Kivil istub väike konn..

Kuigi järv polnud taolise pisut jaheda ja uduse ilmaga eriti kutsuv, tõmbas Jasmine'i just sinnapoole. Põhiliselt just seetõttu, et seal polnud kedagi teist. Vähemalt aasta alguses oli ikka nii, et vanemad hoidsid kokku ja nooremad olid omaette. Mis Jas'ile eriti ei meeldinud. Ta oli alati endast vanematega paremini läbi saanud.
Neiu sikutas pikkade pükste sääred üles ja liikus läbi vee paar meetrit kaldast eemal oleva suure kivini, võttes seal siis istet.

Jasmine pööras end kivil veidike hääle suunas ja mõõtis siis võõrast pilguga, raputades viimaks pead. "Ma olen hea ujuja," sõnas tüdruk kerge naeratusega. Kuigi vesi ei olnud taolise ilmaga kuigi kutsuv. Ära ta ikka ei upuks. Võlukepp saaks märjaks ainult. Noh ja kõik riided ka, aga need polnud nii olulised.

"Just nimelt. Ja sellepärast polegi mul vähimatki plaani vette kukkuda," muigas Jasmine. Lihtne ja loogiline ju. Neiu kallutas pead veidi paremale, silmitsedes võõrast ja samas veidi tuttavat noormeest. "Slytherin?" pakkus ta siis. Gryff too raudselt polnud. Enda majakaaslasi tundis Jas juba vähemalt nägupidi.

"Gryffindor," sõnas Jasmine uhkelt. Tema oli vägagi rahul enda majaga ja vägagi teadlik, et just Slytherini ja Gryffindori vahel oli võistlus kõige suurem. Mistõttu neiu lõua veel rohkem püsti ajas. Tüdruk libistas end kivilt maha ja sulistas läbi vee tagasi kaldale, potsatades siis murule istuma. Püksisääred olid veidi märjad, aga muidu polnud hullu.

Jasmine naeratas rõõmsalt ja katsus käega veel püksisääri, kuigi oli juba silmaga näha, et need olid kuivad. "Aitäh!" sõnas tüdruk viisakalt, viies pilgu siis noormehele. "Mina olen Jasmine muide," lausus neiu enda pead veidra nurga all keerates, et syltherinlast, kes temaga võrreldes üsna pikk oli, näha.

"Muidugi meeldib. Kuigi ma pole siin teab-mis-kaua olnud veel. Aga siin on nii põnev ja see maja on ka eriti ilus ja pealegi on mind terve elu siia kooli tulekuks ettevalmistatud ja see kõik on veelgi lahedam kui juttude järgi tundus," vadistas Jasmine. Elevil olles rääkis ta üsna palju ja üsna kiirelt. Tüdruk hingas sügavalt sisse ja ohkas siis. "Sa oled siin kaua olnud?"

"Kus sa enne siis õppisid?" uuris Jasmine, tehes samal ajal peas kiired arvutused. Ka lõpuklassi õpilane. "Kas viimane aasta on tõesti nii raske nagu räägitakse? Seitsmendikud on kõik nii targad ju.. Peaks just kergem olema siis..?" päris tüdruk edasi.

"Mu vanemad õppisid ka seal. Aga Sigatüügas on parem, eks?" küsis Jasmine kerge naeratusega. Muidugi oli.. Pidi olema. "Miks sa koole vahetasid?" uuris neiu siis ja noogutas kergelt. Raskemad muidugi.. Aga Jasmine'il oli ikkagi kindel plaan parim olla.

"Miks siis nii? Sulle ei meeldinud seal?" päris Jasmine edasi. Sellest polnud ta näiteks kunagi aru saanud, miks ta vanemad teda Sigatüükasse suunasid kuigi nad ise olid Durmstrangis käinud. Samas oli vahepeal mingi saatuseteema ka.. Ah, kes seda teab.

"Kuidas Sigatüükasse saadakse?" uuris Jasmine, mõtted nüüd veidi teises suunas liikumas. Üldse oli tema olek väga hajevil ja üle käega sikutas ta maapinnast rohuliblesid välja. Tal endal polnud väga aimu, kuidas see värk käis, sest vanemad olid kõik tema eest ära teinud.

"Või nii. Aga Durmstrangi saab siis niisama minna?" uuris Jasmine edasi. Mingi kiri oli tulnud küll, aga ta mõtles koguaeg, et algatus oli tema vanematelt tulnud. Nüüd oli veel uhkem seal koolis olla.. teades, et ta on spetsiaalse kutse lausa saanud.

"Hmm.. Okei," sõnas Jasmine, jättes selle teema rahule. "Sa metsas oled käinud?" küsis ta siis. Juba teine inimene, keda ta selle teemaga tüütas. Aga kinnitus, et keegi teine on seal käinud, andis mingis paralleeluniversumis ka Jas'ile loa.

"Kästakse?" küsis Jasmine üllatunult. "Wow.. Nii et sinna lausa saadetakse siis inimesi? Ägee.. Mis ma tegema pean, et keegi mind sinna saadaks?" uuris tüdruk ja muigas siis. "Just nimelt. Sellepärast see põnev ongi."