Mending the shattered ties

Lucy kõndis raamatukogu kõige tagumises osakonnas, mugude kirjanduse osakonnas, otsides Shakespeare'i Hamletit. Ta ümises vaikselt enda ette mingit meloodiat, mida ta kas kusagil kuulnud oli või siis oli lihtsalt kohapeal välja mõelnud. Rea lõppu jõudnud, pööras tüdruk mingite riiulite vahele ja nägi seal Sebastiani istumas, raamatusse süvenenud. Lucy vakatas koheselt. Olgugi, et ta vampiiriga läbi ei saanud, ei tahtnud ta teist inimest segada, kes loeb. Ta teadis, et talle poleks see küll meeldinud. Kahjuks oli Sebastian endale just sellise koha valinud, et tüdruk pidi tema juurde minema. Peaaegu poisini jõudnud, leidiski ta riiulilt Hamleti. Ta küünitas seda võtma, kuid tal jäi pikkusest napilt puudu. Raamatukogu raamatute peal ei saanud loitse ka kasutada, kuna raamatukoguhoidja oli neile kõigile kaetused peale pannud kaitseks väärkohtlemise vastu. Lucy vaatas kõhklevalt Sebastiani poole "Khm... Hei, Sebastian...?" küsis ta ebalevalt.

Prefekt oli eeldanud, et Robin ei istuks üksinda keset päeva raamatukogus mugude kirjanduse osakonnas. Luce vaatas vampiiri - ookei, ta vist ei kavatse sõbralikult käituda. "Kas sa saaksid mulle selle raamatu anda..? Või korraks enda tooli laenata?" küsis ta vaikselt, "Hamleti" poole näidates ja huulde hammustades. Talle ei meeldinud abi paluda, aga no tõesti, tal jäi niiiiii natukene puudu. Ärritamaajav lihtsalt.

"Aitäh" ütles Luce tänulikult. Tegelikult need paar sentimeetrit oli täpselt piisav, sest tüdruku sõrmeotsad olid juba raamatut puudutanud. Ta pilk vilksas korraks Sebastiani raamatule "Sa oskad ladina keelt?" küsis Lucy imestusega (vaikselt).

"No palun vabandust. Mul vist läks meelest ära et sa oled nii paarisaja aasta vanune" sosistas tüdruk, pahaselt. Lucy ohkas raskelt "Sorri. Äkki üritaks lihtsalt läbi saada natuke?" küsis prefekt siis.

Lucy noogutas kangelt ja läks enda raamatuga kaugemale. Teise riiulivahesse, jälle omaette vaikselt ümisedes "Home is behind, the world ahead, and there are many paths to tread. Through shadow, to the edge of night. Until the stars are all alight. Mist and shadow, cloud and shade... All shall fade...All shall fade..." Ta istus siis niimoodi, et kui ta raamatu riiulist välja võtaks, siis ta näeks vampiiri.

Lucy oli juba raamatu lahti teinud, kui ta Sebastiani häält kuulis "Sorri, sorri. See laul lihtsalt kohutavalt kummitab mul peas. Ma jään nüüd vait." pomises ta vabandavalt, raamaturiiulit vaadates, mille taga ta teadis vampiiri istuvat.

Lucy pööras pilgu taas enda raamatusse. Talle üldse meeldisid selle mugu, Shakespeare'i teosed, kuid ta oli Hamletit varem juba lugenud ja tähelepanu hajus. Mõne aja pärast võttis ta riiulist raamatu, mingi suvalise ja piilus läbi tekkinud augu Sebastianit. Tal polnud kunagi olnud võimalust vampiiri nii lähedalt segamatult jälgida. Huvitav, kui vana Sebastian tegelikult oli... Või kust ta pärit oli..

Lucy jälgis Sebastiani, kuni too püsti tõusis. Ta mõtles paar sekundit, pani raamatu riiulisse ja jättis Hamleti toolile ning kõndis vampiirile järele. Ta ei öelnud midagi, lihtsalt järgnes Sebastianile vaikselt. Kui Sebastian raamatut ära panema hakkas küsis tüdruk lõpuks, väga vaikselt "Kui vana sa oled?"

Lucy järgnes vampiirile. "Ma näen jah. Kui kaua juba?" küsis ta järgmise küsimuse, ringi vaadates, et pealtkuulajaid ei oleks. Ta vakatas, kui mingit ravenclaw'last silmanurgast vilksamisi möödumas nägi.

Lucy niutsatas vaikselt, kui nägi, et Sebastian heebreakeelse raamatu kätte võttis "Sa oskad heebrea keelt ka?!" sosistas ta imetlevalt. "Täitsa lõpp, kui lahe..." pomises ta enda nina ette.

Lucy jälgis Sebastiani imetlevalt, kui too riiulite vahel kõndis. "Kas sa oskad midagi veel?" küsis ta siis vaikselt "Kas sa päikesevalgust kannatad?" Ta pea lausa ujus küsimustest.

"Mis su esimene mälestus on?" küsis Lucy, nähes vanakreeka keelset raamatut poisi käes. Kui poiss oli selle keele kasutuse ajal elanud, pidi ta üle KAHE TUHANDE aasta vana olema. "Kas sa inimtoitu ka sööd?" küsis tüdruk. Tõenäoliselt käis ta vampiirile juba närvidele, aga see kõik oli lihtsalt nii põnev.

Luce turtsatas vaikselt naerda "Pole just tihti, kui ma kohtun vampiiriga, kui aus olla" ta lisas "Pealegi on vampiiride kohta nii palju erinevat materjali, et on peaaegu võimatu seda õiget versiooni leida." ja kehitas õlgu.