Kivil istub väike konn..

"Miks mitte? Miks kõik lõbu alles vanemates klassides algab.." mossitas Jasmine. "Ja ma pole üldse nii pisike! Seal metsas ei saa midagi nii hullu ju olla," sõnas tüdruk ohates. Libahundid.. No okei. Ta oskas ju loomadega rääkida, nii et metsloomadega mingit muret polnud.

"Mis asjad seal veel siis on? Peale metsloomade?" uuris Jasmine. Loomadega tal probleeme ei oleks ju. "Ja libahuntide," lisas tüdruk siis. Kuigi keegi ei saanud kindelgi olla, et need libahundidki seal olid.

"Sa üldse ei kuulanud? Direktor rääkis, et metsas liiguvad libahundid," lausus Jasmine kulme kortsutades. Talle ei meeldinud, kui tema üle naerdi.. Mkmm. Samas vanemate klasside õpilaste jaoks oli see direktori kõne arvatavasti paras tüütus ja nemad mõtlesid ainult söögist selleks ajaks juba.

"Oeh.. Kahju," sõnas Jasmine raske ohkega. "Oled sa seal ka mingite ohtlike tegelastega kokku puutunud?" uuris tüdruk siis. Räägitakse ju, et neid pidi seal nii palju olema.

"Kus see loogika on? Sa pole nendega kokku puutunud, aga sa oled neid näinud?" küsis Jasmine kulme kortsutades. "Pildiraamatus või?" turtsatas ta siis.

"Ta ei peagi tore olema. Põnev peab olema," sõnas Jasmine. Seiklusjanu oli ju põhiline. Kui ta toredust tahaks, siis vahiks ta Barney multikat nagu enamus temaealisi mugusid. Jumal tänatud, et ta sellest maailmast minema sai..

See oli juba ammu selge, et Jasmine polnud kuigi tavaline 11-aastane tüdruk. Lisaks sellele, et ta peamiseks aksessuaariks võlukepp oli, muidugi. "Nii et sa oled siis libahunti ka näinud?" uuris tüdruk edasi.

Arvestades üheteist aastase ettevalmistusega siis võis Jasmine end juba parajaks võluriplikaks nimetada küll. Või nõiaks nagu neid kutsuti. Ta eelistas võluri nimetust. "Kus siis?" uuris Jas huvitunult, kortsutades veidi kulme.

Jasmine'i puhul läheb. Tüdruk oli selleks piisavalt nutikas. Ehk liiga hajameelne küll, aga seda mitte tundides. "No kui ammu see ikka olla sai.. Kahene olid siis?" tögas Jas lõbusa muigega. Sebastian oleks võinud siis lihtsalt öelda, et ta ei taha sellest rääkida.

"Ja ei mäleta? Päris kehv mälu sul siis.. Rohtusid ka võtad selle jaoks?" lausus Jasmine pahaselt. Võib-olla oli ta liiga pahane ja ebaõiglane, aga no talle ei meeldinud valetamine. Kellele meeldiks. Peale libekeelsete Slytherinlaste muidugi.

"Miks siis nii? Hirmutasid su nii ära?" uuris Jasmine taas kerge muigega. Muutlike tujudega plika, mis teha. "Kas nad on rohkem nagu hundid või rohkem nagu inimesed? Täitsa tavalise hundi moodi nad ju ei ole.. Noh.. täiskuu ajal. Ja kas nad tapavad valimata?" päris Jasmine.

"Sest sa kardad neid? Hah," turtsatas Jasmine ja kehitas siis õlgu. "Igasugused müütilised olendid on ägedad. Mugud on ju igavad ja võlurid igapäevased.. Aga vampiire ja libahunte ja muid taolisi elukaid igapäev juba ei kohta."