Uitamas

Kalin oli liiga hirmul ja üllatunud, et mingit muud nägu millegi peale teha. Ta silmitses tüdrukut oma suurte siniste silmadega ja lootis, et tema samamoodi sambla all ei lõpeta, nagu see karu. Kõik muu maailm läks kutil juba täiesti meelest. Tahaks kiirelt sealt metsast välja saada. Tüdruku äpardus särgiga jäi Kalinile märkamata. Ta oleks muidu kindlasti midagi öelnud või vähemasti pea ära pööranud. Seda enam, et ta tegelikult ju bi oli.

Akela pühkis oma võlukepi pükstesse puhtaks (see oli veel natuke verine) ning tõstis siis pilgu, et Kalini poole vaadata - ja näha noormehe nägu. "Mis on?" küsis neiu kergelt mureliku häälega. Ega ta nüüd, jumala eest, slytherini ära hirmutanud? Ta kipub end ära unustama... Seda on nüüd küll väga vähe vaja, et Kalin teda kartma hakkaks. Ta ei ole ju mingi koletis... Ei ole ju?

Kalin raputas pead. "Ei, midagi pole," pomises ta. "Ma pean... See..." Kalin osutas sinna suunas, kust peaks metsast välja saama. "Ma peaks minema lossi tagasi nüüd," sai ta lõpuks sõna suust ja noogutas oma lausele kaasa. Mingil hetkel oli ta haaranud oma võlukepi ja pigistas seda nüüd tugevalt peos.

Akela ohkas. "Kalin... Ütle palun ausalt - kardad sa mind?" küsis neiu tõsisel ilmel. Murelikkus oli kui peoga pühitud.

Kalin pigistas võlukeppi tugevamalt enda käes ja noogutas siis. Kuskile astuda ta ei julgenud. Nii hirmul polnud kutt vist veel kunagi olnud. Ta oli peaaegu, et kangestunud. Selline olek polnud üldse Kalini moodi. Kõva võitleja ka. Just selle pärast ta polnudki Gryffindoris näiteks. Sest ta kartis vampiire ikka nii kohutavalt palju. Ravenclaw's polnud ta selle pärast, et ta ei viitsinud piisavalt õppida, olgugi, et tal oli suurepärane mälu ja head võimalused selleks. Hufflepuffis polnud ta aga selle pärast, et Kalin ei suutnud kunagi täiesti õiglane olla. Kalini peaaegu klaasistunud silmad olid vampiiritaril.

Saba nimel... Akela nihkus Kalinile lähemale, et käega noormehe lõuga puudutada. "Sa ei pea mind kartma. Ma ei tee sulle midagi. Usu mind. Ma ei kavatse sind ära tappa lihtsalt sellepärast, et sa tead, kes ma olen - kindlasti on sul Sebastianiga piisavalt kogemusi ja ma usaldan sind," rääkis neiu rahustava häälega, erivärvilised silmad leebed. You've done it now, girl... "See, mida sa siin nägid, on mu tõeline olemus, tunnistan seda. Aga ma kaitsesin sind. Sul pole kübetki põhjust karta."

Kalin ei julgenud end liigutada, kui tüdruk teda puudutas. Ta vaevalt hingas ja vaatas tüdruku erivärvi silmadesse. "Ma ei kardagi," pomises Kalin, ning hammustas oma huulde. Ei kartnud ta jaa.

Akela avas suu, et midagi öelda, kuid mõtles siis ümber ning nihkus tagasi oma endisele kohale. Tükk aega vaatas ta lihtsalt Kalinile otsa, silmad mittemidagiütlevad, ning tõusis siis, et võlukepp tagataskusse torgata. "Ma parem lähen. See oli liiga vale," sõnas neiu vaikselt. Metsal lasus nii kõrvulukustav vaikus, et tema sõnad kõlasid kui normaalsel helitugevusel öeldult.

Kalin raputas pead. Üksi ta sinna ka jääda ei tahtnud. Ta saab oma hirmust üle. Kindlasti saab. "Ära mine," sosistas kutt. Vampiiritar polnud haavu ta kaelal ka ära parandanud. Need torkavad silma nüüd teistele ju. Kalin viis pilgu karule, mis sambla alla oli maetud. Sügavalt sisse-välja hinganud silmitses ta taas Akelat. Huvitav, miks tüdruk ta mälu ei tahtnud kustutada või midagi. Hea oli tegelikult. Kalin eelistas, et ta mäletaks asju. "Ma pean sellest üle saama nagunii," pomises koolivanem. See polnud normaalne, et ta nii jubedalt vampiire kartis. Mis surmasööja ta sedasi oli?

Akela hoidis oma eri värvi silmade pilku Kalinil, noormeest tegelikult nägemata. Mälukustutamise peale polnud ta lihtsalt mõelnud - nii või teisiti saab Sebastian aru ja see, kui Kalin mitte midagi ei mäletaks, teeks asja ainult keerulisemaks. "Sa tahad, et ma jääksin?" küsis neiu lõpuks. "Sa ju kardad mind. Näed välja, nagu istuksid aasta aega näljutatud akromantulaga samas terraariumis."

"Ma lihtsalt... Ei arvanud... Või ei mõistnud... Et te nii tugevad olete," selgitas Kalin veidi kohmetult. Ta kartis rohkem seda, et ta ka Sebastianit kartma hakkab. Kutt hammustas oma alahuulde ja ohkas siis. "Sa ei tee ju mulle midagi. Ma pean sellest lihtsalt aru saama. Või midagi," lausus koolivanem. Oi, ta oli veider. Ta tundis ka veidralt ennast. Tahaks selle tavalise oleku taastada juba, aga Kalin ei osanud kusagilt peale hakkata.

Akela kehitas õlgu. "Me oleme juba kord sellised. Ma eeldasin, et kuna sa end Sebastianiga nii tugevalt sidunud oled, tead, milleks ta võimeline on - ja milleks temasugused," lausus neiu tõsiselt.

"Ma pole seda nagu kunagi mõistnud," pomises Kalin ja vaatas taas seda karulaipa. "Ma teadsin, et ta on väga tugev, aga et nii tugev... See peab mulle lihtsalt kohale jõudma, et ta võib mu kogemata ühe liigutusega tappa," selgitas Kalin. Kindlasti oli Sebastian juba harjunud õrn olema, aga Kalin pidi selle mõttega veel harjuma. "Esimest korda elus ma soovin, et oleksin ka vampiir," pomises Kal ja silmitses nüüd sammalt maas ja ma jalanõude ninasid.

Akela vidutas silmi ning maandus siis Kalini ette rätsepistesse. "Sa ei öelnud seda praegu," lausus neiu hoiatava häälega. "Vampiiriks olemises pole midagi head! Olgu, superkiirus ja teravamad meeled kui hagijal, aga kas sulle meeldiks elada teadmisega, et sa pead vähemalt kord kuus mõne inimese ära tapma vaid selleks, et oma kõhtu täis saada?" Vampiiritar oli peaaegu pahase häälega. Kus tuli nüüd loll nali!

Kalin raputas pead ja ohkas. "Selle pärast ma seda ei tahagi," selgitas kutt. "Aga Sebastian tahab, et ma vampiir oleks," pomises kutt. Ta istus ka ise maha. "Ta ei teeks midagi, mida ma ei taha, aga ma tean, et ta tahab, et ma surematu oleks," sõnas Kal.

Akela lõi käega vastu otsaesist. "Nagu armunud konn... Mida muud ta tahta võikski? Sureliku ja surematu suhted lõppevad alati kurvalt, ilma igasuguste eranditeta," sõnas neiu, kui oli taas pilgu tõstnud ning silmade pööritamise lõpetanud. "Ainus variant suhet elus hoida on surelik surematuks muuta, aga kõik surelikud ei pruugi seda üle elada. Räägin omast kogemusest." Ta oli proovinud ühte noormeest muuta, kuid see oli lihtsalt kätte ära surnud - nõrk organism, muud midagi. "Kui ta on nii loll, et tahab sinu ohutusega riskida, siis minugipoolest - lasku käia."

Kalin ajas jälle silmad pärani. "Ma võin selle käigus surra?" küsis ta hämmeldunult. Eii, siis jääb ära. Surema ta küll ei hakka. Mitte, et ta varem või hiljem nagunii surema ei peaks. Kalin ohkas. "Ma vist ei taha sellest kõigest rääkida enam," pomises kutt.

"Sul on tugev organism ja hea veri, ma ütleks, et sinu šanss surra on... 5%," lausus Akela pead vasakule kallutades. "Enamasti surevad need, kes oma süsteemi ise nõrgestanud on kas alkoholi või narko või mis iganes mürgiga." Kuulnud noormehe sõnu, vakatas neiu hetkeks. Hetkeks vaid, sest tal oli krooniline mölapidamatus. "Igatahes. Nagu ma siin juba minemas olin..."

Kalin noogutas vaikides ta lennutas võlukepiga puulehekest enda nina ees ja keskendus sellele. Ta ei osanud enam midagi öelda või teha. Siis teatas Akela, et ta tahab ära minna. Kalin tõstis oma pilgu ja puuleht langes maha. "Okei," pomises kutt ja viis kahtleva pilgu karule. Äkki ta peakski natuke üksi olema ja oma hirmust omaette olles üle saama.

Okei. Akela ajas end taas püsti, kloppis püksid olematust tolmust ja mustusest puhtaks ning surus siis käed nende taskutesse. "Noh... Oli tore." Nii öelnud, pöördus neiu, et hakata kõndima mitte selles suunas, kuskaudu koolini saaks, vaid metsasügavusse.

"Jaa, jah," noogutas Kalin. Mis mõttes oli tore? Oli tore su verd imeda? Teine kordki? Ei no jah. Why not. Peagi ajas ka Kalin end püsti, kloppis oma riided puhtaks ja hakkas koolimaja poole kõndima.

OT: Läbi.