Lurkimas

Oli laupäeva südaöö ja Kalin oli tulnud Siganurme, et toituda. Ta käis tihedamini jahil, kui Sebastian või Robin, sest ta vajas verd rohkem, et end paremini kontrollida. Igaljuhul. Kalin oli jõudnud ühe oma ohvriga kõrvaltänavasse ja surus noore naise nüüd vastu seina, lüües kihvad tema ihusse. Samal ajal murdis Kalin oma vaba käega naise sõrmi, summutades võlukunstiga naise karjeid. Küll oli hea teada, et su ohver piinleb ja luude murdmine oli Kalini lemmik tegevus. Peagi tõmbus nooruk naise kaelast eemale ja vaatas tema vesistesse silmadesse. "Ära nuta," sosistas Kalin rahustavalt ja silitas naise põske, endal veri suunurkadest mööda lõuga alla veeremas. Siis lõi Kalin oma kihvad teisele poole naise kaela ja tõmbas küüntega tolle võluri käsivarre veriseks.

OT: Imogen

Imogen tuias mööda tänavaid, musta poolmantli hõlmad tuule käes lehvimas ja kapuuts peas. Neidis kõndis üsna sihitult ringi, suundudes otseselt ei kuhugi. Tuli ta igatahes baarist, kuigi täis ta polnud. Vaid klaasi viskit oli ta alla suutnud kulistada. Plaan oli küll end täis juua, aga nagu varasem pärastlõuna näidanud oli, ei läinud elu pea kunagi plaanipäraselt.
Ivy tundis lähedalt verelõhna ja neidise pilk muutus kohe valvsaks, jälgides ümbrust. Ta jäi hetkeks seisma ja pani lõhna asukoha meelte järgi paika, suundudes siis sinna. Ja mis ta nägi.. Kalin oli seal mingi ohvriga. Imogen sammus pikema jututa kuti juurde ja paiskas ta naisest eemale, viies pilgu siis üle ohvri. "Jookse," sõnas ta lühidalt, pöörates tähelepanu tagasi Kalinile.

No mida? Mitte keegi ei takista Kalinit kui ta sööb eksole. "Loll oled?" küsis Kalin vihaselt urisedes, Imogenile lähemale astudes. "Sa oled ikka väga rumal," porises kutt ja oli hetkega naise ees, paisates ta tagasi kõrvaltänavale. Kalin kõndis maas lebava naiseni, kes meeleheitlikult nuuksus ja tõmbas ta juukseidpidi üles. "Kuhu ta läheb sedasi sinu arvates?" küsis Kalin. "Maailma kuulutama, mis temaga tehti. Kas sa mitte ei tahtnud oma rassi saladust hoida?" urises noor vampiir ja viis pilgu oma ohvrile. Ta parandas ta haavad. Vasaku käe sõrmed jäid siiski murtuks.

"Vähe targem kui sina nähtavasti," sõnas Imogen külmalt. Tal olid prioriteedid paigas. Enne tuli veenduda, et Kalin rahulik on ja siis võis ta naisele järgi minna ja tollega tegeleda. "Mida kuradit sa teed siin? Lõbustad end suvaliste ohvritega? Sebastian pole sulle sittagi õpetanud või oled sa lihtsalt pime idiood?!" päris neidis vihaselt. Kurat, tapnud siis enda ohvri, oleks veel vähe leebem. Aga see naine oli täiesti puru ja elas veel raibe. Imogen jalutas naiseni ja kükitas tema kõrvale, murdes ta luud vähemalt paika tagasi. Kui Kalin neid nüüd ka kokku ei võlunud, siis said need vähemalt õigesti kokku kasvada.

Persetki. Kalin murdis naise kaela ja lasi tal surnult kõrvaltänavale maha vajuda. "Kahju, temas oli veel nii palju verd mida juua," porises kutt ükskõikselt ja tõstis siis naise sülle, pannes ta seinaäärde istuma. Nüüd sättis Kalin oma musta mantlit. Hea, et lumi igal pool oli, ta mantel polnud määrdunud nüüd. "Nüüd ma pean uue ohvri otsima," ohkas Kalin raskelt, nagu poleks ta just mitte midagi valesti teinud ja ta oli hetkega ka maha rahunenud.

Imogen ahmis ehmatusest õhku ja vaatas, kuidas naise elutu keha kokku varises. Ja tema ei saanud enam midagi teha. "Sa tekitad minus jälestust," sõnas Ivy täieliku vastikustundega. Ja jälestust ei tekitanud mitte ainult Kalin, vaid ka kaksikud, kes lasid tal selliseks koletiseks muutuda. "Mine ja pane põlema end," urises neidis tõustes. Ta oleks hea meelega Kalini ise tapnud, aga see käis ta moraalse kasvatuse vastu.

"Päris panengi," irvitas Kalin ja surus Imogeni vastu seina. "Ma pean oma janu siiski kustutama, muidu teen koolis lollusi," mainis kutt ja surus oma kihvad neidise kaela. Ise Imogen oli süüdi, et ta Kalini toidul nö minna lasi ja nüüd Kal teda sööma peab. Hõrk veri voolas Kalini suhu ja ta neelas ahnelt iga sõõmu.

Imogen urises vastu seina lennates ja võttis kogu jõu kokku, surudes küüned Kalini kõrisse, et kutt nii endast eemale lükata. Neidis ilmus ta selja taha ja lükkas Kalini näoga vastu seina. "Sa ei taha minuga täna jamada," urises Ivy ja tõmbas käega taas üle enda kaela. No on värdjas. "Ja mingiks verehooraks ma sulle ei hakka, unista aga edasi," lisas neidis eemale astudes.

Kalin tõmbus urisedes eemale, kui Imogen küüned ta kõrri surus, aga õnneks kasvasid haavad kiirelt kokku. No mida? Järgmisel hetkel oli ta näoga vastu seina surutud. Mis Imogeni jõud tuli vihaga? "Ära arva, et sa minust üle oled. Sa oled poolik," urises Kalin ja tõmbas Imogenilt jalad alt. Ta istus neidisele peale. "No nii, kuhu me nüüd jäimegi?" küsis Kalin Imogeni käsi vastu maad surudes. Ta lõi oma kihvad uuesti poolvampiiri kaela.

Ju siis kasvas tõesti, sest nomh.. Isegi newbornina oli Kalin temast siiski tugevam. Ja nagu ikka, polnud Imogenil võlukeppi ka kaasas. "Ja ometi olen ma sinust kordades korralikum vampiir," sõnas neidis urisedes. Kurat ja nüüd oli ta lõksus ja kutt hoidis ta käsi ka veel kinni. Nii et tuli väheke inimlikumad võtted kasutusele võtta. Alustuseks rabelemine. Ai, ta tundis, kuidas Kalini kihvad ta nahka sedasi veel rohkem rebestasid. Kogu hammustuse mõnu oli kadunud, sest Ivy oli liialt täis jälestustunnet.

Kalin ei teinud teist nägugi, kui Ivy rabelema hakkas. Rahunegu maha, saab kiiremini läbi sellega. Kalin jõi isukamalt, kuni viimaks eemale tõmbus, silmad pärani. Ta lasi Ivy kätest lahti ja haaras oma kõrist. Mis kurat see oli? Juues ei saanud ta midagi aru, aga nüüd. Ivy veri põletas ta sisemust. Mida? Poolvampiiri veri ei tohiks mürk olla ju. Kalin vajus neidise kõrvale selili ja karjatas valust. Ta ei suutnud seda enam taluda. Ühtegi loitsu ka meelde ei tulnud. Kalini keha väänles piinast ja ta ajas suust vahtu välja, silmad punased.

Imogen tõmbus kohe eemale, kui Kalin temast lahti lasi, ning jälgis kohkunult kutti. Nii et see oli siis tõsi.. Ta isa oli teda palju õpetanud ja üks killuke mis meelde jäi, käis raudürdi kohta. Seni polnud Ivy seda kordagi proovinud lihtsalt. "Ma hoiatasin sind," sõnas neidis vaikselt ja taganes seina juurde, jäädes selle najale istuma. Ivy surus käe kaelal olevatele haavadele ja püüdis enda hingamist maha rahustada. Nüüd ei saanud Kalin talle enam midagi teha. Rõve tunne oli ikkagi. Endiselt meenus tal igakord sellega tema enda muundamine. Osalt seepärast ta ise inimesi rünnata ei suutnudki.

Kalin väänles ja karjus seal tükk aega, roosakat vahtu suust tulemas. Viimaks asendus vaht verega ja Kalin oksendas kogu joodud vere välja. Nüüd jäi ta sinna lamama, pool nägu veres, ta hingeldas, olgugi, et ta ei vajanud õhku. Kalini silmis oli pilk, mis ei meenutanud enam üldse seda kiskjat, kes ta mõned hetked tagasi oli. See oli rohkem see inimlik pilk. Ja ta oli täiesti jõuetu, keha endiselt valutamas. Vähemalt ei karjunud kutt enam.

Viimaks paranesid Ivy haavad ja neidis jõudis ise ka maha rahuneda. Ta pühkis käega liigse vere ära ja liikus siis aeglaselt Kalini juurde. "Sul veab, et sa praegu nii hale välja näed, et isegi minul sust kahju hakkab," pomises Imogen. "Tule, lähme minema siit nüüd," ohkas neidis end püsti ajades, sikutades ka Kalinit püsti.

Pool kalini nägu oli endiselt verine ja tema juuksed külmunud verest turris. "Mis asi see oli?" küsis Kalin endiselt õhku ahmides ja kätt ümber Imogeni õlgade põimides. Üksinda ta sealt küll ära ei saanud. Liialt nõrk oli ta selleks. Oma vampiiri eluaja jooksul polnud Kalin vist kordagi nii nõrk olnud. Suus oli vastik maitse. Kõht oli tühi. Aga ta ei julgenud enam juua. Ta kartis seda meeletut valu.

"Kaitse sinusuguste vastu," sõnas Imogen lühidalt. Kuigi ega see miskit ei muudaks, kui Kalin täpsemalt teaks, millega tegu, ei kavatsenud Ivy miskit siiski selgitama hakata. "Kõndida jõuad ikka?" küsis neidis kätt ümber kuti viies. Kalin püsis vaevu püstigi ju. Samas ta jõi ka üsna korralikult, nii et mida muud sealt oodata. Võis vähemalt loota, et niipea kutt ta verd ei tahtnud.

Kalin raputas pead ja vajus siis sinna samma põlvili, tõmmates Imogeni endaga kaasa. Sedasi meenutas ta kangesti pigem inimest, kui kurja vampiiri. No ja hetkel oli ta haavatav ka. Kui mõni vampiirikütt peaks välja ilmuma oleks Kalin kerge saak. Tema silmist peegeldus valu, mis teda seest kõrvetas.

Imogen maanduski siis samuti põlvili, kirtsutades korraks nina. Aia. Ta oli harjunud pehmelt jalgadele maanduma. "Me ei saa siia selle surnud tsikiga tsillima jääda ju," manitses neidis. No kurat, et Kalin nii palju ta verd jooma pidi. Kuigi samas oli see kutile paras ka muidugi. Aga Imogen'ile ei meeldinud kedagi piinlemas näha.

Kalin heitis end külmale lumisele tänavale külili. "Ma lihtsalt laman siin. Sa võid minna," pomises kutt. Miks ta siis veel nii uimane ka pidi olema? "Tahaks... Päriselt surra," pomises Kalin. Olgugi, et nii hull see asi polnud. Vajas lihtsalt natuke sooja värsket verd ja veidi puhkust. Aga ta ise tundis, et põleb sisimas. Eks see raudürt oli vampiirile ka nagu hape.

"Ei lähe ma kuskile," sõnas Imogen kindlalt ja vajus istuli Kalini kõrvale. Varsti peaks kutil iseeneslikult parem hakkama. Kuigi ega puhas veri talle kahju ei teeks, aga Imogen küll mingeid suvalisi möödujaid kõrvaltänavale vedama ei hakanud. Ja täisvampiiridele vist jänkudest ei piisanud ka. "Ära ole nii dramaatiline," lausus neidis silmi pööritades.

Imogen ei saanud aru. Kalin tahtis päriselt surra, mitte selline edasi olla. Aga kuidas saigi tema mõista, kui ta inimverd ei joonud ja pealegi polnud ta täisväärtuslik vampiir või mis. Samamoodi ei saanud Sebastian Kalinit mõista, sest tema oli sünnipärane vampiir, aga Kal oli kunagi inimene olnud. Veel hiljaaegu oli ta inimene olnud. Kalin sulges oma silmad ja lõpetas kasutu hingamise. Ta lamas seal liikumatult ja inimsilmale võiski jääda mulje, et ta on surnud. Lisaks sellele oli ta puudutamisel jääkülm.

Kindel ikka? See oli kordi hullem, et ta poolvampiir oli. Teda vihati absoluutselt iga rassi poolt, mis maamunal üldse eksisteeris. Isegi ta enda isa jälestas teda ja kõigele lisaks pidi ta iga jumala päev võitlema verejanuga. Aga keegi ei saanudki kunagi teise inimese valu mõista. Polnud mõtet isegi püüda neid mõistma panna.
Imogen passis mõnda aega vaikuses kuni see viimaks kahtlaseks läks juba. "Kalin.." sõnas ta vaikselt ja raputas siis kutti. "Sul ei õnnestu siin ära külmuda, usu mind."

"Ma tean," pomises Kalin, kuid ei liigutanud end ja kui ta rääkinud poleks võis tõesti arvata, et ta sinna surnuks oli külmunud. "Aga samas ei jää ma haigeks ka," mainis kutt. Vahva ju. Võis lamada tunde lumel, ilma, et haigeks jääks või ära külmuks. Ta hingas korra sisse ja välja. Tema suust ei tõusnud hingeauru, nagu inimeste suust. Aga Kalini silmad olid nagunii suletud, seega ta ei näinud seda. Ta juuksed olid endiselt külmunud verega koos. Hea, et külmunud veri nii palju ei lõhnanud.

"Kavatsedki siia nüüd vegeteerima jääda?" küsis Imogen silmi pööritades. Ega tema nüüd nii vastupidav ka polnud. Aga kurat seda Kalinit teab.. Jätad hetkeks üksinda ja on juba jälle suvalise möödakäija luid murdma hakanud. Ja siis jääb see Ivy hingele. Mitte võib-olla teiste silmis, aga neiu enda jaoks küll.

"Ma saan Sebastiani kutsuda," pomises kutt. Igal hetkel, kui tal soovi oli ja siis Sebastian teeb ta korda. Tal oli valus ju. Ja paha olla. Miks olekski ta pidanud end liigutama? Pealegi, varem või hiljem murrab ta ikka kellegi luid. "Mine ära," pomises Kalin. Varsti läheb see valu nii või naa üle ja siis on Kalin jälle murdja ja lööb Imogeni pea puruks või midagi.