Keelatud vili on magus

Imogen tuias mööda metsaserva ringi, käed sügavale teksade taskutesse surutud. Metsa minekuks ta eriti sobivalt riietunud polnud. Kitsad teksad ehk veel, aga õhuke jakk, mille ta maika peale visanud oli, ei pakkunud küll jahedate tuulte vastu mingit kaitset. Ja ometigi lausa miski tõmbas teda metsa poole. Arvatavasti selle keelatus.

Viimaks astus Ivy sammukese metsa poole ja noh.. Sellega oli piir juba niigi ületatud. Neidis viis veel viimase pilgu eemal paistvale koolile ja kõndis siis edasi puude vahele, pilk ringi ekslemas ja meeled valvel. Mitte, et need õudusjutud metsas varitsevate ohtude kohta teda kõigutaks, aga rünnakuks valmis olek oli talle sünnist saadik sisse kodeeritud. Tema 'teisest sünnist', kui täpsem olla.

OT: You know, who you are.

Daniel lonkis hundina mööda metsa. Ta oli kooli direktsiooniga jõudnud kokkuleppele, et ta pigem moondub nendel öödel metsas, sest siis saab ta ringi joosta ega pea klassis konutama. Juba tükk aega metsa kamminud tundis ta järsku uut lõhna. Või no ta oli seda lõhna koolis juba varem tundnud. See kuulus vampiirile. Täpsemalt pool-vampiirile. Daniel võttis oma suuna lõhna järgi ja peagi seisiski suur tumepruun hunt Imogeni ees. Kuid ta ei rünnanud. Ta oli otsustanud vampiire tundma õppida ja mitte igaüht neist kohe rünnata. Pealegi oli Imogen ka KA's, nagu Danielgi.

Imogen kõndis sihitult edasi, kekseldes pigem mööda juurikaid ja kive kui korralikult rajal, mida seal tegelikult ei eksisteerinudki, aga noh.. Näha oli, mis teid teised reeglite rikkujad kasutanud olid. Lõhn jõudis temani hulga varem, kui hunt ise ja neidis seisatas, viies käe igaks juhuuks võlukepile. Kuigi jeah.. Parim lahendus sellises olukorras oleks joosta - veel üks isa poolt edasi antud tarkusetera. Aga Ivy polnud eriti põgeneja tüüpi nagu vist juba arvata võis. Nii et ta jäi paigale ja silmitses hunti, kes ta vaatevälja ilmus.

Alles hunti enda ees nähes taipas neidis ära, et ta oli nii keskendunud faktile, et läheduses on libahunt, et ta ei pannud tähelegi, kui tuttavalt see hundu seal lehkas. Päris rahulik oli ka too loomake nii et Imogen langetas käe võlukepi kohalt ja silmitses hunti uurivalt. Kust pagana kohast ta seda haisu teadis.. "Ma tunnen sind," sõnas Ivy pead mõtlikult küljele kallutades. Okei, ta pidi vist hull olema, kui arvas, et suudab libahundiga mingit vestlust aretada. Aga nagu öeldud - loom oli rahulik.

Hunt noogutas ja istus maha, kui Imogen väitis, et teab teda. Dan silmitses neidise võlukeppi, taibates, et neidis ei ründa, kallutas hunt pead viltu. Danieli silmad olid hundina küll suuremad, kui inimese omad, aga need olid siiski samad. Või vähemalt miski neis oli sama. Sest inimsilmadega hunt oleks liiga veider juba.

"Kuidas ma sind tean.." arutles Imogen pigem endamisi ja sammus edasi, tehes ringi ümber hundi. Max ta ei olnud ja dire ka mitte. Aga kes siis veel libahunt oli? Aga äkki ta peaks kastist väljapoole mõtlema. Kes sai libahundiks muutuda.. Inimrass. Ivy jõudis viimaks tagasi hundi ette ja silmitses teda hetke. "Daniel," sõnas ta siis. Muidugi.. Kuti lõhn oli selgelt tajutav. Kuigi segatud huntidele omapärase lehaga, aga siiski. "Mis ajast sina libahunt oled?" küsis ta siis kulme kortsutades. Huvitav, kas Lucy üldse teadis seda.. Ah, muidugi teadis, need kaks olid ju paar või midagi. Koguaeg ninapidi koos igaljuhul. "Kes sind muutis? Max?" uuris Imogen siis.

Kaua juba? No mingi kuu, aga kuidas ta seda vampiirile ütleks. Laseks tal oma mõtteid lugeda. See oleks jabur, sest Danieli peas toimus segadus, millest ainult hunt ise aru sai. Kõigepealt mõtles ta sellele, et oo Imogen ei ründagi. Siis tundis ta jänese lõhna. Söök! Kus see söök on? Keskendume Imogenile. Kes muutis? Max? Daniel noogutas. Alguses ta seda ei teadnud, aga hiljem, kui ta juba hundistunud oli, jagas ta ära, kes ta looja oli. Söök on lähedal. Keegi paneks tähele, kui üks jänes vähem oleks ju. Hirv, suurem söök!

"Keegi peaks ta ketti panema täiskuuöödel või midagi," sõnas Imogen pahaselt kulme kortsutades. Ta oli enne ka kuulnud, kuidas kutt üsna metsikuks oli läinud. Kedagi ta üritas ju ka hammustada.. Kalinit vist? "Oot.. Aga kuidas sina nii rahulik oled?" küsis neidis siis. Ah õigus, hunt ei saanud vastata ju. "Väga närviliseks muudan sind?" uuris Ivy siis kerge muigega, kui Dan'i tähelepanu hajevile läks. Nojah, noor libahunt vast ei taibanud, kui ohtlik tema vampiirile oli. Vanemad olid juba ülbemad ja näitasid seda välja ka.

Dan raputas pead. Ta tõusis ja nügis Imogeni oma koonuga. Seejärel tormas ta minema. Ta püüdis oma hirve kinni ja murdis vaese looma maha. Aah, neid oli niigi palju seal metsas eksole. Pealegi. Vampiirid sõid kõik Kalini verd nagu talle mulje oli jäänud, miks tema siis ei või üht hirve maha lüüa? Dan sõi ahnelt hirve toorest liha.

Imogen kortsutas kulme ja taganes sammukese, kui hunt talle lähenes. Tore hundu küll, aga surmav loom siiski. Aga Dan vaid nügis teda veidi ja tormas siis minema. Ja mida see nüüd tähendama pidi? Tule kaasa? No igaljuhul otsustas Ivy talle järele joosta ja jõudis kohale täpselt õigeks ajaks, et näha hunti juba maiustamas. "Rõve oled," sõnas Imogen vastikust väljendavat grimassi tehes. Vampiirid olid selles suhtes väheke puhtamad oma söömaajaga. Vähemalt Imogen küll. Väikesed torkehaavad kihvadega ja kogu veri voolas välja. See seal oli aga palju hullem. Ja ometi suutis hirve vere lõhn Imogenis isegi mingit isu tekitada. No olgu, ta polnud hiljuti verd joonud ka, aga kedagi maha murdma tema nüüd ka ei läinud. Küll selle eest jõudis hiljem ka muretseda. Ivy toetus vastu puud ja ristas käed, jälgides Danieli looma keha jäänuste kallal nosimas.

Peagi sai Dan hirve söödud, vaesest loomast jäid ainult sarved järgi. Siis tõusis hunt, sirutas end ja limpsas keelega koonu puhtaks. Sixten sörkis tagasi Imogeni juurde ja istus tüdruku ette. Näedsa. Pool-vampiirid olid väga toredad loomad eksole. Või asjad. Mis iganes.

Sarved ja.. luud ka ikka, eks? Või jahvatasid libahundi kihvad need ka ära? Karm.. Imogen muigas, kui hunt tema juurde tagasi vantsis. "Said kõtu täis?" küsis neidis kergelt naerdes. Veider oli see olukord.. Jeah, vampiiridele peaks sisse kodeeritud olema mingi räme viha libahuntide vastu, aga Imogenil polnud sellest vaenust sooja ega külma. Pealegi ei lugenud vampiirid teda nagunii enda sekka. Isegi poolvampiirid mitte, sest ta polnud traditsioonilisel kombel taoliseks 'asjaks' saanud.

"Kas sa ei peaks mitte mingi totaalne psühho olema ja kõike tapma, mis ette juhtub?" küsis neidis siis. No tõesti, mis mõttes tema oli mingi rahulik kutsikas ja Max oli räme killer. "Mitte, et ma kurdaks, muidugi," lisas Ivy muiates.

Daniel raputas pead. Aga ta püüdis öö jooksul võimalikult vähe tappa ja keskenud enese kontrollile. Küsimuse peale hunt ohkas ja kallutas oma pea viltu. Ta ei saanud ju vastata või mis. Loom limpsas taas ma keelt.

"Jaajaa, ma tean.. Sa ei saa vastata," ohkas Ivy. Mis sakkis, sest küsimusi oli oioi kui palju. Ja selle asemel, et need kõrvale heita selle ajani, mil Dan inimkehas oli, mõtiskles ja nuputas neidis ikkagi edasi. Aga äkki oli see hoopis kaval plaan Imogen lõksu meelitada. Äkki kutt ei teadnudki, kui surmav ta on ja üritas neidise kaitset langetada. Ivy jälgis taas huvitunult hunti. Nägi täitsa süütuke välja küll. "Keegi teab ka, et sa siin oled?" uuris ta siis. Jeah.. Kas keegi tuleks Ivy laipa otsima. Okei, lollid mõtted heidame kõrvale..

OT: Limpsas oma keelt? Osav.

OT: No on ju väljend, et limpsas keelt.

Daniel noogutas. Lucy, tema ema ja väike õde ja terve kooli direktsioon teadis, et ta seal metsas hulkus. Ja mitte ainult tema. Kuskil hulkus Max ja dire ka. Dan heitis kõhuli ja toetas oma pea käppadele. Huvitav, mis kell oli. Hunt viis pilgu kuule taevas.

OT: ma tean, et limpsas keelega üle huulte (koonu) vms Limpsas keelt.. Ah mai tea ka.

"Su tsikk ka teab?" küsis Imogen siis igaks juhuks juurde. Keegigi mõistusega sellisel juhul. Sest no Imogen ei võinud seda kuidagi teada, et näiteks dire, kes muide oli ise ka libahunt, nii et see fakt neidist nagunii ei lohutanud, teadis, et ta metsas oli. Lihtsalt.. Keegi teadis. "See ei ole su esimene täiskuuöö.. Teine?" pakkus Imogen. Kui Dan kauem hunt olnud oleks, siis oleks küll veider juba, et Ivy seda ei teadnud. Samas polnud nad koolis väga kokku puutunud ka ja kõik kohad nagunii lehkasid juba Maxi pärast libahuntide järgi.

Dan kallutas pea viltu. Ta tüdruk? Akela? Akela vihkas teda. Selle peale Sixten ei tulnud, et Imogen võis silmas pidada hoopis Lucy't. Ta noogutas. Teoorias Akela teadis, aga ega ta huvi ei tundnud vist. Dan ohkas. Ei olnud teine. Kolmas koguni tegelikult. Ta kraapis küünega kolm kriipsu maha, et Imogen saaks oma vastuse.

Okei, väga hea. Loodetavasti Lucy'l polnud nii suva ka, et lastagi Ivy'l surra, kui ka midagi juhtuma peaks. Mingist Akela-armastusest polnud temal jällegi halli aimugi. Selle tsikiga olid neid väga 'sõbralikud' suhted ju ka. Imogeni ribid arvasid küll nii. "Kolmas?" küsis neidis, et teha kindlaks, et kriipsud seda tähendasid. Oh, sedasi nad said ju täitsa edukalt suhelda. "Sul on kogu mõistus alles? Kirjutada ja lugeda oskad ka?" uuris neidis siis. Veider küsimus ehk, aga no.. Ideeliselt pidid ju instinktid kontrolli üle võtma, aga Dan oli nii rahulik, et ju tal aju ikka hundistunud polnud.

Dan noogutas. Jah, tal oli mõistus alles, aga ta ei osanud öelda, kas ta lugeda ja kirjutada oskas. Selles suhtes, et ta polnud veel kordagi proovinud. Hundinahas that is. Dan püüdis käpaga midagi mullale kirjutada, aga see ei tulnud välja. Ta isegi ei mõistnud, kuidas see käima peaks. See kirjutamine. Veider, sest ta teadis, mis see on.

Imogen jälgis hundi ponnistusi ja naeratas siis kergelt. Nojah, ta oli hunt.. Ja kirjutavaid hunte leidus vaid multikates. "Meeldib sulle libahunt olla?" uuris neidis siis. Tundus küll, et Dan oli oma uue kasukaga üsna hästi kohanenud. Samas teadis ivy isegi, et see, mis välja paistis ja tegelikkus ei ühtinud alati. Kuigi.. Kui Daniel sellist kontrolli enda üle omas, siis ei näinud Ivy küll põhjust, miks talle see uus olemus meeldima ei peaks.

Dan noogutas. Meeldis küll. Hunt oli tore olla. Aga kõik see valu, mis ta selle pärast läbi oli elanud ja mida ta edaspidi pidi läbi elama. See kõik lihtsalt polnud seda väärt. Kuid kui ta juba selles supis oli, otsustas Sixten seda kõike nautide. Dan viis pilgu taevasse. Hakkas kergelt valgenema. Sellest andis märku ka valu Dani rinnus. Ta muundub tagasi mõne aja pärast. Daniel tõusis püsti ja hakkas sinna sörkima, kuhu ta oma riided jätnud oli.

"Noh.. Siis on hästi või midagi," sõnas Imogen veidi kõhklevalt. Nojah, tema ju ei teadnud, kuidas oli libahunt olla. Isegi selle valuga polnud neidis kursis. Enamus libahunte olid väheke liiga vihased, et oma olemust selgitama hakata. Ivy tõukas end puust eemale, kui Dan püsti tõusis ja liikus siis hundi kõrval tagasi. No mis temagi seal enam passib, eks. Pealegi oli nagu väike uudishimu ka, et mis nüüd siis saama hakkab, kui väljas valgeks läheb. Imogen oli libahunte näinud nii inimkujul kui hundina, aga see vahepealne muundumise osa oli alati saladuskatte all olnud.

See muundumise osa oli hetk, mil libahunt kõige haavatavam oli. Ega selle pärast keegi neist seda ühelegi vampiirile näidata ei tahtnudki. Ka Dan tundis vähe ebamugavust, et Imogen temaga kaasas tolkneb. Kui hunt oma riiete juurde jõudis noogutas ta vampiirile, et too ära läheks ja vajus kohe ise niutsatades külili.

"Unista edasi," muigas Imogen, taganedes siiski mõni samm eemale. Niutsatust kuuldes tõmbusid ta kulmud taas kortsu. "Valus..?" küsis ta vaikselt, kuigi sealt vist enam mingit vastust oodata ei tulnud. Üsna karm sellisel juhul.. Vampiiridel ju sellist asja polnud. Korra muundatakse ja siis on kõik. Aga kui Dan selle iga täiskuuöö üle pidi elama.. Ivy hammustas huulde, kuid ei lahkunud siiski metsast, hoidudes lihtsalt eemale.

Danieli niutsatused muutusid valjemaks ja ta tõmbus rohkem kägarasse. Oojaa, see oli valus. Peagi muutus hunt kutiks. Dan ajas end aeglaselt püsti ja sammus oma riiete juurde, ajades bokserid jalga. "Ma ütlesin sulle, et mine eemale," lausus kutt Imogeni poole pöördudes ja tõmbas siis oma teksad jalga.

Imogen võis lausa tunda kui valus see oli. No mitte otseselt muidugi, aga Dan andis kogu valu üsna hästi edasi. Õnneks ei kestnud see vähemalt Ivy arvates kuigi kaua ja neidis viis viimaks pilgu mujale, uurides suure huviga metsa. Mida ta muide polnudki jõudnud uurida. Kuigi see oli keelatud ja pidi järelikult põnev olema. Aga noh.. Keelatud oli see metsas leiduvate olendite tõttu ja üks selline pöördus just tema poole. "Teoreetiliselt sa ei öelnud mulle midagi," vaidles Imogen. "Kuidas sul olla on?" küsis ta siis.