Keelatud vili on magus

Imogen suudles kutti küll vastu, kuid pani pea kohe enda käe Dani oma peale, takistades sellel kuskile edasi rändamast. Viimaks lükkas neidis üsna kergelt kuti enda pealt maha ja tõusis istukile, vaadates toas hetke ringi. "Mis hommikusöögiks on?" küsis ta siis kerge naeratusega, nagu polekski midagi juhtunud.

"Sina," muigas Daniel meelalt ja tõmbas neidise tagasi enda juurde, suudeldes teda uuesti ja seekord juba ahnemalt. Ärgu ta nüüd väitku, et ta keppi ei taha.

Imogen kortsutas kulme ega vastanud suudlusele vaid hoopis hammustas Dani huulest, tõmbudes siis eemale. "Ei tähendab ei," sõnas neidis üsna vihaselt ja lükkas teki pealt, ronides voodist välja.

Dan ei saanud aga sellisest ühesilbilisest sõnast kohe kindlasti aru. Ta ronis samuti voodist välja ja tõukas neidise õrnalt vastu seina, et pool-vampiiri huuli siis uuesti ja palju ahnemalt suudelda.

Imogen sai nüüd juba väga vihaseks ja pööras neid ümber, surudes Dani tugevalt vastu seina. Mõtlematult surus ta kihvad kuti kaela, eesmärgiks mitte niivõrd vere maitsmine vaid lihtsalt kuti vigastamine, mistõttu kahest väikesest torkehaavast ei saanud rääkidagi. Vastupidi - Ivy rebis Danieli naha suht puruks. No saab siis aru või ei..

Ja nüüd virutas Dan vihaselt Ivy vastu maad ja urises... Jah, ta urises madalalt ja ähvardavalt. Daniel oli täiesti kadunud kuskile ja tema asemel oli vihane loom. Haav kuti kaelal paranes ebainimlikul kiirusel, ent siiski mitte nii kiiresti, kui vampiiride haavad.

Hinge lõi korraks kinni, aga muidu ei teiinud kokkupuude põrandaga neidisele õnneks suurt kahju, nii et ta sai Danieli enda pealt ära lükata, surudes nüüd ise kuti näoli vastu põrandat. "Rahune maha, kurat võtaks," sõnas Ivy, olles ise (oh seda irooniat) umbes sama ärritunud.

Dan urises endiselt, ka siis kui ta ise näoli vastu maad lendas. Aga sel hetkel sai ta väheke aega, et hinge tõmmata ja rahuneda. Dan lõpetas urisemise ja lasi oma keha lõdvaks. "Anna andeks," pomises kutt. "Ma ei tea, mis mulle sisse läks," sõnas ta. See hirmutas teda ennastki. Polnud tore teada, et mingitel hetkedel võtab tema üle võimust loom.

"Minu kihvad ei pruugi sinule midagi teha, aga mulle oled sa surmav, nii et ole vähe ettevaatlikum oma vihahoogudega," sõnas Imogen endiselt üsna pahaselt, rahunedes siiski ise ka väheke maha. Neidis ronis kuti pealt maha ja tõusis, sammudes tugitoolideni, kuhu ta oma võlukepi jätnud oli.

"Ma ei tea, mis see oli!" käratas Dan. Ta polnud varem sedasi ärritunud. Üldse ei ärritu tema kunagi ju. Noh, ainult siis, kui Frostid mängus on. Siis on tema ärritumine üsna kindel. Sixten ajas end püsti ja kõndis voodi juurde, kus ta riided olid. "Ma lähen ära," pomises ta ja hakkas end riide panema. Vampiiri lõhn ei mõjunud talle ka kuigi hästi tegelikult. Olgugi, et Imogen oli ainult pooleldi vampiir. Dan toppis end riide, et kiiremas korras lahkuda.

"Jaa, ma pole kurt!" sõnas Imogen üsna valjult ja haaras võlukepi, potsatades tugitooli istuma. Hommikusöök.. Või noh.. Pigem mingi õhtuoode, kui arvestada sellega, kui kaua nad magasid. "Keppi ei saa ja siis tõmbad minema? Nojah, seda oligi arvata," sõnas neidis silmi pööritades ja võlus endale viimaks algatuseks tassi kohvi.

"Mitte selles pole asi," pomises Dan pusa selga tõmmates. "Ma tegin just midagi, mida ma kunagi teinud pole. See libahundi asi on mulleuus eks. Ma ei tea mis mulle sisse läks. Ja su lõhn..." Sixten tõmbas tagi kõige peale. "Ma ei taha sind vihata ainult selle pärast, et sa sedasi lõhnad. Anna andeks. Asi pole kepis. Ma tahan, et me edaspidi ka hästi läbi saaks," nende sõnade saatel kõndis Daniel ukseni.

"Sa tahad, et me edasipidi läbi saaks ja ometi räägid sa, et sa ei taha mind vihata mu lõhna pärast.. Loodad, et kui me järgmine kord kohtume, siis ma haisen nagu hundu?" küsis Imogen kulme kortsutades. Tema jaoks polnud seal küll mingit loogikat. "Aga noh.. Ega ma sind kinni ei hoia," sõnas tüdruk siis õlgu kehitades ja pani jalad lauale, sättides end mugavalt tugitooli istuma, kohvitass käes.

"Su lõhn ajab mind praegu hulluks," selgitas Daniel. "Kui ma natuke eemal olen, siis võib-olla... Ma ei tea. Näeme," pomises Sixten ja astus uksest välja, võttes suuna otseteed Gryffindori puhketoa poole.

"Ookei.. Edu sellega," sõnas Imogen kerge muigega kutile viibates ja keskendus siis taas oma kohvitassile, veetes enamuse ajast küll jooki põrnitsedes, selle asemel, et seda juua.

OT: Läbi.