Ei, miks? [so 18+]

Kuidagimoodi jõudis ta haiglatiiba ja mugavasse voodisse ja... maadam askeldas ringi, ja siis oli seal Daniel, ja Lucy, ja... Küsimuse peale, kas tema vend ja Lucy peaksid lahkuma, raputas Venus pead, tõstes käe. "Lucy, palun...", otsese vihjena, et palun, hoia mu kätt, sest ma ei suuda ilma välise toeta täie mõistuse juurde jääda. Tal oli tunne, nagu oleks tema hing välja imetud. Õudne. Kui poleks Dani ja Lucy't, oleks ta ilmselt on the spot omal veenid läbi lõiganud.

Daniel juba ühest Venuse käest hoidis. Ta pigistas seda õrnalt ja vajutas Venuse käelabale musi. Tema õde. Tema väike õde oli sellise rünnaku ohvriks sattunud. Kuidas see võimaliks sai olla? Ta kavatses selle hullu üles otsida ja maha tappa.

Lucy kõndis Venuse juurde, võttis tüdruku käest kinni ja pigistas seda julgustavalt. Sellist Venust oli lausa füüsiliselt raske vaadata. Jess oli õnnelik ja koba ja nüüd oli ta lihtsalt... katki. Luce vaatas korraks Danieli ning oli näha, millest poiss mõtles. Tal endal käis sama mõte peas ringi. Üsna varsti haiglaemand lõpetas ning läks mingeid nõiajooke tooma/segama/misiganes ning ütles, et voodi kõrval olevas öökapis on pidžaamad, mis Venus selga võib panna. Prefekt lasi tüdruku käest lahti ning otsis need välja ning pani need voodile. Weasley vaatas korraks Danieli, kuid nähes, et too ei kavatsenudki enda õe kõrvalt lahkuda aitas siis Venusel pidžaamad selga ajada ning kaotas siis teki, mis ta oli enne välja mananud.

Venus ei teinud kordagi häält, kui maadam tegutses, vaid vahtis lihtsalt tuima pilguga lakke. Lagi oli jälle huvitav... kohati huvitavam kui kõik muu. Ta tundis küll, et Lucy aitas talle pidžaama selga, kuid ta ei teinud katsetki kaasa aidata. Ta jälestas oma keha ega tahtnud seda enam puutuda. Õudne... Sirutanud käe, klammerdusid Jessi sõrmed Lucy käe ümber. "Lucy... Õpeta mulle Imperiusele vastu hakkamist..."

Lucy vaatas Venusele tõsiselt otsa, kui too enda palve esitas. Asi, mida tüdruk temalt palus oli praktiliselt võimatu, ilma, et prefekti ennast siis Azkaban ei ähvardaks, kuid ta noogutas järsult "Ma võin ju proovida, aga sul ei lähe seda vaja. Me saame Danieliga selle koletise kätte, kes sulle nii tegi," ütles neidis vaikselt, neljandiku tühje silmi vaadates ning siis Danieli poole vaadates. Tal süda sees valutas nii Venuse, kui Danieli pärast. See ei olnud aus... Miks Venus? Oleks see siis Lucy ise olnud... Temal poleks see vähemalt esimene kord olnud, kuid tüdruk raputas selle mõtte endal peast. Vahet pole, kas esimene kord või mitte, vägistamine on ikkagi jube ja see värdjas saab enda teenitud karistuse.

Koletise, jah... Hetkeks meenus tüdrukule, et oh wait, tema vend on ju libahunt... "Ta kasutas mu peal Imperiust... Ma pean selle murdmise ära õppima," sosistas Venus jonnaka järjekindlusega. Sulgenud silmad, lasi piiga kuuldavale peaaegu agoonilise ohke - nagu oleks ta surma minemas ja vaataks veel viimast korda sinist taevast. No täiesti tühi tunne...

Daniel ohkas ja sättis teki kenasti Venusele peale. "Sa pead puhkama," sosistas kutt. Imperiusega saab hiljem ka tegeleda. Haiglaemand tuli oma joogikestega ja Dan aitas need Venusele sisse joota. Seejärel sättis ta jälle teki korralikumalt tüdrukule peale ja vajutas musi ta otsaesisele. Tema väike õde sedasi läbi surgitud. Rõve hakkas.

Vastikud nõiajoogid on vastikud, aga nothing beats the worst... Venus jõi kõik, mis maadam tõi, ära, ning kui Daniel tema otsaette musi vajutas (mis tundus nagu läbi mingi nähtamatu kilbi tulevat), puudutas tüdruk käega venna põske. "Jää siia, Daniel..." palus ta.

"Muidugi ma jään," lubas Dan. Ta istus voodi servale ja võttis õe käe. Kuti pilk oli murelik. Õnneks polnud ta enam selline kohe kohe ärrituv. See oleks ebameeldiv olnud. Sest noh, neile polnud sinna ärrituvat ja urisevat Danieli vaja. Pealegi vajas Venus oma venda normaalsel kujul.

Lucy vaatas enda poissi ja tema õde pentsiku pilguga. Talle tundus, nagu ta segaks mingit tähtsat momenti siin enda kohalolekuga. Prefekt tõusis, tegi tüdrukule põse peale musi ning ümber voodi kõndides tegi sama Danielile ning ütles vaikselt "Keegi peab prof- see tähendab teie emale ka teada andma, mis juhtus." Pealegi tundus tüdrukule, nagu hakkaks ta kohe nutma ja see ei tuleks kohe kuidagi kasuks, kui ta siin Venuse ees töinama hakkab. Prefekt lisas siis, põhiliselt küll Danile, sest ta eeldas, et Jess magab juba selle aja peale, kui ta tagasi on "Ma tulen varsti tagasi" ning libises juba voodit ümbritsevate kardinate vahelt välja.

"Aitäh..." Danieli käsi oli nii soe ja julgustav... Venus kallutas pead, et vennale otsa vaadata. Elu ei naasnud tema tuhmidesse silmadesse, kuid natu-natukene kergem hakkas küll. Kuuldes, et Lucy nende ema järele läheb, sulges tüdruk silmad. See pole hea mõte... See pole absoluutselt hea mõte. Emps pöörab täiesti ära, kui kuuleb, mis juhtus... Ja siis pööratakse kogu Inglismaa pahupidi, et süüdlane üles leida. Ei, kogu maailm - tema ema on selleks võimeline... Tükk aega vaikust ja siis avas Jessica silmad. "Daniel... Kus sa olid?"

Dan kortsutas kulme ja silitas pöidlaga Venuse kätt. "Mis mõttes, kus ma olin?" ei mõistnud kutt. Ta oli koguaeg seal. Istus voodi serval, Venuse kõrval ja hoidis ta kätt.

Halvad uudised on halvad ja Lilith ei osanud arvata, et ta eales nii suure šoki saab, kui praegu, kuulanud ära Lucy jutu. Tema tütar... tema väike tüdruk, ja vägistatud? Võis vaid ette kujutada, kuidas naine mööda treppe jooksis, juuksed lehvimas, ning haiglatiiva ukse lahti rebis, et Venuse voodi juurde söösta. "Venus... Venus, kallis..." Professor oli pisarates, kui tema värisevad käed tütre nägu puudutasid.

Lucy kiirustas professori taga haiglatiiva sissepääsuni ning jäi sinna seisma. Või õigemini istus ta sinnasamma maha ja peitis pea kätesse. See kõik oli nii ebareaalne... Luce tundus, nagu hakkaks tal kohe-kohe halb. Sellepärast ka selline asend. Õnneks olid Venuse voodi ümber kardinad tõmmatud ja Murrayd ei näinud teda. Tüdruk kuulis ainult murest murtud professori häält ning ta kujutas täpselt ette, kuidas Dan Venuse kõrval voodil istub, teda kallistades. Mõned minutid seal istunud tundis ta, et niimoodi põrandal istuda ja kokku variseda on temast äärmiselt nõme. Temal ju ei juhtunud midagi. Venusel juhtus. Prefekt tõusis ning kõndis siis kardinate juurde ja kõndis siis Danieli kõrvale, poisi õlga pigistades.

Venus hakkas juba ütlema, et sel hetkel, kui, aga ema häält kuuldes ja tema käsi oma näol tundes pööras tüdruk silmad naisele. Ema nuttis. Ta polnud oma ema kunagi nutmas näinud. Isegi siis, kui see jubedus raisakotkas, keda Lily enne Jupiteri omas ja kodustada üritas, ära suri, ei nutnud ema, vaid oli lihtsalt mõne aja muu maailma jaoks surnud ning läks siis eluga edasi. Tüdruk sirutas käe, et naise oma puudutada. "Ära nuta..." Kõik läks aegamööda uimaseks ja tema ema nägu ujus tema silme ees, vist oli üks nõiajookidest mingi uinutava toimega... "Ma olen nii väsinud," pomises Jessica silmi sulgedes ning mõne hetke möödudes vajus tema käsi kõrvale, kui piiga unne suikus.

Daniel pigistas oma õe teist kätt õrnalt ja ohkas. Ei kulunud palju aega, kui Venus unne vajus. Dan viis pilgu oma emale. Vähemalt oli Lucy seal, talle toeks. Kutt ei osanud midagi öelda. Nende perel ei läinud kuidagi hästi. Kõigepealt muudeti ta libahundiks ja nüüd Venus vägistati. Mis järgmiseks?

Lucy pani käed Danielile ümber ja kallistas poissi kõvasti. Polnud enam vahet, et Dani ema ei teadnudki neist, vähemalt polnud nemad talle rääkinud. Mitte, et nad oleksid väga kaua ametlikult koos olnud. "Kas sa tahad, et ma toon sulle midagi?" küsis tüdruk Sixtenilt vaikselt. "Ükskõik mida. Või tahad natuke õues jalutada, et pead selgemaks saada?" Tüdruk saatis enda astronoomia professorile kahetsust täis pilgu "Mul on nii kahju, proua Walker-Murray..." pomises tüdruk siis, käed ikka veel ümber Danieli.

Praegu tundus igasugune formaalsus laustobedusena. "Ära prouata, palun..." nuuksatas Lilith käeseljaga üle silmade libistades. Ta polnud suurte sõnade mees-- ee, naine, nii et tavapäraste "ma veel näitan" ähvarduste asemel ei öelnud ta mitte midagi. Esialgu. Venus oli magama jäänud ja naine hingas paar korda sügavalt sisse-välja, et end rahustada. Teda isegi ei huvitanud, et Daniel ja Lucy end nii mugavalt tundsid. "Daniel, sa tunned lõhnu... eks?" küsis Lily ebakindlalt. Ta polnud siiani suutnud oma poja karvast külge omaks võtta, ning see oleks temapoolne žest - jah, ta tunnistab, et tema poeg on libahunt. "Kas Venusel on mingi lõhn juures, mille sa ära tunned? Mõni õpilane... või õpetaja?" Raske oleks uskuda, et keegi õpetajatest, aga ta ei saanud ka seda varianti välistada.

"Ei, ma ei taha midagi," pomises Daniel vaikselt. Oma ema küsimuse peale kergitas kutt kulme ja noogutas siis. Jah, ta tundis lõhnu. "See pole keegi siit koolist. See on keegi täiesti võõras," lausus Dan. Seda raskem oli seda jõletist jälitada. Võib-olla kui ta kohe oleks läinud. "Oleks ma hundi kujul... Ma tunneks lõhnu paremini," lausus Sixten. Ja suudaks paremini jälgi ajada.

Keegi väljastpoolt kooli... Kergendus, oi, missugune kergendus. Lilith tõmbas väga ebaprofessorlikult ninaga. "Danny... Ma palun sind - tee kõik, mis sinu võimuses, et see, kes meie pere noorimaga niimoodi tegi, kätte saada," palus naine. Ta ei hakanud lisama, et tapa ta või midagi, sest ilmselt poeg seda teekski, kasvõi refleksina, ta ise ei teeks muud kui laseks selle jõletise Azkabani saata või midagi.

Daniel noogutas vaikselt. Khmm. Once a killer, always a killer. Unkow. Dan põimis oma käe ümber Lucy. Nagunii ei laseks ta sel värdal karistamatult pääseda eksole.

Lucy heitis pilgu nüüd magavale Venusele ja küsis vaikselt poisi käest "Kas lähme kohe? Lõhn hajub muidu väga ära..." Luce ohkas vaikselt, kui poisi kätt enda ümber tundis. Midagi selles lihtsas liigutuses oli nii julgustavat. Kõik peab korda saama. Kõik sai alati korda... onju?

"Sina ei tule kuskile," lausus Dan ja vajutas Lucy põsele musi. "Sa jääd siia. Venusele ja mu emale seltsiks," lausus kutt. Ta libistas käe Lucy ümbert ära. Selles oli küll neidisel õigus, et ta kohe minema peab ja Dan asuski teele.

"Mis mõttes nagu?" protesteeris Lucy "Sul on mind vaja" aga poiss ei teinud teda kuulmagi, ning hakkas minema. Luce pööritas silmi ning tormas Danielile järele, saades ta kuskil koridoripeal kätte "Ma tulen kaasa" ütles neidis toonil, mis näitas selgelt, et asi ei kuulu arutamisele.

"Sa ei tule kaasa, Lucy," raputas Dan pead ja peatus, haarates tüdruku õlgadest. "Kui ma selle jätise kätte saan... Sa tead, mis siis juhtub," pomises Daniel.