Pühapäeva pärastlõunal.

Guest

Nagu alati hakkas Addison Caroline mõtete peale naerma, "Kuule, need kõik variandid on ju päris mõeldavad, või mis? Peaks ootama, kuni natukene rohkem rahvast ringi liigub... siis roniksin hea meelega torni ja pilluksin kedagi veepommidega. Kõik need asjad peab ära proovima."
Ta vaatas hetkeks Caro poole, tõusis siis pingile jalgupidi püsti ja ütles: "Me võiks praegu midagi laulda."

Guest

Caroline purskas naerma kui Addison täiesti ilma hoiatamata pingile püsti kargas ja esinema hakkas. Ilma pikemalt mõtlemata hüppas tüdruk püsti, jäädes imetlevalt pingi ees seisma, justkui oleks ta oma lemmikbändi kontserdil. ''LAULA, ADDISON, LAULA!'' julgustas ta naerdes, pingi ees üles alla hüpates ja plaksutades. Kui keegi hetkel mööda oleks juhtunud kõndima, oleks neid ilmselt hullumaja poole teele saadetud või vähemasti aeg psühhiaatri juures kinni pandud.

Guest

Ad köhatas oma hääle puhtaks, üritades samal ajal tõsiseks jääda ja kõrgeid noote välja vuristades kriiskas ta üle terve vestibüüli: "Istun akna all, loojumas päev, äkki tuttavat kuju ma näen. See on Caroliiiiineeee!" Ta nipsutas samal ajal sõrmedega kaasa ja hõikus: "Ja elame kaasa... oooooooo, Caroline. Kas petavad silmad, või tõsi on see, käes tal pakitud kohver ja kee. Ooooo, Caroline, ära koli ära mu juurest!" Ta kogus ennast, üritades mitte naerma pursata ja röökis täiest kõrist, ise rütmis kaasa plaksutades: "On hetki elus palju, mis määravaks kord saab, võibolla on see saatus, et täna lahkub ta, kuigi palju-palju aastaid on olnud mulle naaaaabriks Caroline! Tralalalala!" Järgmisel hetkel vajus ta oma püstisest asendist hingetuna põrandale ja naeris lootes, et keegi nende kisa peale kohale ei tormanud. Või õigemini - tema kisa.

Guest

Caroline naeris kujuteldava lava eest, pisarad kogunemas silmanurkadesse. Tüdruk üritas iga hinna eest edasi hüpata, plaksutades, ergutavalt kaasa hõigates ja vilistades, kuigi enamuse tema energiast võttis enda alla ohjeldamatu naer. Lõpuks, kui Addison, kui staar ise, laval alla sadas, maandus ka Caro põrandale, ignoreerides täielikult fakti et ilmselt polnud vestibüüli põrand just eriti puhas. ''Sa pead mulle autogrammi andma,'' lausus tüdruk, siiani naerust kõveras, selili põrandal lebades.

Guest

"Minu autogramm on ä-di-son," teatas Daniel uhke häälega, kuid purskas siis uuesti naerma, ise pead raputades. "Me oleme vist terve kooli... ei, kogu maailma kõige hullemad inimesed," jõudis Ad lõpuks otsusele maha rahunedes.

Guest

Caroline oli juba enam-vähem suutnud maha rahuneda, piirdudes vaid laia, tobega muigega kuid ükskõik kui palju ta ka ei üritanud nii jääda, purskas ta varsti uuesti naerma. ''Selles pole kahtlustki,'' lausus tüdruk siiani põrandal vedeledes, blondid juuksed justkui aupaistena ta pea ümber tolmusel põrandal. ''Kusjuures võis sellest saada mu karjääri algus muusikalise muusana,'' sõnas slytherinlane naerdes. ''Varsti kirjutavad ilmselt suured artistidki minust laule,'' lisas Caro veel, pilku Addisonilt vestibüüli kõrgele laele viies.

Guest

Addison hakkas naerma. "Teeks bändi? "Ad and Caro" või midagi sellist, mõtle nüüd, kui armas see oleks!" sõnas poiss ja raputas pead.

Guest

Caroline noogutas kiirelt ja varmalt pead, justkui Addison oleks välja käinud 'aasta idee' väärilise mõttega. ''Davai. Ma võin trianglit mängida ja sina laulad.'' sõnas tüdruk ennast külili pöörates, pead ühele käele toetades. ''Me pääseksime ilmselt igas edetabelis esimeseks,'' lausus Caro naerdes, silme ees juba kujutluspildid neist kahest kuskil lava peal triangli järgi 'rokkimas'.

Guest

"Ma lihtsalt pidin seda mainima ,et... nüüd on mul küll nerukrambid!" lausus poiss turtsudes ja end küljelt-küljele veeretades ning samal ajal kätt suu ees hoides, et mitte täiest kõrist naerust röökida nagu enne ta oli laulnud.

Guest

Caroline hüppas 'murelikult' istukile, kui Addison krampides vaevlema hakkas. ''Krambi? Kus? Mis? Miks?'' hakkas ta umbropsi küsimusi esitama, üritades kõlada paaniline kuid pealetükkiv naer oli vägagi segavaks teguriks. ''Kas ma peaksin arsti kutsuma?'' päris Caro, huulil lai naeratus mida ei saanud küll mingil moel murelikuks nimetada. ''AD, KAS SA KUULED MIND?'' hüüdis ta üsnagi üle vestibüüli, poissi õrnalt õlgadest raputades nagu too võiks iga hetk surra kui tüdruk midagi ette ei võta.

Guest

"Caro... mu viimne päev on käes... korralda matused... nüüd ja praegu..." kõõksus Ad ning hoidis siis järsku hinge kinni, lebades maas, endal keel suust väljas. Poiss teadis, et see võis olla päris koomiline vaatepilt.

Guest

''ADDISON! SA EI TOHI SURRA!'' karjatas Caroline üle vestibüüli, poissi edasi raputades. ''Kõik hakkavad arvama et mina olin mõrvar ja siis lähen ma azkabani,'' lausus tüdruk suurte silmadega, ise paaniliselt naerupurset tagasi hoides. ''Ja mulle isegi ei sobi vanglarüü,'' lisas slytherinlane, justkui tegu oleks maailmalõpuga.

Guest

Dan hakkas naerma ja tegi silmad lahti, tõstes oma pea üles. "Su sõber sureb ja sina põed vanglarüü pärast, VANGLARÜÜ! Laula nüüd mulle midagi!" hüüdis poiss Carolinele valjusti näkku ja laskis oma pea uuesti alla, tehes sisse sama poosi, mis enne.

Guest

Caroline lasi Addisonist lahti ja põrkus õudusest tagasi, justkui taibates ka ise oma suurt viga ja saades aru et poisi päästmiseks ei andnud enam midagi teha. Tüdruk kummardus kõhuli maha, koukides pingi alt välja raamatu mille ta enne sinna oli löönud. Raamatuks vist seda lahtiste lehekülgede ja kaante hunnikut siiski enam nimetada ei saanud. Caro lõi kaaned kuskilt keskelt lahti, lennutades hunniku pabereid ümberringi laiali. ''Mulle tundub, et täna ma ei skoori. Mulle tundub, et täna ma ei skoori, kuigi siin nii vanemaid kui noori. Siiski mulle tundub, et täna ma ei skoori, ei vanemaid ei noori.'' hakkas ta seejärel laulma esimest laulu mis talle pähe tuli, tehes näo nagu laulaks seda maha kuskilt matuseõpikust. ''tundub et mu tants ei suuda olla nõnda veetlev, mu puusanõks ei ole lõks see polegi nii lihtne. Tantsin küll kuid ligi kedagi see siin ei tõmba, ei lõika siin mu lihtne stiil kuid eile kõik ju leekis veel.'' jätkas tüdruk jorutamist, iga hetk naer tema üle võitu saamas.

Guest

Addison ei suutnud enam. Ta purskas naerma ja veeretas ennast maas ringi, pisarad peaaegu naerust jooksmas. "Inimeste matuste ajal ei ole ilus klubihitte laulda, vaid matuselaule... näiteks valgeid roose või midagi sellist... aga jah, väga armsad matused, ma tänan sind!" rääkis Dan läbi naeru, aegajalt kokutades ja pausitades.

Guest

Kui Addison naerma purskas, ei suutnud ka Caroline ennast enam tagasi hoida. Ta langes kõhust kinni hoides, pisarad palgeid katmas uuesti põrandale, visates raamatu umbkaudselt kuhugi üle Ad'i, lehed igasse ilmakaarde lendlemas. Ta ei tulnud selle pealegi et raamat kuulus Binnsile ja ilmselt peab ta mehele uue ostma, seda pisut peksma et see natuke vanem ja kulunum oleks ja siis võltsima pühenduse, mis raamatu kaanele oli kirjutatud. ''Võib olla ongi see matuste viga,'' lausus Caro keset naerupahvakuid, käeseljaga õrnalt üle põskege tõmmates. ''Kui laulad selliseid matuselaule, siis surnu arvabki et on aeg minna, aga kui tuled lagedale klubihittidega siis võivad isegi SURNUD ellu ärgata. Siin on elav tõestus,'' seletas neidis edasi, justkui oleks tulnud ühele läbimurdelisele teooriale.

Guest

"Oijah... ei, pulli PEAB saama!" jõudis Ad lõpuks järeldusele ja muiates tegi ta selili olles mustal ja tolmusel põrandal, mida vist korra aastas üldse puhastati midagi "lume"inglite sarnast, ise vestibüüli lakke vaadates, kaval naeratus näol.

Guest

''Tõsi ta on,'' pobises Caroline naeratusega Addisoni vägagi tõepärase märkuse peale. Märgates kuidas poiss tolmuinglit teha üritas itsitas tüdruk vaikselt, hakates äkitselt talve igatsema. ''Talv võiks tulla juba,'' lausus ta oma mõtted valjult välja, ennast püsti ajades ja selga vastu pinki toetades, muigega Ad'i silmitsedes. Seejärel paelus tüdruku pilku nende ümber vedelevad paberilehed. Midagi mõlemata, kuhjas ta suure hunniku neid omale sülle kokku, hakates raamatulehti väikesteks tükikesteks rebima, endal huulil kaval muie. ''Kas sul on võlukepp kaasas?'' päris Caro, taibates et tema enda oma oli jäänud magamistuppa.

Guest

Daniel vaatas Carolinet lolli näoga. "Eee... kui professor peaks sellest teadma saama, siis ütled, et see oli sinu võlukepp," sõnas Dan muiates ja puhkes naerma. Ta võttis oma püksirihma vahelt välja endale armsaks saanud võlukepi ja ulatas selle otsa Caro poole.

Guest

''Kas väike Addison kardab pragada saada?'' küsis Caroline narrivalt, naerdes poisi võlukeppi vastu võttes, asetades selle enda sülle, jätkates samas paberite puruks rebimisega. ''Nii, vaatame kas õnnestub,'' lausus tüdruk kui ta süli juba valget paberipuru täis oli. Otsinud valgest hunnikust üles Ad'i võlukepi, võttis ta peotäie pabereid pihku ja viskas need õhku, lausudes samas loitsu mida ta mäletas ühest varasema aastate nõiasõnade tunnist. Valged paberitükid hakkasid vaikselt taevas alla sadama, meenutades pisut lumehelbeid. Rahuloleva naeratusega viskas Caro veel paberit õhku tekitades vestibüüli rahuliku talvise lumesaju. ''Mulle on alati lumi meeldinud,'' sõnas tüdruk rahulolevalt, lausudes veel ühe loitsu et paberite sadu püsima jääks mitte ei lakkaks kui kogu 'lumevaru' otsa saab.

Guest

"Muidugi kardan pragada saada, aga loooomulikult," sõnas Dan hädiselt silmi pööritades ning muidugi ei puudunud tema hetkesest hääletoonist ka iroonia. Ta hammustas omale alahuulde, kui ta Caro tegevust jälgis, ise lootes, et professor väga ei pahanda... kuigi seda kisa ja sõimu oli arvatavasti loota neile mõlemale. Ta teadis, et Caroline tema ka jamasse sisse veab ja see ajas poissi ainult naerma.

Guest

Caroline vahtis paberitükkide langemist, pisut pettunud et ta ei osanud neid loitusuga päris lumehelvesteks muuta. ''Aa.. näe.. su võlukepp ka,'' meenus tüdrukule äkitselt et ta hoidis siiani Addisoni võlukeppi pihus. Viinud pilgu poisile hakkas Caro naerma, märgates et tolle must juuksetukk oli kerge paberitükkide kihiga kaetud. Ilmselt nägi ta ise samasugune välja, aga tänu heledatele juustele ei olnud kontrast nii tugev.

Guest

Ad võttis võlukepi vastu, kuid ei pannud seda endale enam vöö vahele, vaid libistas enda kõrvale. Seejärel ajas ta ennast rohkem püsti, kuna ta oli terve aja maas olles suht pikali lebotanud ja istus rätsepaistmesse. Märgates, et Caroline tema juukseid vahib ja irnub katsus ta neid ja sai sealt kätte ühe valge "helbe". See ajas teda turtsuma ning ta asetas selle tagasi oma juustesse.

Guest

''Katsetad uut soengut?'' päris Caroline naerdes, kui Addison paberitükikesel tagasi juustele lasi kukkuda. Kerge muigega lasi tüdruk peal kuklasse vajuda, naeratades kui paberhelbed maandudes ta nägu riivasid ja üks isegi siiani naermisest põhjustatud pisaratest pisut niiskele põsele pidama jäi. ''Oiiijahh, meid ootab suur jama,'' ohkas slytherinlane naerdes, pead uuesti püsti ajades, pabertükki põselt ära pühkides.

Guest

Daniel vaatas kähku Caroline poole ja kergitas kulme. "Meid? Okei. Seda ma arvasingi," teatas ta ja purskas naerma. "Ma loodan, et ma väga suurt karistust ei saa. Või... okei... me." Ta vaatas uuesti neid kauneid "lumehelbeid" ja muigas oma ette.

» Pärastlõunal.
» Pärastlõunal.