seal oli küll külm. Siidist pesu all tekkis neidise ihule kananahk. Aga millegi pärast arvas ta, et just seal on keegi. Keegi, kes ei tohiks seal olla.
Nüüd lükkaski tüdruk ukse lahti, kuid nähes, et tegu pole mingi suvalise õpilasega vaid hoopis Dave'ga, ohkas neidis kergendunult ning lükkas enda järel ukse kinni. "Ma nii arvasin, et leian siit kellegi eest," lausus ta noormehe poole kõndides. Ta võttis tema käest Tuliviski ning rüüpas sellest mõned sõõmud. Silma pilgutades ulatas ta pudeli noormehele tagasi.

Samara muigas mõrult, pöörates seejärel enda pilgu uksevast välja. Ruumis ei olnud ainsamatki akent ning tõesti, tüdruk võis väga kergelt haigestud. Ta kandis ju kõigest õhukest ööpesu, mis ei varjanud eriti tema nahka. Mida vähem riideid (öösiti), seda parem, arvas tüdruk. Keha pidi ju puhkama ka.

Tütarlaps pööras enda pilgu endale ning tõmbas kulmu kortsutades mantlihõlmad koomale, tundes, kuidas tema põsed õrnalt punetavad, justkui oleks hoopis tema see, kes jokkis on. Lõhnad Dave'i juurest olid juba kaugele tunda. "Tegelikult mitte," lausus tüdruk laialt haigutades. "Patrullisin. Kohustused, mäletad neid veel?" Tütarlaps kinkis slytherinlasele ühe enda kelmikatest naeratustest ning pööras seejärel enda pilgu tagasi kuule, mis väljas paistis. Kuradi külm. Nii külm.

"Miks sa siin nõnda üksi oled ja jood?" päris tütarlaps, pöörates end nüüd ringi. Kuu ei olnud sugugi nii huvitav, kui David.

Samara muigas taaskord, paratamatus, mis teha. Ta kõndis noormehe ette ning kummardus, olles oma näoga tema omale väga lähedal. Ta libistas enda nimetissõrmega üle slytherinlase põse ning päris sosinal: "Miks nii?"

Vastust ta sellele küsimusele tegelikult ei lootnud, olgugi, et noormees võis seda vabalt ka anda. Ta ajas end taaskord sirgu ning pööras slytherinlasele selja, kõndides tagasi akna juurde, libistades enda käed aknalauale. Nüüd vaatas neiu taaskord välja, kuid seda selleks, et eirata Dave'i pilku. Noormees teadis teda väga hästi. Võib-olla isegi liigagi ning noormees oli keegi, kellele Sam ei osanud valetada. Kõikide teiste puhul sai Sam seda lihtsalt teha.

Viimaks ohkas tüdruk ning kehitas õlgu. Ta libistas käega üle enda juuste. "Ma ei saanud magada," lausus ta viimaks. Ka see oli tõele vastanud. Viimasel ajal oli tüdruk ääretult halvasti maganud, und ei olnud üldse tulnud. "Viimasel ajal on nii palju juhtunud, vaata. Ja ma ausalt öeldes ei tea enam, kuidas olla või mida teha. Tahaks siit ära. Ma ei tea. Ja ma ei tea sedagi, miks ma sulle enda muresid kurdan, D." Samara ilme oli tõsine ning nõutu. Ta tahtis end purju juua, kuid viimasel ajal oli ta aru saanud, et ega see ka asja paremaks ei muuda. Ameleb jälle mingi tüübiga ning hiljem ärkab üksi.

Samara oli sunnitud end aeglaselt ringi pöörama ning nüüd vaataski ta enda mahedate roheliste silmadega otse slytherinlase omadesse, justkui ta tahaks neid enda pilguga läbi puurida. Noormehe puudutused tõid kananaha tüdruku ihul esile ning see oli ka hästi tunda. Tüdruku keha tõmbus siidpesu all pingule. Ta ei olnud väga-väga ammu ühegi täiesti tavalise ja normaalse inimese puudutust tunda saanud. Alati kas libahunt või vampiir, aga ei midagi normaalselt. Kuidagi harjumatu oli, hea vaheldus.

Ta oleks tahtnud naeratada noormehe sõnade peale. Oli ju Samara tavaliselt see, kes kuulas, kuid ei osanud midagi vastu öelda. Ta võis küll nõu anda, aga viimasel ajal oli sellest rohkem kahju, kui kasu. Tüdruku elu oli segi paisatud ning ta ei leidnud, et tema eriti kuigi hea nõuandja oleks. Ta oli end sidunud libahundiga, tema parim sõber oli libahunt, ta soovis saada vampiiriks, et jätta praegune igav elu seljataha, Sookie on kuskile nii ära kadunud, ilma, et oleks endast mingit kirjagi maha jätnud, eksamid tulevad aina lähemale, mis tähendab, et pinge koolis läheb raskemaks ning nüüd veel Võistlus ka, kuhu teda nende majast valiti. Koolivanemana pidi ta Gryffindor'i au sees hoidma, aga tegelikult ei olnud tal sellest võistlusest sooja ega külma.

Samara seiras endiselt noormehe nägu ning libistas väikse kõhklusega enda käe noormehe omale, puudutades õrnalt sõrmeotstega D pöialt, mis tüdruku põsel aset leidnud oli. "Ma lihtsalt," sosistas ta kähedalt. Paratamatult oli tal hing kinni jäänud. "Ma olen kaotanud enda sisemise rahu. Ma ei taha siin olla. Siin, Sigatüükas, ma mõtlen."

Samara ei osanud midagi noormehe küsimuste peale vastata, sest ta ei teadnud isegi, kus ta olla oleks tahtnud. Ilmselt kuskil, kus ei olnud selliseid probleeme, kus ei olnud vampiire ning libahunte ja kus oli elu normaalne. See kõik ajas tüdruku pea lihtsalt nii valutama ning ta soovis, et ei oleks Max'i ja Darren'i saladustele jälile jõudnudki. Aga nüüd oli liiga hilja. Muidugi võis alati ka mälu muuta, aga see oleks ka nõme olnud.

Ta ei vastanudki noormehele midagi. Selle asemel libistas ta õrnalt enda jahedad käed slytherinlase põskedele, uurides tolle katkist nägu. "See on endiselt see teema, mis Max sulle tegi?" imestas tüdruk. Ta ei teadnud ju midagi sellest, et David oli vahepeal jälle kaklemas käinud. Neidis libistas õrnalt pöidlaga üle ühe noormehe haava ning langetas seejärel õrnalt enda käed, toetades end puusadega vastu aknalauda. Ta ei pööranud enda pilku aga prefektilt vaid jäi teda nukralt silmitsema.