Uitamas

Kalin uitas üksinda keelatud metsas. Otsest eesmärki kui sellist tal nagu polnudki. Ta tahtis lihtsalt kõigest ja kõigist natukeseks eemale saada. Kalin püüdis metsas võimalikult vähe häält teha, kuna ta ei tahtnud mingi eluka otsa sattuda. Võlukepp oli tal siiski kaasas ja kuigi see hetkel oli oma võlukepitupes, sai Kal selle kohe kätte, kui vaja.

OT: Akela

Nurr. Keelatud mets oli Akelale kui mängumaa. Siin oli nii lõbus! Iga hetk võis mõne akromantula pessa astuda või midagi... Ohutunne oli tal null ju, täiega fun on niisama minna lurkima kuhugi, kuhu mitte ühel õpilasel peale koolivanemate... Neiu mõttelõng katkes, kui ta ühte - kus hundist räägid! - koolivanemat, ja veel slytherini oma, lähemale kõndimas nägi. Vaikselt enda ette turtsatanud, liigutas Acid end puu otsas - kus ta kogu aja kõlkunud oli - ning maandus hääletult selle tüve taha. Siis astus ta täpselt Kalini ette. Boo!

Kalin võpatas, kui neidis ta ette astus. "Sa ei tohi siin olla," teatas kutt koheselt. Süda kiires tempos tuksumas. Õnneks lõpetas see peagi, sest Akela polnud ju mingiks ohuks talle. Kutt kortsutas kulme. Mingi dork ka veel.

Akela näole tekkis pooleldi sõbralik, pooleldi rebasenaeratus. "Tegelikult ei tohiks ka sina siin olla..." lausus neiu vaikse häälega. Kalin vastas sajaprotsendiliselt tema ilusa-poisi-kriteeriumile, kahju, et kutt Sebastiani oma oli... Niu. "Siin on ohtlik..." Näitsiku suitsused silmad naersid, kui tema suu vaid napiks monalisanaeratuseks venis.

Kalin pööritas silmi. "Sul on siin sama ohtlik, kui mul. Kui mitte veelgi ohtlikum," sõnas koolivanem. "Ma soovitan sul kooli poole tagasi liikuma hakata või ma pean punkte maha võtma," sõnas kutt. Ta silmitses neidist oma üleoleval pilgul. Nii, nagu ta dorke tavaliselt ikka silmitses.

Akela naeratas veidi laiemalt. Slytherine oli tore õrritada. Nad ei saanud aru, kellega tegemist. "Oh, ole nüüd - ehk piirduks hoiatusega?" Neiu ei lasknud manguvat hääletooni oma sõnadesse irduda, vaid lihtsalt naeratas. "Sellise asja eest punkte maha võtta... Ma ei ole ju midagi teinud - ja olen endiselt elus, vaatamata kõigele." Ta astus Kalinile sammu lähemale, erivärvilised silmad koolivanemale kinnitatud. "Kuidas siis jääb?"

Kalin kergitas ühte kulmu. Mida see tšikk enda meelest üritas? "Su meelitused ei mõju mulle, nii et unusta ära," lausus Kalin kergelt muiates. "Miinus kümme punkti, kui sa kohe koolimajja ei lähe," lausus Kalin kindlalt oma kohalt liikumata.

Akela veel ühte sammu saatis vaikne naeruturtsatus, kui neiu Kalini ees seisma jäi ning sõrmega mööda noormehe lõuga vedas. "Sa ei taha ju, et ma Sebastiani juurde kaebama lähen, et sa minuga nii halb oled," nurrus neiu. Talle meeldis see väike näitemäng, mida koolivanem etendas - kõva mees, sõnaõigusega ja puha. Ta oli piisavalt kaua elanud, et inimestest kui habrastest eluvormidest mõtlema hakata. "Sinusugused ilusad poisid ei tohiks nii kurjad olla," tegi näitsik siis haledat nägu.

Kalin haaras tüdruku käest, et see oma põsest eemale tõmmata. No mis mõttes tema KA teda näppima hakkab? Mis inimestel viga oli? Aga tundes, kui külm Akela käsi oli, põrkus Kalin tagasi. Fakk, fakk, fakk, tšikk oli vampiir. "Okei, mida iganes, ole siin kui tahad, mul kama," pomises Kalin, suutmata oma närvilisust varjata. Act cool now. Kalini süda hakkas meeletult taguma. Peaasi, et Akela aru ei saaks, et kutt teda kardab. Kalin astus veel mitu sammu tagasi, keeras end siis ümber, et minema jalutada. Võimalikult kiiresti.

Ega ta loll polnud - Akela sai väga hästi aru, et Kalin oli midagi olulist märganud. Noh, pole ime ka, kui see kutt siin Sebastianiga nii hästi läbi saab, miks ei peaks ta oma boyfriendi liigikaaslast ära tundma. "Ära mine," tegi neiu nüüd paluvat häält - oh, kuidas talle selline asi meeldis - ning oli paari kiire sammuga taas Kalini juures, et tal käsivarrest haarata. Mitte kõvasti, mingeid vigastusi ei ole ju vaja, aga piisavalt, et noormees minema ei pääseks. "Ole mulle veidi seltsiks, mul on igav," palus näitsik sõbraliku naeratuse saatel.

Kalin naeratas viivuks ja püüdis oma kätt lahti tirida. Akela saigi aru vist. "Seltsiks?" Kalin vaatas ringi. Kuidas käituda, kui vampiir tungivalt palub, et sa talle seltsiks oleks? "Ma ei tea," pomises kutt, "no eks ma siis olen." Akela ei tee talle nagunii midagi eks. Kalin silmitses vampiiri tähelepanelikult. Neidis oli nii kahtlane ikka.

Kahtlane või mitte - siin ta oli ja kui juba oli, siis tuleb siinolemist nautida ka. Hing ei või iial teada, mis ühel vampiiril pähe võib tulla. Säravalt naeratanud, tõmbas Akela Kalini samblale istuma ja vaatas talle siis otsa, erivärvi silmad suured nagu hirvel. "Tead, ma kadestan Sebastiani kohutavalt..." lausus neiu häälega, mis ütles - ta tõesti kadestas...

Kalin hingas sügavalt sisse. Süda meeletult tagumas. Ta oli mingi hullu vampiiri küüsis. Aeglaselt libistas oma käe keebi alla oma jalale, kus ta võlukepp oli. Kutt näris närviliselt oma alahuult. Mida ta teeb nüüd? Veri Kalini arteris tuksus justkui meelega ülikiiresti, et kuti hirm reeta. "Kadestad?" imestas kutt. "Miks?" küsis Kal.

Akela näole ilmus see ilme, mida ta alati tegi, kui mõnda meeletult ohtlikku, aga nunnut (tema arust nunnut; teised neid enamasti nunnuks ei pidanud) maagilist olendit nägi - ta naeratas laialt, silmad läksid särama ja ta kummardus ettepoole. "Sa oled nii armas!" teatas neiu rõõmsalt ning seadis end rätsepistesse. "Sa oled nagu need... mis need nüüd on... tupsununnud!" Vot. Diagnoos paigas. "Sa oled nagu tupsununnu!"

"Tupsununnu?" küsis Kalin kahtlevalt. "Sa oled Sebastiani peale kade, sest ma olen tupsununnu?" küsis Kalin. Mis kurat siin toimus? "Kas Robin saatis sinu ka?" küsis Kalin kulme kortsutades. Siiski tundis ta ka hirmu. Kas Robin saadaks mingi vampiiriplika Kalini truudust proovile panema?

"Robin?" kordas Akela ja üks tema kulmudest tõusis kõrgemale kui teine. "Ei saatnud - mistarvis sa Robinit mainisid?" uuris neiu. Ta ei saanud aru, mida Kalin selle kaksiku mainimisega mõtles. Nagu, mis asja?

"Ah ei midagi," raputas Kalin pead. "Vahet pole," lisas kutt. Ta silmitses vampiiritari tähelepanelikult. "Ma vist nüüd hakkan minema," lausus kutt ja hakkas püsti tõusma. Väga kahtlane oli tüdruku läheduses olla. Samas see ajas kutti muigama, et Akela teda nunnuks pidas. Tuli välja, et Kalinit ikka vaadati, lihtsalt kutt ise ei saanud sellest aru.

"Nähh, ei lähe sa kuhugi." Akela sirutas käe ja, haaranud uuesti Kalini käsivarrest, tõmbas ta koolivanema tagasi samblale. "Kah koolivanem - kavatsed mu siia üksi igasuguste hullude elukate jaoks näksiks jätta või?" tegi neiu pahase näo pähe. "Kuhu sul kiire on, ma ei saa aru... Sebastian kutsub või?" Sujuvalt läks pahane nägu üle nukraks näoks.

"Kutsub jah," nähvas Kalin. "Ma tean, kes sa oled ja sa tead väga hästi, et ma aru sain, nii et lõpetaks selle mängu. Ma ei räägi kellelegi. Mida sa tahad must?" küsis kutt pahaselt. Talle ei meeldinud, kui kontroll tema käes polnud. Eriti nõme oli veel see, et ta istus siin pooleldi sunniviisiliset dorkiplikaga, kes oli temast tugevam. Enam rohkem mark ei saanud olla.

Muidugi - piisab juba sellest, et tegemist on plikaga, kes on temast tugev. What a party pooper. Hetkega muutusid Akela silmad jahedaks ja neis peegeldus nälg, kui neiu välkkiirelt Kalini juurde roomas, külmad käed mööda noormehe kaela liikumas. "Sa tead väga hästi, mida ma tahan, magus poiss," nurrus vampiiritar - ning lõi hetk hiljem hambad Kalini kaela. Mm...

Magus? Kas ta just ütles magus poiss? Kalin ei jõudnud veel oma võlukeppigi haarata, kui juba tundis vampiiritari kihvu oma kaelas. Kalin niutsatas korra, ning haaras siis neidise õlgadest kinni. Mis nüüd saab? Mida ta teeb? "Sa ei... tohi," sosistas Kalin. Sebastian saab teada. Ja siis läheb Akela'l haprasti. Samas see oli nii hea tunne, kui keegi su verd imes. Kogu see doonori värk oli Kalinile pähe hakanud vist. Kutt sulges oma silmad.

Magus poiss indeed, mis siis, et Akelale tegelikult magus maitse absoluutselt ei meeldinud. Kuulnud Kalini sõnu, muigas neiu nii hästi, kui see võimalik oli. Ja siis paistis slytherin seda nautivat? Eh? Hetkeks kaotas näitsik mõttejärje, kuid jätkas siis verejoomist. Mm... Millal ta viimati nii head verd saanud oli?

Kalin ahhetas vaikselt. Kuid peagi tundis ta seda jõuetust, mis saabub suure verekaotusega ja isegi see oli hea tunne. Ta oli ikka nii haigeks masohhistiks muutunud. "Aitab nüüd," palus Kalin. Vastasel korral joob Akela ta surnuks ja vaevalt nad kumbki seda tahaks. Kalin kohe kindlasti seda ei tahtnud. Ja ta oli koolivanem, ning lendluudpalli meeskonna kapten. Tema kadumist pandaks tähele.

Akela teadis, mis juhtub, kui ta oma täitmatule isule järele annab. Seega, kuuldes Kalini sõnu, eemaldus neiu slytherinist, verenire suunurgast voolamas. Kiirelt limpsas ta huuled puhtaks ja pühkis nire käeseljaga ära. Oeh... Viskaks pikali ja tšilliks nüüd, see oli hea! "Las ma arvan - sa oled Sebastiani isiklik verekott?" pakkus vampiiritar kerge muige saatel. See, kuidas Kalin reageeris, polnud normaalne - inimesed ei reageerinud, nagu neile meeldiks, et nende veresooni punkteeritakse. Inimesed karjusid ja halasid ja nõrkesid, aga nad ei nautinud.

Kalini huulile ilmus veider muie. Ta lasi end samblale selili. Hetkel oli ta liiga nõrk ja jõuetu, et midagi muud teha. "Mhmh," noogutas kutt kaval-veider muie endiselt huuli kaunistamas. "Kas mu veri maitseb paremini, kui teiste?" küsis Kalin. Sebastian vist oli ka midagi sellesarnast maininud kunagi. See oli hirmutav fakt tegelikult, sest kui ta veri tõesti maitses paremini, kui enamikul inimestest, janunesid paljud ta vere järele. Ning see oli kõike muud kui tore.