I võlukunsti ajaloo tund [NEWT]

Kaksikud ei pööranud Merazi lausele väiksematki tähelepanu, vaid Robin saatis talle tema mõistuses kahtleva pilgu ning siis vaatasid nad hufflepufflase poole, kelle suust tunduvalt arukamat juttu kosta oli. Aga enne, kui nad midagi vastata jõudsid, hakkas rääkima too kena slytherini neidis, Robini arvates. Sebastianil ei jätkunud kunagi mahti arvata, kes on kena ja kes pole. Tüdruku lause peale vahetasid kaksikud kerge lõbusa pilgu ja vaatasid jälle neidise poole. "Kui sa nii arvad, aga teemaks pole meie vanus, vaid see, mida te ajaloost teate ja me ootaksime veel teilt informatsiooni... kõik selleks, et me saaks hinnata, mida te üldse teate." Kaksikud rääkisid endiselt kordamööda pisikeste lausejuppide kaupa, sest kahekesi koos olles oli see neil kuidagi nii loomulik. Ja nemad olid ägedamad kaksikud, vähemalt Robini arvates. Mis on lõbu olla kaksik, kui teine pole identne?

Kui professorid lõpuks ometi tundi alustasid, kuulas Chachi hetkeks tähelepanelikult neid, kuid kui nad taas vait jäid, pani ta küünarnuki lauale ja näo peopesale, viitsimata midagi ise vastata. See oli nõme küsimus.. ajaloost võis ükskõik, mida teada! Neidis kuulas ülejäänud klassikaaslaste vastuseid.

Kaksikud vaatasid mõlemad natukene pettunult sisenenud kuti poole. Frosti ausõna? "Frosti ausõna it is. Veel juhtub, ära parem tulegi," ütles Robin kavalalt muiates. Frostid... Murrayd, Frostid, Merazid... kes veel puudu on? Weasley'sid pole ammu näha olnud. "Ja küsimus oli, et kui palju te juba teate võlukunsti ajaloost," lisas Sebastian, et Drew hetke teemaga kurssi viia.

Ninette oli endale juba ideeks võtnud teha oma igaaastane blondiini nali. Ehk siis ta mängis nii rumalat blondiini kui võimalik. See oli alati enterteining. Seda enam kui tema ja tema sõbrad teadsid, et ta nii rumal pole. Kuid Frosti hilinemine ja sellega kaasnev hetkeline segadus ajas ta plaanid korraks sassi. "Hei, muidugi ei ole. Ma juba mõtleisn, et peangi siin üksi istuma," mainis neidis, kui oma kotist siis huuleläike ja peegli välja otsis. Vägagi segamatult hakas ta oma huuli läikega poputama. Eks ole näha, kui lahe see tund olema hakkab.

Ninette pööras oma näo Frosti poole. "See teeb huuled täidlasemaks," lausus ta vaid ja naeratas. No ta ei kavatsenud oma ideest veel loobuda. "Õpetaja," alustas neidis ja keerutas demonsrtatiivselt ühst juuksesalku oma sõrmeümber. "Kas kirsilõhnaline huuleläige päriselt ka kirssidest tehtud on?" küsis neidis silmis tõsine mure. No kas on siis? Who cares, et see võlukunsti ajalugu ei puudutanud. Need hullud seal ees kavatsesid neid õpetama hakata ja ohutum oli nad teemast kõrvale kallutada kui, et lasta neil reaalselt ka sundida neid seda jura õppima. Ninette plaksutas oam ripsmeid ja jäi Robinile silma vaatama. Mitte, et ta oleks teadnud, kumb neist kumb on.

Kaksikud ohkasid korraga ning silmitsesid neid kahtlevalt. Küsimust kuuldes kortsutasid nad kulmu. "Ei tea, ning see pole ka oluline. Kas te kõik oleksite nüüd hästi kenad ja pööraksite tunnile tähelepanu? Täna uurime me kõige vanemaid võlureid üldse... seega avage enda õpikud kümnendalt leheküljelt ja kas keegi tunneb neid nime järgi ära?" Kaksikud olid taas lülitunud kordamööda rääkimisele ning õpik õpetajate laual avanes samuti vastavalt kohalt.

"Te olete nii segadust tekitavad," mainis Ninette. Daa, et huuleläikeid kirssidest ei tehtud. "Ja minu meelest on see oluline," lisas neidis. Ta avas oma õpiku. "Kas need nimed on nagu päris nimed või keegi mõtles need välja?" küsis neidis. "Need ei saa ju päris nimed olla," mainis ta oma prantsuse aktsendiga ja luges paar tükki ette. "Nagu päriselt ka," ning siis ta kiljatas ühe eesnime juures. "Meil oli sellenimeline koer," teatas neidis rõõmsalt. "Ta oli hästi suur ja pruunide kõrvadega," alustas Ninette oma väljamõeldud koera kirjeldama. Oh kui lihtne oli tunni teemat mujale viia.

Sebastian saatis sisenenud tüdrukut pilguga. "See on äärmiselt uus käitumine Frostide poolt, millal te muutuma hakkasite?" uurisid kaksikud korraga, kui tüdruk ei vabandanud ning lihtsalt maha istus. Isegi David oleks vabandanud. Siis suunas Robin oma järsku äärmiselt jaheda ja üldse mitte sõbraliku pilgu Ninette'ile. "Kui sa arvad, et sul on midagi paremat teha, kui tunnis vait olla ja õppida, siis palun väga, mine tegele oma asjadega ukse taga. Me ei soovi sind enam siin tunnis näha," ütles Robin, hääl tundmatuseni muutunud. Ta ei olnud enam soe ja sõbralik, nagu hetk tagasi, ning mõtles oma sõnu täiesti tõsiselt.

Leandra viis pilgu kahele noorele õpetajale, kes tundi alustasid ning ta oli valmis käsi tõstma, kui Slytherinlased taas lolli mängima hakkasid. Lestrange ohkas vaikselt ja langetas pilgu, vangutades samal ajal õnnetult pead. Millal nood üldse õppima hakkavad? Tema vanemad olid esitlenud talle Slytherinlasi kui suuri aukodanikke, kes käitusid sama viisakalt, kui üks tubli Ravenclawlane, kuid seda karja vaadates... kohe kindlasti ei ütleks, et nende vanemad neile üldse midagi õpetanud oleksidki.
Tütarlaps viis pilgu Ninettele, kes oli otsustanud rumalat mängida ja seejärel ühele õpetajatest, kelle hääl oli nii ära muutunud, et see isegi tekitas Ravenclawlases kergeid judinaid. Ent ta jäi rahulikult oma kohale istuma, olles nüüd hoopiski huvitatud sellest, kui kaugele kogu see teema nüüd neil jõuab.

"No Merlini päralt. Ära vaata siis. Siin on teisi ka, keda vaadata," raputas Ninette lootusetult pealt. Sisimas oli ta väga rahulolev. Ta sai õpsi ärrituma ja tund oli segatud. Maunid. "Pole vaja minu pärast nüüd infarkti saada. Kas te teadsite, et õpetajate töö on kõige stressirohkem töö üldse. Huvitav, miks seda öeldakse," arutles neidis, kui oma kotis jälle sorama hakkas, et sulge ja tindipotti otsida. "Mida me siin õigupoolest õpime?" küsis ta pead tõstes ja kaksikuid vaheldumisi seirates. "Ja see stereo värk, mida te teete muudab kogu jutu väga raskesti jälgitavaks. Ma lihtsalt ütlen, et võib-olla mõnel on raske kuulata. Mina kuulan küll, aga näe, mul on tunne, et Murray'd ei saa teie jutule päris täpselt pihta. Äkki te kordaks seda viimast lauset. Aga ükshaaval nagu," vadistas Ninette prantsuse aktsendiga edasi, nagu poleks Robin just ragemode'i lülitanud ja ei näeks üldse välja, et ta kohe plahvatab. Vaesed õpetajad.

"Ma enda arust ütlesin sulle midagi." Ja vaid Robin oli rääkinud, Sebastian oli lihtsalt käed ristanud ning oma kaksikut jälginud. "Millal slytherinlased nii madalale langesid, et ei oska enam käituda? Viimati oli slytherin maja, mille üle uhke sai olla, mitte seal ei olnud huuleläikest vadistavad plikad ja õpilased, kes ei oska õigeks ajaks tundi kohale ilmuda. Kahju on vaadata, kui haledalt madalale te langenud olete ja enda üle veel uhked ka olete." Robini hääl väljendas suurimat põlgust, kui ta enda arvamust avaldas. Jah, tema oli kord uhke, et oli slytherinlane... sest siis olid slytherinlased oma tiitlit väärt. "Salazar Slytherin ei oleks teie üle uhked, kahju on vaadata, et te ise aru ei saa, kui haledaks te muutunud olete. Kord sai selle tiitli üle uhked olla, et ollakse slytherinist. Mitte, et teised majad halvemad oleks, kuid nemad on oma uhkuse säilitanud aga slytherinlased trambivad seda iga oma mõtlematu sõna ja läbi mõtlemata käitumisega üha rohkem porisse. Te ei vääri slytherinlased olemist." Ajalugu on seal ka... jah, Salazar oleks pettunud. Kaksikud olid selles kindlad.

Daniel oli üsna tasa, kui õpetajad tundi alustasid, ja põrnitses ainiti lauda enda ees, sest ühest pilgust kaksikutest õpetajatele piisas, et märgata, kuidas üks neist teda jõllitas. Awkward. Kõigil õpsidel oli taoline komme küljes? Ehk oli tal soeng ikka veel veider.. Kaua Dan peas sedasi mõtiskleda ei saanud, sest juba läks mingisuguseks ütlemiseks ja kutt kuulis ka enda nime mainitavat. Ja oo kui kaunilt see prantsuse aktsendiga kõlas. Daniel mõtles, kas öelda midagi vahele või ei, aga kuna miskit tabavat pähe ei kerkinud, viis ta lihtsalt pilgu pingekolde suunas ja jäi huvitunult kuulama-vaatama, mis edasi saama hakkab.

Esialge igavus kadus päris kiirelt, kui peale Ninette eputamist üks õpetajatest talle vastu hakkas, pannes tolle paika ära. Hahaa, in your faces, slytherins! Chachi näol oli kerge lõbus muie, kui ta huvitatult edasi ootas, mis preili kas-huuleläige-on-kirssidest-tehtud selle peale vastu kostab. Või mõni muu uss. Talle hakkasid just need õpetajad rohkem meeldima.

"Ei maksa meie maja solvata selle pärast, et teie kaks kahekesi ka oma tunnis korda hoida ei suuda," lausus Nette üleolevalt. Aitab siis sellest blondiininaljast. Pani ta jaa Nette paika ära. Üritas ainult, hästi välja ei kukkunud. "Ja millele sa nüüd mängid? Et ma peaks end nõmedalt tundma? Vaata ennast. Vaadake mõlemad ennast. Edvistate siin sellega, kui ühte nägu te olete. Päris lahe jaa. Suht magedad olete. Ma õpin raamatukogus ka rohkem kui siin istudes. See nimede osa on meil läbitud. Äkki võtaks uue teema? Ja muideks, see stereokõne on teil tõesti närvi ajav ja õpilastele ebamugav. Harrastage seda tširkuses," lõpetas Ninette oma jutu üleolevalt. Ta oli Ninette Dubois, temaga ei mölisenud mingi isehakanud kehkenpüksist britt, kel polnud isegi oma isiklikku nägu. Nina tõstis oma sule ja tindipoti lauale. Olgugi, et nad nagunii midagi ei kirjutanud. Ja see tund oli sama pointless kui ta enne kaksikuid olid.

Kaksikud muigasid nüüd korraga lõbustatult. Nad olid ise ka slytherinlased... ja Salazar Slytheriniga isiklikult kohtunud... nad kohe kindlasti teadsid, mida slytherinlased endast kujutama pidid. "Aga lahku. Sul palutigi seda teha." Sebastian muigas ning uks avanes tasa, et Ninette ära minna saaks. "Ja Sigatüüka ajalugu olekski hetkel teemakohasem, seega ülejäänud, võtame Sigatüüka ajaloo... päris algusest. Siis, kui siin veel huvitav oli, ja inimesed käituda oskasid." Jah, siis oli Sigatüükas tore... tõesti oli.

"Sa ei viska mind tunnist välja," muigas Ninette. No way. Tõega. Mitte, et Ninette seda teadnud oleks, aga keda kottis, kellega nad kohtunud olid? Ah? See, ei tähendanud, et nad ise see inimene oleks või mis. Või et see neid lahedamaks teeks. "Ja te võtate seda käitumise asja ikka väga südamesse," mainis Nina endiselt muiates. Tõega. Pluss, Sigatüüka ajalugu oli neil mis klassis olnud juba? Hello? Anybody? Lisaks kõigele sellele jamale oli slytherinlaste üheks omaduseks see, et nad oskasid enda eest seista ega lasknud kellelegi endale pähe istuda ja seda Ninette siin praegu tõestaski.

Ei viska? Tead... Robin isegi mitte ei kartnud reaalselt teda välja visata sealt, sest Syracuse ei tee talle kuraditki. Isegi, kui üritaks. "Kuna sul on ilmselgelt kõik ajalugu sama hästi peas, kui meil, siis mida sa siin ikka teed? Ning jah, rohmakamalt väljendudes ma viskan su välja. Me viskame su välja. Ja ei soovi sind siin enam näha." Mitte kunagi. Ajalugu peas... Robin ja Sebastian ON ajalugu.

Ausalt öeldes, blondi slytherini tšiki korraldatud show oli alguses isegi veidi nalja pakkunud. Kui palju ikka näha saab, kuidas ussid oma maja häbistavad. Eriti kaua see lõbustus, aga huvi ei pakkunud. Kaksikud olid Ryani sügavustest õppimiskihu äratanud. Ta tõesti soovis ajalugu korralikult õppida. Kuidas tüdruk üldse teadis, mida nad õppinud olid või ei? Eelmistel aastatel oli enamik klassi õpilastest oma mõtetes viibinud või sõna otseses mõttes maganud. Jube, jah. Nooruk ootas kannatamatult, et neidis suu kinni paneks või tõesti klassist lahkuks. See oleks suurepärane.

"Ma ei rahune maha," ärritus temperamentne prantslanna. "Nad ei viska mind siit välja. Mul suva mida nad endast arvavad. Arvaku omaette," sõnas Nina ja istus oma kohal edasi, ristates rinnal käed. Palju puudu ei jäänud, et ta sinna klassi ette poleks marssinud ja neist ühele taunile kõrvakiilu virutaks ning teisele tindipotiga piki pead ei lööks. Ninette oli äärmiselt ägeda iseloomuga ja äärmiselt kõrk. Tema perekond oli Prantsusmaal suure au sees juba sajandeid. Tema isa oli surmasööja for Merlins sake. Need kaks mis iganes asja seal ees ei viska t e d a tunnist välja. Unistagu edasi.