Ah, ära räuska

Aga Kalin tahtis tõesti teada, miks Adrianna selline oli. Ta ei tahtnud neidist ära kasutada. Ja siis käratas Adrianna talle ja tõukas ta uuesti vastu maad. Kalin karjatas valust, mis ta peast läbi käis. Ta ei olnud sedasi võimeline varsti normaalselt mõtlema. Ou, mis siis saab, kui Adrianna ta mälukaotusesse peksab? See poleks ka tore. See oleks palju hullem variant, kui surnuks peksmine. "Lõpeta!" käratas kalin ja sulges silmad, haarates oma ninajuurest. Faking valus oli ju. Varsti tulevad valupisarad juba ja siis saab Adrianna teda piripilliks ja kes teab, milleks veel sõimata. Kalin ohkas ja pööras pea küljele, lastes oma ninajuurest lahti. Ta sülitas taas verd oma suust välja. Mida ta teinud oli, et selle ära teenis?

"Ma olengi," lausus Kalin. "Ma ei pea end sinust paremaks ju. Miks sa mind peksma pead?" küsis Kalin väsinult. Ta ei jaksanud vastu hakata. Viimaks haaras ta neidise kätest ja tõmbas ta enda peale kõhuli. "Lõpeta," sosistas Kalin. Nüüd ei saanud Adrianna midagi teha. Aga kui ta rapsima hakkab, ei jaksa Kalin teda kinni hoida ilmselt. Ta pea huugas ja kutt oleks ühe valuvaigistava loitsu eest ükskõik mida andnud vist.

Kuidas suutis Adrianna peksta Lucy poolsurnuks ja nüüd Kalini peksmisel väsis ta kiiremini ära. Olgugi, et Lucy peksmisel pidi Adrianna palju rohkem vaeva nägema. "Ma tean," sosistas Kalin neidisele vastuseks. Tõesti. tšikk oli teda juba julmalt peksnud seal ikka väga sodiks ja nüüd ütleb, et vihkab kutti. No sh*t Sherlock. Kalin lasi Adrianna kätest lahti, kui näis, et neidis enam talle viga ei tee nii väga ja keeras neid ümber, nii, et tema oli nüüd neidise peal. Kalin ajas end vaikselt püsti ja löntsis järveni. Ka tema tahtis end pesta. Kutt vajus põlvili vee äärde ja kastis oma käed vette, visates hetk hiljem endale vett näkku. Ooh, mõnus. Huvitav, kas Adrianna oli nüüdseks reaalselt väsinud või ründab ta uuesti.

Aga kalin keeras end kiirelt tüdruku jala alt ära, istudes nüüd veidi eemal, seljaga järve poole ja näoga Adrianna poole. Ta ohkas, et neidis ka ei väsinud. Kuti nägu oli nüüdseks peaaegu täiesti puhtaks pestud, aga värsket verd voolas sinna juurde. Miks Adrianna alla ei anna? Kas ta tõesti ei tüdine juba? Kalin vaatas neidisele silma, suutmata end liigutada. Ta pea lõhkus hullemini, kui see kunagi varem oli lõhkunud. Täiesti kohutav, kui palju kahju suutis üks eit kutile valmistada. Sinna järve ei kavatsenud Kalin igal juhul suplema minna. Peksku Adrianna teda kasvõi poolsurnuks ja tehku talle veel palju haiget, aga järve ujuma ta ei lähe. Ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt. Kalin vihkas vett vist rohkem kui midagi muud.

Kalin ohkas väsinult, valust ja jõuetusest, kui Adrianna ta selili paiskas. Vesi puudutas ta juukseid. Thank god, et ta veele lähemale ei istunud. Muidu oleks Adrianna ta ilmselgelt vee alla surunud. Hetkel aga puudutas vesi vaid kergelt ta juukseotsi. Niipea kui neidis oma rusika tõstis, tõstis ka Kalin oma käe Adrianna liigutused olid piisavalt aeglased, et ka uimane Kalin suutis taas neidise rusikast kinni haarata, enne, kui see ta nägu puudutas. Paraku oli nende poos aga niivõrd ebameeldiv, et seljataha Kalin Adrianna kätt väänata ei saanud. Küll, aga keeras ta neidise kätt nii, et see pidi talle valu tekitama. Ta ei tahtnud tüdrukut lüüa, aga mida ta tegema peaks, kui tšikk ei lõpeta tema peksmist? Kalin ei suutnud neid enam ümber ka keerata. Ta silmitses Adrianna nägu. "Uskumatu, kui vihane sa suudad olla mingi.... mõttetu asja pärast," lausus Kalin väsinult.

Kalin hingas valust sügavalt läbi hammaste sisse. Seekord ei suutnud ta sööki tõrjuda. Ta ei tahtnud ühtegi peeglit nähagi vist. Õnneks jagas Adrianna talle hoope ainult näkku ja mitte rindkerre ega mujale. Seega Kalin oli üsna terve veel. Hea seegi. Ainus, mis talle põrgulikku valu tegi, oli pea. Kalin hingas sügavalt sisse. "Ma olen kõnts ju," lausus kutt ja võttis end kokku, tõugates Adriannat järsult õlgadest, lootes nii neidist enda pealt ära tõugata.

Ja sinna läks siis see kirjutamata kaklusereegel, et maaslamajaid ei lööda. Kalin tõmbus valust kägarasse ja hoidis enda ümbert kinni. Ta ei jaksanud püsti ka tõusta. Jee, väga hale, ta lasebki mingil tšikkil end läbi peksta. No, aga mis sa teed, kui vastu lüüa ei taha ja ilmselgelt on neidisel mingid probleemid. Kalin haaras ootamatult Adrianna jalast ja tõmbas ta selili murule. "Lõpeta ära juba," pomises kutt neidise jalast lahti lastes ja taas verd sülitades. Ta ei sure sinna mitte valu ja vigastuste kätte vaid verekaotusesse. Väga viis.

OT: Ma ei saa absoluutselt aru, kuidas sa seda teed, aga olgu pealegi.

Kalin veeres järvele veelgi lähemale, kui ta juba enne oli. Kuid niipea, kui ta enda all märga pinnast hakkas tundma, ajas Kalin end aeglaselt püsti. Mis õnnestus tänu sellele, et Adrianna endiselt pikali oli. (OT: Sa ei maininud, et sa püsti oleks tõusnud, seega ma eeldan, et sa endiselt selili oled) Kalin heitis pilgu neidisele. Pea käis ringi ja valutas meeletult. Kalin astus tasakaalu kaotusest sammu tagasi, otse vette. Järvevesi läks päris ruttu sügavaks ja Kal oli nüüd jalgupidi vees, mis ulatus talle poolde säärde. Sinna pikali küll lennata ei tahaks.

OT: Ma midagi sellist arvasingi.

Kalin vajus Adrianna järsu hüppe peale lendas Kalin selili vette, pea korraks vee alla käimas. Kiirelt tõstis ta selle vee peale tagasi ja püüdis Adriannat enda pealt ära lükata. Mis seekord oli tunduvalt raskem missioon. Vesi oli vastik, külm ja märg. Kalinile ei meeldinud seal kohe üldse mitte. Vees polnud tore kakelda. Isegi mitte siis, kui su vastane on tüdruk. Ja kohe eriti mitte siis, kui su vastane psühho on. Kalin ahmis õhku, aga juba oli suutnud ta endale vett kurku ajada. Rõve. "Kao ära!" käratas Kalin. Nüüd hakkas tema reaalselt ärrituma.

Kalini pea kadus jälle vee alla ja uuesti pinnale tulles köhis ta vett välja. Polnud üldse tore. Kutt haaras Adrianna kätest ja hoidis neid kinni. Nüüd ei saanud Adrianna teda lüüa. Vähemalt mõnda aega. Miks mitte kedagi järve ääres ringi ei liikunud? Kalin köhis endiselt kurgus olevat vett välja. Selili vees lamades oli see vägagi raskendatud tegevus.

Kalin hingas nii sügavalt sisse, kui ta antud olukorras sai ja lasi Adrianna käed lahti, vajudes jõuetult vee alla. Adrianna ei uputa teda sinna ju ega? Enam polnud Kalin selles niiväga kindel. Vee all hinge kinni hoida, kui sul juba kopsus vesi on, on kohutavalt raske. Kalin hakkas peagi vee all köhima, tõmmates endale nii veel rohkem vett kurku ja nüüd tõusis ta instinktiivselt pinnale, ise meeletult läkkastades, mis selili olles endiselt mõttetu tegevus oli ja näis, et nii eti saa ta üldse hingata. Vähemalt polnud ta nägu verine enam.

Alles nüüd tundis Kalin tõelist valu. Kui ta kopsud veega täitusid ja õhku enam omaks tunnistada ei tahtnud, ning iga hingetõmme kraapis tema hingetoru ja kopse. Selili olles oli niigi sitt vett välja köhida eksole ja Adrianna löögid tegid selle ainult hullemaks, ning siis surus naine ta jälle vee alla. Kuna Kalin juba niigi põhimõtteliselt kõõksus ja läkastas, tõmbas ta sellel korral oma kopsud täiesti vett täis, suutmata enam üldse hingata ja olgem ausad, mida sa seal vee all ikka hingad eksole. Kalin püüdis end lahti rabeleda, aga kuna tal pea juba ringi käis hapniku puudusest, oli see rabelemine üsna jõuetu ja siis kaotas kutt teadvuse. Tema keha lõtvus täielikult ja ta ei reageerinud enam millelegi.