Südaöösel...

Rin raputas pead. "Mul pole õrna aimugi, mille puhul," lausus nooruk. "Ta lihtsalt tuleb, ja ma pole siiani leidnud ühtegi meetodit, millega tema väljailmumist takistada... Kui ma kogu aeg teadvusetu oleks, ehk ta siis ei saaks tulla..." Aga ta polnud ka selles eriti kindel.

"Aga sa ei saa ju pidevalt teadvuseta olla," lausus Chachi selle peale. "Või noh, tehniliselt võttes ehk saaksid, aga no.. sa saad aru küll, mida ma mõtlen." Nõme asi, see skisofreenia. Ei lasknud rahulikult ka inimesel olla.

Tõsi. "Nii et nüüd sa tead, mis mul viga on ja miks kõik need asjad juhtunud on ja..." tegi ta hädise katse jutt kokku võtta. "Ma ei solvu, kui sa otsustad mind vältima hakata - olen liiga ohtlik, et normaalsete seas ringi liikuda..." sõnas nooruk, ilme nagu peksa saanud kutsikal.

Chachi vaatas uskumatult Rini, kui too oma jutu ära rääkis. Mida..? Kelleks kutt teda õieti pidas? Mingiks suvaliseks tibiks, kes kohe, kui miski enam normaalne ei ole, minema jookseb? "Ilmselgelt ei hakka ma sind vältima," lausus neidis, kulm kergelt kortsus.

Kerge naeratus tekkis Rini näole, kui ta Chachi sõnu kuulis. "Seda on vaid hea meel kuulda, aga sa ikka annad endale aru, et ma võin sulle täiesti suvalisel hetkel kallale tulla, kandes nime Akira?" küsis nooruk siis, lastes naeratusel lahtuda. "Ma ei tea, miks ja kuidas Akira välja tuleb, ja kõige vähem oskan ma tema tulekut ette ennustada..."

"Sa oleksid võinud ka siis mulle kallale tulla, kui ma veel ei teadnud, et sul on skisofreenia," mainis Chachi kergelt. "Pealegi, saan ma ilmselt aru, millal on tegemist sinu ja millal Akiraga. Te olete päris erinevad, kas tead." Akria ei olnudki teda tegelikult rünnanud ju.. Ainult rääkis, õelutses pisut ja siis üritas ära ajada. Hmm..

Arvata on jah, et nad on erinevad. Akira olevat pealtnägijate jutu järgi sadistlik ja Cruciot armastav, kui tema on... lihtsalt Rin. Mingi tuim kala. "Mul on sulle palve, et sa sellest, mis ma sulle rääkisin, mitte kellelegi edasi ei räägiks," palus nooruk siis. "Pole vaja, et mind mingiks friigiks pidama hakatakse. Ma olen kõik need kuus aastat nähtamatu olnud ja see võiks nii ka jääda."

"Ära muretse, sinu.. ee.. saladus on minuga kaitsud," naeratas Chachi. Seda ei olnud isegi vaja tegelikult paluda, sest üldjuhul ei räägi neidis kunagi kellelegi midagi edasi. "Kuigi ma usun, et sa oled nii mõnegi kahtlustava pilgu juba sellepärast saanud, mida Akira korda on saatnud.." Neidis hammustas huulde. Lucy ju ka ütles, et ta Riniga ettevaatlik oleks..

Chachi sõnu kuulnud, vajus Rin mõttesse. Jah, nii mõnigi mööduja oli talle pilgu saatnud ja ta oli seda pilku veel tükk aega enda seljal tundnud. Alguses võiks ju arvata, et tegemist on pilguga "oh, meil on siin pilukas! How fascinating!", aga peale kuut aastat selle pilukaga lossi jagamist on see variant välistatud. Õnneks/kahjuks. "Ma olen ausalt öeldes meeldivalt üllatunud, miks professorid midagi ette võtnud pole..." sõnas nooruk.

"Äkki nad lihtsalt ei ole veel päris kindlaid jutte kuulnud ja kuulujuttude põhjal ei hakka ka eriti midagi tegema," arvas Chachi pisut mõtliku hääletooniga. Samas nad võinuks ju kas või rohkem seda uurima hakata. Aga nad olid tõesti kuidagi uimased.

"Võimalik..." Rin ei teadnud balli tulemusi, kuid tundus, et ka see lõppes vaid tänu õpilastepoolsele sekkumisele... Vähemalt nii palju oli ta kuulnud, et paar KA liiget võitles rühmituse vastu, kes oli arvult neist vähemalt poole jagu üle. "Aga direktor peaks ometi teadma, kelle ta siia kooli vastu võtab..." Surmasööja õpilase - see on sama hea kui surmasööja enda. Ja ta oli täisealine, nüüd... Praegu oleks parim aeg direl muretsema hakata, võttes arvesse toimunut. Akira ründas koolivanemat... Vaevalt Kalin selle maha vaikib.

"Meie direktor on alles teist aastat siin koolis. Äkki ei ole ta veel kõik toimikud läbi vaadanud?" pakkus Chachi, ise samal mõeldes, et vaevalt see nii on. Ta oli raudselt kõigi nende elulood ja nimed ja vanemate nimed ja mida kõike veel pähe õppinud. Direktorid tegid ju nii. Mitte, et ta väga nende tegevustega kursis oleks.

Rin raputas pead. "Ma kahtlen selles..." tuli noormehe poolt. Üks õige direktor vaatab kõik vähegi kahtlased juhtumid üle kohe, kui nendest teada saab... "Kas sina tõid mu siia?" küsis ta siis taas pilku tõstes. See tundus olevat ainus loogiline variant, sest Kalinit ju siin polnud, ja miks peakski koolivanem aitama kedagi, kes teda cruciotas?

"Jah," vastas Chachi noogutades. Isegi, kui ta arvas, et tegu on Akiraga, ei jätnud ta teda sinna vedelema. Sai isegi Kaliniga pisut nähvatud. Nüüd vist langeb Gryffindori skoor pisut. Oi, pagan..

"Aitäh..." Rin langetas pilgu tekile, näppides seda. Mida ta nüüd tegema peaks? Kõige arukam oleks ilmselt lihtsalt minema minna. Koolist eemal ei saaks ta tekitada probleeme mitte kellelegi peale iseenda - majapunktid ei kannataks, keegi ei saaks viga ja professoritel oleks ka rahulikum. Ja kui hästi veab, saaks Scarlet ta kätte ja piinaks surnuks või midagi...

"Pole tänu väärt," kehitas Chachi õlgu. Väsimus hakkas taas võimust võtma. Ta otsis silmadega kella ning leidnud selle, ohkas ta korra. Ei olnud sugugi palju aega selleni, kuni ta peaks üles ärkama ja tundidesse minema. Kui ta praegu läheks, saaks ta paar tundi magada.. Samas, palju see ka juurde annaks?

Sügavalt ohanud, vajus Rin taas selili. Kui ta lähekski ära, ei märkaks keegi seda - mis on üks Hufflepuff puudu, kellest niikuinii lahti tahetakse saada? Kui hetkel ei taheta, siis hiljem küll... Here's the plan - ta laseb oma haavad terveks ravida, läheb siis Kalini juurde ja räägib talle kõik ära, vabandab koolivanema ees ning lahkub Sigatüükast. Parem oleks, kui tema, probleemide tekitaja, minema läheb.

Kõik jäi kuidagi vaikseks. Chachi vaatas, kuidas Rin ohkas ning selili tagasi vajus. Ilmselt oli kutt ka väsinud. "Kuule, ma lasen sul nüüd puhata ja lähen ise ka magan veits," lausus ta, kui püsti tõusis ja uuesti kella vaatas. Kaks tundi magamist. Oh, well. "Ma tulen sind hiljem vaatama," lisas ta veel uniselt naeratades ning pööras siis otsa ümber.

Rin tahtis juba napilt noogutada ja silmad sulgeda, kui talle meenus tema võlukepp. "Chachi, kuhu mu võlukepp jäi?" küsis nooruk end taas istukile ajades. Kõik on tore, aga ta ei teadnud, kus tema võlukepp on, jumal teab, mida Akira sellega ette võttis... Ja võlukepita ei saaks ta hakkama.

Chachi jäi koheselt seisma, kui Rin temalt midagi küsis ning pööras end kiirelt ümber, nii et see ta pea kergelt ringi käima lõi. Võluekpp? Neidis mõtles pisut. Ah, kurja! Ta ju kasutas seda. Ta võttis selle oma taskust välja, kuhu ta selle vahepeal pannud oli, ning andis kutile tagasi, kerget piinlikkust tundes. "Mul jäi enda oma tuppa ja kuidagi pidin ma ju su siia toimetama," lausus ta vabandavalt ning hammustas siis huulde. Ta oli ühe südaöö jooksul jõudnud kahte erinevat võlukeppi kasutada ja kumbki neist ei olnud tema omad. How nice..

Rin tänas ning võttis võlukepi kätte, tundes kerget vastikust selle toki vastu, millega Akira Kalinit piinanud oli... Mida kõike tema teine pool teinud on? Kui ta vaid teaks... Samas võis see olla võti tema mitte hulluksminemisele, et ta ei teadnud... Pannud võlukepi öökapile, viskas nooruk uuesti pikali ja sulges nüüd lõpuks silmad.

Chachi, märgates, et Rin juba silmad sulges ning ta endiselt seal passis, otsustas jälle minema hakata, pomisedes veel enne vaikselt: "Head ööd." Minema liikudes, ohkas ta kergelt. Et just Rinil pidi selline haigus olema..

Jah, täpselt - et tal pidi selline haigus olema. Ekstreemselt kurb, eks. Maadam siblis Chachist mööda, et Rini sidemeid vahetama hakata.

OT: I guess this is the end.