Metsas asus väike onn

Aga Samara ei valetanud ega reetnud. Tegelikult ei üritanud ta isegi mitte Darren'i usaldust teenida. Darren kas lihtsalt usaldas teda või mitte. Just nimelt sellepärast ei palunud Samara noormehel end ka vampiiriks muuta. Vähemalt mitte veel. Võib-olla oli asi selles, et tüdruk ise kartis, et noormees võib Teda reeta. Ta küll usaldas Darrenit, jah, aga vaatamata kõigele oli too siiski vampiir ja mis peamine - slytherinlane. Kui Darrenil saab kunagi Samarast küllalt ja ta tahab vaheldust, kedagi uut, oleks ta tüdruku nagu väikse krantsi kõrvale heitnud ning tüdruku igaviku lõpuni üksi jätnud. Just seda Samara kartiski, sest Darren oli liiga hea, et olla tõsi. Selline asi ei saanud kestma jääda ning olgugi, et tüdruk eelistas mitte tulevikule mõelda, kartis ta siiski.

Ja ta kartis ka seda, mis praegu toimus ning seda hoopis erineval põhjusel. Mis siis, kui ta ei suuda end tagasi hoida? Mis siis, kui ta hakkab tahtma asja lõpule viia? Tüdrukul oli alati olnud põhimõte kaotada enda väärtuslikum vara enda pulmaööl, kuid mida rohkem Sam sellele mõtles, seda rohkem lootusetum see tundus. Ta ei abiellu kunagi ja ta hakkas kaheksateist saama! Võib-olla oleks aeg...
Kuid ei. Isegi, kui ta oleks tahtnud, ei oleks nad seda saanud seal teha. Ta tahtis siiski, et see esimene kord oleks eriline ning romantiline. Samara võis enda südames ikka lootusetu romantik olla. Ta igatses küünlaid, kaminatuld. Muidugi, alati võis ka lossist kutseloitsuga küünlaid tuua, nad olid privaatses ning Samarale väga meeldivas kohas, nende ümber oli värske samblalõhn ning nende all asetses pehme tiigrinahk. Koht oleks ju tegelikult sobiv?
Aga... Darren poleks raudselt tahtnud. Too ei olnud Max. Max oleks ükskõik kellega, ükskõuik, kus, valmis s e d a tegema, aga Darren'ile meeldis tüdruku arust liialt distsipliin.
Ning just sellepärast eemalduski tütarlaps vastumeelselt enda huultega noormehe omadest, kuid ei tõusnud tema pealt. Ta lootis, et ta vampiiri jaoks raske ei ole.

Ega Darren ei olekski peale surunud. Oma süütuse kaotamine oli Samara iseenda valik. Ta võis kasvõi eluaeg olla neitsi, ega teda see eriti ei huvitanudki. Ta ei olnud tüdrukuga ju magamise pärast ennast sidunud. Ei.
Nende tunded üksteise suhtes olid ebavõrdsed. Vähemalt usaldamise kohalt. Darren ei suutnud millegipärast Samarat usaldada, kuid paistis, et tüdruk tegi seda. Kuid miks? Üleüldse oli nende suhe veider. Tõeliselt veider.
Kui neidis temast eemaldus, hingas Darren sügavalt sisse nagu oleks tal seda tõesti vaja. Ta vaatas neidisele mõistmatult otsa. “Millega ma Need ära teenisin?“ küsis ta vaikselt, hääl kähe ja kergelt värisemas. Tüdruk oli teda taaskord üllatanud. Tundus, nagu kõiguksid tolle meeleolud küljelt küljele ning temast arusaamine oli keeruline.
Kuid ega ta ise parem polnud. Darrenist endast oli väga keeruline ja vahel täiesti võimatu aru saada. Kasvõi juba äkilise käitumise ning tihedate meeleolu muutuste pärast. Ilmselt mõtles ta lihtsalt asjadest üle ning sellest tuleneski see Kõik? Ta lasi Gryffindorlase pihast lahti ning libistas ühe käe tütarlapse soojale põsele. Korraga ta turtsatas vaikselt. Kas nad hakkavadki nüüd nii, salaja, teineteisega kohtuma? Vaevalt kiidaks keegi nende sõprussuhet üldse heaks, kuigi vaevalt oli ta ka ainus Slytherinlane, kes mõne Gryffindorlasega läbi käis.

Samara vaatas hingetult noormehele otsa, olgugi, et ta ei näinud endiselt tolle nägu. Kuid ta kujutas ette, et näeb. Ta ju tajus noormeest ning tolle emotsioone nii perfektselt hästi, justkui kujutaks ta neid ette. Kuid antud hetkel ei teadnud ta, kuidas noormees end tunneb. Kuuldes Darren'i küsimust, eeldas Samara, et hästi. Ta naeratas õnnelikult ning aeglaselt, veidi kõheldes, libistas ta enda pea noormehe rinnale. Ta ei kuulnud seal midagi. Täielik vaikus. See oli esimene kord, kui ta kellegi kaisus üldse lebas ning nüüd tegi ta seda ülima ettevaatlikusega. Kuid tüdruk ei olnudki lootnud seda, et noormehe süda lööks. Ta ei olnudki lootnud, et see ainult talle lööks, kasvõi ainult ühe korra. Darren'i süda polnud juba ammu töötanud.

"Sa paned mind hästi tundma," lausus tüdruk ausalt, kergitades veidi enda pead. Ta millegi pärast kahtlustaski juba, et noormees näeb ka pimedas. Kuidas muidu oleks ta tütarlapse Päevikut lugeda saanud? Ta tahtis, et noormees vaataks tüdruku silmadesse, mis särasid siiralt ning õnnelikult. Armastusel ja armumisel oli küll õhkõrn piir, kuid tüdruk teadis, mida ta tunneb. Tema südal laulis Darrenile ning Samara ei suutnud ega tahtnudki enam temata olla. "Aitäh, et veensid mind selles, et elu on elamist väärt. Vastasel juhul ei oleks me hetkel niimodi koos." Vastasel juhul oleks Samara surnud, Darren'i käe läbi.
Tütarlaps sulges enda silmad, kuid ei tundnud väsimust. Samuti ei olnud tal ka külm. Ta tundis end endiselt veidi erutunult ning tema keha sulas vampiiri keha vastas. Mõnus surisev tunne oli sees.

Ta tundis kerget ebamugavust, kui Samara oma pea tema südame kohale asetas. Korraks kuulatas temagi, justkui lootes, et tema süda, mis on sajandeid liikumatult seisnud, hakkab järsku taguma, kuid selle asemel valitses kõikjal vaikus. Darren ohkas vaikselt. Kuid vähemalt oli neil kahe peale üks süda, mis tagus. Vampiirile meeldis kuulata, kuidas tütarlapse õrn ja haavatav organ verd pumpas ning kuidas ta tundis seda täpselt enda naha vastas. Iga väiksematki lööki. Vampiir sulges silmad. Ta oli õppinud inimesi alahindama, neist toituma ja isegi vihkama, kuid alles viimasel kooliaastal ta mõistis, kui tore on nende seltsis tegelikult viibida. Inimesed, need haprad, surelikud olendid, olid ilmselt tema ainus lootus püsida enam-vähem terve mõistuse juures ning suhtuda maailmasse sama tolerantselt, kui see temasse siiamaani suhtunud on. Ta oli ju veel elus ning Saatus naeratas talle iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Kuni tänaseni oli tal ju vedanud. Mõnes mõttes vähemalt.

Õhkõrn naeratus valgus vampiiri kahvatutele huultele ning ta viis oma pilgu tagasi Samarale. Ilmselt ei väsi ta kunagi neiu kaunist näolapist. Tema rohelistest silmadest ning võrratutest huultest. Tõesti, nüüd tundis ta ennast tõelise klassikalise luuletajana, kes on armastuse peal väljas. Kuid see ei olnud ju armastus mida ta tundis. Kiindumus. Vähemalt seda ta Lootis. “Pole tänu väärt,“ kinnitas noormees, rännates mälestustes tagasi ööni, kus ta Samaraga hurtsikus kogemata kokku sai ning kus ta tüdruku üle trepi heitis, püüdes ta õigel hetkel kinni. Oleks ta neiust lahti lasknud, oleks tüdruk arvatavasti surnud. Ning kuna tol hetkel nad ei olnud isegi sõbrad, nad ei sallinud teineteist, oleks vampiir arvatavasti rahuliku südamega minema jalutanud. Nagu Samara arvanud oligi, puudus Darrenil südametunnistus. Aeg oli selle tema seest välja õginud. Mõnda aega oli ta seda võrrelnud taastumatu loodusvaraga, sest ta oli tõeliselt pikka aega teinud jõhkraid asju. Inimesed, kelle mõistus on vähegi terve, oleksid sellest tagasi astunud. Kuid tema seda ei teinud. Ning alles nüüd, mõni nädal tagasi, oli ta oma kauaigatsetud Südametunnistuse tagasi saanud. Mõnes mõttes oli see tõeliselt Masendav. Mõnes mõttes aga mitte.

Samara turtsatas rõõmsalt noormehe sõnade peale ning libistas enda käe noormehe rinnale, enda pea kõrvale puhkama. Endiselt ei tundnud ta midagi ning see pani tüdrukut õrnalt kulmu kortsutama. Ta oleks nii väga tahtnudveel teada noormehe elu kohta. Mida ta tegi enne vampiiriks saamist. Kes oli teda muutnud. Kuidas ta sellega toime tuli. Ning ta kavatses need kolm küsimus ka ette kanda, aga mitte veel. Praegu tahtis ta hoopis midagi muud teha.

Aeglaselt libistas ta enda sooja käe, mille ta enne Darren'i rinnale libistanud oli, allapoole ning viimaks noormehe särgi alt sisse, tema jahedale nahale, kõhule. Sealt rändas tüdruku käsi ülespoole, jällegi poisi rinnale. Nii võis tunduda, et tüdruk täitsa meeleheitlikult otsis taga Darren'i südant, mis kunagi oli löönud. Aga tegelikult see nii ei olnud. Võib-olla sai Darren aru...?
Tütarlaps tõstis taaskord enda pea ning kergitas end veidi. Selle asemel, et noormehe huuli suudelda, surus ta õrnalt enda huuled hoopis vampiiri kaelale, suudeldes seda. Tema süda hakkas järjest kõvemini lööma ning ta tundis, kuidas ta kaotab enda üle kontrolli. Temas oli väga kaua elanud miski, mis soovis vabadust.
Suudelnud mõni hetk noormehe kaela, kergitas ta end taaskord ning suudles nüüd jultunult noormehe huuli, nõudes neid endale. Enam ei olnud suudlus süütu. Nüüd oli see tugev, kogenenud ning ahne. Ta teadis, et see pole õige. Aga samas,mis üldse on õige?

Otsis Samara tõesti nii meeleheitlikult tema südamelööke?
Darreni elu ei olnud tegelikult nii huvitav. Vähemalt see inimlik osa. Ja kuna tema oli muudetud vaid kättemaksu nimel, siis vaevalt neiu kuuleks midagi väga romantilist, lõbusat ja väga seiklusrikast lugu tema suust. Alles pärast seda, kui ta oma iseseisvuse saavutas, hakkas tema elu ’kujunema’. Kui ta Samara sooja käsi järsku enda särgi all tundis, kergitas vampiir pisut kulme ning vaatas neidisele otsa, kelle käsi puhkas endiselt tema südame kohal. Judinad jooksid üle vampiiri selja, kuid ta otsustas neid ignoreerida. Antud hetkel oli tüdrukust tõesti keeruline aru saada.
Tundus, et tütarlaps oskas teda tõeliselt hästi üllatada. Juba järgmisel hetkel tundis ta neiu sooje huuli enda kaelal. Enda naha vastas tundis ta ka tolle kiirenevaid südamelööke ja selle ebaühtlast rütmi, mis Darreni hulluks ajada tahtis.

Selline käitumine, eriti veel nii süütult ja aralt tütarlapselt (isegi, kui tegi on Gryffindorlasega) jahmatas teda. Esimest korda olid tal sõnad justkui suust välja rebitud ning ta ei osanud midagi öelda. Ka ei tõuganud ta Samarat enda juurest eemale. Tavaliselt oli ju Darren see, kes teiste kaelte ligi hiilib, mitte vastupidi. Kui neidis eemaldus tema kaelast, hingas vampiir sügavalt sisse, valmistudes küsimuste esitamiseks, kuid ka selleks ei antud talle enam aega. Järgmisel hetkel puutusid mõlema huuled taas kokku ja Darren tõmbas vaistlikult tütarlapse omale lähemale, suudeldes teda vastu. Kirg, mis Samarast õhkus, hirmutas teda isegi kergelt. Kui nad lähevadki Väga kaugele, ei kahetse Samara seda hiljem?

Võib-olla kahetseb Samara seda hiljem, võib-olla kahetseb hoopis seda, et polnud midagi teinud. Antud hetkel üritas ta mitte sellele mõelda. See olukord oli liiga Eriline. Tüdruku pea oli mõtetest tühi, kui Darren ta järsku endale lähemale tõmbas. Neidise hingamine jäi katkendlikuks ning üle tema keha läbis värin, mida oleks olnud raske sõnadega kirjeldada. See oli midagi uut - see oli erutusevärin.

Tütarlaps hoidis enda veidi värisevat kätt noormehe nahal paigal ning viimaks eemaldus ta õrnalt ka noormehe huultest. Ta vaatas talle veidi hingeldades otsa, teadmata, mida teha. Ta tahtis, et noormees teaks, et tüdruk on valmis. On ju? See olukord ei olnud päris selline nagu Samara oli unistanud ning ka inimene oli teine, kuid ajapikku oli kõik muutunud. Tüdruk tahtis Darren'it ning ta teadis, et see on viis, kuidas nad lähedasemaks saaks, kasvõi ainult üheks ööks.

Samara hammustas õrnalt enda alahuulde ning võttis seejärel noormehe käe, suunates seda paari sentimeetri võrra allapoole - enda rinnale. Nüüd tundis tüdruk, justkui kõnniks ta kuumadel sütel ning seda otseses mõttes - Darren'i puudutus oli küll jäine, aga ta tundis end nii nagu oleks tal palavik. Väga palav oli olla.

Tundus, et üllatustel pole piire. Sest niipea, kui tüdruk temast eemaldus ja ta vaba hingamisruumi sai, nägi ta tütarlapse pilgus midagi, mis teda üllatas.
Tundus, et viimaks oli Samara leidnud endas selle kindluse ning muutunud tema juuresolekul julgemaks (mitte, et ta seda varem ei olnud). Darrenile ei meeldinud üheöösuhted ja tavaliselt ei läinudki ta mitte kellegagi nii kaugele. Vähemalt mitte nendega, keda ta vaevu teadis. Ja kui aus olla, siis teadiski ta Gryffindorlast õige vähe. Nad olid suhelnud kokku vist kolm korda. Esimesel korral oli neil õnnestunud säilitada kõikuv 'vaen' teineteise vahel. Peol oli vampiiril õnnestunud isegi tüdruku elu päästa.

Nüüd nad juba suudlesid nii, nagu oleksid nad paar olnud aasta. Isegi rohkem. Darrenit valdas ebamugavusetunne. Ilmselgelt oli tüdruk süütu ning see on tema esimene kord. Naisena peaks ta ju Sellest tugevasti kinni hoidma. Või oli tema soov tõeliseks Naiseks saada nii suur, et ta läks esimese ettejuhtuvaga voodisse. Ning selleks oli osutunud just nimelt tema, vampiir. Sitt valik.

Tüdruk võis ju endas kindel olla, kuid Darren seda ei olnud. Ta hingas katkendlikult ning rapsas oma käe vabaks, vaadates samal ajal kõhklevalt Samarat:"Oled sa selles kindel?" Ta ei tahtnud, et tüdruk kahetseks. Veel vähem tahtis ta ise seda teha ning ta poleks soovinud, et neidis teda pärast juhtunut veel süüdistama hakkaks.

Samara värises üle terve keha ning tal oli veidi külm. Aga mitte ebameeldiv, pigem oli ta ärevil. Vägagi ärevil. Ta ei olnud kellegagi kunagi nii kaugele läinud. See kõik oli talle nii uus ning huvitav ning see hakkas tüdrukule aina enam meeldima. Mõni ime, et Max'il seksisõltuvus oli - Sam polnud veel sinnamaani jõudnudki, aga juba tundis ta, et tahab veel. Veel Darrenit!

Noormehe küsimus paiskas aga kogu tütarlapse maailma laiali ning esijalgu ei teadnudki, mida vastata. Ta oli valmis. Enam-vähem. Vist. Vaevalt, et tüdruk kahetsenud oleks. Aga tundus, et Darren ei tahtnud sugugi, et asjad nii kaugele läheks ning võib-olla oli tal õiguski. Mine tea.
Tütarlapse ilme muutus tõsiseks ning ta tundis end veidi reedetuna, paljastatuna. Tal oli millegi pärast väga halb olla, samuti ka piinlik.

"Sina ei ole," lausus Samara vaikselt, libistades end noormehe pealt maha, vajudes tolle kõrvale pikali, libistades käed enda pea alla, sulgedes silmad. Tema ilme oli tõsine ning süda puperdas rahutult. Olgu neetud see Darren, et ta Samara pea niimodi segi ajanud oli. "Vabandust, ma ei tahtnud sind ebamugavasse olukorda panna," sosistas tütarlaps tasa.

Darren suutis taas hingata, kuigi tal ei olnud seda vaja. Ta vaatas tütarlapse pettunud näkku ning vangutas kergelt ja õnnetult pead. Kuid vaevalt Samara seda pimeduses näha võis.
Niiet nüüd luges tema arvamus ka? Kui tüdruk tema pealt maha ronis, vaatas Darren talle järele, kuid suunas seejärel pilgu koheselt lakke. Mitte, et ta tüdrukut nüüd häbenema peaks. Ta oli valmis. Seda küll, kuid kas tüdruk oli tõesti valmis Talle seda kõike loovutama? Vampiirile? Kindlasti oli seal koolis (või mugumaailmas) keegi, kes tolle silmapiirile jäi. Vaevalt meeldiks Gryffindorlasel jagada voodit külma vereimejaga?

Ta ei öelnud midagi. Arvatavasti küsiks Samara kohe Miks nad siis seda siinsamas ja kohe praegu ei tee. Sellele ei oskaks vampiir koheselt vastata. Oleks natuke veider tunnistada, et see onn, ükskõik kui privaatne kohake see ka ei oleks, ei olnud talle sobiv. Inimesed nägid selle ehitamisel vaeva ning nagu näha, meeldis onnike tüdrukule. Vaevalt taluks ta kriitikat.

Vampiir kergitas pisut kulme, kui neidis vabandama hakkas. Mille eest? Olgu, ta tõesti surus Darreni nurka, kuid see ei olnud ju mitte midagi erilist. Ta oli hullematki läbi elanud. Antud hetkel tundus seks täiesti tavaline teema igasuguste küttide kõrval, kes ihaldavad tema surma. "Sellest pole midagi," pomises ta vaikselt, tõmmates sõrmedega läbi juuste. Slytherinlaslik uhkus ei lubanud tal vabandama hakata. Tema ju ei olnud midagi eriliselt halba teinud. Ta oli säästnud Samara piinast. Võib-olla kohtab ta aasta lõpus oma mehe, tulevase abikaasa, kes oleks tahtnud ise tütarlapse süütuse võtta.

Miks tänapäeva noortel selle kaotamisega üldse kiiret oli? Nagu nende süütus kavatseks ära joosta või midagi... "Ma lihtsalt arvan, et targem oleks natuke oodata," lisas Darren mõne aja pärast, täites vaikuse oma ebaoriginaalse vastusega. Kuid see oli tema arvamus. Kolm kohtamist ning juba voodisse! mõtles vampiir. See on absurdne!

Samara noogutas õrnalt peaga Darren'i sõnade peale. Tegelikult arvas ka tema seda, kuid asi oli selles, et ta ei olnud kunagi varem nii ülesköetud olnud. Noormees lihtsalt meelitas Samarat endale ligi ning tüdruk vajas teda tohutult. Kahju, et slytherinlane seda ei mõistnud. Tõepoolest kahju.

"Ma tean," lausus tütarlaps endiselt kergelt hingeldades. Alles nüüd hakkas ta süda rahunema ning aeglasemalt kloppima. Gryffindorlane otsis üles vampiiri käe ning pigistas seda õrnalt, justkui kinnitamaks, et nii ongi õige ja et kõik on tõepoolest korras. "Ma ei tea, mis mul hakkas. Ma pole kunagi varem... Noh, tead küll. Ma ei ole kunagi end niimodi tundnud." Sam pööras enda pea Darren'i poole, nägemata tolle silmi. Esimest korda oli tal selle üle hea meel, tavaliselt meeldis talle vereimejaga kahekesi pimeduses olla.

Gryffindorlane hingas sügavalt sisse, pöörates end nüüd täiesti slytherinlase poole. "Sa võib-olla ei usu seda, aga ma usaldan end täielikult sinu kätesse. Jah, nüüd sa ütled, et ma ei tohiks seda teha, aga ma ei saa enda südant sundida."

Ta ei mõistnudki seda. Millegipärast ei jõudnud sellised asjad vampiirile üldse kohale. Kuidas sai kedagi vajada? Kedagi, keda neiu isegi vaevalt tundis. Tõsi küll, südant ei saanud sundida, kuid vahel võiks kasvõi iseenda heaolu nimel mingisugused piirid panna ning alguses kuulata oma mõistust, mitte südant.
Kahjuks tegid enamus inimesi nii. Väga paljud tegid lolle tegusid sest nende Süda oli seda käskinud. Darren hingas sügavalt sisse. Ta ei mõistnud seda ning arvatavasti ei hakkagi mõistma. Sellised imeasjad polnud üldsegi tema huviradaris.

Vampiiri silmad langesid käele, mida Samara õrnalt pigistas. Ta ei tundnudki seda eriti. Oli tütarlapsel tõesti valus nüüd Selle pärast? Darren oli tegelikult talle ju teene teinud! Kuid valjusti ei hakanud ta mitte midagi välja ütlema. Sellistes olukordades pidas ta targemaks vaikida ning kuulata teisi, kui nemad rääkisid. Tavaliselt oligi tema see, kellel polnud mitte midagi asjakohast öelda peale sarkastiliste ja väga õelate kommentaaridega, mis teisi solvasid. Kuid ta ei saanud ju neid muuta. Need olid osa tema kibestunud iseloomust. Ja kui aus olla, siis talle meeldisid need sarkastilised naljad kõige rohkem enda juures. Midagi muud märkimisväärset tema juures enam ei olnudki.

Darren ei teadnud, kui paljud noormehed oleksid läinud asjaga edasi. Kindlasti oli selliseid palju ning arvatavasti leidus mõni selline koolis. Kuid antud juhul tundis vampiir tõelist kergendust. Ta ei vaadanud enam Samara poole. Tema pilk oli kinnitunud ebaühtlasele laele, mida ta pingsalt vahtis, nagu prooviks ta pilguga sealt augu läbi puurida. "Ei ütle," ohkas ta vaikselt. "Sa ütlesid seda juba minu eest." See oli tõsi. Kaks korda ei pidanud ju ühte ja sama asja kordama.

Samara ohkas vaikselt. Darren oli võimatu. Võimatu! Miks Samara üldse Üritas? Miks ta üldse talus seda? Darren ei tahtnud teda, see oli paratamatus. Aga miks ei suutnud Samara siis loobuda? Miks iga suudlus, mis nende kahe vahel aset leiab, tüdrukule nii palju tähendab? Miks oli ta endiselt seal, onnis, koos Darren'iga? Või veelgi parem - miks oli Darren endiselt seal, kui too teadis, mida tüdruk tahab?

Gryffindorlane oleks tahtnud kõik need küsimused enda peast välja lülitada. Nõme, et ei olnud lülitit, mis seda võimaldaks. Ta mõtles endiselt kõigele neile ning ta ei hakanud parem noormehele ütlemagi, mida ta mõtles.
Tütarlaps sulges enda silmad ning libistas viimaks enda käe vampiiri käelt. Ta tahtis nüüd magada. Nüüd, kui asi oli ebameeldivaks ja ausalt öeldes ka natuke igavaks kiskunud. Tüdruk oli juba ühe korra kunagi Darreni läheduses magama jäänud ning noormees oli hommikuks olnud kadunud. Samara valmistas juba end selleks ette, et ta ka sel hommikul üksi ärkab. Kui ta peaks muidugi magama jääma.

"Darren," sosistas tüdruk vaikselt. "Ma olen jobu." Nende sõnadega keeras tüdruk end taas nägupidi noormehe suunas ning sulges enda silmad. Peagi võttiski uni tüdruku üle võimust.

Neetud!
Ta tõesti vihkas seda kohta nüüd rohkem, kui kunagi varem. Selle õppeaasta alguses oli ta piisavalt kohutavaks pidanud kõiki neid õpilasi, kellega ta pidi ühes puhketoas passima või nendega ühes klassiruumis olema. Vihkas. Ta jälestas neid tüütuid surelikke, kellega ei olnud tal üldse mitte midagi ühist.
Viimaks oli ta jõudnud otsusele. Darren lahkub sealt. Kas kohe pärast seda veerandit või päris aasta lõpus, see tema jaoks erilist vahet ei omanud, kuid tal oli kavas Sigatüügas lõppude lõpuks seljataha jätta ning edasi minna. Siia tulles polnud vampiir mitte kunagi arvanud, et ta langeb nii madalale ning hakkab suhtlema Gryffindorlasega, kõige tavalisema sopaverelisega terve kooli peale. Jah, Samara oli küll nägus, kuid Kõik see oli vale.

Kui tüdruk taas tema nime mainis, vaatas noormees tema poole, uurides pikalt tolle nägu. Ülestunnistus pani ta muigama. Vähemalt oli tüdruk enda suhtes aus ja tunnistas iseendalegi üles, et asi, milleni ta jõuda tahtis, oli vale ning see ei olnud õige. Neidis pidi Endasugustega läbi saama, mitte temaga.
Tegelikult oleks Darren ammu pääsenud sellest jamast, kui ta oleks nende esimesel kohtumisel Samara käest lahti lasknud ning ta Hurtsikusse surema jätnud. Arvatavasti oleks keegi ta järgmisel päeval leidnud. Mitte keegi vist ei paneks tema surma tähele. Välja arvatud Maxi võib-olla, kuid tundus, et temal olid käed-jalad tööd täis. Nii palju kui Darren aru sai, oli Max naistemees.

Rahulik südamerütm ainult kinnitas seda, et Samara jäigi lõpuks magama. Darren, kes vajas hädasti värsket õhku ning aega omaette olemiseks, tõusis ettevaatlikult ja hääletult ning vaatas tütarlapse poole. Ta nägi magades nii armas ja rahulik välja. Ingellik lausa.
Vampiir vaatas kõrvale ja hingas sügavalt sisse, vangutades nõutult pead. See on vale, tuletas ta iseendale meelde. See meenutas talle rohkem julgustamist, mida ta mõnes mõttes tegi.
Viimasel ajal oligi ta nõrkenud. Ja kõik tänu sellele väikesele sopaverelisele Siin. Kuid kaua ta ei vaadelnud noort inimlast. Vampiir väljus onnist ning vaatas ringi. Kõikjal oli kottpime ning tavalise inimsilmaga meetrist kaugemale ilmselt midagi näha poleks olnudki. Ta surus ukse enda taga kinni ning hetk hiljem oli ta kadunud. Las Samara arvab veel natuke aega, et ta ei suuda päikese käes ringi kõndida.