Lurkimas

Kalin avas uuesti oma silmad. "Ma kukkusin end surnuks," lausus ta. "Ja Sebastian leidis mu. Ma polnud päris surnud, aga suremas. Ma kaotasin palju verd ja siis ta muutis mu," selgitas kutt. Ta ei süüdistanud Sebastianit, aga ta mäletas seda hirmu kui ta taipas, et ta vampiir on. See kohutav hirm. Kalin sulges jälle silmad.

"Kukkusid? Kuskohast sa siis alla sadasid?" uuris Imogen edasi. Kalin rääkis seda kõike nii nagu ta oleks ise teadvuseta olnud või midagi ja Seb oleks omavoliliselt toiminud. "Kas sa palusid tal end muuta?" küsis Ivy veidi kahtlevalt. Äkki seda Kalin enne mõtleski, kui ta ütles, et tahaks surra. Ta ei tahtnud samuti vampiir olla.

"Luua seljast. Ma tegin üksinda trenni," pomises Kalin. Rumal nagu ta oli. Kutt ohkas. "Ei palunud," sosistas nooruk. Ta oligi teadvuseta, kuni hetkeni, mil Sebastian talle oma verd sisse jootis. Kalin avas taas oma silmad ja vaatas Imogeni. Imogen ju sündis vampiirina eks. Nii need poolvampiirid ju tekkisid. Inimene sai vampiiriga lapse. Eksole?

"Auutš.." pomises Ivy vaikselt. Pidi ikka pääris kõrgelt kukkumine olema, et surmavaid vigastusi saavutada. Kalin oli nii hea lendaja ju.. Aga Imogen ei hakanud seda kommenteerima ka. Polnud nagu eriti viisakas nina alla hõõruda. "Ja nüüd sa soovid, et ta poleks sind hammustanud. Et ta poleks sinna sattunudki ja sa oleksid üksinda rahus surnud," lausus neidis mõtlikult. Tuttav tunne ju mõnes mõttes.

Kalin sulges oma silmad. Ta ei tahtnud seda tunnistada. Ta armastas Sebastianit. Nüüd saavad nad igaviku koos olla. See oli hind, mida Kalin pidi maksma ja ta pidi sellega leppima lihtsalt. Midagi teha polnud. Kutt ohkas raskelt.

"See tunne läheb aastatega üle," lausus Imogen.. Lohutavalt või midagi. Samas kõigil vast ei läinud ka. Aga aegamööda oli neidis harjunud selle ideega. Ja nii pikk elu nii noores kehas oli üsna ahvatlev ju ka. Mõelda vaid, mida tema noored silmad kõik näinud olid. "Samas mina vananen.. Aeglasemini kui teised poolvampiirid, aga siiski. Nii et ma ei tea väga, mis tunne on täiesti surematu olla."

Kalin turtsatas. "Ma peaks õnnelik olema," pomises ta vaikselt. Ta sai ju igavesti oma kallimaga koos olla. Ja ta oligi õnnelik selle üle, aga kas ta siis pidi just vampiir olema? Valu oli üle läinud ja samuti ka uimasus. Nüüd oli Kalin lihtsalt näljane ja väsinud. "Ma ei sure kunagi," pomises Kalin. "Ma ei muutu kunagi. Kui ma oma juuksed maha ajan, siis kasvavad need tagasi," ohkas nooruk. Kui Imogen rohkem inimene oli, siis tõenäoliselt sai tema nt oma välimust muuta.

"Sest keegi teine oleks sinu asemel õnnelik? Sest sa saad elada terve igaviku ja sul on keegi, kellega seda igavikku veeta?" päris Imogen. Teiste silmis tundus see päris ahvatlev tõesti. Ivy oli ka mingi aeg õnnelik olnud. Aga siis purustati see kõik. "Nomh.. Sind on võimalik tappa, kui see sind lohutab," sõnas neidis kerge muigega. Kõiki oli siiski. Samas selle muutumisega oli jah vampiiridel vähe rohkem jama. Poolvampiiridel olid need funktsioonid lihtsalt natuke teistsugused ja Imogenilegi arusaamatud. Temal oli kõik veel omakorda teistsugune ju.

"See teine variant pigem," pomises Kalin. Ta tõesti armastas Sebastianit, aga see kõik oli nii äkki juhtunud. Tal pidi olema aasta aega, et mõelda. Ja siis järsku oli ta juba vampiir. Kalin ohkas. Njaa, tappa oli teda tõesti võimalik. Aga see polnud just see, mida Kalin silmas pidas. Ta ei ihanud surra vai läbi südame torgatult või leekides. Ta tahtis surra kunagi vanaduses, kui ta on saavutanud kõik oma eesmärgid.

"Ma ei tahaks sind nüüd hirmutada, aga ükski asi pole igavene," lausus Imogen vaid. Ta oli paras realist ka selle koha pealt. Kuigi teistele näis ta vist vägagi pessimistlikku maailmavaadet omavana. Nii kaua aega elanuna olid tal selleks ka omad põhjused muidugi. "Sebastianile oled rääkinud sellest kõigest?" uuris Ivy siis. Arvatavasti mitte. Aga peaks tegelikult.

"Sebastian on sama vana kui Egiptuse püramiidid. Think again," pomises Kalin. No jaa, miski polnud igavene, aga 3000 aastat? See on ikka päris pikk aeg ju. "Ei ole," pomises Kalin. "Ma tahan süüa," lisas ta, et teemat vahetada. Mida siin üldse Sebastianile rääkida?

"Ma ei rääkinud tema vanusest. Vaid teie koosolemisest," lausus Imogen üsna otseselt. "Kõik need lubadused, mis te kasvõi mõtteis üksteisele andnud olete. Igavesti koos.. Kumbki teist võib need murda. Või tuleb ja murrab need keegi teine, et teile haiget teha. Kui sa arvad, et sa tahad praegu surra, siis oota kuni see hetk kätte jõuab," rääkis Ivy ja vaikis siis järsult, taibates ise ka, et see kõik kõlas juba liialt isiklikult. "Minu verd sa ilmselgelt jooma ei hakka ja mingile taparetkele minekut ma ka välja pakkuma ei hakka," lausus neidis.

Kalin põrnitses Imogeni. Mida? Ta väidab, et Sebastian ja Kalin ei suuda igavesti koos olla? "See, et sinul kedagi pole, kellega igavikku mööda saata, ei tähenda, et see teiste kohta kehtiks. Kõik on erinevad," lausus Kalin pahaslet. Ta ajs end voodist välja ja komberdas ukse juurde. "Ma lähen otsin süüa ja siis kaon kooli. Kui sa kaasa tulla ei taha, siis ma sind paluma ka ei hakka," pomises kutt. Ta oli nii näljas lihtsalt.

"Ma ei mõelnudki, et see peab raudselt nii minema. Aga see on lihtsalt üks võimalus," lausus Imogen kulme kortsutades, tõustes püsti. Neidis noogutas vaid ja järgnes Kalinile. Üksinda ta kutil küll mingile tapamissioonile minna ei lubanud. Endiselt oli liiga värskelt meeles, mis sellest eelmisest ohvrist saanud oli. Ivy surus käed mantli taskutesse ja pidas paremaks rohkem mitte midagi öelda.

Nii pea, kui nad tänavale jõudsid, pomises Kalin loitsu ja ta tundis jälle lõhnu. Kutt liikus hääletult mööda tänavaid. Ivy see vastu oli tema meelest üsna lärmakas. Nooh, samas, Ivy polnud see ka, kes siin jahti pidas eksole. Ühel hetkel sööstis Kalin üle tänava ühte kõrvaltänavasse. Ta surus vastu seina endast kaks korda suurema mehe ja ilma pikema jututa lõi kohvad mehe kaela. See mõnus värske ja puhas veri, ilma igasuguste ebameeldivate lisanditeta.

Ivy oli nüüdseks liialt enda mõtteisse süvenenud, et sellele mõelda, kui hääletult või läärmakalt ta liikuda võis. Inimeste kõrvad olid nagunii nii kehvalt arenenud. Neidis mõtles hoopis Kalini sõnadele selle kohta, et temal pole kedagi, kellega igavikku veeta ja ta oli seetõttu nii kibestunud. Nojah.. Tegelikult ju oli see keegi olemas. Lihtsalt vägaväga kättesaamatu. Imogen ärkas mõtteist alles siis, kui Kalin väga kiirelt ta kõrvalt kadus ja neidis liikus kutile järgi, toetudes siis varjulises tänavanurgas vastu seina, kust ta kenasti Kalinit ja kuti ohvrit jälgida sai.

Kui Kalin oli mitu kena sõõmu oma ohvri verd joonud, tärkas temas jälle see koletis, kes ohvri sõrmi murdma hakkas. Aga mees oli justkui nõiutud, ega teinud piiksugi, lihtsalt seisis seal ja kannatas seda kõike vaikides, silmad hämmeldusest taeva poole suunatud. Kõrvaltänav täitus raksatustega, mis tulid luude murdumisest.

Esimest raksatust kuuldes võpatas Imogen silmnähtavalt. See oli nii õõvastav tema silmis. Neidis sammus rahumeeli lähemale ja pani käe Kalini õlale. "Aitab," sõnas ta vaikselt. Enam polnud mingit hirmu. Mitte nüüd, kus ta oli veendunud, et tema veri tõesti Kalinile nii mõjub nagu arvata oli.

Mmh. Kalin tugevndas haaret oma ohvri ümber ja jättis ta sõrmed rahule, imedes sellele vaatamata ahnelt tema verd. Ellu ta küll seda meest ei jäta. Imogeni hääl tundus kusagil kaugemal olevat.

"Kalin, sellest piisab," lausus Ivy kindlalt, tõmmates kutti õlast eemale. Tema küll veel mingil süütul möödakäijal surra ei lasknud. Alati sai ju mehe mäluga manipuleerida ja teda sinna taastuma jätta. Nagu mitmed vampiirid tegid. Jätsid ohvritesse piisavalt verd, et nad raudselt elu ja tervise juurde jääksid. Kalin polnud aga ilmselgelt nende hulgas.

Kalin põrnitses meest, kui Imogen ta eemale tõmbas. "Mkmmm," mõmises Kal ja ründas oma ohvrit uuesti, lüües oma hambad teisele poole mehe kaela. Kas mitte polnud targem tappa üks, kui vigastada mitut? Ja see oli Imogeni enda süü, et Klain omale uue ohvri valima pidi. Kalin klammerdus mehe külge kogu oma elu hinnaga.

Imogen püüdis Kalinit uuesti eemale tõmmata, aga kutt hoidis ikka väga tugevalt oma ohvrist kinni. Liiga tugevalt, et Ivy midagi teha jõuaks. Neidis vajus mööda seina äärt nende kahe kõrvale tänavasillutisele istuma ja toetas pea vastu seina, sulgedes silmad. Nüüdseks oli mees nagunii liiga palju verd kaotanud, et ilma ülekandeta ellu jääda.

Ja Klain jõi mehe verest tilgatuks, lastes siis temast lahti. Elutu keha vajus kõrvaltänavale kokku, nagu tühi kott. Kalin kaotas igasugused jäljed rünnakust võlukunsti abil ja heitis siis pilgu Imogenile. Selle pärast ta nii nõrk oligi, et ta ei talunud surma. Et ta ei suutnud sellega leppida. Sebastian tappis ju ka oma ohvreid. Nüüdseks tundus lausa narrus, et Kalin kunagi talle doonoriks olla tahtis. Oma ohvreid tappa oli ju palju lõbusam. Kalin sammus kõrvaltänavast välja. Kui Imogen talle ei järgne, siis mis ikka teha.

Imogen siiski tõusis ja sammus Kalinile järgi. Nagunii pidi tema ka kooli tagasi minema ja parim võimalus punktikaotusest pääsemiseks oli seda koos koolivanemaga teha. "Miks sa nende luid murrad?" küsis Ivy viimaks, kui vaikus tema jaoks juba üsna pikka aega kestnud oli. Väga.. veider komme. Imogen polnud seda enne kohanud vähemasti.

"Mulle meeldib," kehitas Kalin õlgu. "See rahustab või midagi," pomises ta. Ei lasknud tal end verre matta ja hoidis teda reaalsuses. Noo, jah. Palju viisakam oleks see, kui keegi midagi tal kõrval räägiks, mida ta kuulaks, ega laseks end verre tõmmata lasta, aga Kalin ei julgenud ega tahtnud seda kellelegi tunnistada, et ta kardab end verele kätte anda ja selle lummusesse igavesti vajuda.