1. september

"Payton.. Kõss," muigas Daniel, viies mõnevõrra üllatunud pilgu Joseph'ile. "Sa tahad öelda, et Ninette pole sinu maitse?" küsis kutt, kulmud kaks korda kõrgemal kui peaksid. No mis mõttes.. tsikk oli smokin' hot ju.

OT: Jah, Joe, sest sa oled ju jobu!

Ninette silmitses hetke veel Flynni ja viis siis oma pilgu sõbrannale. "No ma tegelikult pidasin rohkem silmas nagu..." ta liibus sõbrannale lähemale ja libistas sõrmedega õrritavalt mööda ta kaela: "et me sinuga teeks midagi meeldejäävat," lisas ta siis meela aktsendiga olles oma huultega vaid mõne sentimeetri kaugusel Meraz'i kõrvast. "Ja see perverdike võib koos oma olengida dorke trampima minna," lisas neid sosinal, endiselt sõbrannale ohtlikult lähedal. Seejärel ta naeris lõbustatult, ning tõmbus eemale. "Te britid olete nii õrritatavad," mainis ta. "Lähme otsime mingeid teisi britte, keda kiusata," pakkus ta hoopiski välja, visates oma juuksed üle õla. "Või on teil mõni mu idee? Muide, Flynn, sul on telk püsti," muigas neid vihjates loomulikult ei millelegi muule kui kuti riistale.

Ryan seisis raudteejaama ees ning lehvitas hallile Hondale, mis just vaikset sõitu oli alustanud. Kaks kurba plikatirtsu olid ninad vastu aknaklaasi surunud ning vehkisid meeleheitlikult kätega, et venna tähelepanu endale saada. Noormees naeratas kergelt, sõiduk pööras ümber nurga ning õeraasud kadusid ta vaateväljast. Poiss pööras ringi ning haaras punnis kohvri ühte ning puuri solvunud Kassiga teise kätte. "Ma rongis lasen su lahti, ma luban," sosistas Ryan perrooni 9 ja kolmveerand poole astudes. Poisi samm oli tõtakas ning peagi jõudiski ta kaitsebarjääri juurde. Läbi seina astudes lõi noorukile ninna tuttav lõhn, õhk oli paks võlurite lobast. Ryl oli veidi kahju, et vanemad teda saatmas polnud. Nukker oli üksi sarlakpunase rongi kõrval kõndida. Noormees kõndis tahapoole, vaiksemasse otsa, kus sagimine nii suur polnud. Oma üllatuseks leidis ta Ekspressi peale ronides ka tühja vaguni. Poiss sulges enda järel ukse ning uuesti kontrollinud, et see kindlalt kinni on, tegi puuriukse lahti. Vihane kõuts hüppas otsekohe välja, ning maandus graatsiliselt nahast istmele. Kass oli süsimust, ta karvad olid siidised nagu pärslasel, kuid tal puudus sellele tõule iseloomulik lömmis nina. Ryan turtsatas kassi reaktsiooni peale ning tõstis oma kohvri pagasiriiulile. Ta võttis istet turris lemmiku kõrvale ning sirutas käe, et teda paitada. Kass tegi sisisevat häält, tõusis püsti ning jalutas mööda istet omanikust nii kaugele kui võimalik.

OT: Ma sind ka.

Joseph noogutas ja tõstis jälle pilgu Danielile. "Jah, täpselt seda ma öelda tahan," muigas ta õrnalt ning pööras silmad jälle kassile. "Aga igaühele oma." Temale korralikumad neiud, teised võivad nende ringitõmbavate hooradega jamada.

"Dude.. Kas sa oled gei?" küsis Daniel täie tõsidusega. "Sest.. Sellest poleks midagi, ausalt. Seni kuni sa mulle külge ei löö. Ega minu silme all mingeid nilbuseid oma kutiga ei harrasta. Aga ausalt.. It's okay to be gay!" seletas kutt omamoodi lohutaval ilmel.

"Ega Danny polegi kõige eeskujulikum noormees. Nojah, kui vennakese süda prantslanna poolt jalge alla trambitakse, siis ma lähen appi kilde kokku korjama," vastas neiu natuke kurvalt. Tüdrukul oli seljas vastupidiselt venna silmarõõmule üsnagi katvad riided. Kitsad mustad teksad ja üks kuningsinine pusa. Kui tüdruk kuulis D kommentaari, sai Pay enda lõbususe tagasi :"Joseph küll nüüd gei ei ole...Ma ei usu seda millegipärast."

Eeh... teda kõigest huvitasid mehed, aga ei midagi enamat. "Kahju on, kui selle pärast, et mingi suvaline hoor ei meeldi, kohe geiks tembeldadakse," arvas Joseph selle peale siiski. "Ohutum on armuda korralikku tüdrukusse, kui mingisse suvalisse, kes muud moodi kena olla ei saa, kui suurema koguse meigi ja ülipaljastavate riietega. Mulle tõesti ei meeldi selline asi, ja ma arvan, et see pole põhjus inimese geiks tembeldamiseks..."

Õel piiga, õel oli see prantslanna. Jumalast õiges majas. Mida muud saigi Flynn teha, kui talle tasuta lõbustusi pakuti - sättis end paremini istuma, et mitte midagi vahele ei jääks selles shows siin. Sõit oli juba piisavalt meeldejääv, kuigi... eih, ta ei ütleks ära enamast. Kerge pettumuselaine ühas üle noormehe, kui Ninette siiski eemale tõmbus ja nende, brittide, kohta märkuse tegi. Aw. Shame. "Sa kujutad endale asju ette, Nina," mainis ta telgirepliigi kohta. "Liiga palju telekat?" Nüüd on vist see parim koht oma enne tekkinud geniaalse ideega lagedale tulemiseks... "Mulle hakkas kunagi huvi pakkuma, kuidas lukukaetused selle rongi kupeeuste peal töötavad... näiteks siis, kui nendes kupeedes on kari dorke," mainis ta nii muuseas.

"Oojaa, sest minu parimad huvid on sulle alati südameasjaks olnud, õeke," turtsatas Daniel, viies siis üllatunud pilgu Joseph'ile. Backfire, auch. "Ououou, düüd.. Esiteks tegin ma nalja. Sorry, kui hella kohta riivasin või miskit. Ja teiseks.. Olgu Ninette milline tahes, naist hooraks sõimata on väga lugupidamatu," lausus Daniel kindlalt. Vapper Daniel to the rescue, eks ole.

Joseph kehitas õlgu. "See on kõigest minu arvamus. Ja minu poolt teistsugust arvamust, et ta korralik tüdruk on, kohe kindlasti sellise välimusega ei saa." Ja, võib-olla ta oli natukene veider selle koha pealt, aga talle ei meeldinud, kui tüdrukud sedasi riides käisid. It was more like disgusting.

"No siis ütle, et ta riietub väljakutsuvalt ja sulle ei meeldi see, aga ta pole hoor kohe sellepärast," sõnas Daniel, kulm kortsus ja näol üldse üsna pahane ilme. Viimaks suunas ta pilgu mööda kupeed ringi käima ja oh what luck.. Perdita oli kadunud. "Ma lähen otsin selle lolli kassi üles," lausus kutt tõustes, väljudes nende kupeest. Rohkem nagu vabandus eemale saamiseks ja maha jahtumiseks. Selline Daniel kord oli. Ärritus kergelt ja rahunes umbes sama kergelt.

Keegi on ikka väga kaitsev... in love, maybe? Joseph ainult kehitas jälle selle peale õlgu ja jätkas enda kassi jälgimist ja tema paitamist. Vähemalt tema ei jooksnud päris niimoodi ära. Ta käis küll oma retkedel, aga Joseph ei pidanud teda kunagi paaniliselt otsima.

Destiny toestas enda pea vastu kupeeseina. Poisid, poisid, poisid. Hea veel, et kaklema ei läinud. Mis tõesti Danny'le sisse oli läinud? Nii kähku armus ära? Pay lootis, et tulevikus ei ole Ninette temaga ühes suguvõsas.

Lyanna astus vanemate seltsis perroonile ja naeratas. See oli juba kuues aasta ja ta ema polnud läbi seina astumisega ikka harjunud ning näis kergelt ärritunud välja. Neidisel oli käe otsas väikene kassipuur Bran'iga samas kui ta isa ta kohvrit vedas. Ühe rongi ukse lähistel seisatasid nad ning Sansa kallistas kergelt vanemaid. Ta veel hakkab neid igatsema. Üksiklapsena oli ta harjunud palju vanemate tähelepanu saama ja isegi viimased viis aastat Sigatüükas polnud seda muutnud. Ta jättis kiirelt vanematega hüvasti, võttis oma kohvri ja Bran'i ning astus siis, veel kergelt lehvitades, rongi. Enamus ettejuhtuvaid kupeesid olid juba hõivatud ning kedagi tuttavat neis ka ei olnud. Lõpuks aga avastas Ly ühest oma majakaaslase kes oli juhuslikult ka ta klassivend ja astus sisse. "Tohib?" küsis neiu kergelt naeratades Ryan'ilt. Ta ei olnud noormehega küll kuigi palju suhelnud, ent lootis, et tal midagi selle vastu pole, kui Sansa temaga liitub.

Ryan üllatus, kui kupeeuks lahti tõmmati. Ta tundis sisenejas ära oma klassikaaslase ning naeratas malbelt. "Loomulikult!" ütles ta rõõmsalt. "Mu kassile meeldib laiutada, ma loodan, et sa ära mahud," lisas ta, suunurgad kergelt tukslemas. Poiss silus oma kortsunud pluusiesist ning seadis end istmelt mugavamalt sisse. Ta oli juba hetkeks peljanud, et jääb vaid oma lemmikuga rongisõitu jagama. "Kuidas siis vaheaeg möödus?" otsustas poiss jutujärge alustada.

Lyanna naeratas juba rohkem ja sättis end, kui oli kohvri ära pannud ja puuri istmele tõstnud, noormehe vasta istuma. „Mis soost ja kui sõbralik su lemmik on?“ küsis Sansa veidi murelikult, kuid siiski naeratades noormehelt, kaaludes, kas ta võib oma pisikese puurist välja võtta või mitte. Kes teab, kuidas Ryani kass tema isasesse kassipoega suhtuks. Lyanna oli õnnelik, et ei pidanud üksi sõitma ja vastas oma tavapärase aktiivsusega rõõmsalt:“Oh vaheaeg möödus kiirelt ja tegusalt, nagu ikka. Ja sul?“ Ly ei osanud tegelikult esialgu midagi rääkida väga, ent lootis, et ehk saavad nad poisiga rohkem jutule, sest uued sõbrad kuluvad alati ära.

"Kass on isane ja enamasti täitsa taltsas," vastas Ryan. "Ma ei oska öelda, kuidas ta hetkel käituda võib. Talle ei meeldi puuris olek absoluutselt." Lyanna kassipoega märgates sai Ryan tema küsimusest aru. "Oma kiisu võid küll välja lasta, teiste kassidega on ta alati headus ise," lisas ta kohmetult. Kui taipamatu annab olla. Poiss meenutas oma vaheaega. "Üsna hästi, aga mulle meeldib koolis rohkem." Kodus oleks päris hea, kui õed päev läbi lärmi ei tekitaks. See fakt ilmselt kupeekaaslast ei huvitanud ning seega jättis nooruk oma eluloo enda teada.

Noormehe vastust kuuldes avas Sansa rõõmsalt puuriukse ja tõstis Brani endale sülle. Hall kassipoeg oli esialgu veidi ehmunud ja jäi mõneks ajaks vaikselt sinna istuma. „Miks siis koolis rohkem meeldib?“ küsis Ly uudishimulikult. Lyannale endale meeldis küll rohkem kodus, aga eks ta oli see totaalne vanemate laps ka. Loomulikult ei saanud öelda, et talle seepärast koolis üldse ei meeldinud. Erinevalt tavalisest oli neidis täna väga suhtlemisaldis ja jutukas. Noormehe vastust oodates jäi ta mõtlema, miks ta varem Ryaniga suhelnud polnud. Kui aga kiisu lõpuks ta sülest hüppas ning kupees ringi luusima hakkas silus neidis oma kleiti ja otsustas siis palavuse tõttu õhukese kampsuni, mis tal seljas oli olnud, ära võtta.

Lance oli nagu kõik teisedki platvormile tulnud ja nüüd rongipeal. Ta õde oli kuskil oma seltskonnaga, so kutt tuias niisama üksi ringi ja otsis omale tegevust. Siiani istusid kõik oma kupeedes ja ilmselt pajatasid oma suvest. Lancelot lükkas käed teksade taskutesse. Ei olnud tema viitsinud end veel vormi ajada. Aega oli selle kiire asjaga. Peagi märkas ta ees tuttavat nägu. Well, well. Matthew Murray. Neist see kõige pisem. "Mis sa siin teed, miks sa kuskil kupees ei istu?" küsis Lance lõbusalt muiates, kui kuti ette seisis.

Ninette tegi veidi armsalt mossis nägu, kui Laurel talle ära ütles. Kui kurb. Ei no tegelikult oleks tema igakell nõus Meraziga mingit asja ajama hakkama, aga ta teadis, et sõbrannale endale on see vastukarva. Neidis ajas end püsti ja sikutas veidi oma seelikut alla poole, tõmmates siis nahkjaki taas peale. Litsakas ju ka välja näha ei tahtnud. Muidugi oli ta selle ideega päri ja sellest andis mõista ka tema salakaval muie huulil. Neidis astus kohe Laureli järel ukse juurde. Seda. et kaks dorki neil juba ukse taga passivad neidis loomulikult ei teadnud.

"Mina sind ka, Siscalypse," ei jäänud vanem Meraz vastust õlgu, kui õde nagu pasapomme oma okkalisi viisakusi tema pihta loopis. Kontrollinud, et võlukepp ikka kenasti kaasas on, ajas ka Flynn end lõpuks jalule, justkui tunduks see mõte siiski liiga palju liigutamist nõudev, et ta eelistaks pigem kupeesse laisklema jääda. Kui välja pakkus, võtab vastutuse ja lööb tulihingeliselt kaasa. Ei saa endast ju mingi wussi muljet jätta, Ninette'i ees... Hah. Kupeeukseni olid naised jõudnud, kuid ta mahutas end mitte nii väga sujuvalt nende ja ukse vahele, et see lahti tõmmata - naised ees -, aga peatus, sõrmed endiselt ukses olevas süvendis, kui märkas sealsamas kahte kahtlaselt punase olemisega persooni. Kaua polnud vaja mõelda - üks oli see kuramuse Worthington, kes talle juba oma olemusega närvidele käia suutis, ja teine tahtis natuke mõtlemist... Murray. Murray, kurat. "Mis piknikku te siin peate, kutsud?" uuris ta kupeest välja astudes (viisakus oli selleks korraks unustatud, klobigu Laurel teda hiljem selle eest nii, kuis süda lustib).