Esimene kord

Lucy pani käe ümber hundi ja pea tolle turjale ja ohkas siis. "Kui keegi tuleb, siis ärata mind kohe üles, eksole?" Lucy pidi enne haiglaemanda tulemist ruumist kaduma. Emand oli Danieli siia ruumi juhatanud ja pidi hommikul vaatama tulema, kas Dan on vigastatud või midagi. Sellepärast oligi tüdruk nii hilja tulnud. Mõne minuti pärast tundis Luce ennast juba ära vajuvat. Oli õnn, et Daniel nii soe oli, muidu oleks keldri kivipõrandal vägagi külm olnud. Tundus aga, nagu vaid mõne hetke pärast tundis ta hunti enda all liighatavat, mis tüdruku jälle ärkvelolekusse tõi. Ta tõstis uniselt pea "mm?"

Daniel lamas seal sedasi liikumatult ja jälgis ust, kõrvad aga kuulasid kõike, mis selle taga toimus. Peagi hakkas öö läbi saama ja Dan tundis taas valu oma rinnus. Ta nügis Lucy't ninaga ja tõusis siis püsti, tehes väikse rahutu tiiru ruumis. Järsku hunt peatus ja viis pilgu uksele, kõrvad liikumas. Veel ei tulnud kedagi, aga valu muutus järjest talumatumaks. Dan niutsatas valjult ja vajus jõuetult põrandale külili.

Kui Dan teda nügis, tuli neiu lõpuks täiesti ärkvele. Ta pilk vilksas kellale. Jah, nüüd oli juba varahommik. Lucy tõusis samuti ning kõndis kaugema seina poole, selg ees, ärevusega Sixtenit jälgides. Kui ta ust vaatas, hakkas tüdrukul süda sees peksma. Kui keegi nüüd tuleks oleks see ikka eriliselt halb ajastus. Lucy oli valmis ennast varjudesse peitma, kui keegi sisenema peaks. Aga siis Daniel niutsatas ja tüdruku tähelepanu oli taaskord täielikult poisil. See oli kohutav. Näha poissi sellises valus ja teada, et sa ei saa aidata ja kui sa üritaksid tabaks sind tõenäoliselt sama saatus. Luce hammustas huulde, kui hunt põrandale varises ja ta taaskord poisi moondumist nägi.

Danieli niutsatused muutusid aina valjemaks. Õnneks võttis tagasimoondumine aga tunduvalt vähem aega ja peagi lebas põrandal hundi asemel alasti Daniel. Ta värises, aga ei karjunud enam valust. See muundumine oli ta, aga täiesti ära kurnanud. Kutt ei liigutanud end vaid lihtsalt värises seal.

Kohe kui muundumine oli lõppenud, kiirustas Lucy Danieli juurde "Daniel?" küsis ta murelikult, Sixteni alastiolekut ignoreerides. Poiss värises. Luce hurjutas ennast mõttes, et ta enda keepi kaasa polnud võtnud, kuid siis tuli talle meelde, et tal on ju võlukepp ikka peos. Prefekt nõidus õhust ühe villase teki, mis keha vastas küll veidi kare tõenäoliselt on, aga sooja annab. Tüdruk mässis selle poisile ümber nii hästi kui ta sai, poisi lamavat asendit arvestades. Enam-vähem noormees kaetud, tõstis Luce poisi pead ja ülakeha nii poolistuvasse asendisse, ning istus siis niimoodi poisi selja taha, et tolle raskus tüdrukule toetus. Põrand oli külm. Ja kõva. See polnud kohe kindlasti mitte tervislik eriti Danieli seisundit arvestades.

OT. selle istumise all ma mõtlesin midagi sellist

"Ma olen nii väsinud," sosistas Dan, kui Luce ta kallal toimetama hakkas. Kutt oli üsna laip juba. "Sa peaks minema," arvas ta. Emand võib kohe tulla. Ta peakski tegelikult kohe kohe tulema.

Lucy vaatas kõhklevalt ukse poole ja siis tagasi Danieli poole ja raputas siis pead "Ma ei saa ju sind sellisena siia jätta." sosistas ta. "Pealegi, ma saan ju alati öelda, et ma alles nüüd tulin ja ma ei tea... koputasin ukse peale või midagi ja sa vastasid?" Luce naeratas nõrgalt. See oleks ikka väga hale vabandus tema sealviibimisele, aga kuidas ta saaks Danieli lihtsalt sinna niimoodi lamama jätta, alasti, ainult mingi hädise teki all? Tõenäoliselt oleks prefekt muidugi kohutavas jamas, kui keegi tema sealviibimise avastaks... Lucy pilk vilksatas kellale - kohe, kohe tuleb. Lucy süda peksis kohutavalt ja ta hoidis veidi tugevamalt Danieli ümbert kinni.

Daniel sulges oma silmad ja ohkas. "Sul tuleb jamasid," sosistas kutt. Kulus veel mõni minut ja siis avanes uks, ning sisse astus Emand, kes saatis kurja pilgu Lucy'le. Naine kiirustas noormehe juurde, et üle vaadata, kas kutiga on ikka kõik korras ja pahandas siis prefektiga, et too oma elu siin sedasi ohtu on seadnud.

Luce noogutas ja pigistas enda huuled kõvasti kokku, kindel enda otsuses Danieli juurde jääda. Kui ravitseja sisenes, siis ta tahes-tahtmata võpatas. Naise pragamise peale hakkas Lucy kiiruga seletama, kuidas ta polnud öö läbi magada saanud ja kuidas ta siis kella nelja paiku alla oli tulnud ja ukse taga ootanud, kuni kuulis libahundi läbi ukse summutatud niutsatusi ja kuidas ta oli alles paar minutit enne naist sisse tulnud ja sedagi pärast seda, kui oli uksele koputanud ja Daniel oli talle vastanud. Luce vaatas (võltsilt) enesekindlalt naisele otse silma kui ta seda kõike rääkis - teguviis, mille ta oli ära õppinud nähes Jamesi ja teisi enda vanemaid sugulasi nii mitu korda valetamas ja puhtalt pääsemas. Õnneks ei tundnud emand kui kiiresti ja kõvasti tüdruku süda lõi. Naine vaatas teda ikka veel kahtlustaval ilmel, kuid ei öelnud rohkem midagi, vaid keskendus Danielile. Lucy liikus siis poisist kaugemale ning tõusis püsti ja pööras pilgu sündsalt ukse poole, kui emand teki Sixtenilt teki pealt võttis, et vigastusi leida. Ta lootis kogu südamega, et ravitseja kellegile midagi ei ütle, eriti tema isale.

Aga Danielil polnud ühtegi vigastust ja ta oli endiselt väsinud. Seega käskis emand kutil riidesse panna ja Lucy'l kutt magamistuppa saata. Kuid ähvardas ka, et tema põhjendama ei hakka, kui Luce tunnist puuduma peaks või midagi. Emand lahkus ja Dan pani end riidesse, ise iga natukese aja tagant haigutades.

Lucy noogutas ja tänas naist, ning hindas kergendatult väja, kui naine kuuldekaugusest kadus. See oli nii napp pääsemine olnud ja Lucyle tundus, nagu väriseks ta ikka veel - Lucy ei rikkunud reegleid. Vähemalt enamasti. Ning kui rikkuski, siis ei jäänud ta vahele. Ta ei pööranud aga ümber ning seisis seljaga poisi poole ikka veel. "Oled riides?" küsis ta siis vaikselt natukese aja pärast.

Daniel ei vastanud, vaid ta astus Lucy juurde ja põimis oma käed ümber neidise. "Mul on sulle nii palju rääkida," sosistas ta. "Aga aitäh, et sa siia jäid," lausus kutt. Ta toetas oma lõua Lucy õlale ja sulges taas silmad. Ta oleks võinud sinna samma vist püstijalu magama jääda.

Lucy naeratas, kui poisi käsi enda ümber tundis ja pani enda käed poisi käte peale."Pole tänu väärt" pomises ta automaatselt. Nad seisid seal niimoodi hetke, siis Lucy ohkas. "Me peaksime minema hakkama. Sa pead puhkama." ütles ta vaikselt. Temagi ootas praegu enda mõnusat pehmet voodit. Oli ta ju vaid tunnikese või paar magada saanud.

"Mhmh," mõmises Daniel. Ta tõmbus neidisest eemale, avas oma silmad ja astus klassist välja. Nad suundusid koos Gryffindory torni poole. Teepeal otsustas Dan Lucy'le oma läbielamistest rääkida, aga seda, kui valus see muundumine oli, ta ei maininud. "Ühesõnaga sain ma igast su sõnast aru, aga ma ei osanud midagi vastu öelda. Ja ma oleks tahtnud joosta. Lõputult joosta ja end proovile panna. Ja mu hambad sügelesid. Sa ei kujuta ette kuidas. Muide, sellest lihast, mis sa mulle tõid, jäi väheks. Ma oleks suutnud vist terve armee ära süüa," seletas Dan. Viimaks jõudsid nad torni ja Dan lubas Lucy enda ees puhketuppa.

Lucy oli terve tee tähelepanelikult (või noh, nii tähelepanelikult nagu poolunes võimeline oled) kuulanud ja naeris siis. "Ausalt öeldes oli isegi suht rõve näha sind toorest liha söömas, kuigi sa olid tehniliselt hunt" muigas neidis. Kui nad lõpuks puhkeruumi jõudsid, haigutas Luce laialt ning võttis suuna kohe poiste magamistoa poole. "Tule nüüd. Madam *sisesta nimi siia* ütles, et ma pean su magama viima." ütles ta trepijalami peal, mis poiste magamistubadesse viis, kui nägi, et Dan polnud tal kohe selja taga.

Dan haigutas. "Ma võiks inimesena ka toorest liha süüa vist," muigas kutt. Ta järgnes Lucy'le ja võttis neiu käest. "Tead... Ma pole sulle seda rääkinud, aga me jooksime Akelaga nädala eest kokku. Raamatukogus," Daniel seisis trepil paigal ja vaatas Lucy'le silma. "Ta ei meeldi mulle. Pole ilmselt kunagi meeldinud. Ta peibutas mu oma vampiirivõluga," Dan raputas pead. "Igaljuhul, ma mõtlesin, et sa võiks seda teada," selgitas Sixten oma jutu rääkimise põhjust.

Lucy tegi poisi lihakommentaari peale vastikust väljendava grimassi. Kui Daniel tema käest kinni võttis, pööras ta ümber ja vaatas segaduses pilguga noormehele otsa. Esimese lause, või... ületunnistuse peale kortsutas ta kergelt kulmu. Miks poiss talle seda ütles? See oli juba piisavalt valus, et ta Akelat Lucyle eelistas. Järgmise lause peale läksid Lucyl silmad suureks. Kas see tähendas, et... oota, misasja? Akela on vampiir? Nojaa... tegelikult oli see tõesti loogiline. Akela oli kahvatu ja nüüd kui ta toda pidu meelde tuletas, siis oli tema käsi ka jäine olnud. Aga see ei olnud praegu üldse oluline. Lucy vaatas Danielile otsivalt silma nagu oleks võimalik sealt otsida, mida Daniel sellega tegelikult öelda tahtis. Või noh, ta arvas et ta teadis, mida poiss sellega öelda tahtis aga see oleks ju liiga palju loota...onju? "Ma...ee..." kogeles Luce, oskamata midagi öelda. Miks pidi ta reeturlik aju praeguse hetke valima kinnijooksmiseks?

"Ma lihtsalt tahtsin seda öelda," lausus Dan. "Et sa teaks. Et me Akelaga ei saa läbi ja et ta vampiir on," selgitas Dan. Tema polnud mitte kellelegi vaikimisvannet andnud ja tema meelest oli see aus, et Luce teaks, kes seal vampiirid on ja kes mitte. "Riddle'i kaksikud on ka vampiirid," sõnas Daniel, "ja Darren." Millegi pärast hakkas ta süda kiiremini taguma. Ta ei tahtnud uskuda, et ta Lucy vastu midagi enamat peale sõpruse võiks tunda. Pealegi ei ole ta tüdrukut väärt. "Peaks nüüd magama minema. Sina pead homme kooli ka minema. Või noh. Täna juba," sõnas Sixten veidi kogelevalt.

Lucy noogutas tummalt. No Riddle'i kaksikute kohta oli ta teadnud, Darren oli kerge üllatus, aga pooltki mitte nii üllatav kui see, et Daniel - poiss, kes käitus alati igas olukorras enesekindlana, oli praegu hoopis... närviline? See ei saanud võimalik olla, aga kas Danielile meeldis Lucy? Lucy suunurgad kaardusid tillukeses naeratuses selle mõtte peale. "Peaksime" nõustus tüdruk ning hakkas uuesti trepist üles liikuma, kuid poisi käest ta lahti ei lasknud. Poole trepi peal ta seisatas ja pööras ümber "Dan? Miks sa mulle ütlesid, et te enam Akelaga läbi ei saa? Ma mõtlen, sellest saan ma aru, miks sa ütlesid mulle vampiiride kohta, sest nendega suhtlemine võiks kergelt ohtlikuks muutuda - mitte, et sinuga poleks juba piisavalt ohtlik, aga... Miks?" hurraa! Sa oli enda kõnevõime tagasi saanud. Lucy ütles seda kõike väga kiiresti, kergelt punastades. Vahet ju ei ole. Daniel niikuinii teadis juba, et poiss Lucyle meeldib, nii, et midagi polnud kaotada...eks? Kui poiss ka varem keldris polnud tema südame peksmist kuulanud, siis nüüd tundusid need küll täiesti kõrvaga kuuldavad olevat.

Daniel kehitas õlgu. "Ma lihtsalt tahtsin, et sa teaks," pomises ta ja sammus oma voodi juurde. Daniel libistas tagi oma õlgadelt maha. Tuba oli täis magavaid poisse. Sixten nööpis särgi lahti ja libistas siis ka selle seljast. Kutt silmitses Lucy't. "Kas sa tuleksid kaissu?" küsis nooruk veidi häbelikult. Njaa, see polnud just eriti Dani moodi.

Lucy kõndis Dani voodi juurde. Täiesti kavatsusega ainult jälgida, et ta ikka magama jääb ja head ööd öelda, aga siis küsis ta kas Luce kaissu ei taha tulla. Lucy vaatas Danielit üllatunult "Kaissu?" kordas ta. "Ma pean ju sinust varem ärkama ja ajan su äkki niimoodi kogemata üles.." ütles Luce vaikselt

"Mis siis," lausus Dan. "Ma võin edasi magada ju," pomises kutt. "Mulle meeldiks, kui sa jääks. Ma luban, ma ei ürita midagi inetut," pomises Dan. "Ainult kaisus. Kui sa tahad, siis ma võin teksad jalga jätta," lubas Daniel.

Lucy heitis ühe kõhkleva pilgu poisile kuid noogutas siis "Hea küll." Luce heitis ühe kõhkleva pilgu nende ümbrusele, kuid võttis enda võlukepi siis tagataskust ja pani selle poisi öökapile. Ta võttis enda jalanõud ja sokid jalast ning pani need korralikult voodi ette. Seejärel tegi ta enda vöö, nööbi ja luku lahti ja võttis endal teksad jalast. "Sul ebamugav ei ole teksadega või?" küsis neidis siis, enda pükse kokku lapates ja voodi kõrvale, jalanõude kõrvale asetades. Luce mõtles hetke, kuid otsustas siis enda pikkade varrukatega pluusi samuti seljast võtta. See läheb ju muidu kortsu ja teki all on niikuinii soe. Tüdruk oli väga õnnelik, et toas pime oli ja Daniel tema punastamist ei näinud. See ei olnud ju midagi erilist, et ta Danieli ees nüüd pesuväel seisis. Ta oli seda kõike täiesti praktilistel eesmärkidel teinud. Ning, et kuna ta rohkem riideid endal seljast võtta ei kavatsenud, ronis ta Danieli kõrvale voodisse. "Rahul?" küsis ta siis sosinal, poisile otsa vaadates ja enda südame peksmist ignoreerides. Selle tempoga jätkates sureb ta varsti südame ülekoormusesse või midagi...

"Kindlasti hakkab, aga sul on ebamugav magada mu kõrval äkki, kui ma vaid bokserite väel olen. Kui sa tahad ma võin sulle mõne oma t-särgi anda, need on piisavalt suured sulle, et seda öösärgina kanda," pakkus kutt. Oojaa, teksadega teki all olla oli kuradi ebamugav. Kuid kui Luce sinna pesuväel ronis, põimis kutt oma käe ümber neidise ja tõmbas ta endale kaissu. "Väga rahul," sosistas Dan.

Lucy pööritas silmi. Mitte, et Dan seda väga hästi näha oleks saanud "Ära ole rumal. Kui sul on ebamugav, siis võta need ära. Ma nägin sind just täiesti alasti, mäletad?" See öösärgi jutt oli juba palju ahvatlevam, aga tal oli hetkel juba vägagi soe teki all ja Danieli kaisus. "Mm... kui sa tahad, ma võin sult särki laenata ja selle selga panna. Äkki on sul mugavam või midagi?" pomises Luce.