Mending the shattered ties

Lucy vaatas poisile otsa muigega "No sel juhul jääb mulle arvamus, et sinu, kui reaalse vampiiri ütlused on õiged" Ta vaatas vampiiri käes olevat raamatut, mille pealkiri oli tema jaoks täiesti arusaamatu "Pealegi ei näe ma põhjust miks sa valetama peaksid.". Vampiiri küsimuse peale kehitas prefekt õlgu "Noh... räägitakse, et vampiirid saavad nahkhiirteks muutuda, nende tõrjumiseks piisab krutsifiksist, küüslaugust või pühast veest. On erinevaid arvamusi kuidas vampiire tappa saab. Näiteks vai südamesse või... pea maha ja suu küüslauku täis toppida ja muud sellist"

Lucy huuled kaardusid väikeses naeratuses kui ta poisi kannul kõndis "Sa saad ennast lõbustada minu teadmatuse kulul?" Ta tõesti ei teadnud, miks peaks inimene - ei... vampiir, surematu elusolend raiskama aega tema uudishimu rahuldamiseks. Mitte, et tal madal enesehinnang oleks või midagi. Lihtsalt kohtumine kellegagi, kes on reaalselt rohkem kui kaks tuhat aastat vana paneb asjad perspektiivi.

Lucy pööritas Sebastiani kõrval silmi, kuigi poiss seda niikuinii ei näinud "No ütle mulle, mida sa tahaksid selle eest, et sa mu uudishimu rahuldaksid?!, nüüd olid nad juba osakondade juures, kus oli rohkem inimesi, nii, et v-sõna oli keelatud.

Lucy muigas samuti raamatukoguhoidja küsimuse peale, üritades mitte naerma hakata. Nüüd kui ta teadis, miks poisil mitte mingeid sõnaraamatuid vaja ei lähe. Poisi küsimuse peale vaatas tüdruk hoiatavalt vampiirile otsa "Ma ei tea millest sa räägid." ja järgnes siis poisile raamatukogust välja, kohe kui nad kuuldekaugusest välja olid jõudnud sisistas ta "Paljud junior surmasööjate liikmed minust teavad?"

Oli väga veider näha Sebastianit Lucy läheduses rõõmsameelselt naeratamas. Lucy hingas rahustavalt sisse. Ta ei tahtnud keset koridori mingit skandaali korraldama hakata. "Lihtsalt et sa teaksid. Ma ei kavatsenud sinult saadud teadmisi enda väikese rühmituse huvides ära kaotada. Üldiselt pole vampiirid seal väga teemakohased." ütles ta siis veidi pahuralt. See ei olnud üldse hea, et JS liikmed teadsid, et tema KA juht oli. Nagu poleks tal juba piisavalt muresid kaelas.

Lucy pööritas silmi "Kas ma olen sind kunagi diskrimineerinud või kuidagi solvanud selletõttu, kes sa oled? Ma ütleks, et ma olen väga hästi sinu - või õigemini teie väikest saladust hoidnud, eksole." Lucyl hakkas juba üle viskama, et kõik tema motiive pidevalt kahtlustasid. Merlini pärast, maailmas on veel normaalseid inimesi olemas! "Ja kas ma olen sult küsinud, kuidas sind tappa? Ma ei arva nii. Ma vastasin lihtsalt sinu küsimusele. Ma ei kavatsegi kellegi rassi tema vastu ära kasutada. Pole kunagi kavatsenud ja ei hakka ka kunagi kasutama." sosistas ta pahaselt. Tõesti, mööduvad õpilased vaatasid neid kahte üsna veidrate pilkudega juba...

Lucy vaatas Sebastianile otsa "Ma rääkisin tegelikult sinust ja Kalinist." neli vampiiri.... NELI vampiiri... "Ja ma arvasin, et isegi kui ma sulle ei meeldi, sul oleks vähemalt kübetki austust minu vastu. Selgelt ma arvasin valesti. Mõnda asja ei õpeta isegi kahe tuhande aasta pikkune elukogemus nähtavasti." sisistas Lucy jahedalt ja vaatas siis pahase pilguga mingeid teise klassi ravenclawlasi, kes neid vahtima jäänud olid ning nood sibasid kohe minema.

Lucy pööras pilgu ravenclaw'laste selgadelt tagasi Sebastianile "Kas ma olen sind siis kuidagi solvanud?" küsis tüdruk. Tõsi, ta polnud just kõige viisakamalt käitunud, aga kindlasti viisakamalt kui Sebastian! "Enda teada austan ma sind vägagi ja niipalju kui mina mäletan, ei ole ma sinusse eelarvamustega suhtunud, mida sinu kohta öelda ei saa" ütles tüdruk siis veidi jahedamalt, aga mitte külmalt. Talle ei meeldinud see pilkav muie vampiiri huultel.

Lucy kergitas kulmu "Jah? No äkki jagad minuga ka neid põhjuseid?" Luce ei saanud aru, miks vampiir temasse selliste eelarvamustega suhtus. Nagu mida? Ausalt. Tüdruk oli Kalini eest hoolitsenud ja Imogeni tema kallalt ära ajanud. Ta oli pidanud lubadusi, mis ta Kalinile andnud oli ja tal polnud kordagi tulnud mõtet neid teadmisi, mis ta kogunud oli kellegi vastu ära kasutada.

Lucy vaatas Sebastianile üllatunult otsa "Solvasin sind? Äkki sa ei mäleta, aga ma ütlesin, et kui sa rohkem aega päikese käes veedaksid, siis poleks sa nii kahvatu. Kuidas saab see solvang olla? Pealegi siis ma ju veel ei teadnud põhjuseid." Lucy raputas kergelt pead. Täiesti uskumatu. Seejärel lisas ta "Ja ma vabandasin."

Lucy muigas "Ainult et sina ei näe välja lihtsalt väga heledanahaline. Sa näed välja pigem nagu.... haiglaselt kahvatu?" pakkus ta välja "Aga nagu ma juba ütlesin. Ma olen juba tunnistanud, et see võis solvav olla ning ma vabandasin. Sina aga oled solvanud mind... eeldades, et ma olen kaebupunn, rassist ja üldse õel inimene. Mulle tundub, et mul on palju rohkem õigust solvunud olla."

Luce kergitas kõrgilt kulmu "Kas ma olen kuidagi välja näitanud, et mul on parimat sõpra vaja? Juhuslikult mul juba on üks. Ma tahaksin, et me lihtsalt normaalselt läbi saaksime ilma kõige selle üleliigse sarkasmita." Nad võisid tõesti veider vaatepilt olla. Seisid lihtsalt keset koridori - gryffindor ja slytherin, ning selgelt polnud nende vestlus kõige sõbralikum ning ometi polnud võlukeppe väljas?