99 võiõllepudelit riiulil reas...

"Kalin! Kurat!" Akela vajutas sõrmed noormehe kaelale. Pulss oli, aga nõrk... Raputanud slytherini ja saanud mitte mingit vastust, võttis neiu koolivanema lihtsalt sülle. Suva neist pilkudest! Nagu poleks varem mõnda tugevat naist näinud... Pealegi oli Kalin üsna lühike ja kerge.

Vaid mõne hetke pärast pani vampiiritar Kalini Huilgavas Hurtsikus olevale lagunenud voodile ning tõi vett, mingi puhta lapi, mille ta Kolmest Luuast laenas, ja süüa. Lapi märjaks teinud, tilgutas Acid vett koolivanema näole. Talle ei istunud see ravitsemine, eriti mugude moodi.

Aga vesi ei toonud Kalinit teadvusele. Ta keha oli selleks hetkel liiga nõrk lihtsalt ja vajas väheke aega. Seeda aega kulus umbes tunnike, enne kui Kalin viimaks elumärke hakkas näitama ja vaikselt teadvusele tuli. Kutt rebis lahti oma silmad ja vaatas ringi. "Kus ma olen?" sosistas ta.

Akela oli end voodi ette põrandale rätsepistesse sättinud ja ootas. Pikk iga aitas kannatlikkust treenida. Kui Kalin end liigutas, reageeris neiu kohe. "Huilgavas Hurtsikus," vastas vampiiritar. "Kuidas enesetunne on?" päris ta mureliku häälega. Loll elukas on ta... Pidi Kalinit veel rohkem kurnama... Rohkem seda ei juhtu, lubas Acid endale. Enne surm.

Kalin kortsutas kulme ja ajas end istukile. "Nälg on," pomises kutt. Kohe tundis ta söögi lõhna ja tegi oma elu kiireimad liigutused, et söögini jõuda. Ta oli juba ise nagu väike vampiir inimese kujul. Kalin ajas head paremat endale kiirelt sisse.

Kui Kalin sööma hakkas, toetas Akela pea kätele, kattes sõrmedega silmad, ning ohkas. Ta kahetses praegu väga. Mismõttes - tal tekkisid inimlikud emotsioonid? Aga ta ei tahtnud ka Kalinit niimoodi nõrgestada. Sebastian polnud üldse tema mure - kui koolivanem oli öelnud, et talle kallale ei tulda, siis ei tulda. Kuid Kalin ise... Sa oled tõesti koletis, sosistas hääleke neiu peas.

Kalin sõi suure hoolega kõik ära, mis Akela talle kokku oli toonud ja oli väheke pettunud, kui avastas, et rohkem midagi polegi. "Tahaks šokolaadi," pomises kutt ja viis pilgu neidisele. "Mis on?" küsis Kalin kahtlevalt. Ta silmitses neidist kulme kortsutades.

"Ei... midagi." Akela tõmbas kätega üle näo ja ajas end püsti. "Šokolaadi? Ma toon sulle," püüdis neiu head nägu teha. "On mingeid sordieelistusi?"

"Pähklitega," lausus Kalin. See oli Akelast siiski tore, et ta kuti eest hoolitses ju. Kalin sättis end paremini istuma põrandale ja vaatas tähelepanelikult vampiiritari.

Akela kadus vampiirikiirusel ja peatus alles Mesinäpu juures. Inimesi, kes teda näha oleksid võinud, polnud eriti liikvel, nii et ta kasutas võimalust kiiremaks liikumiseks. Aga... Šokolaad käes, seisis neiu taas Mesinäpu uksel, kuid seekord ta tagasi ei kiirustanud. Ta peab oma tegude eest vastutama ja on juba sellega arvestanud, et Sebastianile ei pruugi meeldida see, mida ta teinud on, aga nüüd ka Kalin... Oli silmaga näha, et noormees kurnas end liialt ära. Inimese elu pole mingi isetaastuv nöör, vaid õhkõrn niit - mingi hetk see katkeb, kui seda liiga kõvasti tirida. Tema omalt poolt saab ainult Kalinit vältima hakata.

Jõudnud Hurtsikusse, kõndis vampiiritar trepist üles ning, jõudnud tuppa, kus koolivanem viibis, ulatas šokolaadi talle. "Palun."

"Aitäh," pomises Kalin, kui Akela talle šokolaadi tõi. See oli parim maius kogu maailmas. Kalin hammustas šokolaadist suure tüki, kui oli selle paberist kätte saanud. "Tead, miks on vampiiridega hea läbi käia?" küsis Kalin kergelt muiates. Nüüd, kus ta oma energiat tagasi saama hakkas, muutus ta jälle selleks narkarit meenutavaks Kaliniks.

Akela oli juba pöördumas, et minema minna ja Kaliniga enam mitte tegemist teha, kuid noormehe sõnu kuuldes vaatas tagasi. "Jah? Miks siis?" Miks peaks inimene, kes on peale iga vampiiriga kokkuminekut sama hästi kui poolsurnud, sellist asja küsima? Väga veider.

"Sest nendega ei pea oma toitu jagama," muigas Kalin. Ta itsitas vaikselt oma loogika üle ja sõi siis vaikides šokolaadi edasi.

Akela võttis selle seisukoha vastu pika vaikimisega. Ei pea toitu jagama... Ja seda ütleb inimene, kes on ise selleks jagatavaks toiduks muutunud... Hetkeks lubas neiu oma pilku nukrusel sigineda - see oli nii halenaljakas, et ta tahtis nutta. Aga kõigepealt tahtis ta minema saada. "Saad sa siit ise kooli juurde?" küsis vampiiritar.

Kalin tõsines veidi. "Sa tahad mu üksi siia jätta?" kutt ajas end püsti ja vaatas ringi. "Jah, ikka saan. Vabalt," noogutas Kal ja ampsas jälle oma šokolaadi. Ta maandus tollele katkisele voodile magama ning põrnitses tühja seina enda ees.

"Sul pole minu läheduses ohutu..." sõnas Akela lihtsalt, "ja minul sinu juuresolekul samuti. Nii et ma parem lahkun." See olekski kõige õigem tegu, kui ta nüüdsest Kalinist lihtsalt eemale hoiab. Kui tõesti janu peale tükib, saab ju Danieli paluda...

Kalin noogutas. Njaa, eks ta ole. "Ma saan hakkama jaa," lausus kutt. Ta hammustas uue ampsu oma šokolaadist ja mälus seda rahulolevalt. Nagunii oli tal lõbus olla. Ka üksi.

Rohkem Kalini poole vaatamata kõndis Akela kägisevast trepist alla. Kergelt matusetunne oli... Nagu lahkuks ta kellestki, keda enam kunagi ei näe. Näeb ju, aga... Kõik. Lihtsalt kõik.

OT: ja minu poolt kaikki!

OT: Teema läbi.