Esimene kord

Oli täiskuuöö. Daniel tammus keldrikorrusel ühes vanas ja tühjas klassiruumis edasi tagasi, ning ootas Lucy't. Millal see kõik algab? Mida ta tegema peab? Oli kuu möödas ööst, mil teda rünnati. Haavad olid ammu paranenud, aga armid olid alles. Kuid kui Dan pikavarukalisi särke kandis, ei olnud neid arme nähagi. Õnneks enamus koolis ei teadnud ka, mis kutiga juhtunud oli. See veel puudus, et kõik teaks, et ta libahund on. Ja olgugi, et hetkel kartis Daniel järgnevat ööd kohutavalt, olgugi, et ta oli Luciuse valmistatud jooki joonud, oli ta ka avastanud palju plusse libahundiks olemisel. Näiteks teadis ta nüüd täpselt, kes seal koolis veel peale Akela vampiirid olid. Ühtlasi teadis ta ka seda, kes seal teised libahundid olid. Ta oli kiirem ja tugevam kui varem. Kuid mitte nii kiire ega tugev, kui vampiirid. Ta suutis paremini keskenduda ja rohkem asju meelde jätta. Isegi astronoomias. Ja samas sattus ta vahel asjadest veidralt elevile, nagu kutsikas. Ning ta sõi nüüd veel rohkem ja isukamalt, kui varem. Ühesõnaga elas ta nüüd hoopis teistsugust elu, mis oli palju huvitavam, ent samas ka väga hirmutav.

OT: Lucy

Lucy teadis, et ta poleks tohtinud sinna vanasse tühja klassiruumi koos libahundiga minna, aga ometi siin ta oli. Pealegi ta oli lubanud Danielile, et läheb kohale. Ja Sixten oli hundikoolujooki korralikult võtnud, ta oli ise pealt näinud. Kõik on kontrolli all... eks? Lucy hingas sügavalt sisse ja surus enda kergelt väriseva käe lingile ning astus tuppa. Tuba oli peaaegu täiesti pime, mis hirmutas tüdrukut veelgi "Daniel?" küsis ta kõhklevalt. Kell oli umbes üksteist, mis tähendas seda, et transformatsioon võis iga hetk alata. Erinevad raamatud rääkisid eri kellaaegadest.

Daniel astus ukse juurde ja haaras Lucy enda embusesse. "Ma kardan," sosistas kutt. Ta sulges ukse, kuid ei tõmbunud Lucy'st eemale. "Kui midagi läheb viltu, siis ründad mind eks. Ära hoia end tagasi," käskis kutt kui oli eemale tõmbunud ja vaatas Lucy'le silma. Siis astus ta eemale ja tammus edasi tagasi. "Mul on juba tükk aega sees keeranud," pomises Dan. Ta võttis oma tagi seljast ja viskas selle ühele lauale, mis klassis oli. Muidu oli ruum suhteliselt tühi. Ta peaks end vist üldse alasti võtma. Daniel nööpis oma särgi lahti ja viskas selle tagi peale. "Aitäh, et sa tulid," lausus kutt pilku Lucy'le viies. Ta võttis nüüd jalanõud jalast.

Lucy kallistas Danieli vastu. Kõvasti-kõvasti. Dani lause peale Lucy noogutas ja vaatas poisile silma "Midagi ei lähe viltu. Kõik läheb hästi. Ausalt." sosistas ta. Midagi ei saanud viltu minna. Luce kahetseks tõenäoliselt elu lõpuni, kui ta Sixtenile tõsiselt viga tegema peaks. Lucy vaatas, kuidas Daniel siis ringi kõndima hakkas ja järsku lahti riietama hakkas. Oli asi temas või läks ruum järsku palju palavamaks? Mis sul viga on, Luce! Snap out of it! mõtles ta siis rangelt ja naeratas poisile nõrgalt "Ma ei saaks sind siia üksi jätta. Mitte esimesel korral" ütles ta vaikselt. Ta kõndis poisi juurde ja võttis poisi pea enda käte vahele, nägu täiesti surmtõsine. Ta oli sellest rääkimisest vältinud, aga Daniel pidi seda teadma "Daniel... Kui sa... moondud." Lucy neelatas "See on valus. Kohutavalt valus" sosistas ta siis, poisile silma vaadates, pisarad silmanurgas pärlendamas. Lucy oli kaua kahtlenud, kas ta oleks pidanud seda poisile varem ütlema või üldse mitte ütlema, aga ta kartis, et valu võis Dani muidu veelgi rohkem ehmatada või midagi... Luce võttis poisilt ümbert kinni ja kallistas teda uuesti kõvasti. See polnud aus. Miks pidi Dan niimoodi kannatama? Ta polnud kunagi midagi teinud, et seda ära teeninud oleks.

Danieli käed peatusid teksade vööl, kui Lucy ta pea oma kätevahele haaras. Valus? Tore. See muundumise osa oligi ilmselt kõige hullem. Dan põimis oma käed taas ümber Lucy ja kallistas teda tugevalt vastu. "Ma olen tugev. Küll ma selle üle elan," sosistas kutt. Ja siis ta karjatas ning tõmbus eemale. Kogu tema sisikond justkui põleks ja otsiks oma kohta. Daniel tõmbas oma teksad jalast ja jättis need sinna samma maha, kui uus valulaine teda tabas ja ta oli sunnitud mitu sammu tagasi astuma. "Ma ei taha sulle haiget teha.... Mine eemale," palus Dan ja vajus põlvili põrandale, tuues kuuldavale uue valju karjatuse. Ta vajus külili põrandale. Kogu tema keha oli agoonias ja justkui põles. Iga pisemgi luu tema kehas valutas. Lihastest rääkimata. Õnneks sai Dan kuidagi ka bokserid jalast veel enne, kui see kõige hullem osa peale hakkas. Oleks ütlemata ebamugav olnud pärast, kui ta taas inimese nahas oli, ilma bokseriteta teksasid kanda.

Lucy liikus poisist tahapoole, tundes ennast nii kohutavalt kasutuna, mida ta tegelikult oligi. Vähemalt selles olukorras. Poisi karjed lõikasid ennast nagu nugadena tüdruku südamest läbi. Tüdruk värises üle terve keha, nähes Danieli moondumas ja põrandal väänlemas. See oli nii jube... Tüdruk võttis enda teksade tagataskust võlukepi, lihtsalt igaks juhuks ja pigistas seda endal peos. See oli vist ainuke kord, kui ta oli nii hirmul, et puidu tundmine sõrmede all ei aidanud. Põhiliselt vist sellepärast, et ta tahtis üle kõige seda kasutut pilbast maha visata ja Danieli juurde joosta ning teda kuidagi selle kõige eest kaitsta. Pisarad voolasid mööda tüdruku põski alla. Tundus, et see transformatsioon kestis kohutavalt, kohutavalt kaua, kuigi tõenäoliselt see päris nii ikka ei olnud.

Daniel oigas valjemini valust. Oli näha läbi ta naha, kuidas kondid muundusid ja see oli üsna rõve vaatepilt. Dani karjed ei katkenud kordagi vist. Näis tõesti, et see muundumine võtab aega tunde. Tõenäoline oli, et esimene muundumine oli see kõige valulikum ja aeganõudvam. Igaljuhul, kulus aega, mis ta kulus, aga peagi lamas seal, kus varem Dani alasti keha siples, suur kastanpruuni kasukaga hunt, kes pahinal sisse ja välja hingas. Dan nägi maailma hoopis teisiti. Esiteks, olid kadunud värvid. Teiseks nägi ta pimedas klassiruumis hundina palju paremini, kui varem. Valu taandus kiirelt. Klass oli täis uusi ja huvitavaid lõhnu. Dan tundis, et tema on see hunt ja, et tema kontrollib looma keha, ent samas mõtles ta hoopis lihtsamalt, kui inimene. Olulised olid vaid söök ja eluspüsimine. No ja siis loomulikult kõik need lõhnad ja asjad, mis uudishimu tekitasid. Dan ajas end neljale käpale ja raputas oma kasuka tolmust puhtaks. Hunt silmitses nüüd Lucy't ja kallutas pea armsalt viltu, istudes maha. Sedasi püüdis ta märku anda, et kõik on korras ja ta mõistus on kohal. Rääkida Dan aga ei suutnud. Kui ta suu avas ja midagi inimkeeli öelda püüdis, kostus sealt lõbus niutsatuse taoline heli.

Mingi hetk oli Lucy kohapeal lihtsalt põrandale varisenud ja vaatas lihtsalt õudusega, kuidas Daniel moondus. Lõpuks oli see õudus läbi. Lucy jälgis nii palju kui ta nägi, Danieli... või, noh, libahunti, kuid ei suutnud siiski enda värisemist lõpetada. Kui Dan istus, nagu koer ja niutsatas mänguliselt, ei suutnud tüdruk ikka veel ennast liigutada. Tal läks veel umbes kümme minutit, kuni ta lõpuks ennast jalgadele ajada suutis. Ta kõndis aeglaselt ja väga rahulikult Danieli-libahundi poole, hoides vasakut pihku üleval, et näidata, et ta ei taha halba. Teises käes hoidis ta siiski rünnakuvalmis võlukeppi. "Daniel?" küsis neidis vaikselt, ettesirutatud käsi värisemas. Olgugi, et ta oli kindel, et kõik oli õigesti läinud ja ta armastas Danieli, aga katsu ise täiskasvanud libahundiga samas KINNISES ruumis olla ja mitte väriseda.

Dan ajas end jalgele ja pani oma niiske koonu vastu Lucy kätt ning... liputas saba. Jeah, hundid seda väga ei tee või mis. Hundu tõmbus natuke eemale ja niutsatas taas sedasi lõbusalt. Ta astus veel lähemale ja tõmbas keelega üle neidise näo. Vahva mis. Siis astus ta päris lähedale ja nühkis oma pead vastu Lucy külge. Kuidas sa hundina ütled, et oled sõbralik, kui sa inimkeelt ei mõista?

Lucy hingas kergendatult, kui Daniel üsna... koeralikult käituma hakkas ning hakkas naerma, kui poiss keelega üle tema näo tõmbas. "Vallatus tujus oled meil siin jah?" naeratas ta siis hundile, Danieli pead ettevaatlikult silitades. "Ole teinekord ainult ettevaatlikum. Kui mul oleks kasvõi väike kriim näol olnud, oleks mina samuti juba libahunt" noomis ta hellalt hunti, või õigemini Danieli. Ta ei olnud päris kindel, kas Daniel tema jutust päris aru sai, aga hääletoonist pidi ta kindlasti aru saama. Lucy oli ikka veel kahvatu, kuid põlvitas hundi kõrvale "Lama" ütles prefekt veidike kamandaval hääletoonil, naeratus huultel

Kui Dan kuulis, mida ta limpsamine endaga kaasa oleks võinud tuua, tõstis ta ühe käpa oma koonule ja niutsatas vabandavalt. Ta polnud üldse sellele mõelnud. Ja siis hakkas Luce teda kamandama. Ega ta mingi koer polnud. Dan raputas oma pead ja tõukas siis koonuga Lucy't. Lamagu ise. Siiski otsustas kutt kõhuli visata. Ta oli ju tunduvalt suurem, kui tavaline hunt ja Lucy'l võis veider olla, kui ta seal sedasi tema kohal kõrgub. Dan toetas oma pea käppadele ja jäi Lucy'le ootavalt otsa vaatama. Oo, nad saaks sedasi kellelegi vingerpussi mängida, et Lucy on libahundi ära kodustanud. Möödunud valu oli täiesti meelest läinud ja hundinahas oli üllatavalt tore olla.

"Heeei" naeris Lucy, kui Daniel teda tõukas. Kui libahunt siiski pikali läks, liikus tüdruk talle kõrvale ja kallistas suurt looma, peites enda pea tolle pehme karva sisse. "Mul on nii kahju, Dan..." sosistas prefekt. Seejärel tõstis ta pea libahundi turjalt ja silitas tema üllatavalt pehmet karva. "Kahju, et sa rääkida ei saa..." Lucy sügas hunti kõrvade tagant. See oli raudselt kõige veidram kogemus tema elus. Ei ole vist just palju inimesi, kes libahunti kallistanud olid ja terveks jäänud. Lucy naeris "Tead, sinu loomavormiga võib täitsa ära harjuda." ja sasis veelgi poisi karva.

Danil küll kahju polnud. Vähemalt hetkel mitte. Ta sulges oma silmad, kui Lucy ta karva silitama hakkas. Ja kui neidis teda kõrva tagant sügas, võis lausa tunduda, et hunt naeratab. Peagi avas Daniel oma silmad ja tõstis pea, vaadates oma suurte pruunide silmadega Lucy'le otsa. Huvitav, kui Dani silmad päriselt oleks sinised olnud, kas siis hundi silmad oleks ka sinised.

Lucy vaatas hundiga natuke aega tõtt, veider oli Dani silmi hundil näha. Samas oli see kuidagi lohutav. Luce naeratas hundile kavalalt "Jaaah... mõtle kui tore... Poleks kedagi, kes sulle liialt ligi kogu aeg tükiks. Ja keegi ei julgeks mind rünnata. Ilus elu, eksole?" naeris tüdruk ja silitas taaskord libahundi pead. "Eih, tegelikult mitte. Ükskõik kui armas sa hundina ei oleks, sa oled ikka inimesena toredam" ütles ta siis lepitavalt. "Kui sa inimene olid, siis ma ei pidanud vähemalt sinu ilastamist kartma" naeris prefekt ja pani käed ümber poisi kaela - ta ei saanud sinna midagi parata, et ta tahtis hundile ehk Danielile võimalikult lähedal olla. Isegi ohust hoolimata. Pealegi oli ta suur ja karvane ja pehme ja niiii armsate silmadega. Okei, hambad olid veits hirmutavad, aga üleüldse oli Daniel nagu suur kaisuloom.

Daniel sulges taas oma silmad ja surus oma pea vastu Lucy keha. Ka talle meeldis tüdruku läheduses olla. Üldse oli tore, et ta ei pidanud seal sedasi üksi konutama. Huvitav, kaua ta sedasi hunt on. Dan tõmbus eemale ja nügis Lucyt oma koonuga. Siis tõusis ta püsti ja toetas oma rinna maha, aga tagumikku mitte ja liputas saba, nagu tahaks mängida. Dan hüppas natuke ühelt kohalt teisele, kuni ta taipas, et need valjud mütsud, mis klassis kajasid, olid tema tekitatud. Uuups. Aga ta tahtis joosta ja möllata. Millegi pärast oli tal just selline tuju.

Kui hunt eemale tõmbus, tõusis Lucy püsti, enne kui taipas, mida poiss - või õigemini hunt tahtis. Ta vaatas lõbustatud pilguga hundile otsa "Tõesti, Dan?", kuid võttis siiski enda tagataskust (millal see sinna veel jõudis tagasi minna?) võlukepi ja manas õhust ühe suure mängukaru ja lennutas selle toa teise otsa "Too ära?" naeris tüdruk. Huvitav kui paljust poiss aru sai...?

Ooo Lucy veel kuuleb, millest kõigest Dan aru sai. Hunt tormas teise klassi otsa, aga ei saanud korralikult pidama ja põrkus vastu seina, nii et laest pudenes kergelt krohvipuru ja sein raksatas. Okei, toas mängimine pole hea idee. Dan võttis karu käppapidi hambu ja sörkis Lucy juurde, noogutades siis ukse poole. Seejärel hunt istus ja vaatas hindavalt ust. Okei, sellest ta läbi ei mahu, kui ta just midagi ära ei lõhu. Dan limpsas keelt ja pööras pilgu Lucy'le. Ta oleks tahtnud midagi süüa. Nüüd, kus see avastamisrõõm hakkas läbi saama tundis ta kuidas ta hambad sügelevad ja kuidas ta ihkas liha. Rohkem kui midagi muud hetkel. Ja kui tal mõistust poleks olnud, oleks ta Lucy ilmselt ära söönud. Aga tal oli õnneks mõistus olemas. Kuidas nüüd oma targa aiuga ainult inimesele ka selgeks teha, mida ta tahab.

Kui Daniel vastu seina jooksis, tegi Lucy valuliku grimassi. See hakkab poisil hommikul raudselt valutama... Kui Dan tema poole tuli, sai Luce vihjest aru ja raputas pead "Sa ei või välja minna." ütles tüdruk rangelt. Lucy pilk vilksatas korraks enda käekellale - oioi, kell hakkas juba 1 saama. No õnneks siis umbes 5 tundi veel ja kõik. Lucy vaatas hunti, kes ikka veel veidi kärsituna tundus "Mis viga?" küsis ta hundilt ja siis pööritas enda lolluse peale silmi. "Vabandust. Kui rumal minust. Sa ei saa ju rääkida"

Daniel limpsas demonstratiivsemalt keelt ja lamas siis uuesti, toetades pea oma suurtele käppadele ja niutsatades. Tema pruunid silmad puurisid Lucy't. Oi, kuidas ta juba tahtis tüdrukule rääkida oma kogemustest, aga enne tahtis ta süüa. Dan limpsas uuesti keelt ja niutsatas valjemini. Oh, oskaks ta siis kasvõi lihtsamaid asju võluda. Toidunõu näiteks, aga ei.

Lucy vaatas kahtlustava pilguga Danieli kui too keelt limpsas "Rohkem musi ei saa." ütles ta rangelt. Seejärel laksatas ta endale vastu laupa "Vabandust, sa tahad ju süüa" ütles Luce, naeratades. "Ma olen vahel päris loll, onju?" muigas ta. Tüdruk mõtles korraks. "Ma pean su siia vist mõneks minutiks jätma, kuni ma sulle süüa toon... sad siin hakkama niikaua?" küsis ta hundilt, tolle pead jälle paitades.

Hunt noogutas. Peaasi, et siia keegi ei tuleks nüüd. Ta tümbas käpaga selle kaisukaru endale lähemale ja limpsas seda keelega. Fuiks, süüa see küll ei kõlvanud. Dan jättis karu rahule ja vaatas ruumis ringi. Kui Luce lahkus hakkas tal järsku väga väga igav. Viimaks leidis hundu endale ühe tooli, mille ta julmalt oma teravate hammastega hävitas. See oli uskumatu, kuidas ta hambad sügelesid lihtsalt ja ainult millegi puruks närimine tundus lahendus olevat. Peagi oli toolist järel ainult pilpad.

Lucy kiirustas siis köökide poole. Tal polnud õrna aimugi, kuidas ta selle suure toore lihakäntsaka kätte oli saanud, aga tuleb välja, et majahaldjad ei esita väga palju küsimusi. Tagasi keldritoa poole kõndides tüdrukul süda põksus ärevalt sees, koridorid tundusid öösel väga pimedad. Ta kiirendas sammu ja oli peagi tagasi niiöelda turvalises kohas. Sest kui turvaline sul libahundiga ikka on, ausalt nagu? Lucy hõljutas liha kähku endast kaugemale, kuhugile nurka (see oli ikka vaagna peal, nii, et mustaks ei saanud), sest Daniel-libahunt nägi vägagi hirmuäratav välja, kui ta teda ja liha nägi. Poisi või õigemini hundi söömist vaadates nägi tüdruk, et libahunt oli tooli täiesti pilbasteks närinud... brrr... jube, mida need hambad teha võisid kui tahtsid.

Dan ajas end kohe püsti, kui liha lõhna tundis ja tema suunurkadest tilkus ila. See toore liha lõhn võis hundi hulluks ajada. Kui vaagen nurgas maandus, tormas Dan kohe sellele kallale ja sõi seda isukalt. Kena pool tunnikest oli hunt oma toiduga ametis. Siis tõusis ta nurgast. Sirutas end ja limpsas oma koonu väga hoolikalt puhtaks. Dan lonkis tagasi Lucy juurde ja nühkis oma pead vastu neidise kätt, et too talle pai teeks. Pai Danile meeldis. Eriti, kui Lucy teda silitas.

Lucy oli ennast vastu seina toetanud, kuni poiss sõi. Kui hundu jälle tema juurde tuli, prefekt naeratas ja silitas libahundi pead. "Sa oled täitsa armas, tead seda?" ütles ta vaikselt, hunti jälle kõrvade tagant sügades, kuna tundus, et talle oli see enne meeldinud. Lucy haigutas ja vaatas siis korraks kella. "Paar tundi veel." ütles ta siis Danile. "Pikutaks natuke?" küsis neidis siis, ikka veel hunti paitades. Tema oli igatahes küll täiesti kurnatud ja erinevalt Danist pidi prefekt järgmine hommik tundidesse ka minema. Lucy kõndis toa keskele ja istus maha, oodates, et Dan talle järgneks.

Daniel kallutas oma suure hundipea viltu, kui Lucy ütles, et ta armas on. Kas ta mitte ei peaks suur ja hirmus olema? Siiani oli Dan arvanud, et Luce püüab lihtsalt vapper olla. Huvitav, milline ta välja nägi. Daniel lonkis tüdruku juurde toa keskele ja heitis siis pikali, toetades pea oma käppadele, ning hoidis silmad uksel. Temal und polnud. Ja keegi pidi valvama, et ühtki võõrast uksest sisse ei astuks.