Metsas asus väike onn

Darren kergitas pisut kulme. Kui kohutav võis olla ühe inimese päevik, et ta ei soovitanud selle lugemist isegi vampiirile. Vaevalt seal midagi väga hullu oli. Kindlasti mitte midagi sellist, mis suudaks teda, vampiiri, hirmutada. Kuid kes teab, kes teab, võib-olla olid Samaral sellised saladused? Ta ju ei lugenud kordagi neidise mõtteid ega teadnud teda veel läbi ja lõhki.
“Tahan,“ ei jätnud ta siiski tütarlast rahule. Keelatud vili oli ju kõige magusam. Ning kuna päevik oli praktiliselt tema käeulatuses, saaks ta seda ju vabalt lugeda. Kuid ilma neidise loata ei hakanud ta seda siiski tegema. Alles oli ta võitnud ju tüdruku usalduse. Muidugi oli see väga veider, Slytherinlane muretseb oma suhtest Gryffindorlasega.
“Päriselt?“ Nüüd vaatas Darren imestusest suurte silmadega Samara poole. Tütarlapse põsed õhetasid. Kuid ta oskas sellest praegu mitte välja teha. Kõige rohkem üritas ta näha, milline pilk on neidise silmis. “Mida sa kirjutasid?“ uuris vampiir, toon uudishimulik ja põnevil nagu väikesel lapsel. Muidugi teda huvitas, millest neidis tema kohta kirjutas. Oli see kriitika? Laitis tüdruk teda tema sarkasmi ja jahedamavõitu iseloomu pärast või, kui tüdruk leidiski midagi, siis tõi esile mõned tema plusspunktid. Võimalik, see oli ju päevik. Püha väike raamat, mille sisu teadis ainult kirjutaja ise!

Samara muigas endamisi, olgugi, et enda sisemuses ta põles. Ta ei tahtnud, et Darren teada saaks, kuid samas oleks võib-olla hoopiski kergem nii olnud, kui noormees saaks teada, mis segadus tüdruku hinges valitseb. Ta hingas sügavalt sisse ning peites hetkeks enda näo kätesse, justkui piinlikusest enda nägu peites, ohkas ta: "No eks sa vaata ise. Järjehoidja on ju vahel."

Jah, päevik oli täesti tavaline mustade kaantega kaustik, mille keskel asus sulepea taoline järjehoidja. Just sinna jäi tütarlapsel parajasti kirjutamine pooleli. "Aga kui sa nüüd sellepärast minna tahad, siis oled sa küll ebaõiglane, sest sa ise tahtsid teada," hoiatas Sam. Ta langetas enda käed, hoides neid enda süles. Need värisesid kergelt. Tütarlaps vaatas otse enda ette ning ootas, et noormees lugema hakkaks. Vähemalt ei pidanud ta ise siis midagi noormehele ütlema hakkama.


Kallis päevik!

Ma ärkasin täna üsna jubeda unenäo tõttu üles kell 4.45 & ma ei suutnud enam magama jääda. Ma ei suuda tegelikult endiselt seda unenägu enda peast välja ajada & seda tõrjuda. Ma mäletan endiselt, kuidas ma sügavalt hingeldades üles ärkasin ning üritasin mitu minutit aru saada, kas see kõik oli toimunud päriselt või oli see olnud kõigest unenägu. Minu õnneks või õnnetuseks oligi see kõigest unenägu. Täiesti tavaline uni.
Kuid see ei olnud tavaline. Kallis Päevik, ma nägin unes Teda. Ta kummitab mind öösiti, mu peas! Ma loodan, et ta ei tee seda meelega, sest ausalt öeldes on see üsna tüütu ning hirmutab mind rohkem, kui Tema olemus. Ta on ju vampiir! Oh jaa, kallis Päevik! Ta on vampiir. Tal on väga kahvatu nahk, millest ma väga sageli veresooni läbi kumamas näen, Tal on väga müstilised silmad, mis sageli tühjalt ringi esklevad, kuid kui need minul peatuvad, on mul tunne, justkui mu sisemus keeks & põleks. Tema huuled on vili, mida ma tahaks ikka & jälle puudutada. Ma olen seda korra teinud. Tegelikult lausa kahel & ja ma mäletan mõlemaid kordi nii hästi. Ma ei suuda neid unustada.
Tema juuksed on kui pehme siid, millest ma unistan enda sõrmedega üle tõmmata & tema käed on nii tugevad, nii head. Oh, Päevik, mis minuga toimub? Pärast seda, kui ma teada sain, et ta on vampiir, ei suuda ma teda mitte vaadata! Ma tean, et vampiirid peavadki inimesi lummama, sest nii tõmbavad nad enda ohvreid ligi, aga see ei ole normaalne! Ei ole ju..? Kõige hullem asi ongi see, et ma tahan, et ta mind hammustaks! Ma tahan, et ta minust kõvasti kinni võtaks ning enda nõelteravad hambad mu kaela lööks & mind imeks, kuni ma tunnen, kuidas elu minust ära hajub. Kord olen seda tunda saanud & see mõte erutab mind endiselt. Oh Issand! Ta arvab, et ma tahan vampiiriks muutuda & ma olen talle öelnud, et ei, ma ei taha, kuid tegelikult on see pooleldi vale. Pooleldi vale, pooleldi tõde. Ma ju igatsesin surma, kuid ma ei teadnud siis, et on ka muu võimalus, kuidas oma tundeid kaotada. Ma ei taha midagi tunda & Darren on võimalus, kuidas ma need kaotada saaks, igaveseks. Kuid ma ei julge temalt midagi säärast paluda ja ma ei tee ka seda! See poleks tema suhtes aus. Millegi pärast ta niigi imelikul kombel muretseb mu tervise pärast & ma ei tea, miks. Tahaks teada saada. On tegelikult nii palju küsimusi, mida ma tahaks talle esitada & millelt ma ka vastuseid eeldaks, kuid ma ei julge... Ma ei julge! Ta on... Darren. See seletab kõik.
Aga miks ma ei taha vampiiriks muutuda, on see, et ma pean siiski enda venna eest vastutama. Too käitub küll minuga nagu viimane kaabakas, aga ta on siiski mu vend & kui ma "sureks", poleks tal kedagi. Ma ei saa end temalt võtta.
Ja siis veel Maxie - mu parim sõber. Ta on libahunt & ta lihtsalt sureks, kui ma laseks endaga midagi teha. Oh, Päevik, mida kuradit ma teha saaks? Mida ma tegema peaks? Kuidas ma saan Darreni välja enda peast (ja ka südamest?!) ning kuidas olukorraga toime tulla? Oota korra, Päevik, ma kuulsin väljas mingit raksatust...

Millegipärast pidi vampiir põdema, et see ei olnud kõige meeldivam kogemus. Kellegi teise päeviku lugemine oli ebamugav. Sealt sai ta teada kõik neiu mõtted, asjad, mis talle meeldisid ja ei meeldinud, mida ta üle elas ja kuidas ta oma ellu suhtus. Kuidas tema päev möödus ja mida kõike veel.
Seetõttu võttis ta päeviku väikese aukartusega kätte ning vaatas esialgu selle kaant. Võib-olla oleks siiski targem see tagasi panna ning teha nägu, nagu see ei huvitaks teda? See oli otseloomulikult vale. Darrenit huvitas see ja kuidas veel! Ning vaevalt avaneb tal kunagi samasugune võimalus, kui praegu. Kindlasti tegi neiu seda suurest leebusest. Ja usaldusest. Kellele vampiir ikka räägiks tütarlapse saladusi, kui tal endal ei olnudki sõpru?

“Ma annan endast parima,“ lubas vampiir. Kui hull tema päevik ikka sai? Vaevalt oli Samara mingisugune vampiirikütt või massimõrvar, kes alles nüüd otsustas paranoiliseks muutuda. Ta lootis, et nii ei ole. Noormees ei vaadanud enam kordagi Gryffindorlase poole vaid uuris kaustiku tumedat kaant. Järjehoidjaks oli pehme sulg, üle mille ta oma sõrmega libistas ning viimaks otsustava liigutuse tegi ja päeviku ettevaatlikult avas. Tüdruku kena käekiri pani ta kergelt muigama. Ka tema käekiri oli nüüd ilus, kuid kui ta inimene oli veel olnud, oli see konarlik ning raskestiloetatav. Paljud ei suutnud mitte midagi välja lugeda. Kuid tal oli vabandus olemas. Darren oli ju vasakukäeline ning oli loogiline, et tema käekiri ei olnud mingisugune paremale küljele kalduv ilukirjafont.

Seejärel liikusid vampiiri silmad sõnadele, mida ta endasse ahmis, üllatudes iga korraga üha rohkem ja rohkem. Eelkõige jahmatas teda see ausameelsus, millega neidis täitis neid ridu. Ta kirjeldas kõike, mis talle muljet avaldasid ning mis teda hirmutasid.
Ja seal nägi ta enda nime. Temast oli saanud ihaldusobjekt. Temast, tapmismasinast! Ausaltöeldes oli ta oodanud midagi, mis ei olnud nii... hull. Tema silmis. Ta kartis seda. Armastust. Kuid sellegi poolest oli see üks väga huvitav emotsioon. Osa temast tahtis päeviku maha pillata ning lihtsalt minema jalutada. Samara ei oleks esimene, kellele Darren nii teeks. Nii oleks kõige parem. Tüdruk unustaks ta peatselt. Nende vahele ei ole ju põhimõtteliselt veel mitte midagi arenenud. Tegu oli tühipalja teismeea armumisega, mis läheb natukese aja pärast üle.
Kuid suurem ja valdavam osa käskis tal endiselt seal olla ning lugeda kogu sissekanne läbi. Vampiir surus hambad kokku tegi seda. Kui ta viimaks läbi luges, ei pannud ta veel päeviku kinni, vaid vaatas tüdruku poole. Tema vampiiriksmuutmine ei oleks nii raske. Ei. Neidise muutumine võtaks vist päev aega, natuke rohkem, natuke vähem. Darrenil ei olnud kaaslase vastu mitte midagi, kuid ta ei saanud röövida elu inimeselt, kes pole veel elu ilusamaid ja lillelisemaid külgi näinud. Samuti oli tal vend, kelle nimel oli Samara nõus jätma surematu elu ning olla tema kõrval. Ja tema parim sõber Max, keda Darren oli peo ajal ravinud... Vampiir ohkas ning sulges päeviku. Tema tumedad silmad püsisid liikumatult selle kaanel. Hetke pärast asetas ta kaustiku tagasi maha ning pööras ennast näoga Samara poole, libistades oma mõlemad käed neidise põskedele, uurides tolle kevadrohelisi silmi. Oli tõesti kahju, et neidise elu oli niivõrd alla käinud! Temast oli saanud narkomaan, kuid ta üritas sellega võidelda.

Siis vampiir kummardus ettepoole, suudeldes õrnalt Samara pehmeid ja sooje huuli. Vili, nagu neidis oli kirjutanud oma päevikusse. Mida ta soovis uuesti puudutada.

Samara süda lõi ärevalt ning korrapäratult, kui ta vaikides ootas, et noormees lugemisega lõpule jõuaks. Aeglaselt, kiiremini, aeglasemalt, kiiremini. Tütarlapsel oli juba peapööritus sellest tekkinud, kuidas tema süda.. laulis? Ei, pigem karjus. Ta hoiatas tüdrukut, et ta end sellesse ei segaks. Aga ta oli seda juba teinud ning nüüd oli aeg tagajärgede eest vastutada. Noormees oli ilmselt lõpule jõudnud ning mõtles, mida teha. Ilmselt viskab ta Päeviku vastu onni seina ning lahkub sõnagi lausumata. Ei, Darren poleks nii... emotsionaalne. Ta lihtsalt ütleks, et peab minema ja läheb. Ta ei hakkaks midagi selgitama. Samara tundis noormeest juba nii palju.

Kuid seda ei juhtunud ning tütarlapse närv ütles tõesti üles. Ta oleks tahtnud üsnagi kannatamatult pärida "noh?", aga ta ei teinud seda. Selle asemel hammustas ta kõvasti endale huulde, aga mitte piisavalt, verd ei tulnud. Tulid hoopis jahedad huuled tema omi paitama ning tütarlapse käed, mis olid tema süles olnud, kangestusid ning tema sõrmed sirutusid sekundiks välja. Tema ehmatus ja üllatus oli nii suur ning tunne, mis suudlusest tekkis, tahtis Samara õhku lennutada. Ta tundis, justkui oleks tema keha sees suur auk ning sellest puhuks tuul läbi. Ta tundis nagu oleks ta kuskil teises maailmas, kus kõik on väga ulmeline. See ei saanud lihtsalt tõsi olla. Need huuled.. need ei olnud reaalsed. Samara oli neid nii väga igatsenud! Nii kuradi väga.

Olgugi, et ehmatus oli kestnud väga üürikest aega, rahunes Samara viimaks ning nautis seda, mida Darren talle pakkuda hetkel suutis. Tütarlapse keha lõtvus, lõtvus liigagi, sest ta vajus oma ülakehaga vastu noormeest, hoides nüüd teist kätt pehmel tiigrinahal, millele ta end toetas. Tal oli tunne, et kukub kohe pikali. Tema sõrmed olid nüüdseks taas kõveras ning need igatsesid võtta enda pihku noormehe sõrmi, mida ta varemgi hoidnud oli. Kuid ükski hetk ei olnud nii ilus, kui see, praegune.
Tütarlapse silmad olid suletud, kui ta enda huultega noormehele täielikult andus ning teda suudles. Kusagil eemal laulis ööritsikas, kuid kõik muu oli vaikne. Isegi sügisene tuul oli maha rahunenud.

Pärast seda, kui Darren oli tüdruku päevikut lugenud, oli ta palju targemaks saaund. Ta oli ka tänulik, et neidis oli otsustanud talle kõik üles tunnistada. Kirjalikult, mitte suuliselt. Millegipärast oleks talle rohkem meeldinud, kui näitsik oleks talle kõik Ise otse näkku öelnud, mitte käskinud tal seda päevikust välja lugeda. Kuid selle vastu ei olnud tal mitte midagi olnud. Ilmselt nii oligi parem.
Darren oli kartnud, et suudlus tuleb liiga lühike. Tüdruk võis ta eemale tõugata pärast seda kõike ning ise jooksu pista. Arvatavasti ei oleks ta tüdrukule järgi läinud. See ei olnud üldse temalik ning pärast seda kõike vajas ta ilmselt natuke aega omaette olemiseks. Kuid selle asemel, et ta eemale lükata, oli Samara talle lähemale nihkunud ning vampiir libistas käe ümber Gryffindorlase piha, tõmmates ta omale veel lähemale. Miks ta seda tegi, vereimeja ise ka ei teadnud. Aga talle meeldis see, selles oli Darren kindel.

Viimaks oli ta sunnitud eemalduma. Samara ei olnud vampiir ning erinevalt Darrenist vajas tema hapnikku ellujäämiseks. Ta lasi tüdrukust lahti, vaadates teda mõtlikul pilgul. Ja mida nad nüüd teevad? Lähevad tülli või üritavad kuidagi oma suhet parandada? Kui see, mis nende vahel üldse oligi suhe.
Ta ei olnud armunud, selles oli vampiir enamgi kui kindel. Ta ei olnud. Muidu suhtuks ta Samarasse teistmoodi, kui praegu. See, mida ta tundis, oli võrreldatav hoolimisega. Sõprussuhtega, kuid millegipärast ei suutnud ta Gryffindorlasest nii kergelt eemale hoida ka. Vampiir hingas sügavalt sisse, ahmides taas endasse seda mesimagusat verelõhna. Noormehe käed langesid tema jalgadele ja ta vaatas kõrvale. Mida me nüüd teeme?

Samara neelatas vaikselt, kui tundis, kuidas noormehe huuled vägisi tema omadest eemale liiguvad. Ta käsi, mis enne oli tiigrinahal toetunud, rippus nüüd õhus, kuna ta ei ulatanud kuskile seda toetuda, kui Darren teda endale veelgi lähemale tõmmanud oli. Ta ei julgenud seda noormehe põsele tõsta, või tema õlale. Ta kartis, et see on liig ja et noormees läheb minema. Üle kõige kartiski ta, et vampiir jätab ta üksi. Samaral oli mingit laadi sõltuvus vampiirist tekkinud.

Viimaks oligi nende maagiline hetk lõpenud ning Samara suutis hingata. Ta hingas kerge värinaga välja, südamelöögid taas maha rahunemas. Kuid ometi tundis ta ärevust. Ta vaatas noormehe poole, silmad suured, kuid enda õnnetuseks ei näinud ta endiselt vampiiri emotsioone. Milline oli küll hetkel tolle näoilme? Iemstav? Pahane? Õnnelik? Seda viimast vaevalt. Samara ei olnud inimene, kes suudaks teisi õnnelikuks teha. Tavaliselt, kui ta seda üritas, läks ikka ja jälle kõik rappa.

Viimaks tõuses tütarlapse käsi ning julgelt asetaski ta selle Darren'i põsele, silitades seda õrnalt enda pöidlaga. Ta liigutas natuke enda kätt, puudutades nüüd enda sõrmeotstega vampiiri huuli. Ta tegi seda väga õrnalt, justkui kardaks ta kohe hammustada saada. "Darren," sosistas ta viimaks vaikselt, lõhkudes vaikuse, mis nende peale laskunud oli. "Mida see nüüd tähendama pidi?" Ta ei pärinud seda pahaselt, olgugi, et küsimus võis nii kõlada, kuid uudishimu temas oli tappev. Tõepoolest, mis nüüd edasi?

Alles nüüd tabas teda šokk. Kurat, ta ju ei tahtnud, et asi üldse nii kaugele läks. Kõige rohkem oli ta soovinud Samarast eralduda ning panna tüdruk arvama, et nende vahel pole tõesti mitte midagi. Ei olnudki ju! Ega saanud kunagi olema. Kasvõi põhimõtte pärast juba. Darren on vampiir, ning juba see oli piisavalt hea põhjus, miks peaks tüdruk temast eemale hoidma ning miks peaks Slytherinlane temast kaarega mööda kõndima.
Hoolimata oma sisemisest heitlusest püsis Darreni näoilme täiesti ükskõiksena. Ilmetuna, kui täpsem olla. Nagu ta kardaks, et tüdruk on järsku võimeline pimeduses nägema. Teda tabas mingisugune paranoilisus Alati, kui Samara tema läheduses viibis. Kasutas ta mingisugust loitsu vampiiri peal?

Neidise küsimus äratas vampiiri ning ta vaatas Gryffindorlast, silmad säramas. Mida see nüüd tähendama pidi? Ta luges näitsiku sissekannnet sellest, kuidas too tema huuli igatses ning nüüd esitab ta selliseid rumalaid küsimusi? “Kas see ei olnudki siis see, mida sa tahtsid?“ Aega ei saanud küll tagasi keerata, kuid ta võis alati tüdruku unustama panna. Seda muidugi juhul, kui Samara nüüd protesteerima hakkab.
Kuid sisemuses, olgugi, et vampiir ei tahtnud seda endale tunnistada, meeldis see suudlus talle.

Samara huulte vahelt kostus vaikne ohe, mis kestis ainult sekundi. Seejärel ta naeratas õrnalt ning noogutas. Darren oli teda haletsusest suudelnud. Kui rumal tüdrukust. Rumal, sest ta oli hetkeks lootnud, et Darren tõesti Tahab teda. Kuid miks olekski pidanud tahtma. Darren oli piltilus vampiir, kes sai elada igavesti. Samara oli aga tühipaljas inimene, kes vananes iga sekundiga. Sel ajal, kui tüdruk on kortsus vanamutt, on Darren endiselt ilus. See pole aus!

"Ma... ma mõtlesin, et sa tahtsid ka," lausus Samara vaikselt, vaadates taas noormehe poole. Tütarlapse ilme oli tõsisemaks muutunud. Kas Darren ei saanud siis tõesti neiu Päevikut lugedes millestki aru? Ilmselgelt oli asi muus, kui lihtsalt selles, et vampiir teda võlus oma olemuse ja sarmiga. Ilmselt oli asi muus, kui kiindumuses või usalduses. Kuid Samara ei osanud seda sõnadesse panna. Esimest korda ei teadnud ta, mis temaga toimub.

Tütarlaps, olles endiselt noormehe vastas, tõmbus natuke tagasi, kuid mitte kuigi. Ta võttis enda kätte Darreni käe ning libistas selle enda südame kohale, mis väga rahulikult, kuid siiski ääretult jõuliselt kloppis. Seejärel võttis ta enda käe ning libistas selle vampiiri rinnale. Ta ei tundnud midagi. Tüdruk kortsutas veidi enda kulmu. Kuid ta teadis, mis teda ees ootas.

Oli tõeliselt raske kirjeldada oma seisukohta. Darren, kes oli õppinud nii palju keeli oma elu jooksul, ei oleks võimeline kirjeldama oma enesetunnet mitte kuidagi. Ta jätaks endast tõsiselt rumala ja otsustamisraskustega mulje.
Ta tegi suu lahti, kuid pani selle sama targalt kinni. Vampiir oleks valetanud, kui ta ütleks, et ta ei tahtnud seda. Kuid see poleks ka tõde olnud, kui ta ütleks, et suudlus Samaralt oli üks kõige imelisem asi, mis temaga terve kooliaasta jooksul juhtunud on! Mis tegelikult oligi, kuid nii kärsitu ja jäärapäine nagu ta oli, ei hakanud ta ei endale, ega ta tüdrukule seda asja üles tunnistama. Ta oli Slytherin, see oli tema puhul väheke loogiline.

Darren istus vaikides, tundes, kuidas pettumus ja solvumine temas üha suuremaks ja suuremaks kasvab. Ta ei olnud Samara peale pahane. Ei. See oli tema Ise, kellega ta oli sisemist heitlust pidamas. Korraga tundis ta oma jäise peopesa all Samara sooja nahka ning südamelööke. Need soojendasid teda seesmiselt. Korraks ilmus tema huultele kerge naeratusevari, kuid see hajus sama kiirelt, kui neidis nüüd tema rindkere kompis, kuid ei leidnud sealt seda, mida ta otsinud oli. Vampiiri süda ju ei löönud. See seisis liikumatult paigal, kuid ometigi, kui keegi vaia sealt läbi lööks, oleks temagi surnud. Darren ei mõistnud selle organi vajalikkust. Miks ei võinud ta selle välja rebida ning rahulikult elada? Miks kaitses ta seda refleksselt, kuigi see ei löönud ega pumbanud verd? “Sest minu soovid pole tähtsad,“ teatas noormees viimaks ükskõiksusega enda toonis.

Samara ei eemaldanud enda kätt noormehe rinnalt. Talle tegelikult meeldis, et noormehe süda ei löönud, see oli üks asi, mis tegi Darrenit tema silmis eriliseks. Oli, millega harjuda.
Tütarlapse käsi libises tolle rinnalt noormehe käeni, surudes seda jõulisemalt enda rinna vastu, pigistades tema sõrmi. Tüdruku silmis peegeldus meeletu valu, kuid samas ka uudishimu. Tõepoolest - mis nüüd edasi saama hakkas? Ta ei teadnud isegi. Ta ei teadnud, mida ta Tahaks. Ta teadis, et Darren on ta pea viimasel ajal eriti segi ajanud, kuid ta kartis. Mitte noormeest, aga seda tunnet.

Viimaks ahhetas Sam imestunult ning ta raputas kiirelt pead. "Ja minu omad on?" küsis ta. Tema sõrmed lõtvusid slytherinlase sõrmede ümbert ning viimaks langes tütarlapse käsi enda sülle. Neiu pilk oli muutunud ettevaatlikuks ning ettevaatlikus peegeldus ka tütarlapse hääletoonis, kui ta päris: "Millised sinu soovid siis on?" Ta juba aimas neid. Ta ei tahtnud kedagi enda kõrvale, veelvähem mingit tühist gryffindorlast, kellel polnud mingeid väärtusi ja kes oli nii... tavaline. Temas polnud midagi erilist. Kuid Samara ei pidanud end kõige tähtsamaks. Ilmselt soovis Darren ka edasi üksi elada, vastutada ainult enese tegude eest. Väärt mõte, aga Samara oli liiga egoistlik, et sellega nõustuda. Enam ta ei saanud tahaplaanile jääda. Ta ei leppinud sellega!

“Antud hetkel küll, jah,“ vastas Darren. Küsimus, mis talle suunatud oli, pani vampiiri kergelt õlgu kehitama. Ausaltöeldes puudusidki tal sellised soovid, mille täitmise nimel oli ta võimeline tegema ükskõik mida. Asjad, mida ta soovis, olid tal käeulatuses. Raha oli tal olemas, uhke maja koos majahaldjatega oli tal samuti olemas. Sõpru ta ei soovinud, neid ei olnud tal vaja. Ta oli elanud terve selle aja üksinda, ilma inimesteta, kes kuulaksid tema muresid ning kes lohutaksid teda, kui midagi valesti läks. Darren oli omaette. Kuigi üksindus oli vahel painav ning see häiris teda, oli see vahel ainus hea asi, mille eest ta tänulik oli.
Järele mõeldes leidis ta vaid paar asja, mida soovida. Nende täitumine ei võtaks kuigi kaua aega. Ta pidi vaid ise pingutama ning natuke ennast muutma ja vastavalt sellele käituma.

Mõnes mõttes arvas Samara õigesti. Ta tõesti ei tahtnud tüdrukut enda kõrvale. Neidis vääris kedagi, kes oli parem. Kasvõi juba Elus olemise mõttes. Darren oli praktiliselt kõndiv laip, kes peab ellujäämiseks verd imema, muud ei midagi. Kuid see ei tähendanud veel, et ta tõesti ei tahaks tüdrukuga koos olla. Tahtis küll. Miks ta muidu seal oli? Igavuse peletamiseks? Võimalik, aga vaevalt. Igavuse peletamiseks oli muid motiive, kui passida kusagil metsa sees, mingisuguses onnikeses, mille seintesse oli soojuse hoidmiseks sammalt topitud. Kuid ta soovis olla koos endasugusega. Vampiiriga. Ning Samaralt ei hakanud ta käest kiskuma neiu elu. Ta vääris seda.
“Mul polegi neid,“ vastas ta viimaks, mõtlik pilk oma käel. Ta tundis endiselt neidise taguvat süda selle all.

Samara hingamine katkes hetkeks, kui ta kuulis noormehe sõnu. Ta oligi seda aimanud. Darrenil ei olnud soove. Kuid see ei saanud ju nii olla! Kuidas oli see nii, et ühel inimesel, olevusel, ei olnud ühtki soovi, mida ta ei oleks tahtnud realiseerida? Nagu üleüldse. Samara nii tahtis, et noormees talle end avaks. Et ta räägiks tüdrukule oma Loo. Räägiks talle, mis painab teda ning mis toimub tema sisemuses. Tüdruk kavatses oodata kuni Darren talle end ise avab. Ta ei kavatsenud slytherinlasele peale käia.

Samara vangutas vaikselt pead. "See ei ole tõsi," lausus tütarlaps sosinal. "Sul on mingid soovid, mingit tahtmised ja unistused," lausus tütarlaps tasaselt. Kindlasti oli ja see oli asi, milles Sam ei kahelnud. Ta naeratas õrnalt ning julgustavalt. Ta oleks justkui tahtnud noormehele mõista anda, et teda tasub usaldada. Ja tasuski. Samara oleks tema nimel praktiliselt kõik andnud, ka enda positsiooni Koolidirektori Armees, kui ta oleks midagi teadnud Juunior Surmasööjate organisatsioonist. Ta oleks vabalt enda inimesed reetnud ning seda vampiiri pärast. Ta oleks meeleldi andnud enda elu ning seda mitte ainult Darren'i pärast, kuigi too oleks olnud see, kellel oleks Sam seda teha palunud. Enda inimliku poole tapmist. Samara ei tahtnud olla inimlik, Samara tahtis olla igavesti noor ja ilus. Ta tahtis ka võimu ning kedagi püsivalt enda kõrvale. Liiga kaua oli ta olnud Eikeegi ning üksi. Ta ei kavatsenud seda enam taluda.

"Räägi mulle," sosistas ta tasa, liikudes enda huultega talle väga lähedale. Kuid ta ei suudelnud slytherinlast. Selle asemel sulges ta enda silmad ning liikus enda huultega noormehe kõrva juurde. "Ava enda süda," sosistas ta aukartusega.

Kõik arvatavasti vihkasid, kui neile vaieldi vastu. Kuigi Darren sallis seda kõige vähem, ei öelnud ta midagi, vaid vaatas Samarat. Tundus, nagu esitaks tüdruk praegu väljakutse. Avaldada kõik oma soovid ja unistused, mis muudaksid ta tüdruku silmis rohkem inimlikumaks. Vampiir kortsutas süngelt kulme. Tal tõesti ei olnud midagi, mida soovida. Tal oli kõik olemas, ning asjad, mida ta nooremana tahtnud oli, oli ta lubanud omale pärast muundumist. ’Lühikese’ aja jooksul oli temast saanud tõeliselt rikas mees, kes sai lubada omale kõike. Kõike, mida inimhing oleks ihaldanud. Tal oli palju raamatuid, mida lugeda, teenrid, kes teda teenisid, head suhted tähtsate ninadega, uhke maja koos saja kasutamata toaga, kuid mis olid sellest hoolimata täiesti puhtad. Paarsada aastat tagasi oli ta enda juures korraldanud pidusid isegi. Need olid tol ajal väga populaarsed olnud. Ja oma elu jooksul oli ta väga palju kohanud selliseid naisi, nagu seda Samara oli. Nad olid salapärased, raskesti loetavad ning nad tahtsid alati saada kõike, mida nägid. Ta oli kohanud ka vampiire, kellest olid kujunenud tema head sõbrad ja vestluskaaslased, kuid mitte keegi, isegi surelikud mitte, ei olnud teemaks võtnud tema soove ja unistusi.

Vampiir ei olnud tähelegi pannud, kuidas tüdruk talle lähemale tuli ning järgmisel hetkel kuulis ta neidise vaikset sosinat enda kõrva ääres. Darren võpatas peaaegu märkamatult ja tahtmatult. Solvunult vaatas ta tüdruku poole. Tolle pullseeriv arter lõi justkui häirekellana tema lähedal ning tema kihvad, mis igatsesid neiu õrna kaela pureda, olid justkui ainus asi, mis oleks selle vaigistanud.
Darren vaatas kõrvale. Pagana pihta, ta ei saanud tüdrukust toituda! Mitte koguaeg! “Mul pole seda,“ pomises noormees hingetult. See oli ainus ja sõnadega kirjeldatav viis sellest, kuidas ta ennast tundis. “Tahad minu salasoovi teada? Olgu. Ma tahan olla nagu teie, inimesed, ma tahan ka tunda neid... ’emotsioone’, mille üle sa nutad või mille üle sa naerad! Ma tahaksin ka tunda seda... tunnet, mida sa oma päevikus kirjeldasid!“ Tema huuled olid kibestunud muigeks kaardunud. Tema tumedad silmad seirasid endiselt seina nagu oleks see millegis süüdi:“Seda pole ju palju palutud.“ Pomises ta vaikselt, peaaegu hääletult.

Samara eemaldus enda huultega noormehe kõrvast ning vaatas seejärel tema poole. Ta ei näinud endiselt tolle nägu ning polnud mingitki lootust, et ta seda lähimate tundide jooksul ka näeks, kui ta just ei oleks otsustanud tuld enda võlukepi otsa manada. Seda plaani tal ei olnud. Võlukepi otsast paistev valgus oleks olnud võlts. Tüdrukule meeldisid päikesekiired või küünlavalgus. Hetkel ei olnud kumbagi, seega eelistas tüdruk olla pimeduses nagu ta alati noormehega oli. Nad olid mattunud pimedusse, vähemalt nii Samara tundis. Justkui tiriski Darren teda pimeduse poolele üle.

Tütarlaps sulges enda silmad. Ka seda ta ei uskunud. See, et noormehe süda ei löönud, ei tähendanud, et tal pole südant! Vastasel juhul ei saaks too hoolida. Kui see ei tulnud südamest, siis kust kohast veel? Sam oleks tahtnud noormehele selle kõik ette sajatada. Kuidas ta julgeb seda üldse öelda, kui tema teod näitavad vastupidist. Kuidas sai Darren igatseda tüdruku verd, kui tal polnud südant, mis oleks seda teha lasknud? "Ma ei usu seda," sosistas tütarlaps, nüüd juba enda sõnu korrates. Ta ei tahtnud uskuda, et Darren'i suust ei kuulegi enam midagi muud peale valede. Neidise käsi, mis nüüd oli terve see aeg õhus olnud, tõmbus rusikasse, ta oleks soovinud onni seina sisse suure augu lüüa. Kuid ta ei teinud seda, sest onnil oli nüüdsest tüdruku jaoks sentimentaalne tähendus. Seal oli ju Darren. Too oli esimene isik, kelle Samara sinna viinud oli. Ilmselt ka viimane. Sellest kohast oleks võinud saada nende kahe Oma Koht.

Jah, ka Samara oli rikas. Mitte küll pooltki nii rikas, kui Darren, kuid ta oli rikkam, kui enamik võlureid ja nõidu. Tütarlaps omas küll tavalist kahekordset puitmaja, kuid see oli luksuslik ning selles peitus kõige kaasaegsemat tehnoloogiat. Tüdrukul oli kalli väärtusega Mustang, tema pangas oli küllalt raha, et muretult vähemalt neljakümne eluaastani elada. Juba varakult olid Samara vanemad testamendi koostanud ning Samarale kõik pärandanud. Samuel, Sam'i vend, ei olnud peale perekonna hobuse Tax'i kedagi ega midagi saanud. Polnud ka vaja, Samuel oleks niikuinii kõik, mille nende vanemad aastakümnetega teeninud ja kogunud olid, narkootikumide vastu välja vahetanud. Samara poleks seda iial teinud, olgugi, et narkootikumid olid talle samuti väga tähtsad olnud.

Ja seejärel kostusid Darren'i suust sõnad, mis tütarlapse sisemuse väga kõvasti kokku pigistasid. Tütarlapsel oli järsku nii valus ning teda kahetses süütunne. Tema ju Elas! Tema süda lõi, tema suutis tunda. Ta suutis tunda armastust, aga samas ka tugevat valu. Nii füüsilist, kui vaimset. Ta suutis tunda meeleheidet ning joovastust. Ta suutis tunda kõiki emotsioone, vahetada neid üksteise vastu väga tihti. Ta suutis sõltuda enda emotsioonidest.
Aga nii, kui Darren tahtis Tunda, ei tahtnud seda teha Samara. Darren oli ilmselt unustanud, mis tunne oli elada enne, kui temast sai vampiir. Samara jaoks oli see igatahes kannatuste rada ning ausalt öeldes oleks ta tahtnud noormehele ka seda öelda. Kuid ta ei teinud seda. "Mida ma enda päevikus kirjutasin?" päris ta siiski huviga. Ta oli kirjutanud, kuid ta oli kirjutanud ka seda, et ta oli segaduses ega teadnud, mis temaga toimub. Kas Darren siis teadis? "Mis tunnet ma sinna siis kirjutasin, Darren? Mida sa nii väga tahad?" Tütarlapse hääl oli mõnevõrra valjenenud. Tal oli taaskord nii valus. Kurat, võtke keegi ometi see neetud valu ära! "Kas sa mõtled armastust?" päris ta siis otse välja. Ta ei olnud kindel, et ta tunneb just seda, aga mis siis, kui tunneb? "Kui nii, siis usu mind, sa pole millestki eriti ilma jäänud. Sa võid ju armastada, kuid on võimalus, et sind ei armasta keegi vastu. Ja see valu on palju suurem."
Tütarlaps hingas sügavalt sisse ning pööras viimaks enda pilgu slytherinlase poolt ära, vaadates kaugustesse.

Darren ei öelnud midagi. Ta ei kavatsenud Samarale midagi tõestama hakata. Asi ei olnud seda lihtsalt väärt. Vaevalt neidu oleks tema otsuse põhjus huvitanud. Üks neist oli vanus, tõesti. Darren tunneks ennast ebareaalselt nõmedana, kui tema kõrval oleks järsku seitsmeteistkümne-kaheksateistkümne aastane tütarlaps ja tema ise on sajandite vanune vampiir. Tal hakkaks igav. Ning tüdruku elu oleks igapäevaselt ohus. Juba tema enda ohutuse pärast kavatses vereimeja sellest võimalusest ära öelda. Nagu ta enne järeldusele jõudnud oli, oli Samara ja kõik teised tüdrukud väärt kedagi paremat, mitte ideaalsuse võltsfiguuri.
Tüdruk jätkas tema piinamist. Ta tundis ennast nagu väikese koolipoisina, kes seisab suure klassi ees ja ei oska õpetaja küsimusele vastata. Praegu tundus, nagu oleks tal hädavajalik luuletus küll pähe taotud, kuid esinemishirmust oli ta selle unustanud. Vampiiri käed olid põlvedele langenud ning ta põrnitses neid. Antud hetkel vaataks ta tõesti ükskõik mida ja oleks ükskõik kus, kuid Samarast võimalikult kaugel. Tal oli vaja mõelda. Ta vajas mõtlemisaega, mida rohkem, seda parem.

“Ei,“ kortsutas ta kulme, toon sünge ja mõtlik. See ei olnud armastus. Või osaliselt oli ka. Ta igatses seda, tõesti. Ta oli ju oma vanemaid armastanud, kuid temagi igatses midagi vägevamat. Seda, mida inimesed tundsid oma poiste või tüdrukute vastu ja mis sundis neid abielluma. See tore emotsioon, mis pani tegema igasuguseid totrusi. Ta igatses seda ka, kuigi ta ei olnud kunagi seda tundnud. Vampiirina olid tema mõtted koguaeg eemal olnud. Ja alles nüüd, Sigatüükasse jõudes, tundis vampiir, et kogemustest pole tal siin eriti abi. Ta võis ju ravida teisi ning parandada nende haavu, kuid mis rõõmu see talle pakub? Mitte mingit. Pigem on teised need, kes rõõmsalt minema lähevad ja ta juba järgmisel päeval unustavad.
’Tore juht ka ju,’ mõtles ta sarkastiliselt. Ta pidi olema vankumatu ning julge. Muidugi seda ta ka oli, kuid ta oli ebastabiilne ja seda vaimselt. “Mitte ainult armastus... Ma mõtlen seda kõike.“ Ta turtsatas kergelt, sundides ennast tüdrukule otsa vaatama:“Sa ei saa aru. Nagu mina ei saanud sinust Hurtsikus aru. Ma olen Väga kaua elanud. Tõsiselt kaua. Ja ma olen terve see aeg üksi olnud. Seda on raske kirjeldada... Tead, jätame selle teema.“ Lisas ta viimaks otsustavalt. Aitab sellest dramaatilisest jurast! Nad olid koolis ning parem oli muretseda neetud eksamite, kui tema emotsionaalse ebastabiilsuse pärast.

Samara ohkas raskelt. Oli raske üldse Darren'i-sugustega rääkida, sest ta ise oli täpselt samasugune - väga kangekaelne ning jäärapäine. Nad olekski võinud rääkima jääda sel teemal, sest Samara tahtis selgusele jõuda. Erinevalt Darrenist tüdrukut tõepoolest huvitas! Teda ei huvitanud enam ammu õpingud, eksamid ning see, mida inimesed temast arvasid. Teda tõesti ei huvitanud! Kuidas ta oleks saanud noormehele seda tõestada?

Ta hingas sügavalt sisse. "Ei," lausus tüdruk vaikselt. Ta ei tahtnud draamatseda, veelvähem noormehega vaielda. Ta tõstis enda pea ning ta ei teadnud, kuidas ta pimeduses seda seletas, aga kuidagi õnnestus tal end noormehe sülle ajada ning nüüd, istudes nahaalselt ning hulljulgelt tolle puusadel, lükkas ta noormehe jõuliselt tiigrinahale pikali. "Sa ei ole üksi, Darren!" lausus tütarlaps läbi kokkusurutud hammaste. Ta tahtis noormehele selgeks teha! Pidi tegema. See ei olnud ju asjata, et nad olid järsku, täiesti lambist, väga hästi läbi saama hakanud, olgugi, et nad olid üksteist vihanud kuus aastat. See ei olnud normaalne. Iga asi juhtus põhjusega.

"Mina olen siin, sinuga! Ja ma jään ka siia. Ja ma tean, et see on sinu jaoks vastuvõtmatu, aga ma tahan, et sa mind mingi aeg muudaks! Jah, sinu pärast ma tahan seda. Ma ei taha jätta sind üksi enda igaviku pärast masetsema. Ja ma ei taha ka ise olla üksi. Mu elus pole olnud mingit sihti, mingit plaani. Mul pole olnud midagi! Materjaalsus ei korva midagi siin ilmas. Ja olgugi, et sa mind ei taha... olgugi, et sa minust ei hooli, ma pressin end sulle peale, kuni sa mõistad, et sa ei ole Enam üksi!" seletas Samara ühe hingetõmbega. Viimaks ohkas ta raskelt ning vajus vampiiri pealt ära tema kõrvale pikali. "Anna andeks," sosistas ta.

Kas nad tõesti ei jäta vaidlemist? Mitte kunagi? Darren ei öelnud taas midagi, vaid vaatas tüdrukut. Järgmisel hetkel, kui neidis oli tema süles ning surus vampiiri tiigrinahale pikali. Tütarlapse julgustavad ning isegi ergutavad sõnad ei pannud teda paremini tundma. Nüüd, olles ise tüdruku all, tundis ta ennast korraga nii kohmetult ja ta ei osanud midagi teha. Samuti ei lükanud ta neidu enda pealt ära, kuigi oleks tahtnud seda teha. Gryffindorlasel oli õigus, kuid niisugune jobu nagu ta oli, ei kavatsenud ta omale seda tunnistada. Mitte mingil juhul. Ta oli nagu mingisugune vanamees (mida ta tegelikult oligi), kellele lihtsalt ei jõua mitte midagi kohale. “Tahad öelda, et sa kavatsed nüüd Minuga koos olla? Koguaeg?“ küsis ta silmi pilutades, vaadates Samarale jahedalt otsa. Mida tüdruk õige mõtles? Kurat võtaks, ta ei kavatsenud röövida elu, mis siis, et ta oli seda varem ja korduvalt teinud. Kuid nüüd oli ta ju kogenum ning targem selles mõttes ja ta ei kavatsenud seda teha. Mitte põhjuseta. Ja Samara arvatavasti teadis seda.

Vampiir surus hambad tugevasti kokku, pöörates pea kõrvale. Neetud küll! Viimaks tuli Samara tema pealt ära ning vampiir vangutas kergelt pead. Vahet polnud. Kuid jäsku oli ta ise tüdruku kallal, surudes ta tugevasti vastu leopardinahka, vaadates talle põletavalt otsa:“Minu pärast?“ küsis Darren jäiselt. “Minu pärast jätaksid sa maha Kõik? Oma sõbrad? Sest vähemalt viis aastat, kui mitte rohkem, ei näe sa neid. Ja mis saaks sinu sõbrast, Maxist? Kuidas tema ennast tunneks, kui sa ilmud ühel ilusal päeval tema ette, silmad punaselt hõõgumas ning sind valdab kontrollimatu verejanu? Libahunt suudaks sind tagasi hoida, kuid mitte kaua. Ja su vend? Sa ise kirjutasid oma päevikus, et sa ei soovi teda maha jätta. Kui sa seda tõesti tahad, palun väga, ma võin su kohe ja siinsamas vampiiriks muuta! Kuid sa kahetsed seda, ma luban, Samara. Sa kahetsed oma otsust! “ Ta hingas sügavalt sisse.
“Kes ütles, et ma Ei taha sind või sinuga koos olla?“ küsis ta vaikselt. “Ma ei taha sinu elu ära rikkuda.“ Darren libistas ennast Samara pealt maha ning vangutas endamisi pead. Ta oli liiga kaugele läinud. Kuid vabandama ta ei hakanud. Samara oli see, kes teda provotseeris, mitte vastupidi.

Samara oli valmis sellele küsimusele vastama. Tema silmad põlesid, kui ta noormeest vaatas, huuled kahvatud ning kuivad. Ta ei julgenud hingata, sest kartis, et Darren läheb selle peale ära. Ta ei taluks seda. Ta läheks marru! Vot selliseks oli noormees teda muutnud, seda Darren ju tahtiski. Et Samara Elaks enda Elu. Ta tegigi seda, kuid nii nagu ta oskas. Ta ei osanud väärtustada seda, mis tal oli. Ikka tahtis ta midagi muud, midagi rohkemat. Midagi täiusliku! Ja Darren oli tema arust täiuslik. Noormehe hing võis ju mäda olla, kuid vaevalt, et ta seda tähele paneks, kui ta ise lõpuks vampiir on. Vereimeja, kelle olemasolusse Samara varem ei uskunud.

Ning seejärel oli Darren tema peal ning neidise näole tekkis tahtmatult võigas naeratus. Ei, see oli rohkem irvitus. Ta justkui naeris noormehe üle, kuid nii see tegelikult ei olnud. Darren hakkas end paljastama, see oligi just see, mida Samara oli soovinud! Ta hingas sügavalt sisse ning libistas enda käed noormehe põskedele, tõustes ise veidi ülespoole. Ta puudutas enda nina otsaga noormeest, kuulates tolle sajatusi, jahe vampiiri hingeõhk tema nägu paitamas. Tüdruk värises tahtmatult noormehe keha all ning seda ei suutnud tüdruk teeselda. Max oleks temast lahti öelnud, aga samas saaks ta tüdrukuta ilusti hakkama. Polnud ju kunagi Max temast välja teinud, kui too oli Samarale salaja meeldinud vaid oli ikka naistekütt ning parem oligi, ta saab vähem tulevikus haiget. Mis puutub Samara vennasse, siis too ütles ise Samarast lahti, jättes tüdruku kahe inimese ja ühe vampiiri ohvriks. Nad oleks võinud teha tüdrukuga, mida tahes, kui Max poleks õigel hetkel appi tulnud. Ilmselt olekski Samara juba vampiir või mis veelgi hullem - surnud.

Tüdruk raputas enda pead, kuid järgmised sõnad, mis slytherinlase suust kõlasid, lõid tüdruku pahviks. Taaskord ei julgenud ta hingata ning tütarlapse käed tahtsid millegi järele krabada. Darrenit ei olnud enam tema peal ning tüdruk tundis end häirivalt vabana.
Neidis seedis noormehe sõnu ning taaskord peegeldus tema silmis valu, kui ta enda pea aeglaselt noormeheni pööras ning end viimaks küljega tema poole pööras. "Tead, mis?" päris ta viimaks sosinal. "Proovime. Lihtsalt... proovime. Vaatame, mis sellest välja tuleb. Naudime hetke ning ärme mõtle tulevikule," otsustas Samara. Tegelikult oli ta alati nii elanud, ilma ühegi plaanita ning Darren teadis seda.

Hämmastav, kuid tüdruk oli tõesti leppinud ning maha rahunenud! Darren tõmbas käega läbi juuste, vaadates neiust mööda, puurides mõtlikul pilgul seina.
Võib-olla oleks isegi parem, kui ta muudaks Samara vampiiriks? Neiu elaks igavesti ning umbes sada või kakssada aastat elaks ta Darreniga koos. Kuigi see aeg lendas linnutiivul ja ta ei teadnud, kuidas ta neiust pärast seda lahti laseks. Miski ei kesta igavesti, kui nüüd tunnetest rääkida. Samara tüdineks temast kiirelt pärast seda, kui ta saab kõik vajalikud asjad temalt õpitud. See teadmine häiris Darrenit. Kui ta lookski kellegi enda kõrvale, siis tahaks ta temaga kindlasti kauem olla, kui paar sajandit.

“Mh?“ tegi ta vaikselt, kui neiu viimaks temaga rääkima hakkas. Vampiir rebis pilgu seinalt, mida ta viimasel ajal päris tihti vaatama oli hakanud ning pööras Samarat vaatama. Neidise kevadrohelised silmad võlusid teda. Pakkumine meeldis talle. Ta oli terve oma elu elanud improviseerides. Vähemalt selle osa, kus talle anti vabadus kätte ning ta võis iseendaga peale hakata kõik, mida tahtis. “Kui sulle nii sobib, siis teeme nii,“ vastas ta vaikselt. Tal endal ei olnudki mingisuguseid erilisi kavatsusi nende sõprussuhte muutmisel. Peaasi, et nad üldse edasi suhtlesid ning neiu ei avaldanud tema saladust. Kõige rohkem vihkaski Darren draamat. Milline paanika koolis oleks, kui kõik ühtäkki saaksid teada, kes nendega tundides viibib ja kes on neid terve see kooliaasta tegelikult ohustanud. Juunior Surmasööjad ei olnud mitte midagi võrreldes temaga. Kuid ka neis leidus potentsiaali. Nagu ka Koolidirektori Armee liikmetel.

Muidugi see ei sobinud Samarale, kuid ta otsustas sellega leppida. Taaskord ta lekkis sellega, mis talle pakuti, mitte ei hakanud võitlema millegi rohkema peale. Täpselt samamoodi oli Max'iga olnud. Noormees oli tüdrukule kuus pikka aastat meeldinud rohkem, kui sõber, kuid ta ei julgenud noormehele seda isegi mitte öelda kartes kaotada tolle sõpruse.
Kuid nüüd ei teadnud ta üldse, mida tunda. Mida tundis ta Max'i vastu ja mida Darren'i? Kas Darren meeldis Samarale ainult sellepärast, et too on vampiir? Kuid temas oli ju veel ka nii palju muud... Ta oli elegantne, tsiviliseeritud, tundis kombeid, ta oli elukogenud. Need omadused tähendasid Samara jaoks palju rohkem, kui see, et Darren on hea väljanägemisega.

Ta noogutas sellegi poolest vaevaliselt peaga, teadmata, kuidas olla või mida teha. Ta tahtis siiski Darreniga koos olla. Tuleviku peale ta ei mõelnud, kuid ikka soovis ta Temaga olla. Ja ta oligi, noormees oli ju seal ning too ei olnud teinud mingit vihjet selle kohta, et kell on palju ning võiks vaikselt Sigatüükasse jalutama hakata. Tüdruk oli juba otsustanud öö seal veeta. Ja nüüd ei tahtnud ta seda teha üksi.
Aeglaselt tõstis Sam jumal-teab-mitmendat-korda enda käe ning võttis sellega pihku vampiiri jaheda käe. Ta muigas mõrult vereimeja temperatuuri peale, kuid ohkas seejärel nõutult. Polnud midagi parata. Ta oli vaikselt juba ammu leppinud sellega, et Darren ei olnud normaalne. Ta oli midagi erilist ning just see tema puhul Samarat nii väga paeluski.
Ta pigistas õrnalt noormehe käsi. "Darren," sosistas tütarlaps, süda järsku nii kõvasti tantsimas, et tal oli valus ning see peegeldus ka tüdruku silmis, kui ta neid hetkeks kinni surus. Tegelikult ei olnudki tal plaanis midagi juurde lisada. Ta lihtsalt tahtis lausuda noormehe nime.

Vampiir sulges silmad. Võis tunduda, nagu ta magaks, kuid tegelikult olid tema meeled sama erksad kui hetk tagasi. Vahel ta vihkas seda. Kõik need hääled, mis ümbrusest kostsid, iga vaiksemgi ragin, kostus temani ning ta ei saanud peaaegu kunagi rahu.
Kuid see oli huvitav. Darren teadis alati, kes kus asub ning tänu heale kuulmisele, teadis ta isegi suunda, kuhu keegi liigub. Ta lamas nii liikumatult, mõeldes nüüd kõige eelneva peale. Tema ja Samara oleksid ilmselt tülli läinud, kui nende vaidlus kestaks edasi. See mõte ei meeldinud talle, kuid ta pidi ka seda varianti kaalutlema. Mis siis, kui nad lähevadki kunagi tülli? Samara vihkaks teda? Kindlasti vihkaks. Temasuguse vastu ei saanudki arvatavasti midagi muud tunda peale hirmu. Ülejäänu, näiteks see lummus, olid tingitud tema välimusest, liigutustest, häälest ja kasvõi silmadest. Nii tõmbas ta omale ohvreid ligi. Sealt ei saanud areneda mitte midagi... Ta raputas vihaselt need mõtted peast. Kaua ta haletseb iseennast?

Tüdruku soe puudutus sundis Darreni silmad lahti tegema ning ta vaatas käte poole, mis olid justkui kokku sulandunud. Tema nahk võttis soojuse kergelt vastu. See vahetas temperatuuri, kuid ’alajahtuja’ oli ta sellegi poolest. Kerge muie ilmus ta näole, kui ta neid vaatas. Kusjuures sellega võiks isegi ära harjuda. Oli armas, kui keegi on tõesti temaga ning kellele võib ta toetuda (kuigi ta ei kavatsenud seda tõesti teha) ning keda usaldada (vaevalt ta sedagi teeks). “Jah, Samara?“ küsis ta sama vaikselt kui neidis, vaadates viimaks nimetatule otsa. Oli seal midagi, millest Gryffindorlane tahtis veel rääkida? Mõni mure, mida kurta?

Samara oli kahevahel - kas tõesti jätta asi nii nagu on või siis üritada siiski, lihtsalt mitte sõnadega. Ta ei tahtnud noormeest endast eemale peletada. Kurat, see olukord oleks pidanud vastupidine olema. Darren oleks pidanud tüdrukut moosima ning Samara oleks pidanud olema see, kes Darrenit kartma oleks pidanud. Millegi pärast aimas ta, et isegi Darren uskus, et Sam peaks teda kartma ja võib-olla ta arvas, et tüdruk kartiski. Kuid ta ei mõistnud, et Sam ei kartnud ainsamatki punkti Darren'i juures. Surra tüdruk ei kartnud, vampiiriks saamist ta lausa tahtis. Ainus, mis oleks tüdrukule võinud haiget teha, oleks olnud see, kui slytherinlane oleks otse tüdrukule korvi andnud ja seejärel tüdruku enda masendavate mõtetega üksi jätnud. Ilmselt oleks Samara siis tagasi narkotsi juures ka, kui poleks olnud mingit motiivi iseenda ja oma eluviiside parandamiseks.

Tema keha läbis külmavärin, kui ta kuulis noormehe häält ning ta naeratas õrnalt selle mõtte peale. Darren ergutas tema meeli ning tekitas temas tahte elada. See ei olnud normaalne tunne.
Tüdruk nihkus noormehele lähemale, toetades enda ülakeha küünarnukiga üleval. Neidise juuksed langesid üle tema õla alla, kui ta aeglaselt enda käe tõstis ning selle slytherinlase põsele viis ning samal ajal noormehe nahast tingitud külmavärinaid tundis. "Kus sa oled küll terve mu elu olnud? Miks sa küll mind nii väga vihkasid?" sosistas tütarlaps, kuid tegelikult ta ei oodanudki nendele küsimustele vastust. Selle asemel langes ta väga aeglaselt enda huultega vampiiri omade poole, suudeldes neid viimaks nii õrnalt, justkui kartes, et Darren'i portselanis nahk võib katki minna.

Tüdruku puudutus soojendas teda. Vampiir ei suutnud õrna naeratust varjata, kui ta neidise järgmisi sõnu kuulis. Darrenil oli suur soov vastata talle kuidagi sarkastiliselt ning isegi solvavalt, kuid ta hoidis ennast tagasi. Arvatavasti viiks see järgmise vaidluseni ning ausaltöeldes ei olnud tal tuju mitte millegi pärast tülitsema hakata. “Igal pool,“ vastas ta ausalt ning võimalikult siiralt. Ta oli tõepoolest igal pool jõudnud nende kuueteistkümne aastaga ära käia. Kuna tal oli raha jalaga segada, sai ta omale lubada igasuguseid rikkusi. “Ma pole sind kunagi vihanud,“ muigas vampiir. “Lihtsalt ma ei sallinud sind. Minuteada erineb see väga palju vihkamisest.“
Järgmisel hetkel puutusid mõlema huuled taas kokku, seekord Samara algatusel. Suudlemine käis neil sama hästi, kui kordamööda. Darren, Samara, Darren, Samara. Peaasi, et sa neid kordi lugema ei hakkaks, mõtles ta irooniliselt.
Õrnalt käed ümber neidise peene piha libistanud, tõmbas ta tütarlapse omale lähemale, suudeldes teda vastu. Hetkel ei mõelnud ta kordagi selle peale, kui külm võib näitsikul tema kõrval tegelikult olla.

Kuid Samara oli Darrenit vihanud. Ilmselt oli ta noormeest vihanud kõikidest slytherinlastest kõige rohkem, sest too oli, kes ta oli: piltilus, kuid väga ükskõikne ning maailma asjade suhtes eemale tõmbunud. Erak. Samarale ei meeldinud sugugi sellised inimesed. Oli ju neiu sel ajal olnud totaalne peoloom ning seltskonnalõvi, kes janunes tähelepanu vajaduse käes. Kuid nüüd olid need ajad juba ligi pool aastat möödas. Kõik sai läbi siis, kui kuues klass läbi sai ning oli aeg tagasi Londonisse naasta ning seal enda vanad sõbrad taas üles otsida. Tütarlaps oli muutunud muutmatuseni, aina rohkem Darrenlikumaks. Ta muutus selliseks nagu ta oli ise vihanud. Veider.

Ilmselt sellepärast nad antud hetkel niimodi koos olidki, füüsiliselt vähemalt küll. Samaral polnud aimugi, mis nende vahel tegelikult oli. Vaevalt, et seda oleks suhteks saanud nimetada ning üldse pidas tüdruk sellist silditamist väga nõmedaks. Ta tahtis Darren'ile kuuluda, kuid ta teadis, et Darren ei saa kunagi päris tema omaks. Poleks Samara muutunud ning pimeduse poolele laskunud, oleksid nad ilmselgelt endiselt vaenujalal. Samara poleks iial enda silmi Darren'i koha pealt avanud ning vaevalt, et Darren tüdrukuga enda aega raisanud oleks. Samara imestas endiselt, et noormees seda üldse tegi. Ta ei mõistnud teda. Kuidas saab ühele Vampiirile meeldida lihtsurelikust sopavereline?

Tütarlapse hing jäi hetkeks kinni, kui vampiir teda endale lähemale tõmbas. Oh, kuidas talle meeldis noormehega nii lähestiku olla. Ta ei kartnud. Tavaliselt oli ta kartnud säärast lähedust, sest see oli tema jaoks nii Uus. Ta polnud kunagi kellegagi niimodi pikali olnud, kuid antud hetkel ta isegi ei mõelnud hirmule. Olgugi, et Darren seda ei soovinud, usaldas Samara teda paratamatult.
Tütarlaps eemaldus hetkeks enda huultega noormehe omadest, kuid sedagi ainult pooleks sekundiks, et ta saaks sügavalt sisse hingata. Seejärel lämmatas ta enda huultega taaskord noormehe omi, libistades end talle viimaks peale. Tal polnud aimugi, kust ta sellise julguse võttis.

Ta oli segaduses. Tõesti. Kui ta ei olnud sallinud Samarat silmaotsaski enne, siis miks nad nüüd suhtlema hakkasid? Oli asi järsku vampirismis? Neidis oli ise tunnistanud, et ta soovis surematuks saada. Kas see oligi tema siht? Võita võimalikult kiiresti Darreni usaldus ning vampiir, kes ongi pimestatud emotsioonist, mida ta ei olnud väga pikka aega tajunud, muudabki Samara ilma pikemalt mõtlemata? Ta vihkas reetureid ja ta vihkas valetajaid. Kuid see külmem, iseseisvam ning Vampiirilikum osa oleks ta väga vabalt muutnud. Ja ta oleks ära kannatanud need mõned aastakümned reeturi seltsi, õpetaks teda välja ning laseks tal lahkuda. Ta ei vajanud enda kõrvale kedagi, kes valetaks talle otse näkku ning kes paneks teda uskuma asju, mida tegelikult olemas polegi. Illusioonid.

Kui Gryffindorlane temast eemaldus, leidis Darren piisavalt aega, et tema nägu taas uurida. Inimlikult kena ja soe. Tütarlapse veresooned pulsseerisid naha all ning vampiir tundis seda. Antud hetkel tundus, nagu oleks Samara tema kaisukaru, keda ta võis emmata ja kaisutada nii palju, kui tahtis. Ainus vahe oli selles, et tüdruk oli elus, mitte vatti täistopitud mänguloom. Peagi puutusid nende huuled taas kokku ning Samara oli äkitselt tema peale ennast libistanud. Darreni käed puhkasid endiselt tütarlapse peenel pihal, hoides teda enda vastas. Seekord olid nad mõlemad väga kaugele läinud.