Metsas asus väike onn

Samara oli selles onnis sel laupäeva õhtul juba tunde istunud, kuid ta ei olnud üksi. Temaga oli väike musta värvi jänes, kelle neiu oli paar nädalat tagasi Keelatud Metsast vigastatuna leidnud. Nüüd oli jänes terve ning tüdruk otsustas ta metsa vabaks lasta. Ta avas väikse onni 'ukse', mis ei olnud muud, kui pakkimispaelaga kinni seotud oksad, ning väljus väiksest hütist. Ta kõndis sellest veidi eemale, jänesepoeg süles. Viimaks jõudis ta aasale, kus ta loomakese lahti lasi, öeldes talle midagi. Jänes vaatas tüdrukut pikalt, justkui saades aru, mida neiu talle räägib. Ja ta saigi. Samara naeratas õrnalt ning pöördus ringi, jättes jänese üksi. Väike jänku vaatas mõni aeg enda tervendajale tagasi ning läks siis oma teed.

Gryffindor'i koolivanem kõndis tagasi onni juurde ning puges sellesse. See ei olnud eriti siir. Mingi viie inimese telgi suurune umbes. Seal oli okstest ja lehtedest tehtud ase, mille peal asetses pehme korralik tiigri karusnahk. Veel oli onnis pott, pann ja kaks kruusi. Seal käis tavaliselt veel inimesi. Aknaava onnil ei olnud. See oli väga vastupidav ning Sam oli alati uskunud, et keegi oli seda pidevalt Reparoga parandanud ning mingi loitsuga veelgi tugevamaks muutnud. Talle meeldis see koht. Seal sai ta rahulikult mõelda ning üksi olla. Viimasel ajal tegi ta seda tihti.

Neiu oli seekord täiesti kaine ning see häiris teda veidi. Kuid ta vähemalt üritas. Ta tõesti soovis narkootikumid maha jätta. Algus oil tehtud, kuid võõrutusnähud olid endast jätnud jälje. Neiu silmade ümber olid tumedad varjud kuna tüdruk ei olnud kaua aega rahulikult magada saanud.
Tema riietus oli seekord segunenud musta ja rohelisega. Olgugi, et roheline värv sümboliseeris slytherinlasi, oli see ühtlasi ka Samara lemmikvärv. Tüdruk viskus tiigrinahale pikali ning asetas käed pea alla. Väljas oli juba praktiliselt pime, kuid tüdruk ei tahtnud praegu tagasi lossi minna. Tema kõrval põles väike küünal, mille leek oli tänu võlukunstile nii suur, et valgustas tervet onni, nii palju, kui seda oli.


ot. Teema kinni.

Darren leidis ennast taas mööda metsa sihitult ringi kõndimas, käed taskutes ja pilk maas. Ta oli verd joonud piisavalt ning tema kurk ei põletanud soovist ahmida endasse veel paar litrit mesimagusat verd.
Loomad sagisid siin-seal, nende väiksed südamed ägedalt tagumas. Mõni orav tegi tema peakohal ägeda hüppe ning linnud lõõritasid natuke allpool oma lauluviisi. Kõik see oleks päris kena. Inimkõrvadele eriti, kuid Darreni jaoks oli see võrdne tavalise lärmiga. Ta kuulis omaenda samme, kuigi ta üritas võimalikult vaikselt kõndida ja samas säilitada kiirust. Isegi kassid käisid temaga sama vaikselt.

Paar päeva tagasi oli ta jätnud Samara üksinda Huilgavasse Hurtsikusse ärkama. Kuid enne seda oli ta korda teinud voodi, muutnud selle mugavaks ja värskeks. Pärast seda oli ta tüdrukut vaid paar korda Sigatüüka peal näinud. Kuid vaevalt oleks neiu soovinud temaga pärast seda enam rääkida. Noormehest oleks olnud palju viisakam jääda koos temaga sinna ning oodata hommikuni. Tõsi, ta oli väga ebaviisakas, kuid tal puudus südametunnistus. Pärast seda, kui ta oli lahkunud ning tagasi Sigatüükasse pöördunud, oli ta surunud oma mõtted Gryffindorlasest tahaplaanile ja asunud oma igapäevaste asjade kallale. Vampiir oli ju õpilane, mitte keegi muu.

Tema mõtetevoolu peatas uus heli, mis tema kõrvuni kostus. Darren peatus ning vaatas ringi, takseerides tähelepanelikult ümbrust. Viimaks oli ta suutnud kindlaks määrata heli asukoha ning suundus aeglaste sammudega sinnapoole. Enda üllatuseks avastas ta väikese onni, kust kostuski see vaikne heli, mis vampiiri nii kergesti kohale meelitanud oli. Vere lõhn täitis vampiiri ninasõõrmed ning Darren vandus, et ta oli võimeline nurruma. Mida kauem ta seal oli, seda rohkem ta sai seda lõhna nautida. Tüdruku süda lõi aeglaselt, meloodiliselt lausa. Vereimeja sulges silmad ning toetus vaikselt vastu kõrvalolevat puud ja kuulatas. Ta oli üksi. Kuid miks? See oli keelatud mets, koht, kus luusisid ringi igasugused olevused, kes rebiksid Samara ilma mingisuguse vaevata pooleks. Kuid sellest hoolimata oli tüdruk sinna isegi onni ehitanud. Slytherinlane vangutas kergelt pead. Inimesed vist ei õpi kunagi.

Samara lamas endiselt pehmel karusnahal, kui äkitselt sõna otseses mõttes kuulis midagi. Mingit häält. See vahel hirmutas teda, kuid ajapikku oli ta suutnud sellega harjuda. Keelatud metsas olles kuulis ta neid hääli eriti tihti, sest igal pool olid loomad. Samara oli nagu dr. Doolittle, kes mõistis nendega rääkida. Kuid hetkel ta seda ei teinud. Ta lihtsalt kuulis, et keegi on veel seal, onni juures. Õpilane.

Tütarlaps kortsutas enda kulmu ning tõusis istukile, võttes eemalt, maast, enda võlukepi. Ta läitis selle otsa tulukese ning lükkas ukse lahti, väljudes kummargil olles onnist, et ta enda pead ära ei lööks. Samal ajal näitas ta ümbrusele valgust, otsides tulijat. Ning seal ta oligi, enda täies hiilguses. Vampiir, keda õnnestus tüdrukul vältida, olgugi, et ta oli temast ka palju mõelnud. Nüüdseks oli tütarlaps juba taastunud ning ta oli valmis uuesti noormehele enda verd loovutama, kui too oleks ainult soovinud. Ta ei teadnud enam, kuidas ta peaks noormehega rääkima, kuid ta teadis, et ei saa temaga suhelda nii nagu viimased kuus aastat ja kaks kuud. Neil oli mingi Asi olnud Hurtsikus, mis nüüd tüdrukule uuesti meelde tuli.

"Darren," lausus gryffindorlane vaikselt, julgemata edasi kõndida. Ta langetas enda võlukepi, ta ei uskunud, et noormees talle liiga praegu teeks, olgugi, et nad olid taaskord inimestest hüljatud kohas.

Vampiir avas silmad ning vaatas tumeneva taeva poole. Peagi peaks Samara onnist välja ronima ja tagasi Sigatüükasse minema. Darrenil ei olnud plaanis seal kuigi kaua passida. Ta vaid tahtis kuulata neidise südamelööke ja verd, mis tema soontes voolas. Talle meenus see mesimagus maitse, mis pani ta suu taas vett jooksma. Kuid vampiir raputas aeglaselt pead. Ta ei tulnud siia tütarlast sandistama. Ta oli seda eelmisel korral juba teinud ning vaevalt näitsik loovutaks talle oma verd pärast seda nädalat. Pärast Huilgavat Hurtsikut üldse.
Kui ta liikumist kuulis, vaatas Darren onni poole ning astus puu juurest eemale. Nüüd oli aeg lahkuda. Mida varem, seda parem.
Kuid hetk hiljem seisis Gryffindorlane ukseava ees, võlukepp tema poole suunatud. Vampiir kattis silmad käega ning vaatas kõrvale. Valgus pimestas teda ning see tekitas ebamugavustunnet tema silmades.

“Samara,“ vastas ta vaiksel häälel, mis meenutas sosinat. Vampiir vaatas tütarlapse poole, kui too oli võlukepi langetanud. Valguseta või mitte, ta nägi ideaalselt Gryffindorlase imekena, kahvatut näolappi. Kuid mis talle ei meeldinud, olid need tumedad ringid Samara silmade ümber. Ta oli kahvatum, kui eelmisel korral. Peaaegu sama kahvatu, kui siis, mil vampiir tema verd jõi. Oli asi narkootikumides? Tarvitas tütarlaps neid edasi? Slytherinlane hingas sügavalt sisse, kopsud taas täitumas selle magusa lõhnaga, mis praktiliselt pani ta ennast ebamugavalt tundma. Ta oli toitunud, kuid Samara veri tekitas temas sellegi poolest janu. Lõpuks võttis ta ohjad enda kätte. Ta ei saanud jääda neidu vahtima, kuigi ta oleks seda tahtnud. “Mida sa siin teed?“ küsis Darren, kui talle meenus keskkond, kus nad viibisid. Ausaltöeldes ei olnud nad ju metsa ääres, vaid metsa sees. Seal, kus luusisid ringi igasugused inimsööjast olendid.

Gryffindorlane jälgis noormeest, süda aina kiiremini ja kiiremini kloppimas. Nüüd teadis tüdruk, et Darren kuuleb seda ning ta palus mõtteis, et ta maha rahuneks. Kuid ometi oli tal närv sees nagu esimenegi kord. Ta kustuts tule võlukepi otsast, sest ei leidnud, et see vajalik oleks. Seekord valgustas neid kuuvalgus, mis hädavaevu puude vahelt välja paistis, kuid see valgustas piisavalt, et Sam Darreni kumavat nahka näeks. Juba see oli nagu Kuu. Tüdruk oleks tahtnud seda veelkord puudutada.

Sam pistis võlukepi taskusse, sinna surus ta ka enda jahedad käed. Onnis oli palju soojem, kui sel oktoobrikuisel õhtul. Seal põles küll üks ainus küünal, kuid kõik praod olid seal kinni topitud ning kuskilt ei pääsenud külma õhku läbi. God bless magic. Hetkel igatses ta sinna tagasi, kuid samas ei tahtnud ta nüüd ka ära minna, kui Darren seal oli. Tütarlaps neelatas, kui sellele mõtles ning ta libistas käe puule, mis tema kõrval asetses. Võis paista, et neiu tegi seda niisama, kuid tegelikult otsis ta tuge, et mitte seal samas nõrkeda.

"Eeee, ma ei tea," lausus ta vaikselt. See oli tõde. Ta oli lihtsalt niisama jalutama tulnud. Viimasel ajal käis ta päris tihti ka metsas ning nüüd ta mõnikord lausa ööbis seal, onnis, mille ta leidis. Loomad teda enam ei heidutanud, nad ei tulnud tüdrukule ligi, kui teadsid, et ta seal on. Mõni üksik oleks ikka sinna ekselnud. Max näiteks, kui ta on libahundi kuju võtnud. Vaevalt, et Sam teda oleks suutnud veenda endale mitte liiga teha. "Ma näed, tahtsin üksi olla ja tulin siia." Ta turtsatas vaikselt. Kui nõme põhjus sealolemiseks.
Ta libistas käe puult ning kõndis nüüd täitsa noormehe juurde, vaadates tema silmi, mida ta nüüd paremini nägi, kui eelmisel korral. "Ma jätsin narkootikumid maha," lausus ta. Jälle, lisas ta endale mõtteis. Seekord lootis Sam, et ta suudab seda ka jätkata.

Miks Samara tegi seda? Tema mõnitamiseks? Proovilepanekuks? Darren surus käed, mis takustes olid, tugevasti rusikatesse ning langetas korraks pilgu. Oli raske ignoreerida neid kiireid ja vägevaid südamelööke. Tal tekkis soov tõsta käsi ning asetada see näitsiku südame kohale. Soov lasta sellel soojendada tema jäist nahka ning samas tunda, kuidas see pumpab Gryffindorlasesse elu sisse.
Kuid ta hoidis ennast tagasi. See oli vale. Vampiirina ei oleks ta üldse tohtinudki selliseid mõtteid mõlgutada. Ei, ta ei olnud armunud, mitte midagi sinna ligilähedale, kuid teda tõmbas ’kergelt’ Samara poole. Asi võis olla väga vabalt neidise veres, mis käivitas temas mingisuguse mehhanismi. Või oli tegu tütarlapse emotsioonidega, mis pärast verejoomist temas käivitusid ja ta ei olnud võimeline neid välja lülitama.

“See ei ole mingi vastus,“ pomises ta iseendale. Kuid ega ta ise ka parem polnud. Darren tegi väga palju asju suurema põhjuseta. Kuid targa tüdrukuna pidi ta ju vähemalt oskama reeglitest kinni pidada ning nii hilja puhketoas olema. Kuid tegu oli tüüpilise Gryffindorlasega. Vaevalt neile mingisugune õppetund kohale jõuaks. Kui tütarlaps viimaks põhjendusega lagedale tuli, kergitas Darren pisut kulme ning noogutas aeglaselt. “Siis ma ei sega sind enam,“ kehitas ta ükskõikselt õlgu, nägu ilmetu. Ta ei tahtnud ennast peale suruda mitte kellelegi. Isegi mitte sopaverelistele.
“Ahsoo?“ Ta kergitas pisut kulme. Miks Samara seda Talle rääkis? “Mul on... sinu üle hea meel.“

Tütarlaps jäi noormehest kõigest meeter eemal seisma, toetades end õlaga taaskord vastu puud. Tal oli haiglaselt nõrk olla, kuid samas oli tal täpselt sama tunne nagu siis, kui ta oli pilves. Kas Darrenist oli saanud tema uus narkootikum? Ta ei saanud ju olla temasse armunud. Ilmselt oli asi selles, et noormees oli tema elus Uus. Tüdruku elus oli tegelikult ainult kaks inimest, kes talle üldse midagi tähendasid: Max ja Sookie. Mõlemad olid tema parimad sõbrad. Kuid mis oli talle Darren? Ta ei pidanud noormeest enda sõbraks. Ta ei pidanud teda enam ka enda vaenlaseks. Kuid mis noormees talle siis oli? Lihtsalt keegi, kellega algul jahedalt käituda ning pärast seda end temaga väga hästi tunda? See ei saanud ju olla vampiiri olemus, mis tüdrukut niivõrd palju lummas. Või on? Kui jah, siis millal tüdruk sellega üldse harjub? Samara oli kõigest sellest onnis ja väga paljudes muudes kohtades mõelnud, kuid targemaks ei olnud ta saanud.

Ning nüüd oli slytherinlane saatuse tahtel seal. Jah, ta uskus saatusesse, sest kõik juhtus tema arust põhjusega. Ilmselt viis saatus neid kahte taas jälle kokku.
Tüdruk mäletas hästi, kuidas ta oli Hurtsikus üle ärganud ning avastanud, et ta on palju paremas seisus olevas voodis ning see lõhnas hästi! Darren oli tema eest hoolitsenud, olgugi, et hommikul ärgates ei olnud ta poissi enda kõrvalt leidnud. Päike oli väljas olnud, ilmselt oli asi siis selles. Samara ju ei teadnud, et Darren ikkagi sai päikese käes kõndida. Koolivanemal oli nende kohtumisest head mälestused, olgugi, et algul olid nad taas üksteise kallal võtnud.

Darreni hoiak ehmatas aga tüdrukut viimaks ning ta astus paar sammu tagasi. Ta ei tahtnud noormeest segada. Ilmselt tahtis too üksi olla, jalutada ja võib-olla lausa toituda ning neiu oli teda seganud. Mis siis, kui Darren oli unustanud selle hea, mis oli Hurtsikus olnud? Seda ei olnud palju, kuid tüdruku jaoks oli see olnud täiesti piisav. Kuid mis siis, kui Darren pidas teda endiselt dorklaseks, kellega ei tasunud isegi mitte sõnakestki lausuda? Mis siis, kui vaatamata kõigele on Sam tema jaoks lihtsalt eikeegi? Küsimused ründasid tüdruku pead ning ajasid selle valutama. "Ei, oota," lausus koolivanem kiirelt. Kuidas ta oleks nüüd saanud onnis olla mõttega, et oli Darreni ära ajanud? Ei kuidagi. Ta kuulis noormehe kommentaari ning kortsutas enda kulmu. "So-soh. Ja miks siis?" ei suutnud ta pärimata jätta.

Korraga tundis ta ennast halvasti, kui tüdruk temast ehmunult sammukese tahapoole astus. Darren vaatas piinatult kõrvale. Ta ausalt ka ei tahtnud kiusata kedagi. Isegi mitte Gryffindorlast. Isegi siis, kui nad olid tegelikult vastasleeris. Kasvõi sellepärast, et Darren juhtis Juunior Surmasööjaid ja Samara oli Koolidirektori armees. Nad ei pidanud küll teineteist hävitama, kuid kuna nad olid ise oma osapooled valinud, ei saanud nad sinna enam midagi parata. Ja vampiir ei kavatsenud tagasi astuda sellelt positsioonilt. Teda järgisid teised tema majakaaslased ning isegi Ravenclawlased. Isegi mõni Hufflepufflane, kes oli kas väga naiivne ja lootis tõesti saavutada suuremat võimu endale, või oli sellel Hufflepufflasel piisavalt palju aru peas ning ta oli enesekeskne ja tahtis asju vaid iseenda heaks teha. Nii emb kui ka kumb, Darrenit, nagu alati, selline asi ei huvitanud. Vajadusel võtaks ta kasvõi sopaverelise enda kampa vastu. Kuid see ei olnud tema probleem, kuidas ta üle elab terve selle aasta teiste surmasööjate juures.

Ta vaatas Samara poole, kui neidis taas temaga rääkis. Ei, oota! See kummitas tema peas samamoodi, nagu väga paljud teised sõnad, mida tüdruk talle öelnud oli. Ei, ta ei olnud unustanud mitte ühtegi detaili nende juhuslikust kohtumisest Hurtsikust. Tundus, et ka Gryffindorlane ei olnud mitte midagi unustanud. Kuid terve see nädal oli tüdruk teda justkui vältinud. Viimases ei saanud Darren teda süüdistada. Ta oli endiselt enesekeskne vampiirist tõbras. Kuid teda üllatas Samara lojaalsus. Neidis ei olnud mitte kellelegi iitsatanud sellest, Kes ta tegelikult oli. Ta peatus. Miks teda üldse huvitas, kas Samara kannatas narkomaania all või mitte? Ta isegi ei teadnud. Õlakehitus, millega ta vastas, oli sunnitud. “Ma ei tea,“ tunnistas ta vaikselt ohates. Ta tõesti ei teadnud. Oli see tõesti hoolimine? “Mul on lihtsalt hea meel, et sa ei tõmba ega süsti endasse igasugust jama sisse,“ lausus vampiir viimaks. See oli tõde. Darrenil oli lihtsalt valus vaadata, kuidas inimene suurest laksust mingisugused krambid saab ning vahutama hakkab. Kui neile kord anti elu, miks nad siis ei elanud seda?

Gryffindor'i koolivanem ajas enda pea õrnalt kaldu, vaadates silmanurgast noormehe poole. Tegelikult oli see üsna esimene kord, kus võis näha tüdrukut mitteüleslööduna. Sam kandis küll tavapärast musta seelikut, kuid jalas olid tal täiesti tavalised mustad baleriinad. Seljas kandis ta smaragdrohelist maikat, mis tema silmadega kokku sobisid, ning musta mootorratturite nahktagi. Juuksed olid tüdrukul kõrges hobusesabas. Ühesõnaga - ta kandis üsnagi mugavaid rõivaid. Ta ei uskunud, et ta praegu kellegagi kokku peas põrkama, sellest ka nii vaba riietus.

"Asoo," lausus tüdruk natuke pettunult. "Ma juba arvasin..." Ta ei lõpetanudki enda lauset, vaid turtsatas. Kuidas ta võiski arvata, et Darren võis tõesti huvi tunda, hoolida. Noormees polnud midagi säärat teinud, et tüdruk seda arvama peaks. Nad olid koos magama jäänud (või vähemalt Samara oli jäänud) ning käest kinni hoidnud. Kaks korda olid nad suudelnud, üks oli Darreni algatusel toimunud ja teine Samara algatusel. Kuid midagi muud ei olnud juhtunud. Kuid siiski, see vähene, mis nende vahel toimunud oli, oli pannud neidu nii eriliselt tundma. Ning nüüd soovis ta seda taas kogeda. Ta ei olnud ju slytherinlast vältinud. Tal oli lihtsalt olnud nii tohutult kiire. Õpingud ning koolivanema kohustused võtsid kogu aja, mida tüdruk tavaliselt enda sõpradele kulutas.

"Ah, ei midagi," lausus ta viimaks käega lüües ning naeratades. Ta pööras enda pilgu oma selja taha, onni poole, kuid peaaegu kohe vaatas ta salakavalt juunior surmasööja poole, huulil peaaegu kaval muie. "Tahad sa sisse tulla? Siin on suht jahe," päris ta noormehelt veidi ettevaatlikult. Niikuinii läheb too ära ja ütleb, et Samaragi ei tohiks seal olla.

Samara oli ilmselgelt pettunud. Darren tajus seda, kuid sellest hoolimata ei teinud ta mingisuguseid katseid tütarlapse enesetunde parandamiseks. Ta ei saanud mitte millegagi riskida. Ei saanud. See oleks rikkunud ära nii tema, kui ka tütarlapse elu. Vampiir vaatas alandlikult maha. Oksad ei olnud kuigi huvitavad. Eriti huvitavamad ei olnud ka mõned vanad lehed, mis olid vist aasta tagasi maha langenud, kuid mingisugusel imekombel polnud nad veel saanud osaks loodusest. Ja mida nüüd? Tüdruk oli arvanud – Mida? Seda, et Darren hoolis. Pagan võtaks, ta hoolis, kuid ta ei tunnistanud seda ei endale ega ka kellelegi teisele. Nii oli neil mõlemal palju kergem.
Korraga tundus talle, nagu oleksid nad mõlemad ühed parajad kannatajad. Mõlemad olid üsnagi kangekaelsed ega tahtnud mitte midagi omaks võtta ega üles tunnistada. Darren, kes oli vanem, oleks pidanud ju eeskujuks olema, mitte teiste kombeid endale haarama. Ta surus huuled tugevasti kokku, üritades kibestunud muiet varjata. Vaevalt neiu seda üldse näeks, kuid ta ei suutnud iseenda nõrkust ju üles tunnistada. Milline mees suudaks?

Tundus, nagu oleks Samara viimaks alla andnud ja Darren vaatas üles, tema poole, kergitades pisut kulmu. Rohkem nad sel teemal arvatavasti ei räägi. Talle meeldis see idee. Kutse pani vampiiri korraks kõhklema, kuid viimaks astus ta edasi. Onn tundus tõsiselt väljast nii väike. Vaevalt see mahutaks nad kahekesi ära. Köhatanud vaikselt selleks, et ebamugavustunne eemale peletada, vaatas ta sisse. Seal põles väike küünal, mis valgustas tervet kujundust ning loomanahk pani vampiiri tunnustavalt noogutama. “Mõnus elamine sul siin,“ muigas ta kergelt ning viipas käega:“Naised ees.“

Tütarlaps naeratas hetkeks laialt, paljastades enda pärlvalged hambad, kuid ei lasknud Darrenil oodata. Ta lükkas kriuksuva ukse lahti ning sisenes onni, tehes seda taaskord kummargil. Ta võttis jaki seljast, sest onnis oli natuke liiga lämbe. Võis vist ukse lahtigi jätta? Ta asetas jaki "voodile" ning kui Darren oli samuti onni sisenenud, lükkas tüdruk jalaga ukse veidi lahti. Sääsed onni sisse ei lennanud, Samara keelas neil seda teha. Ühes vereimejast täiesti piisas.

Viimaks vajus tüdruk suurele tiigrinahale istuma, toetades enda selga vastu oksaraage. "Võta istet," lausus tütarlaps noormehele muigega. Kuna tiigrinahk oli ainus koht, kuhu oleks saanud istuda, nihutas tüdruk end veidi koomale, et slytherinlane seda teha saaks, kui vajadust oli. Kummargil püsti seista võis päris ebamugav ju olla.

"Ma leidsin selle koha tegelikult mõned nädalat tagasi. Parandasin seda veidi ning nüüd käin ma siin siis, kui ma tahan üksi olla. Puhketoas on väga lärmakas," lausus ta. Sel ajal, kui ta rääkis, vaatas neiu veidi närviliselt enda sõrmi, mis tal süles puhkasid. Mustaks lakitud pikad hoolitsetud küüned. Lõpuks pööras gryffindorlane enda pilgu tagasi noormehele ning oli sunnitud taas naeratama. Viimasel ajal tegi ta seda üldse kahtlaselt tihti. "Anna andeks," lausus koolivanem tasaselt. "Veider on sinuga jälle kohtuda."

Kohe pärast tüdrukut astus Darren samuti sisse ning vaatas ringi. Onnis oli võimatu seista sirge seljaga. Ta murraks ’katuse’ nii. Kuid kujundus iseenesest oli muljetavaldav. Kust kohast oli Samara üldse selle uhke tiigrinaha saanud? Vampiir vaatas seda väikese üllatusega, kuid rebis pilgu sellelt kohe, kui neidis teda taas kõnetas. Tundes kohmetust sellises väikeses kohas viibides, võttis ta istet. Kui uks ei oleks lahti jäetud, oleks vampiir ilmselt klaustrofoobiliseks muutunud. Veider, kuna ta oli mitmeid kordi, isegi aastaid, kirstus maganud ning nüüd tekitas üks väike onn temas ebamugavust.

Samal ajal kui tüdruk seletas, pani ta käed oma põlvedele ning vaatas neid. Tema nahk kumas küünlavalguse käes, muutes tema välimuse veelgi kahvatumaks ja haiglaslikumaks. Kunagi oli tal olnud tore, päevitunud jume. Noormees oli täielik vastand oma vanematest. Välimuse suhtes vähemalt. Mõlemad olid olnud kahvatud, ühel olid rohelised, teisel hallid silmad. Seejärel valitses onnis ainult vaikus. Darren ei osanud praegu mitte midagi öelda. Isegi kommenteerida sisekujundust. Tavaliselt oli tal nii mõnigi (sarkastiline)kommentaar varuks. Järsku vaatas ta tüdruku poole, kes mitte millegist vabandama hakkas. Kuid siis naeratas ka tema ning vampiir kehitas kergelt õlgu:“Miks veider?“

Oli üsna huvitav ning natuke ka naljakas jälgida Darrenit, kellele ilmselgelt onn ei meeldinud. Vahet ei ole, Samara arvas, et see tilluke hütt on suurepärane koht selleks, et privaatselt olla. Ta toetas enda pead vastu onni seina ning vaatas paeluvalt noormeest, lastes tollel onni uurida. Midagi erilist seal ei olnud. Tütarlapse mustade kaantega päevik vedeles täpselt Darreni jalgade juures, kuid Sam ei vaevunud hetkel seda ära võtma. Ta oli just enne sinna kirjutanud Darrenist ning sellest, kui veidralt ta end tunneb. Positiivselt veidralt. Loodetavasti ei saa slytherinlane kunagi sellest teada.

Darren'i küsimuse peale naeratas tütarlaps endamisi ning kehitas õrnalt enda õlgu. Ta tegelikult teadis vastust. Seesama vastus oli kirja pandud ka tüdruku päevikusse, kuid neiu ei tahtnud tõesti, et Darren millestki mingit aimu saaks. Vastasel juhul ei oleks noormees niikuinii tüdrukuga kokku tahtnud saada, mis siis, et nad seda antud hetkel täiesti juhuslikult tegid.
Mingi vastuse pidi ta aga noormehe jaoks välja mõtlema. Ta hingas sügavalt sisse, hoides enda rohelisi silmi noormehel. Küünlaleek nende kõrval väreles õrnalt. "Eelmise korra pärast," lausus ta tasaselt, ilme mõnevõrra tõsisemaks muutumas. "Ma ei ole ikka veel seda unustanud ning ma olen ilmselt mingil määral sind taga igatsenud."

Ta märkas päevikut maas, kuid ei hakanud seda üles korjama ega üldse puutumagi. Vaevalt Samarale meeldiks, kui ta kasvõi hetkeks sinna sisse.
Hetkel ei osanud ta ennast kõrvalt ette kujutadagi. Kindlasti jättis ta endast väga naljaka mulje. Vampiir, kes vaatab ringi ega oska midagi teha. Samas ei julgenud ta ka Samara poole vaadata, kartes näha tütarlapse reaktsiooni. Kõige rohkem vihkas Slytherinlane seda, kui teised inimesed tema üle naersid. See oli alandatav. Kuigi vaevalt keegi neid praegu kuulekski.
Vampiir seiras ettevaatlikult konarlikke ja ebaühtlaseid seinu. See koht oli tegelikult täiesti tore. Isoleeritud ning vaikses kohas. Nii tema kui ka Samara oskasid mõlemad loomadega rääkida ning vajadusel võisid mõlemad nad kõik minema saata.

Tütarlapse vastus ei üllatanud teda üldse. Eelmise korra pärast. Oli ime, et nad teineteisega üldse rääkisid pärast eelmist korda. Millegipärast oli vampiir üldse kahtlustanud, et Samara hakkab teda ignoreerima. Oli ju noormees tema verd joonud ning seda päris korralikus koguses. Lõpuks oli ta ka tüdruku täiesti üksi Hurtsikusse jätnud, kuigi ta oli võimeline päikese käes ringi käima. “Oled?“ Nüüd vaatas ta pisut julgemalt Gryffindorlasele otsa, tumedad silmad tähelepanelikult Samara nägu uurimas. Väga vähesed igatsesid teda. Kui nad üldse tegid seda. Ning veel vähem inimesi tunnistasid talle seda üles. Üllataval kombel oli seda nii hea, meeldiv kuulda. Kuigi vampiir ise ei tunnistanud selliseid asju üles, oli igati tore teada, et keegi tõesti mõtles veel tema peale. “Aitäh?“ Taaskord ei osanud ta mitte kuidagi vastata. See häiris teda, kuid antud momendil tundus see väike tänuavaldus ka parem olevat, kui lihtsalt vaikimine ning tüdrukule ilmetult otsa vahtimine.

Üllataval kombel oli Samara kuskilt leidnud selle julguse, et noormehele nii vabalt otsa vaadata pärast seda, mida ta just öelnud oli. Ja ta imestas, et ta seda ka tunnistanud oli. Tavaliselt hoidis ta sääraseid asju ikka enda teada, hoidis suu kinni. Tütarlaps tõmbas jalad enda vastu, libistades enda käed ümber nende. Seejärel pööras ta hetkeks enda pilgu küünlale ning kortsutas kulmu, märgates, et seda pole enam palju alles. Tegu oli ju tavalise teeküünlaga, mille leek oli niigi suuremaks võlutud. Veel kümmekond minutit ja nad oleks kott-pimedas olnud. Polnud ju ühtki kohta ega pragu, kust oleks valgus sisse pääsenud. Võlukepp oleks neid aidanud, kuid see valgus oleks jällegi liiga ere olnud.

Tütarlaps turtsatas õrnalt noormehe reaktsioonide peale, kuid otsustas, et püsib edaspidi vait. Ilmselgelt oli noormehel väga ebamugav tunne selle kõige pärast ning tüdruk ei tahtnud teda endast eemale peletada. Üks asi oli aga küll, mis neidu häiris. Üks küsimus. Sellele mõeldes muutus koolivanema ilme mõnevõrra tõsisemaks ning ta hingas sügavalt sisse, vaadates enda kahvatuid käsi, mille randmeilt veresooned paistsid. Vampiiri hammustusjäljed olid nüüdseks hästi kaelalt kadunud, kärnad vähemalt. Ainult kaks imetillukest armi oli nendest alles.
"Kas sa," alustas tütarlaps, tõstes enda pilgu, vaadates nüüd noormehele otsa, "oleksid muidu veel huvitatud minu verest?"

Kahekesi kottpimedas olemise vastu ei olnud Darrenil mitte midagi. Ainus miinus oligi see, et Samara ei näinud sama hästi, kui tema, kuid kõik ülejäänu oli ju päris tore. See küünlavalgus ei häirinudki teda eriti. Mitte nii palju, kui päikesevalgus.
Taaskord langes nende mõlema kohale valgus ning Darren ei osanud mitte midagi teha selle lõhestamiseks. Ta istus peaaegu liikumatult paigal ning vahtis taas ainult ühte punkti enda vastasseinas. Millegipärast oli see Samara ja ainut paari teise inimesega nii. Ta lihtsalt ei osanud Mitte midagi öelda. Isegi mitte midagi rumalat ei tulnud tema suust välja. Ta vihkas seda. Ta vihkas neidu sellepärast. Kuid ta ei osanud seda ka välja näidata. Darreni käed tõmbusid rusikasse.

Vampiir pööras oma ilmetu näolapi Samara poole, oodates, et too lõpetaks. Kui neidis seda teinud oli, soovis Darren, et ta ei oleks seda küsimust üldse kunagi kuulnudki. Vastus oli Jaatav, kuid ta ei saanud alla anda. Ta ei saanud toituda juba teist korda järjest Samarast. Viimasest toitumisest oli möödas ju nädal aega. Alla selle isegi. Tütarlaps võis ju küll paranenud olla, kuid kas ta oli seda ka vaimselt? Vampiirihammustus ei olnud mingisugune naljaasi. “Sa oled järsku doonoriks hakanud?“ kergitas ta väikese pilkusega kulme. Olgugi, et too oli Gryffindorlane, ei olnud Darrenil mingisuguseid kavatsusi talle liiga teha. Ta isegi ei tahtnud Samarat ära tappa, kuigi ta ei omanud mingisugust tähtsust.

Ning küünal kustuski, tehes seda aeglaselt. Justkui oleks sellel eluvaim otsa saanud. Tütarlaps väristas hetkeks enda õlgu, mõtiskledes selle üle, et ta ei saanud ju ometi pimedust karta. Kuid ometi tundus olukord palju põnevam, ärevam. Võib-olla oligi asi selles, et ta ei näinud enam noormehe reaktsiooni, kui tüdruk midagi ütles. Gryffindorlane teadis, et on võimeline paljude asjadega slytherinlast üllatama. Tõepoolest, paljude.

Kuulnud vampiiri küsimust, raputas õrnalt vaikselt enda pead, kuid unustanud, et noormees näeb ka pimedas, tõi tütarlaps mõnevõrra tasase tooniga selgituse: "Mulle pakub see... naudingut. Eelmine kord vähemalt oli nii." Tütarlaps kobas mööda pehmet ning tugevat tiigrinahka sõrmedega Darrenini, et saaks täpselt teada, kus ta on. Seejärel nihkus tütarlaps tema kõrvale istuma, hoides enda õlga vampiiri õla vastas. "Mu veri peaks nüüd täiesti puhas olema ka. Ja noh... kui sa tahad, siis sa võid. Ma..ma usaldan sind." Need sõnad väljusid tüdruku suust tegelikult vaevaliselt. Need kõik. See oli esimene kord üle väga mitme aasta jooksul, kui neidis oli tõepoolest igat moodi kaine. Ning tõesti, ta usaldas Darrenit. Ta teadis, et noormees ei teeks talle haiget, tahtlikult vähemalt mitte. Eelminegi kord oli Samara ise seda kõike soovinud. Ta oli soovinud surra. Nüüd enam mitte. Kuskilt oli ta endale elujõudu ammendanud.

Kui küünal kustus, ei teinud Darren sellest väljagi. Ta nägi pimeduses sama hästi, kui sellega, niiet tema jaoks see erilist vahet ei olnud. Kuid teda huvitas see, kuidas Samara nüüd hakkama saama hakkab. Tema ju ei näinud pimeduses samamoodi, kui Tema. Naudingut? kergitas vampiir pisut kulme, vaadates sedaviisi ka Samarale otsa. Ta teadis, et on olemas erineva suhtumisega inimesi, kes hammustust omamoodi vastu võtavad. Oli neid, kelle jaoks oli üks väike hammustus põrgupiin. See oli kuradima valus ning terve see aeg püsis ohver liikumisvõimetuna ja teadvusel.
Oli neid, kes nautisid seda. See oli väga paljude jaoks sama hea, kui orgasmi saamine, kuid jällegi mitte sama. Sellised inimesed tavaliselt läksidki doonoriteks. Neile meeldis eufooria.
Ning viimaks olid need, keda see üldse ei huvitanud. Nad ei tundnud valu ega ka mõnu. Nad lihtsalt loovutasid verd, olles samal ajal täiesti ükskõiksed selle suhtes. Nemad ei tundnud ei mõnu ega ka valu. Sellistega oli vampiiridel palju kergem hakkama saada. Nad ei olnud hammustuse sõltlased, kuid nad võisid iga hetk oma osapooli muuta. Nagu ka kaks endist gruppi.

Darren hingas sügavalt sisse, ninasõõrmed täitumas magusa verelõhnaga. Tüdruk usaldas teda. See ei olnud hea, kohe üldsegi mitte. Vampiiri ei saanud usaldada mitte keegi. Nad olid ju kiskjad, sama hullud, kui metsloomad. Neid oli võimalik ’kodustada’, kuid ei või iial teada, millal nende silmis süttib see mõrvarlik tuluke ja nad pöörduvad ühel hetkel oma ’peremehe’ vastu. Darren ei pidanud ennast erandiks. Kuigi ta elas juba väga kaua siin ilmas, kauem, kui üldse tohiks, ei teinud see ta veel Tugevaks. “Ma ei taha,“ vastas ta vaikselt, vaadates nüüd viimaks Samara poole. “Ma ei otsinud su üles selleks, et sinu verd juua,“ tunnistas vampiir hetke pärast. Ta oli tüdrukule peale sattunud juhuslikult. Ning enne seda oli ta toitunud päris korralikult.

Samara imestus oli suur, kui ta Darreni sõnu kuulis. Ta ei tahtnud neiu verd. Kas see ei kõlvanud talle? Tüdruk oli ausalt öeldes veidi pettunud, sest see oli nii hea tunne, kui vampiir enda hambad temasse lõi. Võib-olla sellepärast tahtiski tüdruk narkootikumid jätta - ta oli enda jaoks leidnud uue asja, mis talle head meeleolu pakkus. Naudingut. Eufooria! Juba see sõna tekitas tütarlapse kehas värinaid.

"Kuid," alustas tütarlaps, neelatades. "Miks sa mu siis üles otsisid, Darren?" päris tütarlaps, vaadates noormehe poole. Ta ei näinud teda, kuid tajus sellegi poolest. Vampiir oli ju oma küljega tüdruku külje vastas ning olgugi, et vereimeja nahk oli jäiselt külm, tundis neidis sooja. Oma hinges. Ta ei teadnud, mis see täpsemalt oli, mis teda noormehe poole tõmbas, kuid miski see sellegi poolest oli. Oleks ta vaid teadnud. Tegu oli kindlasti sõprusega, seda ei saanud tüdruk salata, olgugi, et ta seda Darrenile ei tunnistanud. Too võis seda ainult aimata. Kuid oli midagi Veel! Samara ei saanud aru.

Tütarlaps väristas õrnalt enda õlgu, kuid seda mitte külmast.

“Ma ei otsinud su üles,“ vastas Darren koheselt, vaadates nüüd pisut liiga terava pilguga Samara poole. Terve see maailm ei tiirelnud ainult tema ja tema magusa vere ümber. Jah, ta lööks meelsasti hambad neidise kaela ja imeks enamus tema verest. Nagu eelmisel korralgi. Kuid ta pidi tundma oma piire ja Samara pidi samuti.
Kuid siis ta leebus ning ohkas vaikselt. “See juhtus etteplaneerimata,“ muigas ta kergelt. Darren ju improviseeris alati. Igas olukorras. Kuid tänane kohtumine oli talle tõeliselt suure üllatusena tulnud. Ta isegi ei olnud oodanud, et neidis sealt onnist niipea välja ronib. Vampiiril oli olnud kavas vaid mõnda aega seal onni lähedal seista ning seejärel minema jalutada. “Ma lihtsalt jalutasin ja sattusin su onni juurde.“
Võtku neidis nüüd seda kuidas tahtis, kuid Slytherinlane kavatses talle karmi tõde rääkida, mitte lillelist valet. Arvatavasti tunneks neidis ennast paremini, kui Darren hakkaks väitma talle, et too oli teda otsima tulnud. Ei. Praegu, ei, üldse, ei olnud tal tütarlapselt Mitte midagi vaja. Ta sai ilma Gryffindorlase vereta ka hästi hakkama. Kogu oma elu on hakkama saanud!

“Kas sul on külm?“ küsis vampiir järsku. Tütarlaps võdises tema vastas ning seda oli võimatu Mitte tunda. Ta tegi oma nahktagi lahti ning võttis seljast, laotades selle Samara õlgadele. Ja isegi siis, kui tal ei olnud külm, oleks olnud vähe viisakas see vastu võtta. Darren ju ise ei tundnud ei sooja ega külma.

Samara võpatas märgatavalt, kui ta noormehe äkilist hääletooni kuulis ning ta langetas kiirelt pilgu, vaadates pimedusse. Tema süda kloppis rahutult ning ta siunas end mõtteis. Pagan! Ta peaks tõsiselt enda suud hakkama kinni hoidma, jumal teab, mida Darren arvata võis. Samara lubas, et nüüdsest alates ei provotseeri ta enam kuidagi Darrenit, ei tee talle mingeid vihjeid ning ei looda üldse enam midagi. Nii oli kõige parem.

Ta noogutas kõigest, kuuldes noormehe vastust, selgitust. Ta oleks tahtnud veel nii palju küsimusi selle kohta pärida, kuid ta ei teinud seda enam. Tundus, et nii oligi Darren koguaeg tahtnud. Tütarlapse silmad rändasid onnis ringi, kuid midagi ta ei näinud. Terve onn oli sambla ning rohu lõhna täis ning see meeldis tohutult tüdrukule. Ta lootis, et see lõhn tema riietele külge jäi, nii oleks ta saanud loodust endaga kaasaski kanda.

Kuuldes Darreni küsimust, raputas ta kiirelt pead. Ta ei tahtnud midagi. Ta ei tahtnud, et noormees muretseks. Aga samas ju tahtis! Ta vajas lausa seda. Ning oli juba liiga hilja millegi ütlemiseks. Peagi tundis tüdruk oma käe kõrval mingit sahkerdamist ning kui ta viimaks noormehe tagi enda õlgade ümber tundis, täitus kogu tüdruku sisemus taaskord elurõõmuga. Ta tundis iseendale ka nii totter, kuid samas nii hästi. Ta polnud paremini end kunagi tundnud. "Aitäh," lausus ta tasaselt, naeratades endamisi, surudes enda käed noormehe tagi taskutesse.

Darren noogutas aeglaselt ning vaatas taas enda ette. Päevik vedeles tema jalgade kõrval ning vampiir korjas selle üles, kuid ei vaadanud hetkekski sinna sisse. Selle asemel asetas ta selle kõrvale ning pöördus Samarat vaatama. Tundus, et ta siiski oskas midagi head teha. Neidisel oli nüüd palju soojem. “Võib-olla peaks ukse kinni panema?“ pakkus ta välja. See aitaks ka natuke. Kuigi erilist vahet vist nagunii ei olnud. Vaevalt kavatsevad nad seal väga kaua olla. Kuid ta ei kavatsenud Samara nõusolekut oodata vaid tõusis ise kummargile ning tõmbas väikese ukse ise kinni. Mida vähem Gryffindorlane praegu külmetab, seda parem. Pealegi istus neidis tema vastas. Juba tema oli nagu mingisugune jääkuubik.
Ettevaatlikult kallutas vampiir pea kuklasse ning vaatas samblaga täidetud lae poole. Suvel võis seal kindlasti üsna tore olla. Kuid küsimus oli selles, kes tuleks Kooli suvel?

“Kaua sa siin olnud oled?“ küsis vampiir vaiksel häälel. Ta trummeldas sõrmedega hääletult oma jalgade vastu, vaadates samal ajal ootavalt Samara poole. Mida neiu tegi üldse Metsas? Oli see jälle üks lahendamata müsteerium Gryffindorlaste juures? Kõiki neid tõmbas pimedate ja süngete kohtade poole. Rohkem kui teda, vampiiri.

Samara ohkas vaikselt. Tal ju ei olnud külm! Ning seda hakkas ta ka noormehele ütlema, kuid oli juba liiga hilja. Noormees oli tõusnud ning ukse kinni pannud. Tüdruk sai aru sellest siis, kui ta enda käe vastas taas mingit nihelemist tundis. Mõne aja pärast oli ka tuuletõmme kadunud ning nüüd tundis neidis ainult sambla lõhna. Ka sellel ei olnud midagi viga.
Olgu, las noormees arvab, et tüdrukul on külm. Seda enam sai ta noormehe nahktagi enda seljas hoida ning ei pidanud ka midagi selgitama hakkama. See oleks üsna ebamugav olnud: Kuule, ma siin niisama olen iga päev sinule mõelnud ninf su kohalolek tekitab minus mõnujudinaid. Parem mitte. Samara otsustas vaikida, sest ta oli juba niigi väga kahtlaselt ning ligikleepuvalt käituma hakanud.

"Mõned tunnid," vastas Sam noormehe küsimuse peale, pöörates enda pea Darreni poole. Tal polnud aimugi, kui lähedal nende huuled olid, sest ta, kurat võtaks, ei näinud vampiiri! Oleks ta teadnud, et neist on ainult mõni sentimeeter puudu, oleks ta ehmatusest tagasi tõmbunud. Kuid ta ei teadnud. Ta vaatas enda kevadiste silmadega Darreni suunas, tundes end nagu pime. Ta oleks tahtnud poissi näha, aga samas oli nii, pimedas istumine, kuradi põnev! "Ma kirjutasin enda päevikusse. Ma teen seda alati, kui mu elus midagi huvitavat toimub," selgitas gryffindorlane põgusa naeratusega. Kunagi vaimuhaiglas soovitati tal Päeviku kirjutamisega tegelema hakata ning sellest ajast saati tegigi tüdruk seda.

Kui ta olekski teada saanud, et neidisel pole külm, ei oleks ta oma tagi tagasi võtnud. Juba fakt, et tüdruk istus tema, sama hea kui jääfiguuri kõrval, oli piisavalt hea põhjus, miks ei kavatsenud ta riideeset tagasi võtta.
Korraga tundis ta uudishimu päevikusse sisse piiluda ning teha väikest tutvust faktidega, mida Samara huvitavaks peab, kuid mõtles siis ümber. Ta ei pidanud küll ise päevikut, kuid kujutas juba ette, kui pettunud tüdruk olla võiks, kui ta saaks teada saladused, mida ta suurima heameelega endateada hoiaks.
Kui neidis tema poole vaatas, tõmbus Darren pisut eemale. Talle meeldis küll tüdruku lähedus, kuid viis, kuidas nende huuled nii lähestikku olid, häiris pisut teda. Ta ei olnud tüdrukuga paar ega midagi. Ja niisama ei hakanud ta neidu suudlema. Ainult ühe korra oli ta lubanud sel juhtuda ja rohkem ta sellist viga ei korda.
“Näiteks?“ tundis vampiir huvi. “Ära pahanda, ma ise ei pea päevikut,“ muigas ta kergelt. Ja tal pole kunagi plaanis olnudki pidada mingisugust vana raamatut, kuhu ta kirjutab üles kõik oma mõtted ja kogemused. Darren ei pidandu seda mõttetuks, kuid see oli ajaraiskamine tema silmis. Vampiirina suutis ta ju kõiki asju ise meelde jätta.

Samara pööras enda pea taaskord kõrvale, vaadates nüüd enda ette. Ta muigas vaikselt, toetades viimaks pead enda käele, hoides sõrmi enda juustes.
Ta noogutas endamisi, see polnud sugugi imekspandev, et noormees päevikut ei pidanud. Väga vähesed tegid seda, eriti veel noormehed. Kuigi tegelikult oleks Darrenist kui vampiirist just esijalgu võinud aimata, et too peab päevikuid, on seda juba sajandeid teinud, kuhu ta kirjutab enda mõtted. Neid päevikuid oleks kindlasti väga huvitav olnud lugeda.

"Sa ei taha teada," lausus tütarlaps õrna muigega. Ta mõtles hetkeks sellele, kus ta päevik olla võis, kuid juba oli tal meelest läinud, et ta oli selle maha, tiigrinaha kõrvale, unustanud. Ta arvas, et pani selle enda kotti, mis maas asetses. "Noh, seal on kirjas koolist, minu tulevikust, minu sõltuvusest. Isegi sinust, Darren. Tegelikult praegugi ma kirjutasin sinna just sinust." Ta turtsatas. Õnneks ei näinud noormees (tema teada) tema nägu - tüdruku põsed hõõgusid.