Ah, ära räuska

Peagi hakkaski Kalin köhima ja ta tuli taas teadvusele, köhides vett oma kopsudest välja. See oli vist veelgi valusam, kui selle sisse hingamine. Olles juba tükk aega köhinud, suutis ta viimaks ringi vaadata ja taipas, et Sebastian oli seal. Või Robin. Vahet polnud. Kalin põimis oma käed ümber vampiiri kaela ja kallistas teda tugevalt. Kuhu Adrianna üldse kadunud oli?

Kalini nägu oli ka siiski väga sodiks pekstud. "Kas sa... saaks.... mu näo... ära... parandada?" küsis Kalin teemat mujale juhtides. Mitte, et ta niiväga vastust varjata tahtis, aga ta vist lihtsalt ei tahtnud sellest rääkida. Siis vaatas ta ringi. "Kus Adrianna on?" küsis kutt vähe ehmunult. Kas Seb tegi talle midagi? Tappis ta? Oh ei, seda Kalin küll ei tahtnud.

Kalin ohkas. Parandamine tegi haiget ja kutt kirtsutas oma nina. "Selle pärast, mis ma lennutunnis tegin. Ja selle, et ma lühike olen ja sinuga koos olen ja mis iganes need asjad veel polnud, miks ta mind mõnitas. Aa sa oled lasteahistaja ka muidu. Aga ma arvan, et tal on midagi muud viga," seletas Kalin ning ohkas siis väsinult, vajudes täie raskusega Sebastiani peale. "Ma lihtsalt ei tahtnud teda lüüa, aga sel tšikkil on kohutavalt palju jõudu," lisas Kalin.

"Ja Robin vist on ka lasteahistaja," lausus Kalin. "No mulle kõlas see, nagu ta oleks armukade," lausus Kalin ja naeris kergelt. "Palun ära tee talle midagi," lausus kutt siis. Need olid veidrad sõnad mehe suust, kes äsja uppunud oleks. Aga ta tõesti ei tahtnud, et Sebastian Adriannale midagi teeks.

Kalin ohkas. "Aga midagi ei juhtunud," kinnitas ta kohe. Või noh, peaaegu juhtus. "Ma ei taha, et sa endale jamasid korraldaks," lausus Kalin kindlalt. "Ja mis head see toob, kui sa teda hirmutad?" küsis Kalin.

Kalin liibus järslult Sebastianile lähemale ja suudles Sebastianit. Keegi ei võta teda Sebastianilt ära. Mitte kunagi. Ei Adrianna ega mitte keegi teine siin ilmas. "Ära palun tee Adriannale midagi," anus Kalin eemale tõmbudes.

Kalin noogutas rahulolevalt. "Aitäh sulle," sosistas kutt. Ta suudles uuesti Sebastianit, ning tõmbus peagi eemale. "Ma olen ju elus," sosistas ta ning puudutas käega Sebastiani põske. Kuti näole ilmus kerge naeratus. "Sa ei jää must ilma," kinnitas Kalin. Talle polnud ikka veel kohale jõudnud vist, et ta äärepealt maha oleks kärvanud.

Kalin pööritas silmi. "Ta ei saa seda teha. Ma ei lase," lausus kutt. "Siin järve ääres jah, tal oli hea võimalus. Halbade asjade kokkulangemine, aga ma edaspidi valvan oma seljatagust," lubas Kalin. Kuskil metsas oli ka David, kes oli ilmselt samasuguse missiooniga, kui Adrianna.

Kalin noogutas. Seekord oli ta võlukepi jälle oma tuppa jätnud. Nagu alati. Kalin vajutas musi Sebastiani põsele. "Aitäh sulle," lausus kutt naeratades.

OT: As in tõmbasid Kalini ka püsti või sa võtsid mu sujuvalt sülle?

Kalin noogutas ja siis noogutas ta veel. "Lähme jah," nõustus kutt.

Kalin põimis oma käed ümber Sebastiai kaela. Ta juuksed ja riided tilkusid veest. Oli küll hea jah, et nad majakaaslased olid.

"Miks magama?" küsis Kalin kahtlevalt. Ta polnud eriti väsinud. Vist. Või siiski oli. Kusjuures hingata oli endiselt kriipivalt valus. Kalin ohkas kergelt ja põimis käed tugevamini Sebastiani kaela ümber. "Palun jää siia," anus Kalin.