Pühapäeva pärastlõunal.

Guest

Vestibüülis asuva suure kella pikem seier liikus vaevukuuldava klõpsatusega kaheteistkümnele, märkides selgelt aja jõudmist kella kolmeni. Samal hetkel lükkas Caroline Sigatüüka massiivse ukse lahti ning sisenes mitme aasta jooksul tuttavaks saanud vestibüüli. Tüdruk kandis lihtsaid musti pikki retuuse, pruunikas-beežikat poolde säärde ulatuvat lohvakat puuvillast kampsunit ja samas toonis kontsata poolsaapaid. Caro kaenla alla oli torgatud pruunis nahkköites raamat, mille vahelt oli paista tükike pärgamenti. Neidis liikus vestibüüli ühes valgemas nurgas asuva pingini ning istus, avades samas oma käes oleva köite, hakates seda süvenenult lappama.

Guest

Addison oli juba pikemat aega istunud ühes koridoris ja jälginud Carolinet, kes oli liikunud vestibüüli. Poiss ei olnud küll mingit sorti pedofiil või jälitaja, kuid ta otsustas tüdrukule järgneda.
Jõudes lõpuks vestibüüli ukseni ja märgates, et kell sai just kolm, poiss vaid muigas ning märkamatult oli Ad Caroline kõrvale hiilinud ja vaikselt tema kõrvale istunud. "Hei, Caro. Mis teed?" sõnas Dan ja naeratas.

Guest

Caroline ohkas kergelt, raamatul järgmist tihedas kirjas täis kirjutatud lehte keerates. Tüdruk ei olnud kunagi eriline lugemise ja raamatute fänn olnud ja fakt et ta oli selle raamatuga põhimõtteliselt poole peale jõudnud oli tema jaoks hiiglaslik saavutus. Kuuldes järsult justkui eikusagilt kellegi tervitust slytherinlane võpatas, avastades hetk hiljem et mainitud 'eikusagi' oli hoopis koht tema kõrval. ''Tsau Ad,'' lausus Caroline, kergendusega raamatut ühe lõpliku plaksuga kinni lüües. ''Loen või vähemalt lugesin ühte maailma kõige huvitavamat raamatut,'' vastas neidis ilmselge sarkasmiga, kergelt muiates. ''Ja mis sa ise siin kaitsetutele tüdrukutele ligi hiilides teed?'' päris Caro seejärel naerdes, olgugi et tal oli tegelikult äärmiselt hea meel et Addison oli tulnud ja ta sunniviisilisest raamatulugemisest päästnud.

Guest

Daniel turtsatas. "Hah, sina? Ja loed? See on küll kaheksas maailmaime, tõsiselt, Caro," sõnas ta ja patsutas Carole õrnalt õlale, ise naerdes pead vangutades. "Mul oli lihtsalt igav. Surmigav. Aga ma ikka ei saa üle sellest... mis sind lugema pani, tüdruk? Ja mida sa üldse loed?" päris ta küsims küsimuse järel, ise raamatut servast rohkem enda poole sikutades.

Guest

Caroline noogutas nukra naeratusega oma kurva saatuse üle pead vangutades. ''Nohh,'' alustas tüdruk ohkega, silmitsedes raamatut enda käes. ''Sai siis pisut 'Võlukunsti Ajaloost' poppi tehtud ja vahele jäädud nii et lõpuks austati mind kutsega Binnsi kabineti. Seal viis üks asi teiseni ja...'' jätkas Caro pilku raamatult Addisonile viies. ''...ja mind sunnitakse see raamat läbi lugema kui ma 'Võlukunsti Ajaloos' läbi ei taha kukkuda.'' lõpetas tüdruk pisikese õlakehitusega. Olgugi et ta ei olnud nohik, olid tal enamuselt vähemasti keskpärased hinded ja läbikukkumine ei olnud tõesti tore. Märgates kuidas majakaaslane pisut raamatut enda poole tiris Caro muigas. ''Palun ütle et sa tahad seda endale. Annaksin oma lahkusest selle suurima heameelega sulle,'' lausus tüdruk raamatut Addisoni kätte surudes ja rõõmsalt naeratades kui sellest lahti sai, isegi kui see oli kas või hetkeks.

Guest

"Oiii, sa oled nii tubli, Caroline!" ütles poiss teeseldud imestusega ja hakkas naerma. Ta vaatas natukene aega raamatut, mille neidis oli tema sülle visanud, uuris selle kujundust ning viskas selle Carolinele tagasi - just nimelt, viskas. "Ma pean tunnistama, et see tundub igav... nii et loe, loe, lapsuke, ainult nii saadki targemaks ja ei pane enam poppi," sõnas Ad õpetliku hääletooniga ja muigas.

Guest

Caroline naeratas ja noogutas võimalikult eeskujuliku õpilase näoga, justkui Addison oleks tema lemmikõpetaja kelle kiitust on raske välja teenida. ''Kui sina, suurepärane ja tark Addison Daniel Battenberg nii ütled, siis peaksin ma vist tõesti tagasi lugema hakkama,'' sõnas tüdruk, imetleva pilguga poissi silmitsedes, püüdes raamatu kinni, olgugi et tal oli tahtmine lasta sel lihtsalt lõdva paberhunnikuna vastu maad prantsatada ja sellele veel seejärel üks kõva jalalöök takkapihta anda.

Guest

Dannu vaid muigas õrnalt ja pööritas silmi, "Ära unusta tundides käimist. Lisaks võiksid sa eeskujulikult käituda, iga tunni ajal mitte juttu rääkida, istuda terve tunni vaikselt oma koha peal, mitte sipelda, jutustada vaid siis, kui õpetaja sult midagi küsib ja mitte ennast ringi keerutada, istuda sirge seljaga ja saada vaid väga häid hindeid ning kooli lõpuks omada terve kooli haridus, et saaksid varem kooli lõpetada." Siis puhkes aga poiss naerma ja sõnas: "Nii et tubli õpilane olla tundub minu jaoks väga raske.

Guest

Caroline noogutas täiesti tõsise näoga iga Addisoni sõna järel, justkui jätaks ta kõik meelde ja kavatseks nende järgi ka talitada. ''See on raske, aga kui teie, õpetaja Battenberg seda soovite, siis ma ohverdan KÕIK ja hakkan parimaks õpilaseks.'' lausus tüdruk justkui räägiks ta oma iidoliga. Lõpetanud, üritas ta iga hinna eest tõsine olla, kuid hetk hiljem kerkisid Caroline suunurgad üles ja peagi purskas ta naerma, unustades täielikult raamatu mis ta sülest väikese märkamatu kolksatusega pingile kukkus.

Guest

Poiss turtsatas, "Tüdruk, raamatuid ei pilluta maha!" üritas ta teha kurja ja pahurat nägu, kuid see ei õnnestunud tal, sest see, kuidas Caroline üritas olla hea ja püüdlik ajas teda naerma. Ta tõstis ise raamatu üles ja asetas selle neidisele sülle.

Guest

Caroline tõi kuuldavale nuriseva häälitsuse kui Addison raamatu tagasi tüdrukule sülle pani. ''Miks sa ei lase mul lihtsalt seda tujurikkujat unustada?'' päris slytherinlane, suunurki allapoole kõverdades ja nukrate silmadega poissi silmitsedes, nähes välja nagu pisike tüdruk kellel kästi just oma tuba korralikult ära unustada olgugi et ta tahtis veel mängida.

Guest

Ad irvitas, "Sellepärast, et ma olen õel, sa ju tead seda või mis? Ja mulle meeldib sind piinata, nii et..." Ta kergitas kulme ja vaatas Carolinele naerdes otsa.
"Tegelikult unusta see raamat. Lähme liigume, teeme midagi normaalsemat. Jõuad seda raamatut lugeda veel küll või mis?" pakkus Daniel muiates. Danile meeldis küll lugeda ja ta ei ütelnud sellest ära, kuid tal hakkas Carolinest kahju, kui teda vaatas.

Guest

Caroline kõverdas oma huuli veel nukramasse ilmesse, kui Addison kurja onu mängis, kuid hetkel kui poiss käis välja idee edasi liikuda, hüppas tüdruk rõõmsalt püsti - tuju justkui paugu pealt muutunud. ''See on vist üle pika aja kõige targem ettepanek mis sa teinud oled,'' lausus slytherinlane naerdes, raamat käes natukene pingist eemale sörkides. Olles paari meetri kaugusel, pani Caro paksu köite maha ja astus ise paar sammu kaugemale. ''Jalad üles,'' hüüdis ta Addisonile kes siiani pingil istus, virutades seejärel raamatule kauaihaldatud löögi, nii et see suure hooga pingi alla justkui väravasse lendas. ''VÄRAV!'' hüüatas Caroline naerdes, käsi lae poole tõstes justkui tegu oleks võiduväravaga kuskil MM'il. ''Okei, mis sul siis plaanis on?'' päris neidis lõbusalt tagasi pingi juurde kekseldes.

Guest

Noormees ei saanud aru, mida Caroline teha kavatses, aga kui järsku raamat pingi alla lendas, vaatas poiss Carot lolli näoga ja puhkes naerma. "Niimoodi raamatut peksta pole üldse ilus." ütles poiss õpetava häälega ja vangutas pead, endal muie suul. "Aga. Paku välja midagi?"

Guest

''Ma maksin enese piinamise eest kätte,'' lausus Caroline tobedalt rusikaga õhku lüües, justkui tehtu oleks olnud tema elu suurim saavutus. Addisoni küsimust kuuldes kehitas tüdruk kergelt õlgu. ''Me võime päris paljut teha,'' sõnas ta tähtsal ilmel. ''Me võime keset vestibüüli tekkidest ja patjadest onni ehitada ja kodu mängida, lisaks sellele võime me kuskile kujude taha peituda ja möirata või nendega rääkida kui keegi mööda läheb, ajades inimesed hulluks ja paneks nad arvama et kujud räägivad..'' luges slytherinlane sõrmedel, huulil lõbustatud naeratus.

Guest

"See teine on tõesti väga hea mõte, aga esimene idee on mulle paganama tuttav esimest klassist, kas sa tead, miks?" päris Addison süütu näoga ja hakkas siis naerma. "See ei lähe mul vist iial meelest," mõtles ta.

Guest

Caroline purskas naerma kui Addison talle esimest klassi meelde tuletas. ''Tundub et tean vist tõesti,'' lausus tüdruk naeruluksatuste vahepeal. Ta oli juba esimesest klassist paras mürgeldaja. ''Aga ükskord me peame seda kordama,'' sõnas neidis uuesti pingile istuma vajudes. Tekionn vestibüülis oli üks tema parimaid mälestusi sigatüükast. ''Sa olid esimeses klassis palju nunnum,'' mainis Caro tögavalt, huulil lai naeratus.

Guest

"Olin, eks? Oota, las ma arvan," sõnas noormees ja vajus mõttesse. Siis lausus ta: "Hästi tumepruunide silmade, helepruunide käharate lõngusjuuste, kohutavalt peenike ja tedretäppidega poiss? Oli see nii?" Addison hakkas naerma. "Aga ega ma igatsen seda väga. Ja sina oled koguaeg samasugune olnud, iseloomult. Ainult, et aeg on su välimusega oma töö teinud," teatas Dan ja irvitas.

Guest

Caroline muigas endamisi, samas noogutades, kui Addison oma minekuvälimust kirjeldas. ''Jah ja mis kõige tähtsam.. sul oli esimeses klassis mingisugune punane jojo või midagi ja ma mäletan kuidas ma sind selle pärast narrisin, olgugi et ma olin ise hüperkade.'' meenutas tüdruk naerdes pilku silmanurgast Addisonil hoides. ''Ja esimeses klassis olid sa minu pikkune,'' lisas ta veel, viidates faktile et nüüdseks oli Addison temast tublisti üle kasvanud ja tüdruk ise ebanormaalselt lühikeseks jäänud.

Guest

"Punane jojo? Millest sa räägid?!" küsis Ad imestunud teeseldud näoga, vaadates Carolinele punnis silmadega otsa.
"Ja kui ma kutsusin sind täiesti lampi Mammuks... aiii, mälestused. Me oleme nii muutunud," sõnas Daniel siis ja naeris oma ette. Siis viis ta naeratades pilgu Carole ja vangutas pead.

Guest

Caroline kehitas õrnalt õlgu. ''Ma ei tea.. mingisugune pisikene mänguasi sul oli millega sa kõigi ees uhkustasid. Ja mina karmi mutina pidin su muidugi paika panema, kuigi ma oleks ise samamoodi uhkustanud,'' seletas tüdruk naeratusega otse enese ette vaadates. Mälestused olid alati toredad asjad olnud ja nende meenutamine kuidagi veel toredam. ''..ja samas oleme nii samasugused, sest mõned asjad ei muutu vist kunagi.'' märkis Caro pilku muigega Addisonile viies.

Guest

Addison turtsatas. "Ainus inimene, kelle mõju all olen ma vist elu lõpuni lapsik ning irnun iga asja peale lampi oled sina," tunnistas poiss ja hakkas naerma. "Ning üleüldse .. vanu mälestusi peaks meenutama teine kord. Nüüd peaks hakkama tegema uusi ja paremaid, või mis?"

Guest

Caroline naeris, kuid kui ta nüüd ise selle peale mõtlema hakkas kutsus just Addison temas selle lapsiku, tobeda külje välja. Mitte et ta muidu täiesti tõsine kuueteistaastane oleks, aga koos poisiga oli ta kohe eriti kuidagi mitte enda vanusele vastava käitmusega. ''Davai, nüüd on sinu kord mõni mõte välja käia sest mina tulin juba geniaalsete ideedega lagedale,'' nõustus Caro koheselt Addisoni pakkumisega, ootava naeratusega majakaaslasele otsa vaadates.

Guest

Dan irvitas endamisi. "See kodumängimise mõte on küll hea, kuid me võiks midagi veel kreisimat teha. Ja minuarust oled just sina see, kes neid ideid välja pakub. Nii et karp lahti, Caro," käskis Addison, mängides ülbitsejat ja tegi veel neidise kõrva ääres nipsu kah. Ta sättis ennast pingile mugavamalt istuma ja vaatas talle rõõmsameelselt ning ootavalt otsa.

Guest

Caroline kissitas pahakspanevalt silmi, käsi rinnal ristates nagu väike laps. ''See on nii ebaaus et alati pean mina ajusid ragistama,'' hädaldas ta kurjal ilmel Addisoni silmitsedes. ''AGA...'' lõpetas ta järsult tujutsemise, kui paar järjekordset äärmiselt tobedat ja lapsikut ideed läbi ta aju tormasid. ''Me võime alati tomatitega pesapalli mängida või papitükkidel mööda muru kuskilt mäest alla lasta või ronida kuhugi torni ja visata teisi veepommidega..'' loetles tüdruk muigega, teades et enamus inimesi peaks teda sulaselgeks hulluks kui ta selliste mõtetega lagedale tuleks. ''Või tuled lõpuks SINA, mõnele ideele,'' sõnas Caro sõrmega Addisoni poole sihtides.

» Pärastlõunal.
» Pärastlõunal.