Halloweeni maskiball!

Venus punastas kergelt, kuuldes Damiani sõnu, ja võttis pakutud käe vastu. "Hea meelega, monsieur," vastas ta naeratuse saatel, tehes kniksu. Kui tola, siis tola. Damian nägi suurepärane välja ning seda enam tahtis tüdruk kogu õhtu poisi seltsis veeta. Selleks polnud isegi palvet vaja.

Aww.. Või et eriline puha. "Aga mina tahan sinuga tantsida," sõnas Imogen järjekindlalt ja haaras uuesti mehe käest, viies teise käe mehe põsele. Ta võis lausa kuulda teiste õpetajate mõttes tehtud ahhetusi ja ohhetusi. Põsemusi uudised polnud vist nende kõrvu veel jõudnud. "Palun," sõnas Ivy pilku Luciuse silmadele kinnitades. No mis kasu sellest vampiiridele omasest veetlusest oli, kui ta üht tantsu ka välja ei saanud võlutud.

Dan libistas oma käe ümber Lucy. "Tahad ka tantsida?" küsis nooruk naeratades. Luce tundus pinges olevat. Sekund hiljem tõmbus Daniel pingesse. Ta nägi Damiani ja Venust koos. "See kuradi rott," pomises Dan. Njaa, oleks ta inimene, ei saaks ta ilmselt arugi, et see ta väike õde on ja see kutt väike Frost on. Aga libahundina sai ta juba nende lõhnast aru. Madal urin tuli Dani kurgust kuuldavale. Õnneks oli see nii tasa, et ainult Luce seda kuulda võis.

Okei, see käperdamine läks juba kahtlaseks. Lucius ajas end püsti. "Ainult üks tants," sõnas mees ja juhtis Imogeni tantsuplatsile. Millesse ta end mässinud on? Mees võttis sisse tantsuasendi ja juhtis neidist tantsupõrandal. Ta tantsis väga hästi, aga ta ei öelnud sõnagi ja oli sama külm edasi.

Luce naeratas Danielile "Ma pole just kõige parem tantsija, kui aus olla". Järsku tundis ta kuidas poiss pingesse tõmbus ja mingit paarikest vaatas. Lucy vaatas poissi segaduses ilmel "Ee... kes?" küsis tüdruk. Kui Daniel urises siis tõusid prefekti kulmud kõrgele. "Daniel?"

"Noo, eks vaatame seda asja," sõnas Imogen kelmika muigega. Victory! Neidis astus meelega mehele natuke lähemale kui vaja oleks olnud ja hoidis pilku temal. Oli ka mida vaadata ju. Ja pealegi sobis see pisike puna, mille Ivy kord tekitanud juba oli, ta põskedele täitsa hästi. "Kas sa oled väljaspool kooli ka selline kivinägu?" küsis Imogen midagi, mis tal juba ennist mõtteis oli mõlkunud.

Noh, ütleme nii, et Venus oskas tantsida küll, aga mitte kontsadel. Kui ta mugude seas elaks, käiks ta ilmselt mõnes tantsusuunaga koolis ja tantsiks end segi. Aga kuna ta ei elanud mugude, vaid võlurite ja nõidade seas (vähemalt sel ajal, mis ta Sigatüükas veetis), siis oli tema kunstiliseks väljendusviisiks joonistamine... Naeratanud, sõnas tüdruk: "Lähme-lähme, ma püüan mitte ninali käia," nagu oleks see tal plaanis olnud.

"Ma tapan selle rästiku ära," urises Dan. "See on Venus seal," noogutas kutt oma õe poole. Ta käed olid rusikasse tõmbunud. Oojaa, nüüd hundina ei kontrollinud ta oma viha kohe üldse mitte. Kunagi varem polnud ta mitte midagi kellegi tapmisest rääkinud ja ta kindlasti kahetseks seda hiljem. Kuid hetkel mõtles ta ainult sellest, kuidas ta selle ussil pea otsast rebib. Kuidas ta julges veel ta õega rääkida? Dan hakkas vihaselt nende poole astuma.

Lucy võttis poisilt käest kinni ja hoidis poissi tagasi ning sisistas Danielile "Ära tee stseeni. Sa ju teadsid, et ta tuleb kellegagi. Mis sul viga on?". Tüdrukul polnud õrna aimugi, kes Venuse kaaslane oli, aga talle ei tulnud mõttessegi, et see võiks Damian olla. Daniel käitus väga veidralt. See tähendab veidramalt kui tavaliselt.

Daniel peatus ja põrnitses neid vihaselt. "Ükskõik kellega, aga mitte selle kõige jubedama Frostiga," urises kutt ja raputas pead. Miski Lucy hääles hoidis teda tagasi. Oi kuidas ta tahaks selle tüübi lihtsalt vastu põrandat sodiks taguda. Ja Venus? Kas Venus ei saanud aru, kes see kutt on? Ta oli ju selle nälkja pärast oma silmi peast välja nutnud.

Lucius ignoreeris neidist ja lihtsalt tantsis. "Jah," vastas mees küsimusele. Miks ta peaks väljaspool kooli teist nägu olema? Mees ei mõistnud seda tüdrukut ikka üldse kohe.

Lucy vaatas paarikest, kes olid siis Venus ja Damian? Ning vaatas siis jälle Danieli "Oled sa kindel...?" küsis prefekt, üritades natuke kainet mõistust olukorda süstida. Nad olid ju nendest nii kaugel, äkki läksid lõhnad sassi või midagi? Miks peaks Venus Damianiga ballile tulema? See ei olnud lihtsalt mingil moel loogiline. Tüdruk hoidis tugevamini Dani käest kinni. Olgu, mis oli, aga stseeni ei pidanud ikka tegema. Ball oli alles vaevalt alanud.

Nomh, osad õpsid olid ju koolis karmid ja väljaspool kooli sellised semud, et vähe pole. "Miks siis?" uuris Imogen edasi. Ja huvitav, et Lucius ei teinud enda hüüdnime kuuldes teist nägugi. Ju ta siis oli teadlik, et teda seljataga kivinäoks kutsuti. Üsna tabav nimi ka, sest vähemalt seni polnud mehe ilme kordagi muutunud.

"Miks ma peaks mingit teist nägu tegema?" küsis Lucius. "Sel puuduks mõte," lausus mees. Emotsioonid olid väärtusetud, kui nende taga puudus siirus. Milleks neid siis teeselda? Et inimesed ei esitaks küsimusi? Ei, sellist vajadust Luciusel polnud. Inimesed niigi ei esitanud küsimusi. Nad arvasid ise.

"Noh.. Seda küll. Aga miks sa üldse nii.. külm oled?" küsis Imogen. Veider sõnakasutus, kui arvestada seda, et mehe keha oli neidise jaheda nahaga võrreldes vägagi soe. Üldse tundus neidisele aina enam, et see kogu külmus ja tõsidus oli aiinult fassaad. Iseasi, mis emotsioonid selle taga veel möllasid. Igal asjal oli põhjus siiski. Vähemalt Ivy silmis.

"Täiesti kindel," urises Dan. Lucy hoidis temast endiselt kinni ja ta saatis neid kahte endiselt pilguga, olles valmis iga hetk ründama. Õhus olev vampiiride hais andis Danielile raevu ainult juurde. Ta urises taas madalalt.

Venus oskas selle peale vaid naeratada, ja kui nad liikuma hakkasid, unustas ta peagi oma killerkontsad ning harjumuse ka siledal põrandal millegi otsa koperdada, sest tants ja Damian aitasid tal süveneda muusse kui enda pärast põdemisse. Üks käsi poisi õlal ja teine kindlalt slytherini peos, liikus Jess nõtkelt üle tantsupõranda, tegemata välja teistest paaridest. Need skandaalselt täiuslikud Akela ja tema kaaslane olid tema jaoks vaid... paarike samal põrandal. Because she had him... Nii palju ongi õnneks vaja.

"Ja miks ma peaks seda sulle ütlema?" küsis mees ükskõiksel ilmel. Miks ta peaks mingit võhivõõrast tütarlast usaldama? Imogen oli talle ju ei keegi. Kõige enam õpilane. Ning tema oli õpetaja. Nende eraelud ei puutunud teineteisesse.

"Sest ma küsin ilusti?" pakkus Imogen kerge naeratusega. Tuttav urin kostust neiu kõrvu ja ta viis pilgu hetkeks Dan'i poole, aga otsustas end võõrastesse jamadesse mässida siis, kui väga vaja oli. Praegu oli tal tähtsamatki teha. "Nii et ikkagi on siis mingi kindel põhjus. Väga hea.. Osad hakkasid juba arvama, et sa lihtsalt ei suuda emotsioone tunda," lausus neidis pilku tagasi Luciuse näole pöörates.

"Mind ei huvita, mida keegi minust arvab," lausus mees ükskõiksel toonil. Mida imogen siin saavutada üritas? Lugu lõppes ja Lucius kummardas neidise ees. "Ongi kõik," lausus mees. "Kena õhtu jätku," lisas ta ja otsustas kiiremas korras tantsupõrandalt lahkuda.

"Ma kaldun arvama, et sind huvitavad üldse väga vähesed asjad," mainis Imogen. Ja solvangute paraad marssis edasi. Kuigi Luciust ei paistnud väga miski häirivat, mida Ivy ütles. Neidis kortsutas pahaselt kulme, kui lugu läbi sai, aga tegi siiski samuti kerge kniksu. Vanad harjumused pigem. "Ei lähe sa kuskile," sõnas Ivy kiirelt, seistes mehe ette ja võttes tantsupositsiooni uuesti sisse. Mingi toredalt aeglane lugu tuli ka ja Imogen liibus veelgi lähemale.

"Ja mis su tegevuse eesmärk on?" küsis Lucius kulme kortsutades. Paraku polnud läbi mehe maski seda kulmukortsutust näha. Ta tantsis edasi. Keset tantsu ta ka minema kõndima ei hakka. "Ma ei maga sinuga, kui sa seda saavutada üritad," lausus mees tuimalt.