Üle pika aja & esimene kord

Nad ilmusid Darreni häärberi ette, mis pimeduses rohkem kummitusliku lossina paistis. Maja oli hiiglaslik, kuid sellest õhkus süngust. Mitte kusagil ei põlenud tuled ning oleks võinud arvata, et seal ei ela peale Darreni mitte keegi.
Kuid elas. Tal olid majahaldjad, kes hoolitsesid maja eest, kuigi ta käis vaevu seal. Mitte kusagil ei olnud ühtegi ämblikuvõrku ning tolmu pühiti iga päev.
"Tule," pomises ta tüdrukule, viimaks eemaldudes temast. Ta tegi värava lahti ning astus edasi, vaatamata kordagi aias ringi. Nagu ka maja, oli see hiiglaslik. Akende all ilutsesid uhked lillepeenrad, kus kevadeti kõige ilusamad lilled õitsesid. Maja taga oli väike hele paviljon, kus eelmised omanikud sageli teed jõid ning tiigis ujuvaid pardikesi vaatlesid. Kunagi oli seal ka mingisugune tall olnud, kuid selle rekonstrueerimise peale ei olnud vampiir eriti palju mõelnud. Ausatlöeldes polnudki ta eriti soovinud omale koduloomi muretseda.

Vampiir tegi ukse lahti ning tundis koheselt kergendust, kui teda võttis vastu kodune keskkond. Sigatüügas hakkas tõesti üle viskama. Seal oli liiga palju rahvast ning ennast täis ninasid, kes pidasid ennast kõigist ja targemaks. Viimast korda värsket õhku enda kopsudesse sisse hinganud, astus ta sisse. Koheselt lõid seintel olevad tõrvikud põlema, valgustades neile rohekates toonides viktooria stiilis suurt esikut. "Astu edasi," viipas ta Samarale käega. Arvatavasti polnud tema kodu just selline, millisega neidis harjunud oli, kuid midagi muutma ta ei hakkaks, olgu kommentaarid nii negatiivsed kui tahes.

Samara oli kergelt üllatunult, kui vampiir teda enda vastu tõmbas. Ta vaatas ainiti noormeest, nii palju, kui seda andis selles pimeduses teha ning kui ta kuulis, mida Darren ütleb, kergitas ta endamisi kulme. Ilmumine? Mis asi see veel on. Tegelikult kõlas ka see sõna tuttavalt, aga ta ei suutnud meenutada, mismoodi ta selle sõnaga tuttav oli.

Ta ei jõudnud õieti enda silmi kinni pannagi, kui ta tundis, kuidas teda justkui maast õhku tõsteti. Kiirelt libistas neidis enda käed ümber vampiiri ning pigistas enda silmad jõuliselt kinni, hoides samal ajal enda hinge kinni. See oli veider, kuid sugugi mitte nii halb. Ka see tunne oli talle tuttav. Ta oli varemgi siis ilmuda? Ilmselt oskas ta seda üksigi teha, aga neidis ei olnud selles osas sugugi kindel.

Viimaks tundis tütarlaps pinda enda jalge all ning ta julges pärast müningat kõhklemist ka enda silmad avada. Ta vaatas enda ümber ringi ning ta nägi suurt häärberit, mis teda rabas. Käed vajusid noormehe ümbert rippu ning ta vaatas üles, selle suure maja viimaste korruste poole. Midagi nii uhket ei olnud ta näinud. Ta vähemalt uskus seda. Ka tüdruk oli varakas, aga tema oli alati elanud täiesti tavalises mugude stiilis majas. Ka seda ei mäletanud Samara ju üldse.

Viimaks astus ta majja sisse ning ta ei suutnud endiselt sõnagi lausuda. Üksindus ja süngus, mis sellest välja paistsid, paelusid neidist ning tal oli tunne, et on jõudnud koju. Ta naeratas laialt, tundes end sellises imelises kohas nagu kerjus: tal polnud midagi ja ta tõesti nägi ka kerjuse moodi välja. Ta soovis end pesta.
"See on suurepärane," sosistas tütarlaps vampiirile, vaadates hetkeks noormeest, üritades ilmselgelt maja ning Darrenit omavahel sobitada.

Tundus, et Samarale siiski meeldis tema maja. Oli väga vähe neid, kes kiitsid tema maitset heaks. Viktooria stiil oli teiste sõnul ammu moest läinud ning vaevalt kaunistasid tõrvikud kaasaegse maja seinu. Kõik need töötasid maagia abil.
Ta muigas kergelt ja noogutas. Isegi talle meeldis see koht. Väga. Kuigi kooliaasta oli alles poole peal, oli vampiir hakanud seda kohta igatsema.

"Tule, ma näitan sulle su tuba," ütles ta viimaks, kui arvas, et Samaral on koridori vaatamisest küllalt. Majahaldjaid ta tüdrukule veel ei tutvustanud. Neidis vaevu uskus nõidade ja võlurite olemusse ning vaevalt võtaks ta majahaldjate olemust väga rahulikult
Darren juhtis tütarlast mööda laia treppi teisele korrusele ning pööras siis paremale. Seintel rippuvad tõrvikud süttisid otsekohe, valgustades mõlema jaoks teed.

Koridori põrandat kattis hiiglaslik punane vaip ning seinad olid peaaegu sama värvi, kuid pisut heledamad ja kuldsete triipudega. Seal ei olnud küll ühtegi maali, kuid seinte ääres seisid iga teatud vahemaa tagant valged portselankujud.

Viimaks Darren peatus ning lükkas valge ukse lahti ja astus edasi. Nagu iga teise toa eest, olid majahaldjad ka selle eest korralikult hoolt kandnud.

ot. annan loa fantaseerida ning tuba kujundada vastavalt enda soovile

Samara hingas sügavalt sisse ning astus viimaks edasi. Iga sammuga, mida ta maja sisemusse astus, tekkis tema nahale külmavärin. See häärber oli tegelikult hirmuäratav ning ausalt öeldes ka vampiirilik. Aga vampiire ei olnud olemas! Majas peitus üksindus ning nukrus. Tütarlaps vaatas silmanurgast Darren'i poole - kas too oli üksik ja nukker?

Tütarlaps vaatas kõiki kujukesi ning maja iga detaili, mida ta nägi. Tõrvikud jätsid enda tulega seintele hirmuäratavaid varje, kuid ometi meeldis see neidisele. Ta naeratas ärevalt, olgugi, et üksi sellises majas oleks päris veider ja jube olnud magada.
Lõpuks jõudsidki nad valge ukse juurde. Tema tuba. Huvitav, kas see oligi mõeldud külaliste toana? Vaevalt, et Darren vahepeal salaja imekiirelt, kui tüdruk ei vaadanud, korraks enda mõisas käis ning tüdruku jaoks toa jõudis valmis panna.

Kuid lõpuks avanes uks ning tütarlaps astus ruumi sisse. Põrand oli kaetud pehme tumepruuni karunahaga, ühel pool seina asetses maast laenu kõrguv raamaturiiuleid täis kapp, igal riiulil oli vähemalt sada raamatut erinevast kirjanduseliigist, teisel pool seina asus suur aken, mille ette olid tõmmatud tumepunased sametised kuldsete tikanditega kardinad. Ukse kõrval asetses suur marmorist kamin, mille sims oli kaunistatud kõikvõimalike kaunite nikerdustega. Kaminasimsil asetsesid brändiklaasid ning brändi - ning viskipudelid. Ilmselt istus seal Darren vahepea ning mõlgutas enda mõtteid. Akna all oli ümmargune musta laualinaga kaetud laud, mille peal oli kaunis antiikvaas, milles olid tumepunased, kardinatega samat värvi, roosid. Laua kõrval oli ka tool. Ning kõige viimasena oli seal hiiglaslik voodi, kuhu oleks vähemalt neli inimest magama mahtunud. Voodi võttis oma hõlma alla ka enamuse ruumist. Ka see oli kaetud tumepunaste sametiste kardinatega ning voodipesu oli must ning siidist. Ühesõnaga - tuba oli suurepärane!

Samara igatses väga sinna voodisse hüpata ning sealsamas koheselt uinuda, aga enne soovis ta käia pesus ning ausalt öeldes oli tal ka kõht tühi. Ta oli kõigest inimene.
Tütarlaps pöördus ettevaatlikult vampiiri poole, kelle nahk nii kummaliselt kaminatule käes kumas. "Miks sa mu jaoks seda kõike teed?" oli ta sunnitud pärima.

Darrenile oli alati see tuba meeldinud, kuid ta ei olnud kordagi seal maganud. Kuigi häärberis oli olemas oma hiiglaslik raamatukogu, kus oli tuhandeid raamatuid alustades Shakespeari loominguga. Oleks see tema korraldada, oleks vampiir alustanud raamatute kogumist varasemast ajast, kuid nüüd ei omanud see mingisugust mõtet.
Hiiglaslik raamatukogu oli kunagi olnud perekonna reliikvia. See pärandati vanematelt järeltulijatele. Vabatahtlikult ei oleks ilmselt keegi selle maja loovutanud. Nii palju, kui ta müüjatelt kuulnud oli, oli selle maja omanik ennast suurest masendusest üles poonud, kuid Darrenit see nii väga ei häirinud. Ta küll teadis, et kummitused eksisteerivad, kuid nii palju kui tema siin olnud oli, polnud ta neid veel kordagi näinud. Järelikult oli too õnnetu vaim edasi liikunud.

Ta vaatas tuttavas toas ringi, suutmata varjata muiet, kui ta nägi brändit ja viskit kaminasilmsil. Ilmselt rääkis see temast kui alkoholi armastavast mehest, kuid nii see ei olnud. Darren polnud isegi inimesena kuigi suur jooja olnud, kuigi suurematel pidustustel jõi ta küll veini. Ja seegi oli kreeklaste moodi veega lahjendatud.
Tundus, et Samarale meeldis ka see tuba. Vastasel juhul oleks ta ju soovinud selle teise vastu välja vahetada. Kasutamata tube oli igal pool. "Ma olen mõnes mõttes sinu eest vastutav," vastas ta aeglaselt, kortsutades nüüd pisut kulme. Muidugi oleks koolidirektor õnnelik, kuna Samara on elus, kuid Darren poleks tohtinud sellesse sekkuda. Tütarlaps oleks juba teist korda oma elu kaotanud. Kindlasti oli surm tal järel, miks muidu sattus neidis pidevalt eluohtlikesse olukordadesse? Kuid seda kõike veel, eriti vere osa, ei hakanud ta näitsikule rääkima. Natuke hiljem, kui ta oma eluga ära harjub.

"Vannituba on siin," näitas ta ukse poole, mis Samara toa vastas oli. Neetud, tõesti. Talle oleks endale rohkem meeldinud, kui vannituppa saaks otse oma toast, mitte ei peaks paar sammu läbi koridori kõndima, kuid muutma ei hakanud ta midagi. See oleks lihtsalt tüütu. "Tee ennast korda ning tule alla. Ma lasen õhtusöögi valmis panna," lausus vampiir ning tagurdas toast välja. Seejärel ütlemata rohkem midagi, läks ta piki koridori edasi ning suundus alla korrusele.

Samara vaatas veel mõni hetk Enda tuba ning naeratas endamisi. Noh, sellel, et tal mälukaotus on, võib ka omad plussid olla. See kõik oli ju jumalik! Tal oli endal küll raha olnud, kuid mitte nii palju, et endale sellist luksust lubada vaid piisavalt, et pool elu muretult läbi elada. Vanemad olid talle enne surma kopsaka päranduse jätnud, kuid Sam seda ju ei teadnud.

Ta noogutas endamisi. Vann ja õhtusöök! Darren oli suurepärane. Tütarlaps tänas vaikselt ning vaatas noormehele järgi, kuni too ära läks. Kui vampiir viimaks kadunud oli, vaatas tütarlaps veel korra enda tuppa. Riidekappi seal ei olnud. Seega - mida ta selga pärast vanni paneb? Ta ei mõelnud sellele aga hetkel. Selle asemel väljus ta ruumist taas, kõndides nüüd vannituppa. Tema hing jäi taaskord seisu, kui ta ukse enda järel lukustas ning seda kõike vaatas. See oli klassikaline kauni vanni ning kuldsete kraanidega vannituba, justkui mõnest filmist.
Tütarlaps naeratas ning pani enda jaoks piisavalt sooja vee jooksma, võttes seljast need tülgastavad litsiriided, mida ta kandis ning mis olid lisaks kõigele ka räpased.
Seejärel keeras ta kraanid kinni ning astus vanni. Mõnus!

Umbes kahekümne minuti pärast, kui vesi hakkas juba külmaks minema, astus tütarlaps vannist välja. Ta tõmbas rätiku endale ümber ning kuivatades samal ajal teise rätikuga enda juukseid, väljus ta vannitoast (pärast seda, kui ta oli selle enda järelt korda teinud). Jõudnud tagasi tuppa, oli tema üllatus suur, kui ta enda voodil rõivaid nägi - mustad teksad, valge maika, puhas pesu ning kõik muu, mis oli vajalik. Ilmselt majahaldjad, aga Sam arvas, et Darren. Tema ei teadnud ju midagi majahaldjate olemasolust.

Pannud end riidesse ning kamminud enda juustest need pusad välja, vaatas ta ohates end peeglist. Ta nägu ei olnud enam must ega lapiline, tegelikult nägi ta vägagi terve välja. Ainult, et ta ei olnud seda. Tal oli mälukaotus.
Viimaks kõndis tütarlaps toast välja, võttes suuna alla. Jõudnud taas esiku juurde, vaatas neidis ringi, otsides nüüd Darrenit. Ta ei teadnud, kuhu minna.

Riiete kohaletoimetamise eest võis muidugi tänada ainult majahaldjaid, kes valmistasid õhtusööki samal ajal kui Samara ennast korda tegi.
Darren ise istus vaikselt elutoas ja ootas rahulikult, lehitsedes raamatut, mida ta oli vähemalt seitse või kaheksa korda lugenud. Külaliste vastuvõtmine ja omamine oli tema jaoks midagi uut. Tavaliselt ei tulnud keegi tema maja lähedalegi. Muidugi aitasid tal Samara eest hoolitseda majahaldjad. Nendega oli ta juba kokku leppinud, et nad ei näita ennast tütarlapsele. Vähemalt mitte enne, kui neidis on oma uue eluga ära harjunud.

Majas oli kaks söögisaali. Üks tõeliselt suur, kus oli hiiglaslik laud ning vähemalt viisteist tooli ühes pool. Seda saali kasutasid maja endised omanikud ilmselt suuremate ürituste puhul või siis pidasid nad näiteks seal oma osade sugulastega või sõpradega mingisuguseid õhtusööke.
Ning oli teine söögisaal, kuigi Darren seda nii ei kutsunud. See oli poole väiksem, kui esimene, kuid seevastu oli see palju hubasem ning ruumist õhkus soojust.

Laud toa keskel oli väike. Sinna mahtus istuma umbes kuus inimest. Laua lähedal oli kamin, kus põlesid alati soojad leegid. Seinu kaunistasid mitmed maalid, mis olid maailma eripaikadest toodud. See oli üks neist vähestest tubadest, mis oli heledates toonides sisustatud. Lisaks lauale oli seal veel ka diivan ning baarikapp, kus leidus igasuguseid alkoholijooke. Kuid neid polnud Darren kunagi avanud. Baarikapi kõrval seisis teine kapp, madalam, kus olid igasugused klaasid, igaüks neist vastavalt erinevatele jookidele.

Just seal ruumis askeldasidki majahaldjad. Natuke aega enne, kui nad valmis said, oli Darren püsti tõusnud ning läinud neid vaatama. Nagu ta palunud oligi, olid nad täitnud vaid ühe koha. Tema ju ei pidanud sööma ja ega see inimtoit temas erilist söögiisu ei äratanudki, olgu siis tema nina all kasvõi väga hästi vürtsitatud ja väga mahlane loheliha. See ajas tal lihtsalt südame pahaks.
Ning siis kuulis ta vaikseid samme. Majahaldjad, kes tema pilgust aru said, olid hetkega kadunud ning Darren astus söögitoast välja ja viipas Samarale käega:"Siia," pomises ta ainult ning astus samuti laua juurde, keerutades samal ajal raamatut, mille oli ta endaga kaasa haaranud, kätevahel.

Samara vaatas enda ümber ringi. Tegelikult oli selles mõisas nii pakju kohti, kuhu ta oleks tahtnud minna. Ta oleks soovinud terve selle koha läbi kammida, lootes, et saab nii midagi Darren'i kohta teada. Ta tundus nii kinnine olevat, Sam tahtis temast aru saada. Tunneb end neiu eest vastutavana, häh. Samara teadis, et on täisealine, ta nägi vähemalt selline välja. Kindel ta ei olnud milleski. Kõik tundus nii segane.

Viimaks kuuliski ta Darren'i kutsuvat häält, mis pani teda taas ringi pöörama. Ta läks vampiiri suunas ning jõudnud viimaks söögisaali, vaatas ta esmalt ringi. Seejärel kõndis ta lauani, kuid enne, kui ta üldse istus, vaatas ta õhtusööki, mis oli lauale serveeritud ning seejärel noormeest. "Sa ei söö?" päris ta tasaselt. Aeglaselt võttis ta endale mõeldud kohal istet ning vaatas seejärel hõrgutisi, mis lauale oli serveeritud.

Lõpuks otsustas ta, et hakkab asjaga pihta. Ta kallas endale klaasi veidi mahla ning rüüpas seda. Seejärel, kuhjanud endale taldrikule igast asjast natuke ette, hakkas ta vaikselt sööma, olgugi, et ta kõht oli nii tühi, et ta oleks heameelega ka hobuse ära söönud. Kas ta varem üldse midagi ei söönud? Ta oli ju nii näljane! "Kas sul on siin kokad? Kes üldse siin elavad?" päris ta, kui oli suu tühjaks mälunud. Ta tõstis enda pilgu küünlavalguses noormehele, jäädes teda laua teisest otsast silmitsema.

Darren võttis vaikselt istet ning vangutas kergelt pead. Ta ei pidanud seletama mitte kellegile põhjust, miks ta ei söö. Mida Samara selle teadmisega teeks? Kõige lihtsam oli temast mõelda kui lihtlabasest sopaverelisest, Gryffindorlasest, kes oli oma mälu kaotanud ning tema oli helge südamega näitsiku enda juurde võtnud.
Muidugi võis ta ainult iseennast süüdistada selles otsuses sest kui neil tekibki probleeme, oli tema see, kes tütarlapse enda juurde võttis. Samara ei olnud seda palunud. Kuid inimlik pool temast [ükskõik, kui väike see ka ei oleks] tundis tütarlapsele kaasa. Kindlasti leidus näitsikul palju sõpru, kes aitaksid tema mälu taastada, kuid tagasi enam minna ei saanud.

Ta avas raamatu esimeselt leheküljelt ning langetas pilgu, hakates lugema. Need sõnad olid tal peaaegu peas, kuid sellest hoolimata ei tüdinenud ta raamatust üldse. Teda tõmbas nende seiklusromaanide poole, mida mugukirjanikud kirjutasid. Kui nad vaid teaksid, et osa sellest, mida nad kirjutavad, on tegelikult tõde, siis kui suur paanika valdaks maailmas? Kas nõidu ja võlureid hakataks taas põletama nagu mõned sajandid tagasi ning kas vampiire ja libahunte hakataks taas jahtima nii, nagu varem? Inimesed riputaksid hõbekrutsifikse ja küüslauke ilmselt igale poole ning kannaksid püha vett ja ristitud esemeid endaga koguaeg kaasas.

"Jah," vastas ta häirimatult, tõstmata kordagi pilku raamatult. Näis, nagu oleks ta lugemisse täiesti süvenenud. "Teenrid." Majahaldjad reageerisid sellele nimele. Kui puhtaverelised võlurid, kes peavad endast lugu, näeksid, kuidas ta nendega läbi käib, muutuks nende suhtumine Darrenisse. Vampiir ei karistanud neid, ta ei karjunud nende peale, kui nad midagi valesti tegid ja ta ei lasknud neil teha hulljulgeid asju iseenda lõbustamiseks.

Samara jälgis noormeest, kes oli kätte võtnud raamatu ning sellesse nüüd süvenes. Noormehe nappidest sõnadest sai tüdruk aru, et Darren ei taha, et teda segataks. Ilmselt oli raamat huvitavam, kui tüdruk ning Sam ei süüdistanud teda. Samas mõtles ta ikka, miks oli Darren teda tegelikult enda koju lubanud.
Tüdruk teadis, mis teeb - ta on selle öö seal ning läheb siis ära. Vältimaks Darreniga vaidlusi, mis sel puhul tekkida võiks, teeb ta seda siis, kui noormees magab, öösel, nagu kõik normaalsed inimesed. Jah, just nii ta teebki. Kuidas, kuhu ja kelle juurde ta läheb, seda neidis muidugi ei teadnud. Tal polnud õrna aimugi. Ilmselt peab ta enda perekonna üles otsima, muud midagi. Tema ju ei teadnud, et ta vanemad olid surnud ning vennaga olid tal suhted kõike muud, kui head.

Vaikselt langetas neidis enda pilgu ning jätkas söömist. Tema söömine ei olnud sugugi sarnane sellele, mismoodi ta oli varem seda teinud. Olgugi, et neidisel oli kõht tühi, tegi ta seda tasakaalukalt ning lausa graatsiliselt. Tüdruku liigutused olid aeglaselt ning rohelised silmad, mida ümbritsesid pikad mustad ripsmed, olid kinnitunud toidule.
Peagi sai taldrik aga tühjaks ning tütarlaps asetas kahvli ning noa sellele. Ta rüüpas veel mõned sõõmud enda joogist ning tõstis seejärel enda silmad noormehele, jäädes teda vaatama. Vaatamata sellele, et ta oli tohutult väsinud ei tahtnud ta veel magama minna. Ta tahtis vastuseid küsimustele, mis teda tema peas kummitasid ning neid küsimusi ei olnud üldse vähe.

"Darren," lausus tütarlaps tasaselt, justkui soovides, et vampiir nüüd enda tähelepanu raamatult talle pööraks. "Kes on surmasööjad?" Tal polnud aimugi, kust see küsimus tuli. Ta ei teadnud sedagik, kuidas ta seda sõna teadis, kuid ometi oli see küsimus ning sõna "surmasööjad" teda tema peas kummitanud. See oli talle meenunud.
Tütarlaps naeratas õrnalt, julgustavalt, libistades käed enda sülle, oodates vastust.

Ta nautis vaikust, kuid samas ka mitte. Darren oli harjunud sellega, et Samara rääkis pidevalt millegist. Ükskõik millest. Oli harjumatu istuda vaikuses, kuigi talle meeldis see rohkem, kui täiesti suvaline pläkutamine.
Ta luges raamatut ilma erilise süvenemiseta. Iga kord, kui ta uue lausega alustas, teadis ta juba peast, kuidas see lõppeb ja mis sõnad moodustavad terviku. Kaua ta lugemist jätkata ei suutnud. Taas oli ta dilemmas. Kas alustada juttu ise ning viia see aeglaselt ja kaalutlevalt Samarale ja tema minevikule või istuda vaikuses ning oodata, et tütarlaps oma toiduga lõpetaks ning juhatada ta tagasi tema uude magamistuppa?

Kui metall enam vastu klaasi ei käinud ja tütarlaps asetas oma noa ja kahvli taldrikule ning tema nime lausus, oli Darren enamgi kui tänulik, et Samara oli lõpuks ise jutuga alustanud. Mitte, et ta kardaks vestlusega algust teha, kuid asi oli selles, et Selle Samara Souliga polnud neil vist millegist rääkida. Eelmisega võisid nad vähemalt vaielda ning kui nüüd järele mõelda, siis ta isegi igatses seda. Vähemalt oli tal midagi, mis teda lõbustas või ärritas.

Küsimus, mis talle esitati, pani vampiiri kulme kergitama ning ta vaatas Gryffindorlase poole, uurides tolle nägu huviga. Tundus, nagu vaataks ta hoopis mingisugusele doppelgängerile otsa. Harjumatu oli olla Samaraga, kes oli nii külm ja kalkuleeriv kõige suhtes. Isegi tema hoiak oli teistsugune. "Kunagi olid need Voldemorti käsilased," sõnas ta ilmetul toonil. Mõni võlur võpatas endiselt seda nime kuuldes, kuigi Must Isand oli juba ammu surnud. Teda huvitas, kust tüdruk järsku selle nime välja kaevanud oli. Ja kuidas ta seda mäletada sai, kui ta isegi ei teadnud oma perekonnast enam midagi. "Ütleme nii, et Surmasööjad on niiöelda Pahad, kes võitlevad Fööniksi Ordu vastu. Nad tegelevad musta maagiaga." muigas Darren.
Iseenda lõbustamiseks oli ta loonud koolis Juunior Surmasööjate "klubi", kuhu olid koondunud võimuahned õpilased. Kuid ega see grupeering eriti ei erinenudki Koolidirektori armeest. Nemad õppisid ka loitse, kuid teisel tasemel, kui KA's. Neile meeldis must maagia ning seda ta neile õpetaski.

Samara jälgis huviga Darren'i näoilmet, tundus, et noormeest üllatas tütarlapse küsimus. Miks? Kas Samara oli enda eelmises elus mingi pühak olnud? Tütarlaps turtsatas veidi selle peale, kuid kui noormees viimaks rääkima hakkas, muutus neidise ilme taaskord tõsiseks, kui ta närviliselt valget rätikud enda süles näppis. Rätik oli mõeldud selleks, kui tüdruk peaks endale peale ajama, nö. pudipõll.

Noormees rääkis olevikus, see tähendas, et surmasööjad eksisteerisid veel? Huvitav. "Kas sina oled ka nendega mestis?" päris tütarlaps üsna häbematult välja. Ta teadis, et Darren võib teda nüüd välja naerda või siis hoopis selle peale solvuda, kuid neidis tahtis tõesti teada asju, mida ta varem tähelegi ei pannud. See mõis oli täiesti suurepärane peakorteriks, see oli eraldatud, vaikne ning luksuslik, kui seda nii võis öelda.

"Lihtsalt uudishimu, Darren," tõi ta kiirelt vabanduseks, naeratus huuli kaunistamas. Tütarlaps võttis kätte enda joogiklaasi (mahlaga, veiniklaasi ta ei puutunud) ning rüüpas sellest ajaviiteks mõned sõõmud. Erilist janu tal tegelikult ei olnudki. Ta ei süvenenud sellesse eriti vaid ootas vastust.

Vampiir vahtis taas raamatut, uurides ühte ja sama sõna pikalt. Vähemalt ühes osas ei olnud ta muutunud. Tema uudishimu oli endiselt alles. Muidugi ei olnud tal mitte midagi küsimustele vastamise vastu, kuid vahepeal muutus liigne uudishimu ülitüütuks.
Järgmine küsimus pani Darreni vaikselt naerma. Miks ei olnud ta seda kordagi küsinud siis, kui tal olid kõik mälestused olemas? "Jah," vastas ta viimaks ausalt. Ta vihkas, kui teised talle valetasid. Miks peaks ta siis ise neile valetama.

"Ja sina olid vist minu vastasleeris, kui ma ei eksi," lisas vampiir mõne hetke pärast, vaadates nüüd Samara poole. Tal ei olnud kavas selle teema ajal tütarlapse pilku vältida. Igaüks valis oma poole ning seda oli Darren teinud. Teda lihtsalt ei tõmmanud selle Koolidirektori Armee või Fööniksi Ordu poole. Need olid kuidagi liiga lahjad ning liiga naiivsed terve maailma suhtes. Muidugi ei tekitanud Darren neile otseselt kahju. Ta ei tapnud neid, ta isegi ei piinanud neid kunagi. Mitte, et ta kedagi kunagi tapnud ei oleks. Vampiirina oli see lihtsalt tema geenidesse sisse kirjutatud.

"Tahad veel midagi?" uuris ta vaiksel häälel. Tütarlapse taldrik oli tühi. Võib-olla soovis ta magustoitu või veel mahla?

Samara vaatas tuima pilguga noormehe poole, teadmata, kuidas täpselt sellele reageerida. Darren oli mestis surmasööjatega. Ta oli üks halbadest. Ilmselt endine Samara oleks sellest uudisest küllaltki šokis olnud, kuid mitte enam. Vastupidi - ta hakkas asja üle rohkem huvi üles näitama.

Vampiiri edasised sõnad jahmatasid aga tüdrukut. Nii et tema oli olnud heade poolel? Mismoodi? Ta ei oleks end kunagi tegelikult õilsa ja heana ette kujutanud. Ta ei tahtnud kellegi eest vastutada vaid iseendale elada. Ta ei soovinud, et inimesed teda enda päästjaks peaks. Mitte nii. Mitte enam. Tema soovis midagi muud. Olla nähtav! Olla inimestel meeles. Olla kardetud...
"Ma loodan, et nüüdseks on need ajad küll läbi," lausus tütarlaps põlhlikult turtsatades, reetes nii enda sõnadega kõik enda sõbrad, saamata sellest isegi mitte aru.

Lõpuks raputas ta kiirelt pead. Ta tundis end hästi, tal oli kõht täis. Nüüd soovis ta vaid magada, kuid samas tahtis ta veel küsimusi esitada. "Kus on su perekond? Vaevalt, et sa seda kohta üksi koos teenritega ülal pead."
Neidis vaatas enda ümber ringi. Ta jälgis maale seintel, lühtreid ning kõike muud, mis silma paistsid. See koht oli täis varandust!

Ei mingisugust paanikat ega küsimusi tema otsuse kohta. Üllatav. Selle uue Samaraga oli nii raske ära harjuda! Kuid talle meeldis see. "Miks sa nii arvad?" kergitas vampiir kulme. Ega tütarlaps ei arvanud, et ta vangis on? Vaevalt laseks ta vangidel ennast nii, nagu kodus, tunda. Tegelikult ei võtnudki ta omale vange. Juba nende pärast oma pea vaevamine oli tüütu ja igav tegevus. Tal ei olnudki loomuses piinata kedagi. Eriti. Tema loomuses oli halastamatult tappa, mida ta vajadusel tegigi.

Kuid toon, millega Samara rääkis, reetis selle, kuidas ta suhtus sellesse valikusse. Võib-olla ei meeldinud talle varem ka Koolidirektori Armees olla, kuid sellest hoolimata oli ta endiselt seal, lihtsalt oma sõprade toetamiseks? Darren ei näeks vaeva. Kui sõbrad hakkaksidki teda vihkama sellepärast, et ta on Surmasööja, pole nad kunagi õiged sõbrad olnud.

"Nad on surnud," vastas vampiir ilmetult, trummeldades vaikselt sõrmedega vastu raamatu paksu pappkaant. Selle mõttega oli ta juba nii harjunud, et perekonna mainimine ei tekitanud temas mingisugust erilist emotsiooni. Ilmselt andis see vastuse ka järgnevale küsimusele. Peale majahaldjate ja tema ei elanud seal majas enam kedagi.

Tütarlaps ei pööranud kordagi enda rohekaid silmi noormehelt, keda ta vaid põgusalt teadis, kuid keda ta ometi usaldas. Ta teadis, et kedagi üldse usaldada oli vale, aga ta ei saanud teisiti, Darren oli ta päästnud ning tüdruk teadis, et on kogu selle lahkuse eest, mille noormees talle osutas, tänuvõlglane. Just sellepärast ilmuski neidise huulile viltune naeratus, kui ta veidi enda pead langetas, kuid endiselt silmanurgast vampiiri jälgis. Ta ei soovinud olla Darren'i vastasleeris, kuid ta teadis, et see ei olnud ainuke põhjus. Kindlasti oli midagi veel, midagi, mida ta ei mäletanud - ta oli Darren'isse armunud.

"Ma ei tea," vastas tütarlaps õlgu kehitades. "Kindlasti oli sinu vastasleeris olemine surmigav." Ta ei olnud muidugi kindel. Ta ei teadnud midagi treeningutest ning sellest, kui palju ta vaeva näinud oli, et olla veelgi parem nõid, kui ta muidu oli. Aga ta oli alati teadnud, et sellest jääb väheks. Ta tahtis midagi rohkemat! Varem ei julgenud ta seda endale lihtsalt tunnistada, sest tal olid sõbrad, kes olid heade poolel. Praegu ei olnud tal aga ühtki sõpra, tal ei olnud midagi kaotada. Mitte enam.

Neidise ilme muutus aga tõsiseks. Nad on surnud. Tütarlapse käed hakkasid järsku värisema ning ta neelatas. Kriisked. Nutt. Hala. Valu! Samarale tuli see meelde! "Minu vanemad on ka surnud," lausus ta rabatud ilmega. Ja ta oli tahtnud veel neid järgmisel ööl otsima minna, enda perekonda. Kui rumal temast. Nüüd ta isegi mitte ei mäletanud enda vanemaid, mäletas ainult valu, mis oli nende surmaga kaasa tulnud.

Darren vaatas Samarat äraoleval pilgul. Igav? Võib-olla oligi. Tänu oma rassile, oli tal päris palju aega ennast parandada, õppida uusi ja huvitavaid, kuid samas ka ohtlikke või siis väga kasulikke loitse ja needusi, mis võiksid inimeste elu lihtsalt põrguks muuta.
Need vampiirid, kes vaid sooviksid, võiksid saada palju kohutavamateks võluriteks, kui seda oli Lord Voldemort. Kuid mitte keegi neist surematutest ei soovinud sellist asja millegipärast. Darrenit ei tõmmanud võim, selles tüdines sama kiirelt, kui tüütutest sääskedest.

"Kindlasti oli," vastas ta mõne aja pärast. Ta ju ei kõndinud mööda kooli ringi ega loitsinud vaeseid sopaverelisi, kuigi mõnes mõttes oleks ta tõesti soovinud lausuda paar needust nii mõnelegi õpilasele.

Äkiline ülestunnistus pani vampiiri kulme kergitama. Muidugi oli Samara talle varemgi seda kurtnud. Tema vanemad olid ammu läinud ning tal oli alles ainult vend, kuid tundus, et teda ei huvitanudki, mis noormehe õest saanud on. Vastasel juhul oleks too ju tütarlapse eest hoolt kandnud? "Kuna asi läks nüüd perekonna juurde, siis peaksid sa teadma, et sul on veel vanem vend," sõnas Darren ükskõiksel toonil. Las teab, tema töö oligi tuletada talle Kõik meelde, mitte jätta rääkimata kõik tähtsamad osad.

Tütarlapse silmade vees välkus väike tuluke ning millegi pärast tundis ta tõsist pahameelt. Ta ei osanud seda selgitada, kuid tütarlapse vennast rääkimine ei meeldinud millegi pärast neidisele. "Kas tõesti?" küsis ta vaiksel häälel. Järelikult tal ikkagi oli keegi, kellele loota ning kellele toetuda. Lisaks Darren'ile, muidugi, kuid kui kauaks Darren teda sinna tahtis ning tema eest hoolitseda kavatses, seda tütarlaps muidugi ei teadnud ega osanud ka mitte arvata. Ta ei tahtnud seda ka küsida, sest tegelikult meeldis talle seal olla, vähemalt praegu. Darren oli huvitav, mis siis, et jahe ning ükskõikne. Samara usaldas teda ning see oli peamine.

"Siis ma vist," alustas tütarlaps natuke närviliselt, "võin ma ju homme teda otsima minna ja ma ei pea sind siin enam segama." Ta lasi enda silmadel igatsusega majas taas ringi rännata. Ka tema kavatses olla aus ning mitte valetada, vähemalt mitte enda Päästjale. Just sellepärast kavatseski ta rääkida, et ei taha noormehel jalus olla, ükskõik, kui tänulik ta ka poleks ning ükskõik, kui palju ta ka ära minna ei tahaks. Ta ei tahtnud taas üksi olla, ta oli vaikselt Darren'i eemalviibivat seltskonda nautima hakanud.

Ta ohkas tasel ning vaishoitud häälel. "See kogu olukord, mitte mäletada, ajab mu nii segadusse, kas tead," lausus ta vaikselt. Ta rääkis jälle palju, täpselt nagu varem. Oli asju, mis ei muutunud vist kunagi. "Ma ei tunne enda sees ainult tühjust, ma tunnen midagi veel, aga ma ei oska seletada, mida." Ta tõstis järsku enda silmad laua teises otsas istuvale vampiirile, jälgides teda mõni hetk. "Ma usaldan sind täielikult, kuidas see nii olla saab? Ma vaevu tunnen sind." Jah, ta teadis noormeest kõigest paar tundi ning ta ei teadnud, mis tunded olid minevikus tal Darreni vastu olnud. Ka Darren ei teadnud, ega ju? Samara vajas enda Päevikut.

Darren noogutas aeglaselt. Ta ei teadnud täpselt, millised olid Samara ja Samueli suhted. Tütarlaps kõneles temast isegi praegu toonil, nagu oleks ta tõeliselt nõme inimene. Ning nüüd ei saagi ta vist kunagi teada, miks nad tülli läksid. Narkootikumide pärast? Samara oli andnud nii talle kui ka Maxile lubaduse seda mitte tarvitada. Siiamaani oli ta sellest lubadusest isegi kinni pidanud. Kindlasti oli seda raske teha, arvestades veel seda, kui hull see kiusatus on.

"Sa võid teda otsima minna, kuid ma ei usu, et sa ta leiad," arvas vampiir. London iseenesest oli hiiglaslik paik niiet vaevalt suudaks Samara ta päevaga üles leida. Samuel võis olla kus tahes. Ja vaevalt kavatses neidis tervet Britanniat läbi otsima hakata. Neidis ei seganudki teda. Veel. "Kuid sa võid minna, ma ei keela sind. Ma lihtsalt arvasin, et sa tahad enne natuke uurida ajalugu ning tuletada meelde kõik vajalikud asjad." Hetkel talle isegi ei meenunud, et Samara päevik vedeles endiselt Huilgava Hurtsiku põrandal.

Darren noogutas taaskord. Mälukaotus oli üks kohutavalt nõme trikk. "See läheb üle," vastas vampiir, kuid ta polnud enam isegi kindel, kumma kohta ta seda nüüd ütles. Võib-olla toimub mingil ajal imevärk ja Samara saab oma mälu tagasi või siis saab ta oma segadusest lahti ning üritab ise hakkama saada?
Vampiir kergitas korraks kulmu. Veel midagi? Viha äkki? Nad olid ju päris korralikult tülitsenud Huilgavas Hurtsikus. Kuid siis ta ohkas vaikselt ja noogutas, endal muie suul:"Nagu ma mainisin, me olime sõbrad." kui seda nii võis nimetada. Sõnad, mida näitsik oma päevikusse kirjutanud oli, veeresid talle justkui pähe.
Ei, seda ei hakkas ta tütarlapsele meelde tuletama. Las ta alustab algusest!

Samarat tegelikult häiris päris kõvasti noormehe ükskõiksus tüdruku suhtes. Just oli ta öelnud, et nad olid sõbrad, kuid kas tõesti käitutakse oma sõpradega nii? Jah, olgu, Darren oli tütarlapse elu päästnud ja ta enda koju toonud, mis pidi ju ka üht-teist tähendama, aga uue Samara jaoks ei olnud see piisav. Ta tajtis midagi rohkemat! Alustuseks noormehe tähelepanu.

Just sellepärast tõusiski ta aeglaselt viimaks püsti ning kõndis vampiiri juurde, võttes raamatu tema käest ning sulges selle. Koos raamatuga hakkas ta aeglaselt ümber laua kõndima, pilk uurimas raamatu kaasi. Tegu oli ilmselt ühe väga vana raamatuga. Kui Darren juba seda luges, pidi see kindlasti ka huvitav olema.
Tüdruk tõstis nüüd enda pead ning vaatas noormehe poole, silmis lõbus ning mõneti lausa väljakutsuv tuluke vilkumas. Sellist ilmet ei olnud Samara näol Darren'i juuresolekul küll olnud.
"Kus sa tead, et läheb üle? Kõike võib juhtuda, ma arvan. Väga vabalt võingi ma mälukaotusega enda elus ekselda ning võtta seda hiljem uue algusena. Muidugi - see on kõike muud, kui uus algus. See on järjekordne takistus."

Ta pööras enda tõsiseks muutunud ilme Darrenilt tagasi raamatule. "Kas me olime lähedased sõbrad?" päris ta viimaks tasaselt. "Kui lähedased?" Ta ei julgenud tegelikult enam hingata ning hoidiski seetõttu enda hinge kinni. Ta jäi nüüd noormehe kõrval seisma, vaadates talle ülevalt alla.

Ta oleks pidanud seda ette aimama ning raamatu taskusse toppima. Tähelepanu oli üks nõme tegelane. Tuli alati kutsumatult ning pani inimesi veidralt käituma. Ta lasi raamatu ära võtta ning vaatas tüdrukule järele, tumedad silmad kauged ja ilmetud. Darrenil ei olnud erilist tuju teda taga ajama hakata mingisuguse vana teose pärast. Seda arvatavasti neidis lootiski, kuid teiste lootuste hävitamine oli alati vampiirile meeldinud. Kui neidis peatus, kinnitus vereimeja pilk tema näole, vaadates teda hoopis kaalutlevalt. See Samara oli hoopis deemoniks välja kujunemas. Või tuli nüüd välja Samara Souli õige, varjatud külg, mis oli terve see aeg maailma eest varjus olnud.
"Ma soovitan sul seda lugeda. See on vahva raamat, kuigi päris vana juba."

Vampiir toetus küünarnukkidega vastu lauda, ignoreerides kuulsat noomitust, ning toetas ühe käega oma lõuga. Teine käsi rippus lõdvalt üle lauaääre. "Ja kui ei lähegi," alustas Darren, valides eriti hoolikalt sõnu. "Siis me tuletame sulle meelde mõned tähtsamad asjad sinu endises elus ning sa saad edasi liikuda, kui sul selleks soov tekkima peaks." Tal ei olnud Samara kohaloleku vastu mitte midagi kui nüüd aus olla. Vähemalt selles oli ta otsusele jõudnud. Peaasi, et ta ei hakkaks siin paanitsema ega draamat tekitama. Selline harjumus tal juba oli.

"Sa vihkasid mind," muigad Darren kergelt. See variant sobis talle poole rohkem, kui variant, mille ta tegelikult tütarlapse päevikust välja lugenud oli. Kui neidis oma tunnetest tema vastu ei tea, siis leiab ta omale peagi õige mehe. Jah, Darren pidas ennast endiselt Samara jaoks ebasobivaks, kuigi nad olid mõnes mõttes Väga sarnased. "Kuid ilmselgelt ei suutnud me teineteisest eemale hoida ning lõpuks hakkasid sa mind kuidagimoodi usaldama."

Samara pööras noormehe sõnu kuuldes enda pilgu tagasi väga vanale ning kulunud kaantega raamatule, mida ta enda käes hoidis. Tegelikult ei suutnud ta isegi raamatu pealkirja välja lugeda, seega avas ta raamatu uuesti. Sõnad olid loetavad, olgugi, et kirjastiil oli keeruline. See raamat oli tõesti ikka väga vana! Kuid juba kirjastiil tegi selle huvitavaks, seega ei hakanud tütarlaps vastu vaidlema vaid sulges raamatu taas ning tõstis pilgu noormehele. "Ma teen seda," lausus ta õrnalt peaga kaasa noogutades. Mitte küll tänasel õhtul, sest Sam oli kuradi väsinud, aga jumal teab, kui kauaks ta siiski otsustas Darren'i juureks jääda ning vaevalt, et tal mingit muud tegevust seal majas oli. Ilmselt veetis ka Darren suurema osa enda ajast lugedes, miks muidu tal nii kuradi palju raamatuid oli.

Aeglaselt ning tasakesi tõmbas neidis järjekordse tooli laua alt välja, kuid seekord võttis ta selleks tooli, mis asus otse vampiiri kõrval. Kui ta oli soovinud noormehe tähelepanu, oli igati aus, et ta enda oma vastu pakuks. Nüüd hoidiski ta enda rohelised ning uudishimulikud silmad noormehe näol, küünlaleek nende mõlemi kahvatutel nägudel tantsimas.
Ta noogutas. Ta ei uskunud, et ta üksi saab hakkama kõige meeldetuletamisega. Noh, kindlasti oleks saanud, aga ilmselt läheks sellega siis mitu kuud, võib-olla lausa aastaid aega. Darren oli aga tema sõber, nagu ta väitis, ning Samaral oli temaga hetkel kõige parem olla. Tema ju ei teadnud, veel, et tegu on verejanulise vampiiriga, kes võibolla enda ohvrite laipu selleski häärberis hoidis.

Samara oli sunnitud enda kulme kergitama. Ta vihkas Darrenit? Miks? Mida halba oli noormees talle siis teinud. Olgu, Darren ei olnud kõige erksam kriit karbis, aga Samara isegi ei olnud. Vähemalt mitte nii palju, kui ta end minevikust teadis - talle meeldis juua, ilmselt ka pidutseda, ta kandis mingeid liiga väljakutsuvaid riideid ning jumal teab, mis jamaga ta veel tegeles. Praegu soovis ta endiselt olla nähtamatu, kuid siiski märgatav, et vajadusel vastaseid üllatada. "Me ei suutnud teineteisest eemale hoida. Mismõttes?" päris tütarlaps, ilme tõsisemaks muutumas. "Kas meie vahel juhtus midagi?" küsis ta seejärel järsku, kuid väga tasase tooniga, hääl erutusest kergelt värisemas. Kasulik info.

Darren noogutas kannatlikult. Mida ta nüüd õieti ootas? Et Samara kuulekalt oma tuppa läheks? Ta teadis imehästi, et seda ei juhtu. Vähemalt mitte veel. Tütarlaps oli uudishimulik. Nagu iga Gryffindorlane. Miks ei võinud nad lihtsalt asja rahule jätta, mitte uurida selle iga pisidetaili? Arvatavasti saaksid Gryffindorlastest head detektiivid, kui neil selleks piisavalt mõistust jätkuks. Enamus neist läksid ministeeriumisse, Auroritena, tööle. Huvitav, kas Samara oli ka seda kunagi soovinud? Ta oli ju nii õilis, kuigi tal oli endal probleeme.

"See oli piltlikult öeldud," sõnas vampiir. Tal ei olnud mitte midagi selle vastu, kui neidis tema kõrvale istus. Arvatavasti peaks ta isegi mõne Samara sõbranna või sõbra siia toimetama, et see tal aitaks neidise mälu kuidagimoodi taastada. Ausaltöeldes ei olnud ta kunagi selliste asjadega tegelenud, kuigi ta oli väga palju näinud vampiire, kes olid pärast muundumist mälu kaotanud ega mäletanud oma eelmisest elust mitte midagi. Isegi kõige suuremate pingutustega ei suutnud nad mitte midagi saavutada. "Me sattusime väga palju juhuslikes kohtades kokku," muigas Darren, viies korraks pilgu eemale. "Sul oli üks väga tore harjumus. Kukkuda näiteks kusagile alla või teha midagi muud, mis pani sind eluohtlikusse olukorda."

See oli ju tõsi. Darren oli juba kaks korda oma verd Samarale loovutanud. "Meie vahel? Võib-olla." Kuid seda kõike ei saanud tõsiselt võtta. Isegi neid suudlusi ei saanud tõsiselt võtta.

Tütarlaps turtsatas vaikselt. Või et lisaks kõigile oli ta olnud ka totaalne õnnetusehunnik ning koba? Äärmiselt tore. Mida vahvat ta veel enda kohta teada saab, ei tea? "Vabandust selle pärast," pomises tütarlaps moka otsast, olgugi, et ta oli üsna kindel, et ei olnud neid õnnetusi meelega endaga kaasa toonud. Lihtsalt õnnetused.

Järgmisel hetkel tõstis ta aga enda pea ning vaatas üllatunult noormehele otsa. Esijalgu ei teadnud ta, mida öelda. Mis nende vahel siis õigupoolest juhtunud oli? Kas nad olid rohkemat, kui sõbrad ning Darren ei tahtnud seda lihtsalt millegi pärast öelda? Tütarlaps hammustas õrnalt alahuulde, üritades olukorra enda jaoks läbi mõelda. Arglikult tõstis ta enda silmad noormehele ning naeratas viimaks, libistades käed endale sülle. Ta hoidis endiselt raamatut kinni, justkui oleks see tema kalleim vara.

"Mis võib-olla meie vahel siis oli?" päris ta lõpuks midagi häbenemata. See kõik oli ju juhtunud Samaraga, keda enam olemas ei olnud. Ta oli peidus pinna all ning mida rohkem tüdruk endast kuulis, seda enam muutis ta uudishimulikuks, aga ei saanud öelda, et ta nii väga enda mälu tagasi oleks tahtnud. Tal oli reaalne võimalus alustada kõike otsast peale, paljudel sellist võimalust ei olnud ning Samara mõistis seda. Siiski ei saanud ta Darren'ile midagi säärast öelda. Ta ei tahtnud sealt mõisast veel lahkuda.

Darren ootas kannatlikult neidise reageeringut vastusele. Oleks ta teada saanud, et ta tõmbas eelmises elus õnnetusi ligi, oleks ta hakanud koheselt pärima kuidas, ning mis temaga juhtunud on. Kuid paistis, et Samarat see eriti ei huvitanud. Ja vampiir ei hakanudki neidu selles osas valgustama. Kui ta ei taha teada, siis las olla nii. Vastuse peale kehitas ta vaid õlgu. Mida ta ikka öelda sai? 'Pole midagi, kõigil juhtub?' Vahepeal juhtuski, kuid ega koguaeg ju ei olnud õnnetuse paigas vampiir, kes vabatahtlikult oma verd loovutas.

Vampiir vastas Samara pilgule üsnagi ükskõikse ja äraolevana. Ta nii väga tahtis tõde? Palun väga, Darrenil ei olnud selle andmisest kahju. Nagu see murraks tükki temast. "Ma meeldisin sulle," kostis ta viimaks ilmetul toonil. Sellest tuleneski arvatavasti Samara suur usaldus tema vastu. Neidis soovis ükskord temaga isegi magada. Ja isegi nüüd, mineviku üle järele mõeldes, oli ta vägagi õnnelik, et oli asjal keelanud edasi minna. Sellest oleks arenenud ilmselt üheöösuhe ning kui aus olla, siis sellised asjad ei tõmmanud teda eriti ligi. Ja vaevalt oleks näitsik selle üle rõõmustanud.

Darren oli vahepeal teise käe samuti lauale tõstnud ning küünarnukiga sellele toetanud. Ta pani oma sõrmeotsad kokku ning vaatas mõtlikult eemale. Oli veel midagi, millest Samara tahtis teada?