Mending the shattered ties

Lucy vidutas silmi Sebastiani kommentaari peale "Tead, kui sa nii lapsikult käituda kavatsed siis..." ta jättis lause pooleli, kui taaskord keegi nendest mööda kõndis. Seekord oli tegemist viiendikust gryffindorlasega, Lucy pööritas tolle kahtlustava pilgu peale silmi "Tegele omaenda asjadega, eksole?" ütles ta poisile ning jätkas siis, kui too kuuldekaugusest väljas oli "Nagu ma juba ütlesin. Kui sa kavatsed niimoodi õelaid ja täiesti ebatõeseid sarkastilisi märkusi loopida, siis ma ei kavatsegi sind austada. Nii, et kas sa palun suudad natukenegi täiskasvanulikumalt käituda?"

Lucy muigas Sebastiani küsimuse peale "Sa tead, et ma juhatan salajast organisatsiooni ja sa ei ole märganud, kellega ma pidevalt ringi hängin?" See oli tõesti veidi veider.

Lucy kergitas kulmu. Loomulikult teadis ta, et inimesed KA'st teavad. Ja nagu näha siis ka mõned... mitteinimesed, aga ta oli eeldanud, et ikka väga vähesed mitteliikmed teadsid, et tema seda niiöelda juhatas. "Daniel." ütles Luce siis õlgu kehitades. See polnud ju kindlasti mitte mingine saladus. "Murray" lisas ta, igaks juhuks, kui vampiir aru ei saanud.

Selle märkuse peale Lucy vihastas. Kuidas ta julges! "Ma ei kavatsegi nii lollile küsimusele vastust anda" Ta kissitas vihast vampiiri poole silmi ning sisistas "Tead, mul on tunne, et me ikka ei saa läbi saada. Sul on selgelt veel paartuhat aastat vaja suureks kasvada"

Sebastiani muiged suutsid Lucyt veelgi enam ärritada. "Minu puhul oleks taktitundetus andestatav, erinevalt sinust olen mina päriselt kuusteist, sinu puhul on see lihtsalt kõige puhtam rumalus." Mis mõttes nagu? Selleks, et paremaid hindeid saada... Ta veel näitab Sebastianile paremaid hindeid...

"Selle peale küsiksin mina, mida sa siis üldse Sigatüükas teed, kui sa arvad, et noorte inimestega ei saa normaalselt suhelda. Veelgi enam, mida sa Kaliniga teed" ütles Lucy ikka veel jahedalt.

Lucy hammustas huulde. Nüüd oli ta vist veidike üle piiri läinud - õigemini küll üle piiri hüpanud ja siis ringi karanud ja karjunud, et ta on võõral territooriumil. Ta vaatas Sebastianit, viha juba enam-vähem lahtunud "Sa armastad teda." ütles ta vaikselt. Ta isegi ei teadnud, miks ta seda valjult ütles, aga ta mäletas midagi Tarvilikust toast, kui ta seal Kaliniga oli olnud. Talle oli tundunud, nagu oleks Kalin Sebastiani armastuses kahelnud. Praegu nägi Luce, et Kalin oli täiesti tarbetult muretsenud. Vampiir polnud terve vestluse jooksul mingit suuremat emotsiooni näidanud ja tal tarvitses vaid Kalini nime mainida ja Sebastiani kogu olek muutus.

Lucy pööritas silmi "Kas sa juba lõpetaksid minu kohta asjade eeldamise?" ütles ta muigega. Olgugi, et ta oli ikka veel veidi ärritunud, oli see, et peaaegu kõik poisi eeldused tema kohta valed olid juba naeruväärne. "Ma pole öelnud, et ma arvan, et see vale on. Sina armastad teda, tema armastab sind ja tundub, et ta teab, mida ta teeb." Tüdruk kehitas õlgu "Pealegi pole see minu asi, mis teie vahel toimub... vähemalt nii kaua, kuni Kalin mingis otseses ohus ei ole."

Merlin, kahe tuhande aastase vampiiri kohta olid tal ikka väga pikad juhtmed... "Ma küsisin seda esiteks ärritunult ja teiseks, kuna sina ütlesid, et noortega ei saa normaalselt suhelda. Mis, oli selge vale, kuna Kalin on umbes sama vana, eksole." Tegelikult ei teadnud Lucy üldse, kuna Kalini sünnipäev oli, aga ta teadis, et koolivanem käib seitsmendas klassis. "Ja ma ei vihja mitte millelegi. Ma ütlesin ainult, et nii kaua kuni Kalin elus ja terve on, pole minu asi, mis teie vahel toimub. Aga selgelt pole ta sinuga ju ohus. Merlin, kas kõik vampiirid on nii umbusklikud? Nagu tegelt ka. Ma ju nägin, kuidas sa tema pärast muretsesid. Mul ei pruugi just kõige teravam silmanägemine olla, aga ma päris pime ka ei ole." Lucy vaatas ringi, kui taipas, et oli just v-sõna valjult, või noh, valjemalt kui sosin öelnud, kuid õnneks polnud kedagi pealt kuulmas.