99 võiõllepudelit riiulil reas...

Väljas kallas. Nagu tõsiselt. Niiviisi, et kaks meetrit edasi sa enam ei näinud ja vesi lirtsus jalanõude sees. Akela lonkis läbi paduka, käed kitsaste teksade taskutes ja tennised iga sammuga lompidesse kadumas, kui ta üsna suvalt läbi vee kõndis. Vesi ei tee ju midagi halba. Vesi on elu. Tema T-särk kleepus ihu külge, rõhutades tema peent pihta - väike fan service, mille eest neiu nii mõnegi mööduva õpilase vile ära teenis.

Kolm Luuda tundus üsna hea mõttena, mis siis, et seal soe oli. Vee käest ära saanud, tilkus Acid ukseavas tükk aega, enne kui endale silmadega meeldiva laua välja valis ning siis veerada maha jättes läbi kõrtsi kõndis. Kohe, kui ta istuda oli saanud, tormas mingi nooremapoolne kõrtsmikuabiline tema juurde käterätiga ning võttis tellimuse - võiõlu. Pole seda kaua joonud, hea kraam, mis siis, et ta eriti maitset ei tunne. Eriti, jah. Mitte üldse. Käteräti õlgadele sättinud, lükkas vampiiritar näole kleepunud tumedad salgud kõrvale ning võttis linnutiivul toodud võiõllest lonksu. Naiss.

Kalin jalutas läbi vihma. Ta oli tulnud Siganurme, et eemale saada koolist ja endale paar asja soetada, aga siis hakkas ootamatult kallama. Kalin pani omale loitsu peale ja nii jäi ta täiesti kuivaks. Koolivanem vihkas vett. Igasugust vett. Vihmavett, järvevett, joogivett. Pähh ja fuiks. Nooruk astus Kolme luuda ja sammus otseteed baarileti juurde, tellides endale ühe võiõlle. Nüüd, kus ta oli kuivas ruumis, sai ta loitsu maha võtta. Kalin vaatas kõrtsis ringi. Akela oli siin. Wow. Kalin rüüpas lonksu oma õllest ja astus siis neidise juurde. "Ega sa ei pahanda, kui ma siia istun?" küsis Kalin. Oht lausa kutsus teda või mis.

Kuulnud tuttavat häält, tõstis Akela pilgu. "Jah, ikka võid," sõnas neiu kergelt naeratades. Ta mäletas küll, kui hapu oli olnud nende viimane kohtumine, kuid tal polnud kombeks vanu haavu lahti kraapida. Enam ei olnud. Niisiis, miks mitte teha nägu, et nad on lihtsalt koolikaaslased, kes üksteise seltsis võiõlut naudivad. Võtnud ühe tiheda juuksesalgu, pigistas neiu sellest vett välja, mis ladises lauale. "Mis sind siia toob?" küsis vampiiritar.

"Vihm," vastas Kalin. Ta võttis istet ja rüüpas enda võiõlut. "Ja sind?" küsis ta silmitsedes neidist. Tundus, et vesi Akelat ei häirinud. Kalin saatis pilgu ruumis ringi käima ja viimaks peatus see ikka Akelal. Ta uuris vampiiritari tähelepanelikult. Hea, et nad avalikus kohas olid. Siin ei saa neidis talle midagi teha.

Saab ikka. Viuh. "Sama," vastas Akela kergelt õlgu kehitades. "Või... Igavus. Ma ei tea. Jalad tõid," leidis ta lõpuks sobiva vastusevariandi ning võttis võiõllepudeli, et sellest uuesti lonksata. Kõrtsmikuabiline vaatas teda, tundis neiu, ning heitis noorukile kerge naeratusega pilgu, mille tulemusel see kogemata ühe kraani lahti tõmbas ja sealt mingisugust jooki uhama hakkas. Väiklased inimesed... sisises üks hääleke kuskil vampiiri kauges mälusopis. Heitnud pilgu võiõllepudelile, lükkas Acid käe käteräti alla, et juukseid kuivatama asuda. "Päris huvitav see võiõlu."

"Sa tunned selle maitset?" imestas Kalin. Sebastian oli öelnud, et inimeste joogid ja söögid ei maitse neile. Kutt rüüpas uue sõõmu oma õllest. Vääga veider. Huvitav, miks neidis end võlukunstiga ei kuivata.

Akela raputas pead. "Ma ei tunne mingit maitset, aga maitse pole alati kõige olulisem. See tekitab sees hea tunde," sõnas ta pudelit kergelt loksutades. Erand kinnitab reeglit, eks. Neiu ei suutnud näiteks toitu sõrmeotsagagi puudutada, aga jookide joomine polnud eriline probleem... Pannud pudeli käest, tõmbas vampiiritar käteräti tagumise otsa juuste alt välja ja hakkas neid põhjalikult kuivatama. Tooli ümbrus lainetas juba.

Kalin noogutas huvitundvalt. Robin ja Sebastian ütlesid, et need inimeste toidud ja joogid maitsesid neile halvasti. Nad lausa kirtsutasid ninasid, kui nad midagi muud peale vere jooma pidid. Need ei saanud siis ju hästi maitseda. Aga Akela oli äkki mingit teist liiki vampiir. Kes teab, äkki on vampiiridel ka liigid. Kalin rüüpas sõõmu oma võiõllest. Oh, tal oli hea meel, et tema kuiv oli. Väljas ladistas endiselt vihma sadada. Tüütu.

Heitnud pilgu akende poole, muigas Akela laialt. Nagu koolivanemast oodatud - Kalin on kuiv, nagu oleks ta vihmavabas koridoris kõndinud. Kõrtsmikuabiline niheles baarileti ääres, kuulis vampiiritar, kuid ei vaevunud poisi poole silmi pöörama. Hoidku jumal, et see armunud kutsikas talle veel maja kulul sööki tooma ei hakka... Siis tuleb see Kalinile annetada. "Mida Sebastian hiljutisest arvab?" küsis Acid järsku. Kaua sa ikka teeskled, et just sellele ei mõtle.

Kalin viis pilgu Akelale. "Sellest, mis koridoris juhtus? Ta ei tea seda," pomises kutt. Ta lihtsalt polnud saanud mahti, et rääkida, mitte et ta oleks seda Sebastiani eest varjanud või midagi. Kalin rüüpas uue lonksu võiõllest. Hea jook oli, aga pagana ruttu sai otsa. "Aga ma usun, et ta pole sellega eriti rahul," sõnas kutt. Sebastianile ei meeldinud, kui keegi Kalinile haiget tegi. See oli loomulik ka. Aga see verejoomine polnud ju piin. No mitte Kalile vähemalt. Samas, andis ta endale aru, et ta ei saa kõikidele vampiiridele doonoriks olla.

"Ma ei mõtle koridoris, vaid metsas toimunut," sõnas Akela võiõllepudelit käte vahel keerutades. Kui ta Kalinit öösel hammustas, ei joonud ta ju palju ja koolivanem nägi väga healthy välja ka peale laialiminekut... Vaevalt see, et slytherin poolsurnud on, Sebastianile kahe silma vahele jäi. Ja vaevalt madude vampiir asja niimoodi jätab.

"Aah see," pomises Kalin. Ta ohkas. "Jah, sellest ta teab ja ta polnud eriti rahul sellega," sõnas kutt. Ilmselgelt polnud rahul. "Aga ta ei tee sulle midagi," sõnas kutt kindlalt. Sebastian oli seda talle lubanud. Jeah, Kal oli veider. Ta palus oma vampiirist kutti, et too ei teeks midagi vampiirile, kes teda rünnanud oli. Kalini pilk peatus Akela silmadel. neidis oli kahtlemata väga ilus. Ilmselt kõige ilusam naine Sigatüükas, aga koolivanem andis endale aru, et naise ilu tuli ainult sellest, et ta vampiir oli.

Jah, kindlasti poleks Akela nii ilus, kui ta vampiir poleks. Siis oleks ta lihtsalt average girl amongst other average girls. Aga neiu võis rääkida lugusid ajast, mil tema väike oli... sest ta oli võtnud kätte ja tuletanud meelde oma lapsepõlve. Ja tol ajal oli suurem osa inimestest ilusad. Ilusamad kui praegu, infoajastul. "Ma tahaks näha, et ta mulle midagi ei tee," sõnas Akela Kalini sõnu kahtluse alla seades. "Mõnel kikumaril on välja kujunenud väga tugev omanditunnetus ja nad ei kontrolli oma tegusid, kui keegi nende omandiga tegemist julgeb teha. Eriti sellises vormis, nagu mina sellega hakkama sain." Oli vist ilmselge, et Acid rääkis verejoomisest. Jätnud käteräti nagu loori pähe, võttis vampiiritar võiõllepudeli ning tegi sellele (suva, et seal ainult kolmveerand joogist alles) ühe sõõmuga otsa peale. Hiss.

Kalin raputas pead. "Ta ei tee sulle midagi, kui sa mulle enam midagi ei tee," lausus Kalin. Sebastian ei astunud Kalini palvetest üle tavaliselt. Vaevalt ka seekord. Sebastian ei suhtunud Kalinisse kui omandisse või kui asja, mis tal oli ja ta ei kohelnud Kalinit nagu omandit. See oli midagi muud. See oli suhe, mis põhines vastastikusel usaldusel. Kalin tegi ka oma võiõllele lõpu peale. Tema pudel oli palju tühjem, kui Akela oma ilmselgelt. "Mina palusin teda, et ta sulle midagi ei tee. Aga kui sa mulle veel midagi teed, siis ta ilmselt minu palvetest enam ei hooli," sõnas Kal. Kutti häiris see, kuidas Akela temast rääkis, nagu mingist asjast, mille pärast kaks vampiiri kaklesid. Ühel hetkel meenus talle, kuidas Akela oli Kalinile metsas öelnud, et kadestab Sebastianit.

"Jah, tead..." Akela toetas pea ühele käele, hoides pilku Kalinil. "Ma ei saa, käsi südamel, lubada, et ma sulle enam midagi ei tee, aga annan endast parima, et Sebastiani mitte ära pahandada," lausus neiu kergelt uneleval häälel ning silmitses oma teise käe teravaid küüsi, mis olid seekord laimiroheliseks lakitud. Ta oli siiski selline... rebel, kes tihtipeale reegleid mikski ei pidanud ja neist lihtsalt üle astus.

Kal kortsutas kulme. "Ma hakkan minema nüüd siis," pomises kutt. Ta ajas end aeglaselt lauast püsti. Näis, et kõrtsmikuabiline muheles selle peale rahulolevalt. Ilmselgelt ei meeldinud talle, et keegi Akelale seltsi pakub. Kalin silmitses veel hetke neidist. "Head päeva," pomises kutt ja lahkus kõrtsist.

Akela eri värvi silmad olid Kalinil, kui see püsti tõusis. "Head päeva," vastas neiu rebaseliku naeratusega ning saatis noorukit pilguga, kuni see uksest välja kadus. Siis ajas ka vampiir end jalule, sirutas ning, et kõrtsmikuabilise päev toredamaks teha, kõndis poisi juurde, tänades teda käteräti eest. Siis, pöördunud, lonkis Acid kõrtsist välja. Ta nägi Kalini selga eemaldumas. Hm, stalking, anyone? Aga mitte postide ja nurkade taga, vaid avalikult. Vihma kallas endiselt ning näitsik jätkas oma strolli, käed taskutes, kuid nüüd kindel siht silme ees. Või... mitte nii kindel. Aga trolli peab saama. Tal on jälle igav.

Kalin astus mööda tänavat pahaaimamatult edasi. Teda kaitses taas loits, mis ei lasknud kutil märjaks saada. Kalin pööras hetkeks pilgu üles ja ohkas. Et see vihm ka järgi ei jäänud. Kalin otsustas siis, et võtab suuna kooli poole tagasi ja kuna tal aega oli, otsustas ta rahumeeli jalutada. Peagi pööras kutt ühte kõrvaltänavasse, lihtsalt selleks, et aega raisata ja jalutada või midagi.

Akela järgnes, laskmata end vihmast segada. Vihm on ju tore. Ta silmitses mööduvaid objekte, nagu oleks ka tema täiesti rahulikul jalutuskäigul - keda see huvitas, et tema ketsid läbimärjalt lirtsusid ja riided jälle ihu külge kleepusid. Aega kui palju. Pealegi hakkas talle see stalkimine meeldima. Oosom!

Kal kortsutas kulme, kui talle tundus, et ta samme kuulis ja pööras end ümber. Akela. Kalin jäi seisma. "Miks sa mind jälitad?" küsis kutt kulme kortsutades. Ta jäi vampiiritari silmitsema. Vihm oli neidise taas täiesti märjaks kastnud.

Ka Akela seisatas, kui Kalin seda tegi. Neiu näol oli ilmsüütu naeratus. "Sest mulle meeldib vihmas jalutada - ära eelda kohe, et ma sind jälitan. Sa juhtusid lihtsalt täpselt samas tempos ja sama teed minema, mis mina," lausus ta ja kõndis siis koolivanema juurde. "Milline juhus, et sa just minu ees olid." Vampiiritari eri värvi silmad jälgisid slytherini.

"Jah muidugi. Nii loll ma nüüd ka pole," pomises Kalin ja jäi Akelale silma vaatama. Deem, miks need vampiirid nii veetlevad pidi olema? Aga Kalin teadis, et Akelat ei suudaks ta ealeski sedasi armastada, nagu ta armastas Sebastianit. Ta ei suudaks kedagi sedasi armastada. "Sa võid oma teekonda jätkata siis. Ma lähen oma teed mööda," pakkus kutt ja noogutas, et Akela edasi läheks.

"Meie teed võivad taas kattuda, ja seda sa ju ei tahaks," lausus Akela tõsisel pilgul. Kummardunud Kalinile lähemale, hingas ta sügavalt sisse. Sebastiani lõhn summutas kõik teised. No muidugi. See on ju ilmselge. Põiminud sõrmed selja taga, sulges neiu silmad. "Sa haised kohutavalt nagu vampiir, kas tead. Sul võivad mõne muu rassiga niimoodi probleemid tulla," mainis Acid nii muuseas.

Kalin põrnitses Akelat pahaselt ja ristas rinnal käed. "Tean," pomises kutt. Tal juba oli probleeme, aga ta polnud kindel, kas see ainult selle pärast oli, et ta vampiiri järgi lõhnas. Kal võttis loitsu maha ja lasi vastikul vihmal end märjaks kasta. "Nüüd enam ei haise," pomises kutt. Neidis oli kahtlane. Kalin keeras end ümber ja hakkas mööda tänavat taas edasi kõndima.

Akela järgnes Kalinile nagu vana rahu ise. "Nüüd haised sa märja koera järgi," lausus neiu muiates. Oli küll märja koera lõhn, jah, aga see võis tuleneda ka sellest krantsist, kes neist mööda patseeris. Lisanud sammu, kõndis vampiir peagi slytherini kõrval. Kalini vere maik oli tal sama hästi kui keelel ja loomulikult meelel. Ja ta oli juba teadupärast selline... natuke täitmatu olemisega. Eriti nii hea vere puhul - mm-mm, viib keele alla!