Uitamas

Seadnud end rätsepistesse, tõmbas Akela kiirelt keelega üle käeselja, justkui degusteerides - nagu ta poleks juba korralikku nomnomi saanud. Ta oligi seda arvanud. On Sebastian alles... "Oo jaa, sul pole õrna aimugi, aga see on oluliselt parem kui iga teine, mida proovinud olen," kinnitas neiu Kalini kahtlusi. Oo, ja ta oli väga palju proovinud. Eluaastaid ka vastavalt ju...

"See pole üldse hea," pomises Kalin. Vähemalt ei tapnud neidis teda. Aga mõni teine võib seda teha. Kalin ohkas vaikselt ja avas oma silmad. "Ja sa tahtsid, et ma siia jääks, sest sul oli juba algusest peale vaja teada, kuidas ma maitsen?" küsis Kalin. Ilmselt küll. No see tundus Kalini meelest tõenäoline.

Akela kehitas õlgu. "Võib ka nii öelda. Ma tahtsin teada, miks sa Sebastianile nii väga meeldid. Nüüd mõistan." Rahumeeli hakkas neiu ühte oma tumedat juuksesalku ümber sõrme kruttima. Ta sai maigu suhu... Nii head verd pole ta sajandeid saanud. Tundes teda, ründab ta Kalinit uuesti, ja väga vabalt võib ta seda teha liiga raevukalt. Peaks end jälgima hakkama.

Kalin kissitas silmi. "Ega ma talle oma vere pärast ei meeldi," pomises Kalin. Või noh. Tema ja Sebastiani suhted soojenesid tunduvalt pärast seda, kui Seb tema verd oli maitsta saanud. Nüüd muutus Kalin paranoiliseks. Kutt ohkas ja vaatas taeva poole. Või õigupoolest puude latvu. Tegelikult peaks ta sööma. "Sa kasutad tihti doonoreid või rüüpad lihtsalt igaühe verd, kes sulle ette satub?" küsis koolivanem, viies oma pilgu tagasi neidisele.

Kalini väite peale Akela ainult turtsatas, nautides jahedat tuult, mis Keelatud metsas lõõtsus, ja hämarust, mis hoolimata tegelikust ilmast nende ümber laskus. Kuulnud aga küsimust, kergitas ta kulme. "Doonoreid? Kas nii te neid kutsutegi?" uuris neiu. "Kuidas juhtub. Üldiselt ei jäta ma tunnistajaid maha." Miks ta küll hakkas oma meetodeid koolivanemale, kes kannab raudselt kõik Sebastianile ette, tutvustama, ei tea.

"Ei, noh, verekott on ka hea valik, kuidas neid kutsuda jah," noogutas Kalin ja pööritas siis silmi. Kutt vaatas taas puudelatvu. "Nii et ma peaks õnnelik olema, et sa mu ellu jätsid?" küsis Kalin kavalalt muiates. Oh, kuidas tahaks süüa praegu. Kalin ajas end aeglaselt istukile. Pea käis ringi. Nõrk oli olla. Selle pärast oligi Sebastianiga selliseid asju turvalisem teha, et Sebastian hoolitses selle eest, et Kalin pilti taskusse ei viskaks. Akela ilmselt jätaks kuti sinna surema, kui ta teadvuse kaotaks.

Mitte päris... "Noh, kas just õnnelik, aga võid end küll õnnesärgis sündinuks pidada, jah," lausus Akela kerge muige saatel. Oh, tema ei taha enam tükk aega kedagi ega midagi... Kalinist oli päris pikaks ajaks piisavalt. "Sa oled nunnu. Võta seda kui oma pääsemise võtit - oh, kamoon!" tegi vampiiritar siis pahast nägu. "Kas ma näen tõesti välja nagu mingi halastamatu koletis, kes käib ja killib, mõtlemata oma ohvrite peale?" Kunagi oligi, aga enam mitte. Ajad muutuvad.

"Ei, sa ei näe selline välja," raputas Kalin pead. Kohe kindlasti mitte. Neidis nägi väga meeldiv ja tore välja. Aga sellised need vampiirid ju välja nägema pididki. "Ma peaks koolimajja tagasi minema," pomises Kalin. Ta ajas end püsti ja haaras esimesest puust kinni. Pea käis meeletult ringi ja paha oli olla. Ta oli juba unustanud, et sellises olekus pole hea mõte ruttu püsti tõusta.

Välkkiirelt oli Akela püsti ning haaras Kalini ümbert kinni, et teda toetada. "Kuule-kuule... Võta veidi rahulikumalt." Ta oli täiesti teadlik faktist, et oli liiga palju Kalini verd joonud. Surunud noormehe samblale istuma, kükitas neiu koolivanema juurde. "Tahad, ma toon sulle midagi süüa või juua?" pakkus vampiiritar abivalmilt. Tema oli ju süüdi, et slytherin end halvasti tundis.

"Süüa," pomises Kalin. Wow, Akela oskas kenasti ka käituda. No vähemalt polnud ta enam selline creepy ja meelitav, nagu ta enne oli. See värk oli ikka tõsiselt creepy. Siis kui Kalin vallaline oli, käitusid kõik, nagu nad ei näekski teda ja nüüd, kus tal kutt oli ilmusid mingid meelitajad välja. Creepy. Kalin vaatas vampiiritari, ning toetas oma selja vastu läheduses olevat puud. Või vähemasti ta arvas, et see puu oli otse ta selja taga, aga tegelikult polnud ja nii lendas Kalin samblale selili. Win. Vähemalt ei saanud ta haiget.

Kohe, kui Akela kõrv oli tabanud sõna "süüa", kadus ta kui välk puude vahele, et võtta suund Sigatüüka kööki. Ta oli seal varemgi käinud - majahaldjatele ta ei meeldinud ja tavalist sööki ta nii või teisiti ei söönud, nii et asja polnud palju. Kuid praegu kulus see käik marjaks ära. Üsna pea naasis vampiiritar, kaasas väikesemõõduline kott kanakoibade, mõne puu- ja juurvilja ning pudeli kõrvitsamahlaga. "Ma ei teadnud, mis sulle meeldib, nii et ma võtsin lihtsalt midagi..." Acid ulatas koti Kalinile.

Kalin oli end vahepeal kenasti istuma sättinud. Nüüd toetas ta end vastu puutüve. "See kõik on hea," muigas Kalin ja võttis toidu vastu. "Miks sa nii lahke oled?" ei saanud ta küsimata jätta. Äkki tahtis vampiiritar sedasi Kaliit ära osta või midagi, et too sellest seiklusest Sebastianile ei räägiks. Kalin asus isukalt sööma. Tänu sellele, et ta juba mõnda aega oli Sebastiani doonor olnud, taastus ta keha iga korraga aina kiiremini.

Akela sättis end taas rätsepistesse. Kuulnud Kalini küsimust, kergitas ta kulme. "Kas mul peaks olema mingi põhjus, et abivalmis olla?" küsis ta vastuse asemel. "Oleks ma egoistlik madu, oleks mind madude sekka pandud, aga ma olen Gryffindoris. Mul ei pea olema motiivi, et kedagi aidata," sõnas neiu kerge naeratuse saatel, vaadates, kuidas slytherin sööb.

Kalin kehitas õlgu isukalt toitu sisse ajades. "No ma ei tea," sõnas ta pärast mitmendat kõrvitsamahla lonksu. "Ma räägin sellest Sebastianile ja vaevalt ta väga rõõmustab," sõnas kutt. Äkki poleks pidanud midagi mainima. Akela oli siiani küll tema vastu kena olnud, aga äkki ta nüüd vihastab ja lõpetab oma nö töö ära.

Akela kehitas Kalini sõnade peale õlgu. "Noh, ta saab nii või teisiti teada, varem või hiljem..." nentis neiu fakti. Ükski vampiir, kes endale doonori, eh, võtab, ei ole nii loll, et ei saa aru, kui keegi tema doonorit kasutab. Hajameelselt hakkas neiu jälle oma juuksesalku ümber sõrme kruttima ning punus sinna mingi pisikese patsi.

"Nii, et see ei häiriks sind, kui ta tuleks sind tapma või midagi?" küsis Kalin oma toitu isukalt edasi süües. Sebastianit tundes oli see tõenäoline. Noh, mitte et ta kohe Akelat tapma läheks, aga vihaseks saaks ta ilmselt küll. Peagi lõpetas Kalin kanakoibadega ja jätkas isukalt puuviljadega. Oi, tal oli suur isu. Pärast doonoriks hakkamist oli ka ta isu kasvanud.

Akela turtsatas. "Oleks see vast kergendus. Ta tuleb ja rage'ib nii või teisiti, mis tehtud, see tehtud," sõnas neiu rahulikult. "Ma teadsin, millega riskin, ja gryffindorina on minu kohus oma tegude eest vastutada. Pealegi," vampiiritar pigistas ühe silma kinni ja limpsas keelega üle huulte, "treat oli päris hea." Puude all helises tema naer, kuigi vaid hetkeks.

Kalin kergitas üht oma kulmu, kuid ei öelnud midagi. No jah, kui nii siis nii. Mis seal ikka. Ta lõpetas peagi söömisega. Vähemalt oli tüdruk sellega arvestanud. "Et sa teaks, siis ma palun tal mitte sulle kallale tulla," lausus kutt. Talle ei meeldinud mõelda, et Seb kellelegi viga teeb. Jah, ta oli selles osas veider slyth, talle ei meeldinud, kui keegi viga saaks. Kui Akela oleks talle haiget teinud või mdiagi, siis tal oleks savi olnud, mis Seb vampiiritariga ette võtab, aga Kalin oli seda ju lausa nautinud.

"Aww," tegi Akela, "kui armas sinust. Oled tõesti tupsununnu." Ta ei hakanud oma tugevust üle hindama, sellised asjad ei tulnud tavaliselt kasuks, aga siiski oli neiu veendunud, et suudaks Sebastianiga vähemalt nagu võrdne võrdsega võidelda. Mõelda vaid - ainult ühe jalutuskäiguga Keelatud metsa saab ta head-paremat ja veel konflikte ka! Ohutunnetus null. Ka praegu.

Kalin pööritas silmi. "Ära kutsu mind nii," sõnas ta. Tupsununnu oli väga veider hüüdnimi. Ikka kohe vääga veider. Eriti veider oleks, kui tüdruk teda kooli ees sedasi kutsuma hakkaks. Kalin toetas oma pea vastu puutüve. Varsti saab juba liikuma hakata. Ta tundis, kuidas tal parem hakkab. Ning siis kostus üsna nende lähedal valjusid raksatusi. Kalin tõstis oma pea ja viis pilgu raksatuste suunas. Puude vahelt ilmus peagi välja massiivne karu. Nagu päris karu. Ainult, et ta oli sama suur, kui mõne mehe puukuur. Oi kui tore, see veel puudus. Loom ahmis õhku ja silmitses siis Kalinit, suunurgast ila tilkumas. Ilmselt polnud kutt ainult vampiiridele maiusroaks. Kutt ajas end aeglaselt puunajale püsti. Karu möirgas. Nüüd oleks hea mõte võlukepp haarata.

"Las mina." Akela oli end kiirelt püsti ajanud, silmad vidukil ja kihvad, lumivalged ning teravad, paljad. Hetkega oli vampiiritar karu juures ning loom kukkus võsa ragina saatel pikali. Koheselt asus suur metsloom end kaitsma, kratsides küünistega neiu selga, kes omakorda ei lasknud end sellest häirida ning pures paari hammustusega karu unearteri läbi, kust hakkas verd lahmama, ka Acidi peale, kattes tema näo ja rinnaesise tumepunase vedelikuga. Öäk. Kui loom peale paari tõmblust paigale jäi, ajas vampiiritar end sirgu ning tõmbas kätega üle näo. Hirmutame veel Kalini ka ära, nähes välja nagu tõeline koletis... Good job, girl!

Kalin põrnitses Akelat pärani silmi. Pärsi... Võimas? Aga see verevärk oli väga iu. Ja väga hirmutav indeed. Seda, et ühel väikesel tüdrukul nii palju jõudu võis olla, poleks Kalin iial uskunud. Ta polnud mitte kunagi mõelnud, et Sebastian võiks ta luud murda teda vaid kallistades. Appi, mis siis kui nad kõrvuti magavad ja Sebastianil tuleb kaisuhoog. Ta litsuks Kalini sodiks. Kutti suured silmad põrnitsesid endiselt Akelat. Alles nüüd jõudis see vampiirijõud kutile kohale. Tüdruk suudab ta lömastada, nagu putuka. Nüüd kartis Kalin vampiire veel rohkem ja arter tema kaelal andis sellest kenasti märku.

Akela hüppas karu laibalt maha ja sülitas suutäie karvu samblale, et siis käsi tagataskusse torgata ja siis kaame näoga ringi vahtima hakata. "Kus mu võlukepp on?" hüüatas neiu ehmunult. Oi kurat... See võlukepp läks talle kalliks maksma, sest tema pidi selle neetud ükssarviku kinni püüdma, kelle sabakarv tema võlukepis oli... Loomulikult ei rünnanud ta looma hammaste, vaid kiirusega. See oleks kohutav kuritegu, kasvõi vigastada nii puhast looma... Ja mida ta selle surematusega ikka teeks, kui ta juba on surematu. Aga võlukeppi... netu! Nüüd hakkasid üsna krõbedad sõnad lendama.

"Ma ei tea," pomises Kalin õlgu kehitades ja vaatas ringi. Ta toetas endiselt oma selga vastu puud ja hoidis sellest kätega kinni. See, et ta pea endiselt veidi ringi käis, oli unustatud fakt. Kalin keskendus hoopis sellele, et ta seisis silmitsi vampiiritariga, kes oli maha tapnud karu ja joonud tema verd. Kal viis pilgu karule ja siis tagasi neidisele. Hirmus, äärmiselt hirmus.

Akela terav pilk kammis sammalt nagu röntgenkiir, kui ta vandudes võlukeppi otsis. No kuhu kuradisse oli see kukkunud? Ärritunult trampis neiu tagasi karu juurde ja tõstis selle külje vaevata üles, asudes korju all maad uurima. Ei midagi ka siis, kui vampiiritar üleni karu alla kadus, puistades selle kasukat laiali. Järsult lõikas vali "Ha!" läbi vaikuse ning Acid ukerdas taas kere alt välja, hoides käes hämaruses peaaegu nähtamatut tumedat võlukeppi. End puhtaks - nii hästi, kui see verise, samblase ja karvasena võimalik oli - kloppinud, viipas näitsik paar korda, kattes karu samblaga, nii et see ainult ühe suure künka moodi välja nägi, ning kõndis siis Kalini juurde tagasi, teel loitse pomisedes, mis tema näo ja riided puhtaks tegid. Noormehe juurde maha istunud, märkas vampiir alles nüüd, et oli unustanud oma selja pealt ribadeks tõmmatud topi parandada - ning suutis viimasel hetkel riidetüki kinni püüda, enne kui see tal seljast vajus. Koheselt tõmbus Akela näost punaseks, viipas ning parandas riideeseme. No olgu siis Kalin homo või mistahes, häbi oli ikka.