Südaöösel...

...oli õppimise saal tühi. Ainult Kalin istus seal ja püüdis mingit nõiasõnade raamatut lugeda. Neetud kodused tööd. Puhketoas ta õppida ei viitsinud, sest, noh, ta lihtsalt ei viitsinud. Kalin oli juba teab, mitmenda lehe juures ja ometi pidi ta seda aina uuesti ja uuesti üle lugema, sest neetud küll, ta mõtted olid igalpool mujal, kui raamatus. Kalin pidi juba pingutama, et silmi lahti hoida. Ta toksis võlukepiga vastu lauda ja haigutas. Neetud, mugude muinasjutud on ka põnevamad, kui see tekst siin.

OT: Akira

Akira oli jälle platsis. Süüdlast ei pidanud kaugelt otsima - see mägrast kuuendik, kes oli mõelnud, et oleks kuradi hea mõte oma klassikaaslasele raamatuga kuklasse virutada, rabeles kraedpidi tema haardes. Kurat, mida see sitt endast õige arvab? Häbiasi, et ta üldse mäkrade seas oli, aga niimoodi... Oma ohvri, kes suulakke kleebitud keele tõttu eriti normaalseid sõnu välja ei saanud, ainult mingit halinat, plaanis ta kuhugi lae alla riputada ja sinna siplema jätta, ning õppimise saal tundus selleks parim koht... Sellised nagad, kes teistele raamatutega äsavad, peaksid öösel magama, mitte sitta keerama.

Lükanud saaliukse lahti, astus nooruk sinna, tirides hufflepuffi kaasa, kuid peatus, märganud, et ta pole saalis üksi. Great. Kalin. See pseudotiitel, kes teda sõimas ja üldse mingi värdjas oli, psh, kuidas selliseid Slytherini vastu võetakse? Väidetavalt pätt huff hakkas siplema, nähes Kalinis päästerõngast, kuid Akira andis poisile tutaka vastu pead, nähvates: "Püsi paigal, amööb!"

Kalin tõstis oma unised silmad raamatust, kui lärmi kuulis. Saali olid tulnud kaks huffi. Üks neist oli Rin või Akira. Kes teab. "Sellisel kella ajal peaksite te mõlemad oma puhketubades olema," lausus Kalin. Ta vaatas neid veidi pahaselt. "Mida te korraldate üldse?" küsis koolivanem.

"Ole sa vait seal," tuli Akira poolt. Kui Kalin ka selle avalduse peale aru ei saa, kumma Okumuraga tegemist on, siis on sitt lugu, lilleke... Nooruk tõmbas võlukepi tupest, kuid jäi siis mõtlema, püüdes mõnda head kaetust meelde tuletada, mis sellel mägral elu ikka väga hapuks teeks. Ta ei kaetanud ju inimesi eriti - tema piinas. Kõige tõhusam meetod.

Kalin kortsutas kulme ja ajas end laua tagant püsti. Ilmselt oli tegu Akiraga, sest noog. Rin ei julgeks talle vastu möliseda. "Mida sa laiad siin Akira?" käratas Kalin. "Kao oma puhketuppa, nagu ma sulle ütlesin," lisas kutt. "Ja sina ka," käratas ta teisele mägrakutsikale, kes selle peale kohe kõvasti rohkem rabelema hakkas. Ilmselt oli ta väga tänulik, kui oleks saanud oma puhketuppa minna. Kalin sammus Akira poole.

Väga hetkeks, nii, et seda õieti märgatagi polnud, liikus üle Akira näo võidukas naeratus - järjekordne uskmatu õigesse usku pööratud -, kuid ta kaotas selle naeratuse silmapilkselt, lastes huffi lahti. Huff koperdas eemale ja jooksis avatud saaliuksest välja, ilmselgelt jube õnnelik, et eluga pääses. Võib vist päris korraliku kreepsu saada, kui lähed trollima majakaaslast, kes ei teeks kärbselegi liiga, ja see majakaaslane su kuhugi riputamisele kaasa tirib. "Kuidas selg elab, Kalin, sõber?" küsis nooruk väga, väga petlikult sõbraliku häälega. Tema - ei, Rini - lühike võlukepp oli tal sõrmede vahel, valmis mingi needuse teele panema.

"Väga hästi, aga ma pole su sõber," nähvas Kalin. Vaatamata sellele, et Akira selline kaetaja ja needuste manaja oli, ei tunnistaks Kal teda iialgi slythide hulka. Akira oli ja jäi alati Kalini jaoks mägraks. Ta tõmbas välja nüüd ka oma võlukeppi. Pole ju tore seista vastamisi kellegagi, kes sinu peal needust kasutanud on ja mitte käes hoida oma võlukeppi. Saal oli valge. Katsugu see putukas end nüüd kassiks muuta ja seljataha ronida.

"Well, sitt lugu," oli ainus, mis Akiral selle asja peale öelda. Talle meeldis, kui viimane sõna talle jäi. Kui Kalin oma võlukepi välja võttis, tekkis nooruki näole muie. "Well prepared, I see." Oleks naljakas ka, kui koolivanemal oma võlukeppi kaasas poleks - ja arvestades, mida ta slytherinile teinud oli, kulus see tokk marjaks ära. "Rääkisid kellelegi, eks?" küsis võlur siis, näol see sinna siginenud muie, kuid silmad külmad.

"Mis see sinu mure on, kas rääkisin või ei?" nähvas Kalin. Akira mingit kuulsust ta küll upitama ei hakanud. Samas, äkki kutt seda just kartiski, et Kal kellelegi rääkis. "Ja kui rääkisingi?" lausus Kal. "Hakkad selle pärast nüüd põdema?" küsis ta ja pööritas kergelt oma silmi.

"Busted." Akira naeris hetke ning see naer oli jäine. ""Ma ei räägi kellelegi,"" matkis ta Kalinit, žestikuleerides oma sõnade saateks ilmekalt. Poleks tal nii väärastunud iseloom, võiks temast näitleja või koomik saada... Hetkega end kogunud, vidutas võlur silmi. "Sellise asja pärast ma põdemisele aega ei raiska, kuni olen saanud asjaosalised vagaseks teha," sõnas ta lihtsalt. Nii et...

Kalin ärritus selle mõnitamise peale. Keegi kurat ei mõnita Slytherini maja õpilasi. Ta sihtis Akirat vihaselt oma võlukepiga. "Sa õpi oma suu kinni panema või ma teen seda sinu eest," nähvas Kalin. Ta oli valmis Akira huuled kinni kleepima kui vaja.

"You need an attitude adjustment, dude..." lausus Akira, võlukepp valmis, juhuks kui Kalin otsustab rünnata. "Sellise plärtsumisega küll koolivanem olla ei saa." Ta oli täiesti teadlik, et oma teravmeelitsemisega ajab ta slytherini ainult rohkem marru ja võib majalt punkte kaotada ainuüksi sellepärast, et julges midagi öelda - huvitav, et Kalin talt eelmise kohtumise eest punkte ei kraapinud -, aga nooruk oli enesekindel. Ta ei kavatse niisama lihtsalt kaotada.

Kalin ei raisanud enam aega ja liimis ühe viibutusega Akira suu kinni. "Söö liimi," turtsus Kal. Ta oli kindel, et nii lihtsalt see mäger seda asja ja ei jäta ja ründab teda, aga seekord Kalin oma seljatagust kaitseta ei jäta. No way.

Oi kurja. Silmadega suhtlemine oli üks märkimisväärne oskus ja praegu kõnelesid Akira vihaselt läikivad silmad igasugustest õudustest, mis ta Kaliniga korda saadab... Lisaks sellele, et kuradi rõve oli olla, huuled kokku kleebitud - sa ei tule selle kehaga jantima, julk! -, oli tal juba eelnevalt parajalt sitt tuju. Kukal tulitas siiani. Võlukeppi järsult nipsanud, pani nooruk rasked lauad Kalinit ründama. Polnud suud vajagi, et loitsida, kui sõnatu võlumine käpas. Enamvähem. Jäämata vaatamata, kuidas üks raske laud läbi õhu koolivanema poole vihises, saatis võlur kohe ka ühe Confringo, pannes ühe laudadest plahvatama.

Kalin reageeris võimalikult kiirelt ja paiskas ühe laua endast tõuke loitsuga eemale ja siis juba plahvatas teine laud. Kalin oli sunnitud sellest eemale hüppama. Puupilaid lendas kõikjale ja üks neist riivas Kalini õlga, lõigates sinna verise kriimu. Kalin saatis nüüd tõukeloitsu Akira jalgade suunas, et poiss selili lüüa ja ajas end ise samal ajal püsti.

Ta ei lase end mingi loitsuga seljatada. Ühe hüppega oli Akira lähimale lauale jõudnud ja manas esile parve pistodasid, mis kohe Kalini poole sööstsid. Osa parvest eraldus ning võttis hoogu maha, et slytherini selja tagant sihtida. Ta ei jätnud koolivanemale hingetõmbeaega. Kurat küll... Huultel oli valus - kamoon, huulenahk on õhuke ja tundlik, ja siis tuleb mingi junn ja liimib ta suu lihtsalt kinni? Väga mugav.

Kalin pööras osad pistodad ümber ja saatis need Akira poole, aga teine parv ründas teda ikka seljatagant ja ta pidi nendega kiirelt tegutsema. Pooled õnnestus tal lihtsalt maha kukutada, aga ja osad paiskas ta eemale, aga paar tükki tulid ikka ründavalt tema poole ja Kalin taganes, koperdades nii selg ees Akirale otsa ja nii lendas üks pistota otse Kalini kätte, pannes kuti oma võlukepi maha pillama. Loll tegu, tõsiselt loll tegu.

Loll loom. Akira, kaotanud pistodad, mis ta esile mananud oli ja mis nüüd tema poole tulid, lükkas Kalini endast natuke eemale, justkui oleks tal vastik, et see kutt nii lähedal on, ning viipas iseendale, mõeldes Finite. Sellega sai ta oma suu lahti. Aega raiskamata osutas nooruk Kalinile. "Crucio." Juba selle eest, et koolivanem selline töllakas oli. Mis põhjust enam vaja?

Kalin kortsutas tõuke peale kulme. Ta oli oma käest haaranud, kuhu pistoda sisse lendas ja sealt selle välja tõmmanud. Aga enne kui ta maast oma võlukepi jälle üles jõudis korjata, vajus Kal oiates põrandale. Oiates? Eih, ta rohkem nagu röökis sellest valust, mis teda taas tabas. Vähemalt ei veritsenud ta seekord samal ajal. Kui haav käes välja jätta. Samas, see oli väike haav ka. Igaljuhul, see haavake ei tulnud tal hetkel meeldegi, sest kogu ta keha valutas ja valmistas Kalinile meeletut agooniat, mis teda aina enam röökima pani.

Akira ei näinud eriti vaeva, et needusele keskenduda - see sadism, mida Cruciatus eeldas, voolas tema veres ning ta nautis iga karjet, mille Kalin kuuldavale tõi. Võlukeppi slytherinilt ära suunamata volksas tumedapäine noormees laualt maha, astus endise vastase ja nüüdse ohvri juurde ning lõi jalaga tema võlukepi eemale. Et ei tekiks mingeid mõtteid... mitte et muud mõtted peale surmasoovi üldse tekkida saaksid.

Kalin väänles põrandal ja karjus aina valjemini. Sedasi kisab ta varsti oma hääle ära. Oojaa, taas tekkis pähe see üksainus soov - surra. Sedasi edasi elada polnud ju võimalik ja Kalin ei talunud seda enam karvavõrdki. Ta kisendas ja röökis, väänles ja värises valust. Kuidas sai üks inimene nii julm olla? Kuidas sai Akira seda kõike nautida?

Aga proovime - tapame lapse vanemad tema silme all, anname hoolitsevaks vanemaks üsna kick-ass surmasööja, kes oma hoolealust rutiinselt Cruciatusega piinab, ja siis ootame tulemusi... Oleks imelik, kui teda, Akirat, poleks kogu selle piinamise tulemusel tekkinud - aga ilmselt oleks Rin lihtsalt ära surnud või aru kaotanud. Noh, parem vähe kui mitte midagi. Mingi hetk lõpetas noormees needuse, andes Kalinile üürikese võimaluse hinge tõmmata. Ta pole veel lõpetanud.

Ja Kalin karjus veel ja veel. Talle endale tundus juba, et ta kuuleb kedagi teist karjumas, mitte ennast. Ja siis see lõppes. Karjumine. Valu kadus ka. See lakkas nii järsku, et Kal lamas mitu hetke liikumatult, enne kui aru sai, mis toimub. Seejärel avas ta oma silmad ja vaatas Akira poole. Ooh see väike õelus. Kalin otsis nüüd pilguga oma võlukeppi. See oli eemal, ühe laua all. Kaugel kaugel. Deem. Kal ohkas ja vaatas taas Rini... see tähendab Akirat. "Mida sa tahad?" küsis Kalin piinatud ilmel. Raske oli uskuda, et Akira võis soovida ainult Kalinit piinata ja seda puhtalt oma lõbuks.

"Ma olen seda endalt väga kaua küsinud," vastas Akira, venitades sõnu. Siis kehitas ta õlgu. "Pudrumägesid ja piimajõgesid, I guess." Poleks olukord nii tõsine, võiks naerda ja muhedalt laiali minna, aga ei... "Mis sa ise arvad, mida ma tahan?"

Nooh, esimesel korral ta vist tahtis lihtsalt, et Kalin lepiks sellega, et ta pole Rin vaid Akira. Mida ta nüüd tahta võiks? Lihtsalt lõbu pärast? See ei saanud ju nii olla. "Oma võimu näidata? Üle koolivanema?" pakkus Kalin. Ka võimalus ju. Mõtle kui lahe, ma piinasin koolivanemat. Ho ho ho. Kalin peab meelde jätma, et ta laseks Sebastianil endale natuke võlukepita võlumist õpetada. Näiteks praegu oleks kuradi kasulik, kui ta oma võlukepi enda juurde kutsuda saaks. Kalin heitis veel korra pilgu Akirale ja roomas siis oma võlukepi poole.