Üle pika aja & esimene kord

Mida rohkem Darren eemal viibis, seda rohkem Sam huvi tundis. Paratamatus. Keelatud viljad olid alati kõige magusamad olnud ning kui noormees tahtis end sellisena näidata, ei olnud Samaral midagi selle vastu, et teda taga ajada, igavusest. Mingi meelelahutus pidi tal selles neetult ilusas, kuid kuradi igavas majas ju olema. Vaevalt, et seal telekaid või kodukino oli, eks?

"Ma ei imesta," lausus ta viimaks kerge muigega, toetades end seljaga õrnalt vastu tooli seljatuge, mõõtes silmadega noormehe välimust. Need tumedad juuksed, põhjatud silmad, see kahvatu nahk ning huuled, mis olid loodud suudlema - see kõik paelus tütarlast väga. Vampiirilik ilu mõjutas teda, kuid taaskord ei teadnud tüdruk, et Darren on vampiir. Vähemalt mitte veel. "Mina sulle ei meeldinud?" päris ta kulme kergitades. Jutt läks järjest huvitavamaks ning viimaks tõukas ta end toolile püsti, kõndides ümber noormehe, kuni jäi tema selja taga seisma. Aeglaselt libistas ta enda käed vampiiri õlgadele ning kummardus enda huultega tolle kõrva juurde.

"Sa kunagi ei pidanud mind atraktiivsekseks?" küsis tüdruk sosinal, tehes järsku midagi häbematult julljulget - ta tõmbas õrnalt keeleotsaga üle vampiiri kõrvalesta. "Ma ei pakkunud sulle kunagi huvi?" Nüüd näksas ta seda õrnalt enda hammastega, lastes enda kuumal hingeõhul vampiiri külmal nahal tantsu lüüa. "Sa kunagi ei tahtnud mind?" Nüüd libistas tüdruk enda käed mööda vampiiri õlgu allapoole tolle rinnale, suudeldes õrnalt tolle kaela, ise tundes, kuidas ta sellest kõigest õhku tõuseb.
Ning järsku eemaldus tütarlaps noormehest, kõndides endamisi irvitades laua teise otsa, kus ta enda mahlaklaasi kätte võttis ning enda silmi noormehel hoides sealt paar sõõmu rüüpas.

Teda üllatas, kuidas Samara suutis seda Nii rahulikult võtta. Mõistlikult lausa. Ta ei pistnud kisama ega rumalaid küsimusi esitama... Kuid ta oli hõisanud liiga vara. Darren vaatas neidu kulmu kergitades. Asi ei olnud selles, et ta ei pidanud Samarat ebameeldivaks. Tal olid kõik need plussid olemas, mis inimestel nimekirjas olid. Kena ja puhas näolapp, säravad ja täis elujõudu kevadrohelised silmad, sile nahk (ja Darreni puhul ka hea veri).

Ta ei jõudnud vastatagi, kui Gryffindorlane tema seljataha jõudnud oli ning oma soojad käed tema jäistele õlgadele asetas. Vampiir kortsutas kulme. Talle meeldisid mängud, kuid mitte sellised. Taaskord oli ta nagu lõksus. Samara oskas ennast kuidagimoodi liidripositsioonile tõsta. Isegi tema enda majas. Darren ei liigutanud ennast, vaid vaatas tühjal pilgul punkti seinas ning võpatas siis, tõmmates käega koheselt üle enda kõrva. Asi, mis ilmselt ei muutu Mitte kunagi mõlema Samara juures oli nende järsk soov teha midagi hulljulget ja mängida tulega.

"Ilmselgelt ei muutu mõned harjumused mitte kunagi." Pomises Darren omaette. Kui tüdruk temast viimaks eemaldus, tõmbas Darren käega ka üle kaela, tundes, kuidas judinad üle ta selja jooksevad. See ei olnud meeldiv. Kohe tõeliselt mitte. "Sa ei pakkunud mulle kunagi huvi ja ma ei ole sind kunagi tahtnud," sõnas vampiir raskelt. Samara sai nüüd tõe. On ta sellega rahul? Vaevalt. Kuid tõsi ta oli, et ta pidas neidu atraktiivseks ja mõnes mõttes ta isegi meeldis vampiirile, kuid mitte nii palju, et ta sissevõetud oleks.

Samara ilme muutus mõnevõrra tõsisemaks, kui ta kuulis noormehe sõnu. Ta ei saanud öelda, et need ei teinud talle haiget. Mingilmääral ikka tegid, kuid mitte nii palju, et ta nüüd südantlõhestavalt nutma oleks hakanud. Nii väga oli ta ainult üht meest armastanud ning sedagi tunnet tüdruk ei mäletanud. Ta ei mäletanud Max'igi...
Kuid sellegi poolest oli tüdruku ilme tõsine ning ta langetas hetkeks enda pilgu klaasile oma käes. Ta oleks tahtnud selle vastu seina puruks visata, kuid muidugi ei hakanud ta teiste kodus teiste vara lõhkuma.

Viimaks tõstis tütarlaps enda silmad ning üllataval kombel ilmus tema huulile naeratus. "See ei loe," lausus tütarlaps. "Mul on mäkukaotus ning tähtis on see, mida mina tundsin." Tema jaoks oli ainult tema tähtis, vähemalt praegu küll. Tal polnud enam kedagi, kellest hoolida, tema hing ja süda oli vaba, ta kuulus ainult iseendale. Ta asetas õrnalt klaasi lauale ning ohkas vaikselt, vaadates enda ümber ringi.

"Millega sa siin üldse tegeled? Ainult loed? Toas, mille sa mulle kasutada andsid, oli päris palju raamatud," vahetas tütarlaps teemat, et asi veidraks ei kisuks. Ta pööras enda silmad tagasi vampiirile, jäädes teda kaalutlevalt vaatama. Talle pakkus endiselt nalja noormehe reaktsioon, kui tüdruk oli tolle kaela ja kõrvaga tegelenud. Sam'i silmad särasid, kui ta Darren'i näoilmet meenutas.

Darren hingas sügavalt sisse. Rahunemiseks kulus tal üllatvalt vähe aega. Ja ega tal ei olnudki harjumuseks karjuda teiste peale, kui nad tegid talle midagi, mis talle üldsegi ei meeldinud. Ta jälgis ettevaatlikul pilgul Samarat, kuigi tema silmist oli seda pea võimatu välja lugeda. Darren oli osav oma emotsioone varjama.
Tundus, nagu oleks neidis kahevahel. Minna ära või jääda siia ning vaadata otsa ühele vastikule vampiirile. Kui aus olla, oleks noormees ammu selja pööranud ning oma tuppa marssinud, kui tal oleks selline majakaaslane.

Vampiir kergitas taaskord kulmu, vaadates nüüd hoopis kaalutleval pilgul Samarat. Neidis üritas tugev olla. Ei, võib-olla isegi ei üritanud. Arvatavasti oligi see versioon Samarast tugevam. Palju võimsam, kui see, keda ta tundma õppinud oli. "Või nii..." pomises ta ainult. Ega Darren päris täpselt ei teadnudki ju, mida näitsik tundnud oli. Või mida ta praegu tundis. Ta teadis vaid sellest, et tütarlapse parim sõber, Max, oli libahunt ning viimati, kui ta seda Ravenclawlast nägi, oli ta kohutavalt peksa saanud ning Darren oli see, kes tema haavad korda tegi.

Küsimus üllatas teda, kuid samas ka rõõmustas. Kerge muie levis üle ta huulte, kui ta vastusele mõtles. Tõsi, mida ta üldse tegigi selles majas? See oli tal olemas, kuid ta ei viibinud seal enam eriti palju. Sigatüügas võttis oma aja ning kuigi talle oleks meelepärane viibida öösiti oma kodus, ei saanud ta seda teha. See oleks äratanud õpilastes uudishimu ning nii tema kui ka direktor olid ühele arusaamale jõudnud, et on parem, kui Darren siiski Slytherinlaste puhketoas istub. "Ma ei loe koguaeg." See vastus kõlas nii, nagu üritaks ta ennast veenda oma sõnade tõelisuses. Kuid järele mõeldes, siis mida muud tegigi ta selles majas? Ta ei käinud väljas lõbutsemas. Selle asemel käis ta "jahil". "Kui sulle see tuba ei meeldi, siis ma võin sulle teise anda," kehitas vampiir õlgu. Kasutamiskõlblikke ruume selles häärberis oli küll ja küll.

Samara kergitas enda kulme, vaadates üsnagi kahtleva pilguga noormeest, justkui ta kahtleks sügavalt, et Darren millegi muuga ka tegeleb, kui ainult loeb. Ilmselt oli noormehel väga palju aega, et tal nii palju raamatuid oli. Samuti käis noormees ju ka selles Sigatüüka-koolis ning kindlasti tegi noormees ka palju muudki. Kust kohast leidis noormees selleks kõigeks vaba aega, seda tütarlaps muidugi ei teadnud. Tema ei teadnud, et noormehel oli selle kõige tegemiseks aega igavikuni.

"Mu tuba sobib küll," lausus neidis tõsiselt, naeratades viimaks. "Tegelikult on see minu jaoks isegi liiga hea." Ta tõusis vaikselt püsti ning kõndis taaskord aeglase sammuga noormeheni, pikad juuksed õlgadel lainetamas. Nüüdseks olid need juba ära kuivada jõudnud.
Tütarlaps seisis noormehe kõrval ning hingas sügavalt sisse, süda kiiremini löömas. "Ma peaksingi tegelikult magama minema, Darren," ütles ta vaikselt. Aeg oli hiline ja alles nüüd sai ta aru, kui kuradi väsinud ta tegelikult oli.
Ta tõstis aeglaselt enda käe, kuid enne, kui see oli jõudnud noormehe õlga puudutada, tardus see ning vajus rusikasse. Peagi surus tüdruk enda käed taskusse.

"Head ööd," lausus ta tasa ning haarates veel vaagnalt ühe tüdruku silmade värvi õuna, pöördus ta ringi ning kõndis saalist välja. Ta liikus mööda treppe üles, pöördus koridori ning lõpuks jõudiski ta oma tuppa. Ta lukustas selle ukse ning võttis seejärel riidest lahti, pugedes voodisse. Kamiantuli õrnalt kustumas, vajus tütarlaps sügavasse unne.