Lurkimas

"Rahustab? Oled nii närvis siis vere joomise ajal?" küsis Imogen segadusse sattudes. Nojah, tema polnud ju inimverd joonud ega teadnud, mis tunne see olla võis. Ja ega ei tahtnud ka. Või noh.. Vampiirilik pool temast ihkas inimverd üle kõige, aga neidis oli aastakümneid juba seda alla suruda suutnud. Ei kavatsenud ta nüüdki murduda.

"Sa pole ilmselgelt kunagi inimverd joonud," kasutas Kalin neidise nõrkust tema vastu, vihjates, et too ei saagi temast aru saada. Ja ega ta ei saanudki ju. See oli midagi ülemõistuse head. Midagi, millest ei saanud loobuda. Ja ta oli juba praegu nagu koletis. Mis siis veel saaks, kui ta end täielikult verele allutaks?

"Kuidagi on nagu õnnestunud jah eemale hoida igasugu pahedest," lausus Imogen kergelt õlgu kehitades ja surus käed siis taas taskutesse. Tuttava kujuga ese jäi sõrmede alla ja neidis naeratas viivuks. "Samas on see minu vaba valik. Sinul pole muud võimalust. Looma vere peal ei jääks sa ju lihtsalt ellu," lisas Ivy siis. Nii palju kui tema teadis, polnud looma veri piisavalt toitev täisvereliste vampiiride jaoks.

"Ilmselt küll jah," noogutas Kalin. Ta polnud kunagi proovinud, aga küll Sebastian ja Robin talle sellest võimalusest rääkinud oleks. Nad sammusid mööda teed edasi. Õhk oli külm, aga Kalin seda ei tundnud. Ka tema käed olid mantli taskutes. Ta heitis pilgu Imogenile. "Ega sul külm pole?" küsis kutt veidi kahtlevalt.

Ei tea midagi. Äkki nad polnud üldse mõelnudki sellele lihtsalt, sest nende jaoks oli nii loomulik juba inimverest toituda. Nüüd tundus igatahes see Kalini kunagine doonoriks olemise värk väga hea variandina kõigi süütute ohvrite tapmise kõrval. "Mitte oluliselt," vastas neidis kerge naeratusega. Ta küll tundis külma, kuid see ei mõjutanud teda nii palju kui inimesi mõjutanuks.

Kalin noogutas ja nad jätkasid oma teed vaikuses. Kalini silmad rändasid mööda teerada. Mõne aja pärast avas Kalin suu. "Ära saa nüüd minusti valesti aru. Mulle meeldib see kõik. Kiirus, jõud, refleksid, mälu oli mul juba enne hea, nüüd on see utoopiline. Ma näen kõike nii hästi, kuulen hästi. Tunnen lõhnu. See kõik on võimas. Mulle meeldib see. Ma ei kahetse midagi," rääkis kutt endale täiesti vastu. Vastu pea kõigele mis ta Kolmes Luuas mõista oli andnud.

Imogen naeratas õrnalt, kui Kalin rääkima hakkas. Kõlas nagu üritaks kutt seda kõike iseendale kinnitada. "Ei kahetse midagi? Oled selles ikka päris kindel?" küsis neidis siis. Seda oli vist palju loodetud, et Kalin enda mõrvu kahetseks. Aga enda elu ja tuksuva südame kaotamist vast küll. Kahetses, et tal polnud enam võimalust vanaks saada.. Palju asju oli, mida tegelikult kahetseda.

"Täiesti kindel," noogutas Kalin. "Ma olen kiskja ja naudin seda," muigas kutt kavalalt. Soe inimveri lõi mõistuse sassi? Ainus, mida ta teha tahtis oli tappa, tappa ja veelkord tappa. Võtta inimestelt nende elud. Just seda ta tahtis.

"Sellisel juhul.. Palju õnne. Sinus pole enam kübetki inimlikkust järel," sõnas Imogen tõsinedes. Olid Kalini sõnad tõesed või ei.. Tema jutt sakkis nii või teisiti. Ivy lihtsalt ei saanud sellisest asjast aru ega hakanudki saama. Aga eks see olenes jällegi kasvatusest. Pealegi oli Kalin alles noor. Või siis lohutas neidis end taoliste mõtetega. Vaevalt, et Kalin kunagi muutuda suvatses.

"Inimesed on nõrgad," irvitas Kalin ja hoidis pilku teel. Ja ometi polnud ta nõus tunnistama, seda, et ise inimesena nõrk oli. Mkmm, tema oli meil ikka see tugev eksole. Koguaeg. Aga miks Sebastian tal sedasi metsistuda siis lasi? Süütundest? Nüüd lasi ta Kalinil olla, mis iganes Kal ise otsustas, sest ta tundis end süüdi? Vaevalt. Pigem pidas Sebastian seda normaalseks, milliseks ta kutt muutunud oli. Hoopis millekski muuks, kui see, mis ta enne oli. See, kes kellelegi viga teha ei tahtnud oli kadunud.

"Tugevus on suutlikkus pahedele vastu panna," lausus Imogen kindlalt. Isa tarkuseterad olid siiani meeles, oh mis rõõm. Tema silmis olid tugevad just need inimesed või olendid, kes end igasugu kiusatuste küüsi langeda ei lasknud. Näiteks vere võimu alla. Nõrkus oli kontrolli kaotamine, seda oldi Ivy'le aastaid pähe taotud.

Aga Kalin polnud vere võimu alla laskunud. Selle pärast ta neid luid ragistaski või mis. Kutt muigas kergelt. "Ma joon inimverd, et ellu jääda. See pole pahe," mainis kutt. Või mis? Huvitav, kaua ta suudaks joomata vastu pidada. Praegu oli küll selline tunne, et nädalat küll mitte. Samas, Sebastian näiteks suutis mitu nädalat vastu pidada.

"Aga sa tapad oma ohvrid, sest see on lõbus. See on sinu pahe," lausus Imogen veendunult. Kamoon.. Sebastian sai sedasi hakkama, et Kalin ta doonoriks oli ja nüüd vajab kutt ise järsku nii palju verd, et peab ohvrid tilgatuks jooma? Ivy ohkas endamisi, taibates juba ette ära, et selle vaidluse on ta kaotanud. Läbi aastate oli ta mitmetele üritanud sama asja selgeks teha. Keegi ei kuulanud.

"Sina tuled mulle doonoriks või?" küsis Kalin õelalt muiates. "Parem üks surnu, kui mitu vigast. Sul pole aimugi, mida see doonorlus minuga tegi," sõnas Kalin. Pluss, Sebastian oskas end tunduvalt paremini kontrollida. Kalin oli noor ja vajas vähemalt esialgu palju verd, sest ta ei osanud vähesega toime tulla. Pluss, kui tal oleks keegi, kes talle doonoriks oleks, ei saaks ta selle inimese luid murda ja siis alluks ta täielikult verele, sest poleks midagi, mis teda reaalsuses hoiaks.

"Miks küsid? Tahad veel veidike maitsta ja valudes piinelda?" nähvas Imogen kohe vastu. Kutt suutis ikka päris kiirelt ära unustada, et tal oli targem neidise verest suure kaarega eemale hoida. "Sinu puhul on pigem mitu surnut, kes enne tehakse vigaseks," lausus Ivy siis. See luude murdmine oli endiselt tema jaoks väärastunud lõbu. Ega tema ei teadnud ju, mis tagamaa sellel oli. Ja kui ka oleks teadnud, siis noh.. Oli kindlasti ka paremaid viise enda reaalsuses hoidmiseks.

Ega ta seda doonori värki tõsiselt mõelnud. Ta vihjaski sellega sellele, et keegi ei tule talle doonoriks ju ja selle pärast peabki ta omale iga öö uue ohvri leidma. "Nad surevad nagunii. On siis seal vahet, kas kümne või kolme sõrmega," pomises Kalin ükskõikselt. No tõesti. Misasi see Imogen enda meelest oli? Mingi diplomaat kahe rassi vahel. Sellist asja ei saa, et hundid söönud ja lambad terved. Inimesed tapavad end igal aastal miljonite kaupa. Sajal erineval põhjuselt, kui mitte rohkemalgi. Kõva asi see, et Kalin siin nüüd oma ohvrite luid murrab.

"Inimlikum oleks nad kohe tappa ja alles siis verd jooma hakata. Aga inimlikkusest pole sinuga vist mõtet rääkida," lausus Imogen kergelt silmi pööritades. Kalinile ei jõudnud ega jõudnud see point kohale, mida neidis taga ajas. Ja just nimelt.. Inimesed tapavad end. See on nende enda valik, lõpetada oma elu. Aga need inimesed, keda Kalin tappis. Ehk oli mõni neist just isaks saanud. Just enda elus uue lehekülje pööranud. Lihtsalt õnnelik enda eluga. Ning Kalin röövis selle kõik ning asendas leinaga nende inimeste lähedastes.

See polnud Kalini mure. Ju siis oli saatus neile sellise tee ette määranud. Nagu oli saatus määranud, et Kalinist peab vampiir saama. Miks muidu ta isa suri ja ta täiesti üksi jäi. "Külm veri on vastik. Ma olen vampiir, ma ei pea inimlik olema. Kui ma oleks inimlik, ajaks ma sassi selle, kes ma olen," raputas Kalin pead. "Ma ei hakka teesklema inimest, ainult selle pärast, et nii oleks inimeste maailmas inimeste reeglite järgi ilus. Ma elan vampiiri maailmas ja siin kehtivad surematute reeglid. Ma soovitaks sul ka ära otsustada, kummal pool sa oled, sest sedasi üle piiri hüppamine tuleb sulle endale kahjuks," selgitas noor vampiir.

"Veri püsib soojana veel üsna kaua pärast seda, kui sa kellegi kaela oled murdnud," lausus Imogen kindlalt ja kuulas siis vaikides Kalinit, vajudes taas pooleldi oma mõtteisse. "See otsus on juba ammu tehtud. Ja mitte minu poolt," vastas neidis viimaks. "Arvad, et mul poleks lihtsam kogu inimlikkus hüljata ja vaid oma vampiiri poolele keskenduda? Inimlikkus teeb haiget ja seda on rohkem kui korra minu vastu kasutatud, aga minu silmis saan ma parem ise haiget kui teen haiget süütutele inimestele. Ma ei ole jumal, et otsustada teiste elude üle."

"See on sinu elu ja sina pead seda elama, seega on sinul õigus otsustada oma elu üle. Sebastian on mulle selgeks teinud, et ta ei takista mind milleski, kuni ma ise olen need otsused teinud ja leidnud, et minule on nii parim. Mina leian, et minu elus on mulle nii parim, kui ma oma ohvri tapan. See on see, kuidas MINA toitun. Sa ei saagi seda enne mõista, kuni sinust pole saanud tõelist vampiiri. Sa lihtsalt ei mõista seda maailma. Sa näe neid värve, sa ei haista neid lõhnu, sa ei kuule neid helisid. Ja mis kõige hullem, sa ei tunne neid tundeid. Sa ei saa mulle moraali loengut pidada, kui sa ei tea, mida mina läbi elan," püüdis Kalin võimalikult rahulikult asja selgitada.

"Mu isa otsustas mu eest kõik ära. Kalin, ma olin kümne aastane, kui ta mind muundas. Polnud nagu väga mõistust, et aru saada, mis toimuski, kui üks hetk olin ma suremas ja järgmine hetk tundus, et ma suren kui ma verd ei saa," lausus Imogen veidi ärritudes. Jeah, tema elu ja tema valik.. Päris oligi. Neidisele oldi ajupesu tehtud, mis muud. "Ma ei tahagi mõista maailma, mis on nii haige. Ma vihkan seda maailma," lisas ta vaid. Ivy pigistas käed taskutes rusikatesse, pisike ese ühe sisse peitumas.

Kalin peatus ja haaras Imogeni enda embusesse. "I ma võiks su tappa," sosistas ta, aga tema silmis ei olnud seda kiskjalikku pilku, mis seal enamus ajalst helkis. Seal oli hoopis mure ja kaastunne. "Kui sa seda tahad," sõnas kutt. Ta vaatas Imogenile silma. "Või ma võin sinust vampiiri teha," lisas ta. Kui see võimalik on. Kindlasti oli. Imogen oli lihtsalt nii inimene. "Ma pole enam inimene," lausus Kalin. "Mult võeti see võimalus. Minult ei küsitud," heeei, nad olid päris sarnases olukorras ju. Mõlemilt võttis valiku armastatu. Noh, isa ju ka armastad eks.

See pakkumine tuli nii ootamatult, et Imogen ei suutnud esimese pauguga midagi arvata. Nojah, muidugi oli ta palju mõelnud enda tapmisele. Eriti siis kui ta kõik kaotas. Isegi enda muundamisele. Põhiliselt selleks, et saada jõudu kättemaksuks. Ivy põimis käed ümber Kalini, silmitsedes alles siis üle kuti õla sõrmust, mis tal kätte oli jäänud. "Ma kardan, et minust saab koletis. Mu isa sisendas mulle koguaeg, et ma pean jääma inimeseks. Sellepärast ta mu keldrisse lukustaski. Sellepärast ta inimvere keelaski," sõnas neidis vaikselt.