Täpselt keskel

Imogen sammus üle väljaku, astronoomia õpik käes ja silmad pooleldi kinni. Mõni ime ka, arvestades seda, et kell oli veidi pärast kuut hommikul ja tüdruk polnud üldse maganud. Uni oli poolvampiiridele siiski vajalik, kuigi ehk mitte nii palju kui inimrassile. Imogen seda aga vajalikuks ei pidanud ja enamus ööd passis ta üleval kuni ta lõpuks kurnatusest kokku vajus ja paar päeva maha põõnas. See saatus teda arvatavasti pärast astronoomia tuupimist ootaski. Või ehk tuupimise ajal, sest see aine oli ikka tõsiselt igav vahel.

Ivy jõudis väljaku keskele ja potsatas rätsepaistmes keset platsi istuma, viies pilgu hetkeks mõlemale poole. Sümmeetria oli oluline siiski ja kui juba olla väljaku keskel, siis ikka täitsa keskel. Viimaks avas ta ülimalt vastumeelselt õpiku õigelt kohalt ja silmitses tühjal pilgul erinevaid tähti, millest moodustusid arusaamatud sõnad ja neist omakorda veelgi arusaamatumad laused. Imogen ohkas ja tõstis pilgu, lugedes mõtteis kümneni. Uuesti silmi raamatule langetades oli kõik täiesti arusaadav. Keskendumine oli tõesti omaette maagia. Neidis süvenes kirjapandusse, haigutades aegajalt.

Julie lendas Sigatüüka kohal ja jälgis ümbrust. Neidise tuju oli täiesti laes ja ta tundis ennast lennates vabana. Näinud ühte kogu väljaku keskele istumas, hakkas Jule maanduma. Plaani muutes, tuhuses Ann kiirelt Imogeni pea kohalt üle ja naeris. Otsa ümber pööranud, jäi neiu luuale õhus istuma ning vaatas raveni reaktsiooni.

Imogen kuulis õhu vihisemist hetk enne, kui keegi luua seljas kohale jõudis ja neidis kummardus kiirelt, kuigi too lendav tegelinski poleks teda tabanudki. Refleksid tegid siiski oma töö ja keha reageeris iseeneslikult enne kui Ivy seda teha oleks jõudnud. Aga kui neiule kohale jõudis, et keegi talle just vastu pead üritas lennata.. Ja noh olgu, mitte vastu pead. Üle pea. Nalja mõttes. Aga ega Imogen siis nii ratsionaalselt kohe ei mõelnud.

"No mida kuradit?" nähvas tüdruk pahast pilku tõstes ja silmas alles siis luua seljas istuvat Julie't. "Aa.. Sina," sõnas Ivy veidi leebudes ja koguni muigas viimaks. "Sorry, ma mõtlesin, et mõni jobu tuli kiusama," vabandas neidis ja naeris siis kergelt. "Ega ma väga mööda ei pannudki," lisas ta tögavalt. Kuigi isegi osadel ravenitel oli tihtipeale kahtlus, kas Imogen ikka nende majja kuulus - neidis ei väljendanud ju millegagi, et talle lugeda ja õppida tegelikkuses meeldis ja et ta väga tark oli ning pealegi arvasid enamus Akela sarnaselt, et ta peaks kuuluma Surmasööjatesse mitte KAsse - sai Ivy ravenitega hästi läbi või vähemalt üritas kõike arvesse võttes nendega hästi läbi saada.

"Ha-haa," vastas Julie ja maandus. "Mida siis teed siin. Kutsud vaime välja?" viitas neidis sellele, et Imogen istus täpselt väljaku keskel. Ann võttis luua enda kõrvale ja kõndis Imogeni juurde, et maha istuda. Jobu märkuse peale ei teinud Jule midagi, Imogenist oli seda oodata ja Ann´i polnud lihtne solvata.

"Mkmm.. Zombisid. Mis sa siis mõtlesid.. Kuidas sa muidu siia said?" tögas Imogen edasi, naerdes lõbusalt. Unisest olekust vaatamata oli tal ka üsna hea tuju ja noh.. Ivy hea tuju väljendus teiste lõpmatus norimises. Õnneks ei olnud Julie tõesti solvuja tüüp. Jumal tänatud, muidu ta Imogeni välja ei kannataks ka.

"Astronoomiat tuubin," sõnas neidis viimaks, kergitades süles olevat õpikut. 'Tuupimine' ei olnud vist küll eriti õige väljend, sest tal oli enamus teemast selge ja mälu vajas vaid värskendamist, aga nagu öeldud, oli Imogen kõigi silmis samasuguse panniga piki pead saanud ja pidi asju koguni õppima ka.

"Luuaga tulin," vastas Julie muigega. Oli ju näha, kuidas neidis lendas. "Astronoomiat? Mis sul siis segaseks on jäänud?" tahtis neidis edasi teada. See oli üks tund, mis Jule´ile mitte mingit raskust ei valmistanud. Planeedid, tähed ja muu selline. Põnev ja lihtne, vähemalt Ann´i arust.

Imogen turtsatas lõbusalt, kuid ei hakanud rohkem midagi selgitama. Polnud vaja seda tögamist üle piiri ka viia. "Ee.. Otseselt mitte midagi," keerutas neidis end vastamisest välja. "Ma lihtsalt vaatan materjale üle ja nii," lisas Ivy ja pani õpiku siis üldsegi kinni, et Julie veel täpsemalt uurima ei hakkaks, mida ta seal siis üle vaatab. "Ja kus sa siis nii vara hommikul juba lendamas käisin?"

"Eemal, Nüüd hiljem Sigatüüka kohal, aga enne käisin külast edasi," lausus Jule. Tegelikult käis ta vaatamas koske, ilus oli. Ann toetus enda kätele ja vahtis taevast. Jälle midagi ilusat. Neidise mõtted liikusid Henry´le, kuid ta üritas keskenduda vestlusele.

"Magada ei oska?" küsis Imogen kerge muigega. Ja ta mõtles veel, et ta on ainus unetu. Neidis pani raamatu enda kõrvale ja heitis samuti murule pikali. Mnjaa, täitsa ilus oli see taevas küll. Veidi liiga ere ainult Ivy uniste poolvampiiritari silmade jaoks. Tüdruk pööras veidi pead, silmitsedes lõbusa muigega Juliet. "Mis unistad?"

"Mkm," pomises Jule vastuseks. Nägu kippus aina naerule, veider. Uni läks tegelikult seetõttu ära, et eelmisel õhtul sai neiul peavalu tõttu vara magama mindud. Unistamise peale ütles Julie :"Millestki eriti." Valetada ikka ju võis, tegelikult pidi.

"Näha on jaa, et mitte millestki," turtsatas Imogen. Nägu oli Juliel küll selline nagu ta peas keerleksid väga toredad mõtted. Kahju, et Ivy mõtete lugemist ei osanud. Kuigi seda loeti nagunii mustaks maagiaks. Aga temasugust tüdrukut see nagunii ei kõigutaks ja pealegi ei saaks ju keegi kuidagi teada, kas ja millal ta mõtteid loeb.

"Ikka, ikka," vastas Julie. "Mis ise viimasel ajal teinud oled?" vahetas Ann teemat. Ta ei tahtnud, et Imogen hakkas edasi pärima, sellise saladuse hoidmine oli üsna vastik, kuid vajalik. Jule seevastu oskas mõtteid lugeda, aga ta ei hakanud hetkel Imogeni peas sorima.

"Sa polegi kuulnud siis?" küsis Imogen kohe vastu. Uudised sellest, kuidas ta Kaliniga lollitas ja Sebastiani mängis levisid juba üsna edukalt üle terve kooli. Ei tea küll, kelle kaudu.. "Vahetasin sugu ja maja vahepeal," muigas tüdruk, andes sellega piisava vihje. Sebastiani kehas olla eriti meeldiv küll polnud. Mis sest, et see polnud ju tegelikult kuti keha vaid lihtsalt.. kloon või miskit.

"Õigus. Üritasid Kalinit sebida," lausus Jule ja turtsatas. Kalin´it nii lihtsalt ära petta tundus olevat loll katse. Olgugi, et Ann polnud slythiga väga suhelnud, paistis poiss nutikusega välja. "Ja mis seal tegelikult juhtus?" päris Julie. Neidis kuulis üpris erinevaid kõlakaid Imogeni kohta ja Ann oli kindel, et nood olid muudetud.

"Sebida?" kordas Imogen naerma hakates. Wow, need kõlakad läksid ka aina hullemaks. "Khm.. Pigem mõnitada tema suhet Sebastianiga," lausus neidis lõbusa muigega. Päris tõtt ta ju ka rääkida ei saanud kogu selle vampiiridejura kohta. "Mul hakkas igav lihtsalt," sõnas Ivy õlgu kehitades, ajades end viimaks uuesti istuli. Nii ei paistnud aina kõrgemale kerkiv päike vähemalt otse silma.

"Mis siis temal ja Seb´il nii viga on?" küsis Jule kulme kortsutades. On gei, siis on. Mis sellest nii suurt asja korraldada. Ann oleks aru saanud, kui Sebastian või Kalin oleks mingit viisi Imogen´ile halba teinud, aga ei. Vähemalt mitte Julie teada.

"Ei miskit. Ma lihtsalt tean Sebastiani suguseid ja noh.. See asi neil kestma nagunii ei jää," lausus Imogen kergelt pead raputades. jeah, Sebastiani suguseid ehk siis vampiire. Keeruline oli seda niimoodi kuidagi selgitada proovida. Ivy haaras õpiku taas sülle ja avas selle suvalise kohe pealt, hakates siis lehti lappama, et õige kohani jõuda.

Julie´le tundus nagu tahaks Imogen ise Sebastianiga olla. Võtku kaksik, mis vahet neil on. Nähes, et raven jälle raamatu kätte võttis, ajas Ann end jällegi istukile. "Okei, teemavahetus," lausus Jule naeratades. "Mis tund hetkel su lemmik on?" Tüüpiline küsimus.

Sebastian nüüd küll tema maitse polnud. Enne võtaks Kalini kasvõi. Vampiirina saaks tollest ehk asja isegi kuigi ta sedasi surelikuna oli küll täitsa sassis. "Kool on ka hea teema, jaa," naeris Ivy. Ravenite jaoks samas oligi. Bookworms. "Umn.. Muundamine ma arvan," pakkus neidis siis. Ta oli ise ju ka metamorfmaag nii et see värk oli südamelähedane.

"Ja õpetajatest?" küsis Julie edasi. Kindlasti meeldis mõne õpetaja õpetamismeetod või isiksus rohkem. Ann´ile meeldis muundamine, kuid lemmik polnud see kindlasti. Nõiasõnad pigem, uusi loitse oli ka huvitav üritada luua.

"Mm.. Ma ei teagi. Kõigil on mingi oma kiiks," sõnas Imogen mõtlikult. "Steel on suhteliselt norm. Pole mingi frigiidsete reeglitega," lausus neidis. Reeglid ja käsud ja keelud ei läinud eriti temaga kokku nagu arvata võis. "Samas mulle meeldib Syracuse ka. Just sellepärast, miks keegi teda ei salli - ta on nii tõsine," lisas Ivy muiates.

Jule muigas, tõesti oli kõigil mingi kiiks. Igal inimesel on mõni kiiks. "Syracuse on jah tõsine. Ei tea, miks ta selline on," jäi Julie mõtlikuks. Neidis polnud väga palju kuulujuttudega kursis ja ega teda need huvitanud ka. Aeg ajalt oli hea küsida kelleltki infot, kuid sellega asi ka piirdus.

"Mulle meeldib mõelda, et seal taga on mingi tume minevik," muigas Imogen. "Kuigi tegelikkuses puudub tal raudselt lihtsalt huumorisoon või miskit. Või siis arvab ta, et kui ta surnu näoga ringi kõnnib, tõstatab see autoriteeti," pakkus neidis. "Samas Steel on võrreldes teistega ikka hull semu õpilastele. Varsti hakkan teda Henry'ks kutsuma tundides. Ei tea, mis ta teeks siis," naeris Imogen.



OT: Kui ma väga pange panen Steel'i koha pealt, siis my bad. Ei ole ta tunnis

OT:Pole ka ta tunnis....
"Jaa, et ta tegelikult on mingi põrandaaluse ühinguga seotud," lausus Jule muigega. Oli aru saada, mis ühingut Ann silmas pidas. "Henry...Professor Steel paistab jah selline sõbralik," lisas Julie omalt poolt. Naer tikkus peale. "Ei tea, mis ta teeks...Uuri järgi," pakkus neidis.

"Raudselt ongi. Oh, see oleks fun. Peaks pinnima hakkama teda, et mis teema on," muigas Imogen. Neidis hakkas lõbusalt naerma, kui Julie tõepoolest õpsi Henry'ks kutsus. Oli see siis eksimus või meelega tehtud, aga parajalt irooniline küll. "Juba semuks saanud sulle, jap," muigas Ivy. "Järgmine tund raudselt proovin," lubas neidis.

OT: Oh väga hea.