99 võiõllepudelit riiulil reas...

"Mine mujale siis, kui ei meeldi," pomises Kalin ja kõndis rahus edasi. No miks ta peab siis tema järel käima, kui talle miski ei meeldi. Kalin hingas sügavalt sisse ja välja. Libahundi lõhna tal küljes olla ei saanud, sest see oli mitu mitu päeva tagasi juhtunud ja vahepeal oli Kalin mitu mitu korda pesemas käinud eksole. Isegi Seb ei tundnud libahundi lõhna enam.

Akela naeris Kalini reaktsiooni üle ning jätkas oma stalkeriameti ausat täitmist. Kiusatus hambad lihtsalt slytherini kaela lüüa oli liiga suur... Peaaegu talumatu. Taas paar kiiremat sammu teinud, kõndis neiu nooruki kõrval. "How about a treat?" küsis ta silmi Kalinile pöörates. No, on kindel vastus, ta oli selles veendunud. Aga ta oli ka näinud, kuidas koolivanem nautis, kui tema verd joodi, nagu masohhist, nii et ei tea midagi...

"Mine otsi omale mõni dork, keda imeda," nähvas Kalin. Tema veri oli vaid Sebastianile, mitte igale teisele vampiirile. Ükskõikselt jätkas kutt oma teekonda, käsi liikumas keebi alla, kus oli tema võlukepp. Kutt hoidis vilksamisi pilku Akelal.

Heh. Dorki mainimise peale vilksatas Akela silme eest läbi Daniel. Lol. Tal juba on dork, keda imeda. "See polnud sinust eriti kena, Kalin," sõnas neiu endiselt slytherini kõrval kõndides. "Tead, meile ei meeldi eriti, et meid dorkideks kutsutakse, ja sina paistad olevat päris arukas." Jah, arukam kui need teised susisejad.

Kalin muigas kergelt, kuid tõsines peagi. "Siis mine mujale, kui sulle mu suhtumine ei meeldi," lausus kutt. Ta peatus. "Mida sa tahad? Eii, ära vasta sellele. Sa ei saa seda. Lepi sellega, et Sebastian on ainus vampiir, kes minu verd juua saab," Kalini näol püsis tõsine ilme.

"Ma arvan, et su väide on vale - praeguseks on see mul juba kaks korda õnnestunud..." lausus Akela ilmsüütu ilmega. "Ja sa pole ka suurem asi vastupunnija, mis puutub enda eest võitlemisse." Pannud käe noormehe õlale, tegi neiu kutsikasilmi: "Ainult üks lonks?"

Kalin neelatas. Ta ei anna alla ju. Ta ei tohi selle naise veetlusele murduda. Kutt raputas pead, end liigutamata ja ainiti Akela silmadesse vaadates. "Palun mine ära," sosistas Kalin. Ta pigistas oma võlukeppi. Ta pidi võitlema, ta ei tohtinud alla anda ja Akela võludele alluda.

"Paaaaaluuuun?" venitas Akela ripsmeid plaksutades. Võib ju kenasti küsida ka...

Kalin oli sõnatu. Ta lihtsalt ei suutnud mitte midagi öelda. Nagu ta oleks nõiutud või midagi. Ehk oleks lihtsamgi vastu hakata, kui ta sisimas seda ei tahaks, aga ta tahtis sisimas ka seda ju. Kal noogutas, sõnagi lausumata ja lasi oma võlukepist lahti, libistades käe keebi alt välja.

Akela naeratas. "Tubli poiss," kiitis ta vaikse häälega, lükkas siis Kalini krae kõrvale ja, toetanud käed tema õlgadele, vajutas hambad noormehe kaela, seekord õrnalt. Pole vaja ju metslasena käituda, kui on luba olemas. Veremaik oli kui sensatsioon, mis siis, et juba teada. Kurat, kuidas ta Sebastiani kadestas.

Kalin ahhetas ja sulges oma silmad põimides käed ümber Akela. Kui niimoodi eemalt vaadata, ei saanud täpselt arugi, mis neil seal toimub. Kalin nautis iga hetke, mis nad seal sedasi veetsid, iga Akela neelatust. Ja see oli nii haige, et ta sellest mõnu tundis. Ta organism oli selle ajaga, mis ta Sebile doonoriks oli olnud, muutunud tugevamaks ja nüüd talus ta suuremaid 'vere annetusi' kui varem.

Issand, kui armas. Akela oleks tahtnud meeleliigutusest nutma hakata, kui Kalin talle täielikult andus, lastes tal oma tahtmist saada. Sebastian on selle kuti küll täielikult endale allutanud, kui Kalin juba seda naudib, et teda vampiirinäksina kasutatakse. Nojah, oleneb muidugi vampiirist. Mingi hetk tõmbus neiu eemale, verenire suunurgast voolamas. "Aitäh," lausus ta vaikselt, silmad väga rahulolevad.

Kalin tõmbus samuti neidisest eemale ja toetas oma selja vastu seal samas olevat maja seina. "Ole lahke," muigas Kalin. See oli ikka haige, mis vamp-snack temast saanud oli, aga mis teha, kui kutt ise seda nautis. "Oled nüüd rahul omadega?" küsis ta endiselt muiates. Nagu oleks pilves. Jeeaaah, see värk mõjus kutile ikka väga veidralt juba.

Akela tõmbas sõrmega verenire suunurgast ära ja limpsis sõrme puhtaks. Oo jaa, talle tegi nalja see, kuidas Kalin käitus peale seda, kui oli jälle enda kallal maiustada lasknud. Nagu narkomaan peale õiget doosi. "Ma ei tea, kas peaksin olema?" küsis neiu naerda turtsudes. Huvitav, kas Sebastian on seda meelemuutust märganud...

"Peaksid," noogutas Kalin ja itsitas vaikselt. Ta oli ikka täiesti sassis. Sebastian jõi Kalini üsna tühjaks, nii et kutt tegeles oma energia taastamisega pärast, ja siis ta polnud selline veider ja naljakas. "Tahad veel?" küsis Kalin väljakutsuvalt. Tema kaelal oli endiselt kaks haava, kust immitses verd.

"Kui sa pakud." Akela naeratas rebaselikult ja tõmbas Kalini lähemale, et jälle noormehe verd jooma hakata. Hah, koolivanem käitus tõesti nagu narkosõltlane. See oli tõsiselt veider, aga samas väga naljakas.

Kalin allus täiesti Akelale ja endisest vaenust ja õelusest polnud jälgegi. Ta isegi kallutas oma pead nii, et vampiiritar ta kaelale paremini ligi pääseks. See polnud iseenesest hea idee. Ülehomme on tal trenn ja pärast seda tahab Sebastian süüa. Kalin koormab end üle selle söötmisega. Aga hetkel mõtles ta kõigele muule, kui sellele jamale, mis hetkeline tegevus endaga kaasa toob.

Ja Akela peas valitses täielik tühjus. Ta ei jälginud kogust, mille ära joob. Kalin oli tugevam, pealegi teab ise, millal asjale punkt panna. Neiu pigistas kergelt nooruki õlga.

Kalin oigas vaikselt. Piir hakkas lähenema. Ta sulges oma silmad. "Aitab," sosistas Kal, kui ta põlved nõrgaks läksid ja ta enam omal jõul püsti ei suutnud püsida. Täiesti hull, Akela suutis ta jälle nii tühjaks imeda, nagu Seb seda igakord tegi.

Kuulnud Kalini ainsat sõna, katkestas Akela koheselt oma tegevuse ja toetas noormeest. "Sa oled ikka paras masohhist küll," lausus neiu vaikselt, veri suust tilkumas, kui ta koolivanema seina äärde istuma pani. "Ühel heal päeval tapad sa end niimoodi ära, kui samas rütmis jätkad." Vampiiritari hääl oli mureliku kõlaga. No pole vaja, et see tupsununnu end niiviisi kirstu saadab.

Kalin naeratas viivuks. "Ja kuidas ma teiesugustele olenditele ära saan öelda?" muigas kutt. Ei saagi ju. Ja kui ta ütlebki, siis surutakse ta vastu seina ja ikka imetakse verd. Okei, tegelikult olid Akela ja Sebastian ainsad, kes tema kaela kallal käisid. Ja Sebastian ei tapaks teda. Vaevalt ka Akela. Samas, mine tea. Kutt peaks end tõesti kaitsma õppima vampiiride eest. Aga kuidas sa kaitsed, kui su oma kutt vampiir on?

"See on väga lihtne - sa ründad. Kohe." Akela tõmbas käega üle suu. "Ma ei taha nüüd väita, et sa pole kohutav ahvatlus ja värki, aga see ei saa edasi minna. Vabandused enam ei toimi, sest see, et ma sulle sappa olen saanud, on mu enda kiiks, aga..." Ta ohkas. "Ainus, mida ma sulle soovitada oskan, on enda kaitsmine. Eriti minu eest." Kalini veri oli tõesõna kui taeva õnnistus ja neiu teadis, et ta ei suudaks end ka järgmine kord tagasi hoida.

Kalin ohkas. Akelal oli õigus. Ta pidi enda kaitsele rohkem rõhku panema. "See oli sulle viimaseks korraks," pomises kutt ja naeratas. Ta toetas oma pea vastu seina, ning sulges silmad. Ta ei tohtinud nõrk olla. Lucy mingi imerohi kuluks küll ära praegu.

Akela turtsatas Kalini sõnade peale, kuid murelik säde ei kadunud tema silmist. "Me peaks siit vihma käest ära minema..." sõnas neiu, tõmbas välja oma võlukepi ja ravis terveks hammustusekoha koolivanema kaelal. "Sa peaksid midagi sööma ja puhkama..."

"Jaah," pomises Kalin nõustuvalt, ning järgmisel hetkel vajus ta selle sama seina najale külili, kaotades oma teadvuse. Organism oli küll tugevamaks muutunud, aga neid teadvuse kaotusi tuli ka tihedamalt ette.