Keelatud vili on magus

"Sa said aru küll," muigas Dan. Ta tõmbas endale särgi selga. Mingi puuleht oli kõhu küljes. Vahva. Dan viskas selle minema. "Praegu on hea. Väsinud ainult," selgitas kutt. Ta tõmbas peale pusa ja selle peale nahktagi. "Ma ei tea, kas sa jääd siia edasi chillima, aga ma lähen kooli tagasi nüüd," mainis Dan endiselt kavalalt muiates.

"Mis ei tähenda, et ma sind kuulanud oleks," sõnas Imogen samuti muiates, viies pilgu üle Dan'i keha. Jaa, pole paha. "Ei jää. Ma ei tulnud jahtima," lausus neidis pead raputades ja võttis suuna kooli poole. "Miks sa mind ei rünnanud?" küsis ta siis selle kõige põhilisema küsimuse, mis teda terve see aeg piinanud oli. Jeah, Ivy'l oli võimalus muundumise ajal talle 1:0 teha, aga Danielil oli see võimalus koguaeg olemas.

"Sest ma ei pidanud seda vajalikuks. Ma pole mingi puhastusmasin, mis maailma vampiiridest puhastaks või midagi," sõnas ta. "Kuni mul mõistust on, on mul valik ja ma kavatsen seda valikuvõimalust kasutada," selgitas Sixten, kui nad koos koolimaja poole kõndisid. "Sina ei rünnanud ju mind ka," lisas ta.

"Ja kust sa selle mõistuse endale hankisid ja miks Max peldikus oli kui neid jagati?" uuris Imogen edasi. Äkki oligi nii, et libahundil oli vaja enesekontrolli lihtsalt. Ja kõik libahundid, keda ta kohanud oli, ei suutnud end kontrollida.. Ka loogiline, muidugi. "Vampiirid vihkavad mind. Miks peaksin mina siis nende rassile teene tegema ja nende eest libahunte killima hakkama?" lausus Imogen vastukaaluks. Vähemalt olid nad selles osas samal lainel.

"See on võimalik tänu hundikoolujoogile, mida ma joon," selgitas Dan. "Max ilmselt lihtsalt ei tea sellest," selgitas nooruk. Peaks mainima talle. Palju ohutum oleks metsas liikuda siis. Dan surus oma käed nahktagi taskutesse. "Nii et sa oled siis mõlema rassi heidik?" uuris Daniel kulme kergitades.

"Ah või nii.. Pole kuulnudki," muigas Imogen. Kuigi nõiajookidest kujunes üsna kiirelt ta lemmiktund. Aga Max võiks tõesti sellest teada. Vaevalt kõik ta tulevased ohvrid oma uue eluviisiga nii hästi lepivad nagu Daniel. "Pigem kõigi kolme. Inimesed ei salli mind, sest ma olen pooleldi vampiir, vampiirid ei salli mind, sest ma olen pooleldi inimene ja poolvampiirid ei salli mind, sest ma pole poolvampiirina sündinud," muigas Imogen.

Daniel isiklikult pool-vampiire mingiks rassiks ei peaks. Sest noh, nad olid kahe rassi segu eksole. "Ahnii," sõnas kutt kergelt muiates. "Ja kuidas sina siis sündisid?" tundis ta huvi. Või no kas just väga tundis. Mida iganes need poolvampiirid endast ka ei kujutaud. Teda rohkem huvitas see, kes on vaenlane ja kes mitte.

Ja ometi ei lugenud poolvampiirid ise end kummagi rassi hulka ja nii nad olidki.. Eraldi. "Mu isa hammustas mind. See oli kogemata ja üldse.. Paras õnnetute juhuste rida. Ja mingi nõid tegi midagi ja ma pole päris kindel, mida, aga siin ma olen nüüd," selgitas Imogen. Või noh.. Mis selgitus see ka oli. Aga ega kedagi eriti ei huvitanud tõesti tema lugu, nii et neidis oli õppinud seda võimalikult palju lühendama.

Daniel noogutas mõtlikult. No jaa. "Ja mis sa siis oled nõrgem kui päris vampiirid?" küsis Daniel. Ta mõõtis neidist hindava pilguga. Sedasi küll öelda ei oskaks. Nad astusid metsast välja ja juba paistiski koolimaja.

"Jah. Ja aeglasem. Aga see eest inimlikum," lausus Imogen. Seda osa ta hindaski kõige rohkem. Temal polnud kunagi julma verejanu olnud ja ühtki inimest ta ka tapnud ei olnud. Samas eks see olenes kasvatusest. Ta isa andis endast parima, et tütrest kiskja ei saaks. "Ja ma vananen. Lihtsalt.. väga aeglaselt."

Daniel noogutas mõtlikult. "See on huvitav," muigas kutt. Seega pool-vampiirid on nõrgemad. Mis on igati loogiline eksole. Daniel silmitses taevast, kust oli kadunud täiskuu. Ilm muutus heledamaks. "Sa magada saad?" uuris Dan.

"Jeap. Teen seda vahelduva eduga iga öö. Ja ma söön inimtoitu ka. Ja mul on peegelpilt," lausus Imogen mõtlikult. Rohkem vist midagi nii väga erinevat tal ja tavalistel vampiiridel ei olnudki. Üsna vähe asju, kui nii mõtlema hakata ja ometigi olid nad nii lahku kasvanud rassid. Eks osad poolvampiirid said kindlasti väga hästi vampiiridega läbi, aga enamjaolt oli ikkagi teatud põlgus nende kahe vahel.

Daniel noogutas taas mõtlikult. Ta haigutas laialt ja nad olid koolimaja juurde jõudnud. Dan avas neidisele ukse. "Lähed kohe enda torni ära?" uuris kutt. "Või lähme koos tarvilikku tuppa," muigas Dan. Seal saaks nad puhata ja juttu ajada kui veel tahavad. Imogenil on ka kinldasti vabandus olemas, kui ta tunnist puudub või midagi.

"Magama ma küll kobida ei viitsi," muigas Imogen. Selleks oli juba hilja. Kui ta öösel juba magada ei suutnud, siis ei saanud ta seda päeval kohe kindlasti teha. "Nii et tarvilik tuba kõlab täitsa hästi," otsustas neidis. Kui Dan veel üldse viitsis vereimeja seltsis ringi jõlkuda. Aga ju siis viitsis kui ta selle ettepaneku tegi. Ivy mõtted liikusid söögile ja ta käsi liikus võlukepile, aga siis meenus talle, et tarvilikus toas sai nagunii kõike endale soovida ju. Aga hea teada siiski, et võlukepp olemas on endiselt.

Daniel noogutas jälle. Nad kõndisid üles, õigesse kohta jõudes kõndis tan kolm korda edasi tagasi ja mõtles kohale, kus nad saaks rahus olla ja kus saaks vajadusel ka magada. Seina ilmuski uks ja Dan avas selle, kubades Imogeni taas enda ees tuppa. Tuba oli hämar, valgust andsid vaid küünlad. Ühes seinas oli suur baldahiin voodi. Teises toa otsas olid tugitoolid ja väike lauake. Ning tugitoolide vastas asus kamin. Dan sulges ukse. "Mugav," kommenteeris kutt.

Imogen kõmpis Dani kõrval treppidest üles ja jälgis kutti kui too ust välja võlus. Ei tea, millele ta küll mõtles.. Ja kui kutt ukse talle avas ja Ivy sisse astus, muutus uudishimu veelgi suuremaks. "See on päris õige sõna toa kirjeldamiseks jap," muigas Ivy. Baldahhiinvoodi oli küll päris kena jaa.. Samas Dan oli väsinud. Nii et arvatavasti mõtles ta puhkamisele ja Imogen oli ainus, kelle mõtted kohe vasakule rändasid. Neidis suundus kohe tugitoolide juurde ja hakkas juba hommikusööki valmis mõtlema kui talle meenus, et sööki seal toas soovida ei saanud. Üks lollidest reeglitest. Noh, hea oli, et tal võlukepp kaasas oli. "Soovid ka midagi?" uuris neidis.

"Magada," naeris Daniel. Ta haaras neidise käest ja tõmbas ta endaga kaasa voodi poole. "Ja sina tuled kaissu," naeris kutt. Ta võttis oma tagi seljast ja heitis selle maha. "Pärast sööme," lubas Dan. Ta haigutas jälle. Õnneks polnud vampiiritari nahk külm. Daniel tõmbas pusa üle pea ja muigas vaadates Imogenile silma.

Imogen kergitas üllatunult kulme, kui Dan teda voodi poole tirima hakkas. "Sa viid selle rasside vahelise sõbrustamise värgi küll täitsa uuele tasemele," muigas Ivy. "Aga üks probleem.. Ma ei maga päeval. Ma magan vaevu öösiti, eksole," sõnas neidis, saates tagi pilguga. Ja järgmisena läks pusa. Tundus, et Imogeni mõtted selle voodi koha pealt väga võssa ei läinudki.

"Siis sa pead lihtsalt mitu tundi liikumatult lamama, kuni ma ärkan," kehitas Dan õlgu. Ta tõmbas nüüd särgi seljast ja siis läks teksade kallale. Seejärel ronis ta teki alla ja sikutas Imogeni endaga kaasa. "Sul hakkab riietega palav," märkis kutt. Ta ise oli väga sooja verega näiteks ja vampiiritari veidi jahe nahk ei teinud talle küll liiga.

"Einoh.. Sa oled ikka paras tegelane," sõnas Imogen naerdes. Nii enesekindlaid tüüpe kohtas küll üsna harva. No mis seal siis ikka.. Parajalt väsinud oli neidis küll. "Okeiokei.. Kannata nüüd siis natuke," muigas Ivy ja lasi jakil õlgadelt maha libiseda, pusides siis väheke teksade kallal. Maika otsustas ta siiski selga jätta. Rohkem takistusi juhuks kui Dan'il keelatud ideed pähe tulevad või miskit. Tarvilik tuba võis ju kõik soovid täita, aga Imogen mitte. "Ja mina ei vastuta kui mu kõhu korisemine sind üles ajab," lisas neidis veel pisut trotslikult, pugedes viimaks samuti teki alla.

"Ei aja," muigas Dan ja tõmbas lõpuks ometi Imogeni korralikult enda kaissu. Ta sulges silmad, ning juba poole minuti pärast oligi kutt sügavasse unne vajunud. Daniel magas nii kuskil kümme tundi, enne kui ta lõpuks haigutuse saatel ärkas.

Eneselegi üllatuseks jäi ka Imogen üsna kiiresti magama. Eks kaisukaru olemasolu aitas sellele ka kaasa ja pealegi oli ta ju tõesti väsinud. Mingi hetk ärkas neidis küll üles, kuid jäi uuesti magama, taibates, et tal pole erilist lootust Dan'i äratamata tema haardest pääseda. Ja kui kutt ärkas, magas Ivy endiselt edasi. Ja näe.. Kõht ei korisenudki.

Daniel muigas, kui nägi neidu ikka veel magamas. Või et temal pole und. Kutt keeras end Imogeni peale ja suudles ta huuli. Loomulikult toetas Dan kogu oma keharaskuse siiski voodile, mitte neidise peale. Vampiir või mitte, Sixten pidas end liiga raskeks, et neidisele peale vajuda.

Imogen kortsutas läbi une kulme - see suudlus ei sobinud ta segaste unenägudega küll üldse kokku. Viimaks hakkas ta reaalsusest ka miskit taipama ja avas silmad, tõmbudes veidi eemale. Mis ta pea all oleva padjakuhja ja tema kohal kõrguva Dan'i tõttu väga ei õnnestunud küll. "Ee.. Hommikust sullegi," sõnas Ivy kerge muigega.

Daniel muigas. "Tere hommikust," ta suudles taas Imogeni huuli ja toetas end nüüd ainult ühele käele, libistades teise neidise maika alla. Vähemalt ei hakanud Dan keerutama ega midagi.