Esimene lumi

Kalin oli Lucy ja Imogeni juurest kõige otsemat teedpidi õue kihutanud. Väljas tõmbas ta oma keebi küljes oleva kapuutsi endale pähe ja tormas lihtsalt ükskõikselt edasi. Ta oli nii vihane ja haavunud ja mis kõik veel hetkel. Pluss, ta selg valutas kohutavalt. Pole tore vastu seina lennata. Ta oleks tahtnud karjuda, nii vihast kui valust kui üldse kõigest, mis toimus. Siis märkas ta Sebastianit ja hakkas jooksma, ega peatunud enne, kui ta oli vampiiri kätevahel. "Ma ei suuda enam," pomises Kalin hingetult.

Kalin oigas valust, kui Sebastian oma käed ta ümber põimis. "Ma ei jõua enam olla," pomises Kalin. "Ma tahan midagi puruks peksta," sosistas kutt. Kuigi praegu oli ta ise vist üsna puruks pekstud. "Ma lendasin vastu seina. Või see, mind lennutati," pomises Kalin, hääles segased emotsioonid.

Kalin vaatas Sebastianile nukrate silmadega otsa. "Ta maskeeris end sinuks," sosistas kutt. See oli lihtsalt haigemast haigem ja ta ei saanud aru, kust tuli kõik see viha, mis temas oli. "Ma vihkan neid kõiki. Saad aru? Kõiki. Ma tahan, et nad kõik maha sureks. Iga viimane kui üks," sisises Kalin vihast, mida temas polnud veel enne nähtud. "Ma lihtsalt füüsiliselt ja vaimselt ei jaksa enam olla," pomises kutt. "Seda kõike on liiga palju," ohkas koolivanem ja vajus siis jõuetult põlvili.

Kalin avas suu, et midagi öelda, aga jäi toppama. Ta oli täiesti segaduses. "Imogen," sosistas kutt viimaks. "Ei, ta ei toitunud," lisas Kalin. Koolivanem hingas sügavalt sisse. "Ta tahtis teada, miks kõik vampiirid minu ümber tiirutavad. Ta lihtsalt... Polnud sina. Ta rääkis veidralt ja kui ma armi kohta küsisin, siis ta suudles mind ja püüdis teemat mujale juhtida ja ma sain kohe aru," seletas Kal kiirelt. Lumesadu muutus tugevamaks ja peagi oli Kalini tumerohelise keebi kapuuts lumehelbekestest hallikas.

Kalin tõmbas sõrmedega läbi oma juuste. "Akela imes mu verd ükspäev Siganurmes," lausus kutt ohates. "Miks?" küsis Kalin ja vaatas Sebastianile silma. "Miks minu elu nii keeruline peab olema? Miks mind kõik süüa tahavad?" küsis koolivanem nukralt.

"Eii," pomises Kalin. "Ma ei taha seda doonorlust lõpetada," pomises kutt. "Aga ma tahan, et see minu kiusamine lõpeks," selgitas kutt. "Ma lihtsalt ei jaksa enam. See kõik kurnab mind. See, kuidas meie suhet provotseeritakse," pomises Kalin väsinult.

Kalin kortsutas kulme ja jäi Sebastianile silma vaatama. "Mis mõttes siis kaovad mu probleemid ära?" ei mõistnud Kal esialgu. Kuid siis jõudis talle kohale, see, mida Sebastian arvatavasti oli mõelnud. "Asjad lahenevad, kui ma vampiir olen? Nagu iseenesest?" küsis Kalin kahtlevalt. Raske uskuda. Samas, võib-olla praegu panustasidki kõik selle peale, et Kalin on inimene ja Sebastian vampiir ja noo kui reaalne see ikka oli, et nad teineteist ilma igasuguse kasu eesmärgita armastavad. Seega, need provotseeriad ilmselt eeldasidki, et nad pole reaalselt koos, aga kui Kalin ka vampiir oleks, muutuks see asi, sest see näitaks juba tõelist pühendumust. Okei, Kalini mõttekäik kiskus veidraks ja ta raputas oma pead, et neist mõtetest lahti saada. "Ma armastan sind," sosistas koolivanem ja vaatas vampiirile silma.

Nii lihtsa lahenduse peale Kalin ei tulnudki. No vot siis. "No kui sa tahad," noogutas Kal. Ta tõmbus vampiirist eemale ja viis ühe käe ümber Sebastiani ning vaatas kooli poole. "Aga siis puhke tuppa, kuhu saavad ainult normaalsed vampiirid," lausus Kalin.

"Muidugi olete teie normaalsed," lausus Kalin. "Okei, Robin kohati pole," mõtles Kal siiski ümber. Aga vähemalt ei saa Imogen sinna tulla. Kutt lasi Sebastianil end puhtas teha ja siis puhketoa poole juhtida. "Jaa, see on ainus vee vorm, mis mulle meeldib," tunnistas Kal. Lumi oli vahva.

Kalin sammus magamistoas enda voodi juurde ja võttis oma keebi seljast. Küsimuse peale raputas kutt pead. "Ei pahanda," muigas Kal. Ta pani oma keebi ära ja sammus siis Sebasitani voodi juurde, istudes kuti kõrvale. "Mängi seda, mida sulle mängida meeldib," sosistas Kalin ja toetas oma pea Sebastiani õlale.

Kalin sulges silmad ja kuulas lugu. Mõne hetke pärast tõmbus ta veidi eemale ja suudles magusalt Sebastiani kaela. Vahel ta soovis olla ainult selle pärast vampiir, et ta saaks Sebastianit nii hammustada, et kutt midagi tunneks ka.

OT: Ma ei saa. See teema pealkiri ajas mul selle loo kummitma. xD

Mitte haiget, lihtsalt hammustada. Vahel kahtles Kalin, kas Sebastian ta suudlusi üldse tundis. Kal põimis oma käed ümber vampiiri ja suudles tema kaela vähe ahnemalt. Tuppa astus mingi seitsmendik, kes oma voodi juurest midagi võttis, ta viis Kalinile ja Sebastianile pilgu ning turtsatas. Seejärel lahkus seitsmendik, naeratus näol.