Ei, miks? [so 18+]

Eesmärgiga kõik Sigatüüka põnevamad kohad joonistatud kujul oma portfooliosse saada oli Venus leidnud tee Huilgavasse Hurtsikusse. Ta oli siin varemgi käinud... Damianiga... Tüdruk ohkas vaikselt ning langetas pilgu plokile enda süles. Tal oli suurem osa ruumist juba üles visandatud, vähemalt see pool, mida ta nägi - seljatagune oli endiselt vajaka. Mis siis ikka. Seadnud end kopitanud katetega voodile istuma, asus Jess toa teist poolt paberi alumisse ossa joonistama.

Samal ajal hulkus linnapeal Jason, kes otsis endale tegevust. Ta peatus huilgavas hurtsikus ja ei pidanudkui seal kaua ringi kolama, kui leidis ühest toast kena noore punapäise neiu joonistamast. "Ilus tüdruk nii hirmsas kohas ja täiesti üksinda?" imestas noormees. Ta astus tuppa ega lasknud end millestki segada ning istus voodile kohe Venuse kõrvale. "Mida sa joonistad?" uuris kutt.

Kuulnud kellegi häält, tõstis Venus pilgu. Eh... Esimene mõte oli, kus tema võlukepp sai pandud. Taskusse... "Ma ei karda Hurtsikut," vastas tüdruk napilt. Kes iganes see tüüp oli, võis ta ju näha, mida piiga joonistas. Sedasama tuba. Kunstianne oli muidugi selgelt näha, aga... Jessi rohelised silmad piidlesid kutti.

"Teeks hoopis midagi lõbusamat?" pakkus Jason ja libistas käe Venuse põsele, et ta juuksed kõrvataha lükata. Ta libistas oma käe neidise kuklale ja tõmbas ta endale lähemale, surudes oma huuled Venuse omadele. Pole mõttet siin kaua aega raisata eksole.

Mida kuradit? Venus pillas joonistusploki käest ja lükkas noormehe eemale, silmad suured. "Mida sa teed?" pahvatas tüdruk püsti hüpates. "Kes sa üldse oled?" Like, like, like... MIDA FAKKI? Mingi suvaline tüüp tuleb siia ja arvab, et võib temaga kõike teha?

Jason pööritas silmi. "Ja mina juba lootsin, et sinuga on asi lihtne. Aga ei," kutt ohkas. Ühe lihtsa liigutusega tõmbas ta Venuse tagasi voodisse ja haaras oma võlukepi, ning enne kui Venus midagi tehagi jõudis, saatis Jason neidise pihta Imperio needuse, pannes ta tegema täpselt seda, mida tema tahab. Ta käskis mõtteis Venusel vastuhakk lõpetada ja koguni ise kaasa aidata. Nii oli asi palju libedam.

Venus tahtis juba vastu hakata, kui ta voodile tõmmati, kuid Imperius kaotas igasuguse vaimse tahtejõu. Imelik tunne oli... Ta teadis küll, et Imperius on andestamatu needus, aga neile polnud andestamatute kohta midagi õpetatud... Kõik, mis ta kuulnud oli, oli tänu oma vennale... Tegelikult polnudki see nii halb tunne, hoopis väga rahulik ja vaikne - nagu ta mediteeriks või midagi... Mingi hääleke tüdruku peas soovitas tal sellele tundmatule kuuletuda ja teha, mis see käsib... Ja siis oli seal peaaegu kuuldamatu hääl, mis noomis teda ja käskis aru pähe võtta. Nagu kahe tule vahele rebitult ei teinud Venus mitte midagi peale lihtsalt olemise, pilk tühi.

Jason naeratas võidurõõmsalt ja suudles metsikult Venuse huuli, ta kaela. Ta rebis neidiselt seljast särgi ja suudles tüdruku rindu. Juba libisesid noormehe käed tüdruku seeliku alla ja tõmbasid jalast ka tema püksikud. Nüüd oli kõik ebavajalik kaotatud vist.

Venus tahtis karjuda ja vastu punnida ja mida kõike veel - ta oleks vastikusest oksendanud, kui ta seda suutnud oleks -, kuid Imperius hoidis teda nii palju tagasi, et ta end kaitsta ei jõuaks. See mahe ja rahustav hääl kinnitas tüdrukule, et nii peabki, kõik on korras, ära hakka vastu, samas kui teine hääl, veelgi enam summutatud, lausa kriiskas, et ta selle nupu üles leiaks ja kutile heaga ühe siraka kirja paneks. "Ei..." suutis Jessica üle huulte lasta, aga sellega tema punapeale omane tugev iseloom ka piirdus - ilmselt polnud ta vaimselt piisavalt stabiilne...

"Oojaa," muigas Jason. Ta suudles ahnelt neidise huuli, avas samal ajal oma pükste nööbi ja luku ja sikutas pükse piisavalt alla poole. Seejärel sisenes ta julmalt ja jõuliselt neidisesse, et teda armutult panema hakata. Jasonit ei huvitanud tüdruku vanus või nimi. Talle oli oluline see, et ta oma paugu kuskile lahti saaks.

See oli nii kohutavalt valus, et Imperius lubas Venusel niutsatada. Pole võimalik... Pole lihtsalt võimalik! Pisarad immitsesid tüdruku klaasistunud silmadest, kui ta absoluutselt mitte midagi teha ei suutnud, et vastu hakata. Arvata, et ta niiviisi häbimärgistatakse... Jess oleks tahtnud selle maheda hääle perse saata, mis siis, et transilaadne tunne endiselt tema meeltel lasus. Ta oli ju neitsi, for Christ's sake... Kus oli tema suur vend, kui teda vaja oli?

Jason ei hoolinud Venuse pisaratest. Pigem erutasid need teda just. Ta muutus aina jõulisemaks. Suudles tüdrukut. Kägistas teda. Kiskus juustest. Ja seda kõike, kuni ta oma rahulduse kätte oli saanud ja kõik väikesed seemnekesed Venusesse paiskas. Alles siis tõmbus Jason väheke eemale. Ta sättis end voodile istuma ja tõmbas Venuse enda juurde. "Laku see puhtaks," käsis kutt, kui ta tiris tüdrukut juustest ja suunas ta näo oma riista juurde.

Kõik see oli nii õudne ja pisarad varjasid vaate, kui Venuse keha iseenesest ette kummardus ja ta kuti riista limpsima hakkas. Nii rõve... Tüdruk ei teadnud enam, mida ta peale hakkab, kui see ükskord läbi saab. Kuidas ta enam olla julgeb? Elada teadmisega, et ta midagi sellist tegi, ja poolvabatahtlikult - Imperius ei jätnud eriti valikuvariante, aga tal ei tundunud olevat ka mingeid vastuväiteid...

Jason naeris õelalt. Siis sakutas ta tüdruku juukseidpidi oma riistast eemale ja paiskas ta voodile pikali. "Kunagi kohtume veel," naeris kutt kavalalt, kui oli püsti tõusnud ja oma püksiluku kinni tõmmanud. Juba uksel seistes võttis ta Venuse peale Imperio needuse maha.

Venus vajus voodile selili, kuid ei liigutanud end ka siis, kui Imperiuse needus lõpuks temalt võeti ja kõik see vastikustunne kui halb uni üle tema uhas. Ta lihtsalt lebas seal, pisarad voolamas ja nüüd ka nuuksatused vaikust rikkumas, särk ja rinnahoidja põrandal, püksikud sealsamas, seelik üles kistud ja muidu täiesti alasti, punased juuksed sassis... Jessica jälestas end. Polnud mõtet selle tüübi pärast muretseda - sitt jääb sitaks ka peale teemantidega katmist ja see elukas läheb põrgusse, aga ta ise... Hurtsiku lagi polnud kunagi varem nii huvitav olnud, kui praegu.

Daniel ja Luce olid Siganurmes lõbusalt aega veetnud. Nüüd olid nad otsustanud tulla huilgavasse hurtsikusse väikesele kabistusretkele. Jasoni lahkumisest oli möödas nii pool tundi, nii et nemad kedagi kahtlast ei näinud. Dan haaras Lucy sülle ja suudles teda, kandes neidu juba tutavasse magamistuppa, kui ta ühtäkki peatus ja Lucy sülest maha lasi. "Venus?" küsis Daniel kulme kortsutades ja oli hetkega õe voodi juures, võtes seljast oma tagi ja kattes sellega tüdruku kinni. "Mis juhtus?" küsis Dan.

Lucy üllatus, kui Dan ta maha lasi ja pööras siis pilgu enda selja taha ning ahmis õhku ning tormas tüdruku juurde. Oli üsna selge, mis juhtunud oli...Jah, tüdruku pluus, rinnahoidja ja püksikud olid voodi kõrval. Lucyl jooksid külmajudinad ümber selja. Ei, ei... see ei saanud olla - Venus vägistati? Luce küsis neljandikult väriseva häälega "V-venus, kas sa rasedusvastast nõiajooki võtad...?"

Venus ei märganud ümbrust hea tükk aega, kuid venna hääl loksutas ta maa peale tagasi. Oli tunne, nagu ta oleks pilves... Valu oli taandunud, jättes maha vaid kripelduse, ja täieliku jõuetuse. Ta pole mitte midagi väärt... Oli ta ju end Damiani jaoks hoidnud... Damian... Nagu unes lükkas tüdruk seelikuserva alla ja kallutas pead, et Lucy poole vaadata. On ta seda nägu, et teeb selliseid asju iga jumala päev? "Ei..." Miks pidid Daniel ja Lucy teda sellises seisundis nägema? Ta on täiesti räbal...

Daniel tõmbas Venuse enda sülle ja hoidis õde tugevalt oma embuses, et teda kõige kurja eest kaitsta. "Kes seda tegi"? küsis Dan. Ta hääl oli vaikne, aga ta oli kohe kohe muutumas taas selleks elukaks, kelleks ta ärritudes muutus. Kui ta selle inimese kätte saab. Ühes oli ta kindel, see polnud Frost, kuigi seda oleks võinud arvata. Ruumis oli kellegi võõra lõhn.

Lucy kahvatas veelgi enam (kui see üldse võimalik oli) tüdruku vastuse peale. Lucy vaatas abitult, kuidas Daniel Venuse enda kaissu võttis ning tundis, kuidas ta vihkas inimest, kes oli Jessile nii teinud ja kuidas ta tahtis selle inimese maksma panna. Tüdruk neelatas, ning üritas mitte kohe majast välja tormata ning (asjatult, kindlasti) seda värdjat otsima ning mõrvama minna, kes sellise koletu teo korda oli pannud. "Dan" pomises tüdruk vaikselt, peaaegu kuuldamatult, kuigi ta teadis, et libahunt tõenäoliselt kuuleb teda ikkagi "Me peame ta haiglatiiba viima... enne kui me selle värdja maha lööme" pomises ta sama vaikselt.

Vastust Danieli küsimusele ei tulnud; Venus surus vaid näo vastu venda. Oli see siis šokk või midagi, kuid pisaratevool oli lakanud ja ta tundis end tühja kestana - no soul, ja ometi polnud ta isegi ginger... Teaks ta isegi selle tüübi nime... Oi kurja... Aga praegu oli igasugune tahtejõud kadunud ja tüdruk lihtsalt oli, hingates teravalt ja katkendlikult. Ta vihkas seda keha, iseend ja kogu maailma. Mida ütleb Damian? Damian... Poiss ei ela seda kainelt üle. Kes iganes see koletis oli, saab ta endale ajujahi sappa... Jessica sulges silmad. Ta tahtis magada ja mitte kunagi ärgata.

Daniel ohkas raskelt. Ta ei tahtnud oma õde piinata ka ja kohe kindlasti ei tahtnud ta selleks koletiseks muutuda. Ta tõusis, Venus kindlalt süles. "Lähme siis," pomises kutt vaikselt. "Kas sa saaksid ta asjad võtta," palus Dan. "Ja mingi teki talle ümber võluda," palus kutt. Sest sedasi ta küll oma õde läbi kooli ei vea. Venusele häbi teha pole ka vaja.

Lucy noogutas "Muidugi" ning juba järgmisel hetkel oli tal võlukepp peos ja kaks sekundit hiljem laotas ta tekki ümber tüdruku. Väikese abiga Danielilt said nad kahekesti Venuse ilusasti ära kaetud. Seejärel pööras tüdruk pilgu Jessi riietele. Äkki peaks ta need parem ära kaotama... kindlasti ei tahtnud Venus neid enam pärast juhtunut. Ta heitis kõhkleva pilgu Venusele, kes oli täiesti mingis šokiseisundis ning tundis taaskord kohutavat viha enda sees mullitamas. Prefekt kummardus ja korjas riided maast üles, juhuks, kui neid pärast kuidagi selle koletise tabamiseks vaja peaks minema. "Lähme?" küsis neidis siis vaikselt?

Dan noogutas ja hakkas treppidest alla kõndima, kuni viimaks jõudis käiku, mis viis otse Sigatüükasse. Kooli jõudes võtsid Dan ja Lucy kiireima suuna haiglatiiba, kus Sixten Venuse voodile lamama asetas ja musi tüdruku laubale vajutas. Ta oli valmis tegema mida iganes, et oma õde kaitsta.

Haiglatiiba jõudes jättis Luce Danieli Venusega tegelema ning jooksis taharuumi haiglaemanda järele, seletades, mis toimunud oli. Daam oli täiesti šokeeritud ning hakkas kohe Venusega tegelema. Mingi hetk palus ta Lucyl kardinad ette tõmmata ning küsis Venuselt, kas ta tahab, et tema vend ja Luce ära läheksid, kuna ta peab võimalikke vigastusi kontrollima. Luce punastas kergelt, kuid vaatas kõhklevalt tüdruku poole. Äkki ta tahtis enda venda või Lucyt kätt hoidma? Alles nüüd taipas neiu, et tal olid Jessi riided ikka veel käes, ning ta asetas need kõrvalolevale tühjale toolile ning jäi neljandiku vastust ootama.