I võlukunsti ajaloo tund [NEWT]

OT: Ma kujutan ette Sigatüüka stiilis mööblit ja siis mingid kaks arvutitooli. Väkk.

Ninette saabus klassi esimesena. Wow. Ta peatus uksel, kui nägi, et kedagi klassis polnud. No hea igav. Siiski astus neidis ruumi sisse. Suurenenud tahvel ja korras raamatut panid teda üht kulmu kortsutama, kui ta oma kotil ühte tagumistest pinkidest vajuda lasi. "Kas me hakkame siin õppima või?" küsis ta kahtlevalt. No siiani oli see aine aeg kus sai aega parajaks magada järgmise tunni jaoks. Üsnagi chill ala. Nüüd oli neil kaks õpsi. Mingid siiamikaksikud? Või mis värk neil oli? Äkki nad hakkavad mingist hetkest eraldi tunde andma. Ninette vajus toolile istuma. Selg sirge, nagu noorele tütarlapsele kombeks. Tema koolivorm oli võrdlemisi korralik. Vaid särk polnud täiesti kinni nööbitud ja lips oli võrdlemisi lõdvalt kaelas, aga see selleks.

OT: Jah... nad tunnevad end mugavalt lihtsalt.

Kaksikud olid vaikselt jäänud arutama teemat, mida nad täna tutvustada kavatsesid, kui varsti keegi neiu klassi astus. Nagu kõik viimased korrad, oli nüüdki veider näha uusi õpilasi. Aga nüüd nad olid õpetajad... esimest korda. Vampiirid jälgisid, kuidas tüdruk kahtlevalt ringi vaatas ja kohale istus. Küsimust kuuldes pahvatas Robin naerma ja Seb muigas lõbustatult. "Oojaa, te hakkate siin õppima. Imelik mõelda, mis? Pole aastaid siin klassis muud teinud, kui maganud, ja nüüd järsku peab õppima hakkama..." Robini toon oli soe ja sõbralik, aga ilmselgelt ta natukene pilkas neidist tema küsimuse pärast. "Ma loodan, et sa oled endale õpiku ikka ostnud," lisas ta rõõmsameelselt. Sebastian oli endiselt vait ning sirutas peagi käe ühe raamatu poole, et natukene enda mälu värskendada. Pole vaja faktidega metsa minna, või mis?

Ninette silmitses õpse ilmselges uskumatuses. Tegelt ka nagu? "Miks kardinad ees on siis?" küsis ta ning tõstis oma koti lauale. Jeah, tal oli õpik olemas. Aeg-ajalt oli sinna tundi esseed vaja kirjutada ja siis tuli õpik kasuks. Nii harva kui Ninette üldse neid koolitöid ise tegi. Neidis asetas õpiku lauale ja tõstis taas pilgu. Miks nad ometi õppima peavad hakkama? Selles aines ka veel. Nõiajoogid ja nõiasõnad oleks nagu kasulik asi. See on lihtsalt mingi asja, mis haiseb tolmu ja ämbliku võrkude järele, endale pähe ajamine.

Kaksikud kortsutasid korraga kulmu ja vaatasid akende poole. "Kas on pime?" küsis Sebastian kahtleva tooniga, pilk raamatusse suunatud. Ta nägi suurepäraselt. "No neil äkki jah, sul on lamp selja taga," sõnas Robin, peites tõelise mõtte, et õpilased on ju inimesed, teise jutu taha. Ilmselgelt. "Õigus..." Mis ajast Seb nii hajameelne oli?

OT: Lisan veel, et on kahesed pingid, kolm rida mõlematpidi.

Derpide derp, aga Merazide tandem seadis sammud ka võlukunsti ajaloo klassi poole, mis siis, et Flynnile teooria ei istunud ja Laurelile... ei istunud mitte miski peale lendluudpalli. After all oli vanem Meraz teinud OWLid ei rohkemas ega vähemas kui kaheksas aines, võlukunsti ajalugu nende hulgas... Isa ju ütles, et ajalugu peab teadma, mitte ainult seda, mida sugulased räägivad. Ajaloolaseks ta küll ei hakka, pigem läheb lendluudpalliga edasi, kui kool läbi, aga, well, need teadmised mööda külgi maha ei jooksnud, kui oli vaja mingit vanatädi oma uskumatu intelligentsiga käsi kokku lööma panna - look at the son, so smart! Nüüd astusid kaksikud külg külje kõrval klassi, ja noormehe takseeriv pilk liikus üle ruumi. Esiteks oli klassis nii hämar, et tal oleks vaja kuradi LED-lampi (mis ei töötaks), et õpikut lugeda (või selle lugemist teeselda, kui teema väga surmigavaks läks), ja teiseks nägi see klass välja, nagu oleks keegi seda koristusloitsuga tümitanud - ei mingit kopitanud lõhna. Kuule, see aasta võib ta isegi ärkvel püsida! Õpetajalaua taga istusid kaks meest, jah, nende (üsna) kauged sugulased, Riddle'id (kes parajasti midagi seletasid)... Ilmselgelt ei hoidnud emps papsi ja paps oma laste ees saladusena seda, et ullallaa! - nende suguvõsas on vampiirid, kes täiesti juhuslikult on Sigatüükas õpetajad. See poleks isegi troll, vaid puhas hooletus. Ooh, ja siis märkas Draco Ninette'i. Oli selge, kuhu ta istus. Neiu ette (insert trollface here), sest kuidas muidu sai ta tunni ajal majakaaslasele üle õla nägusid teha (ja Laurelil oli parem teda taguda, kui nad olid kõrvuti, mitte laua poolt eraldatud). Laurel sättis end venna kõrvale, ning see konkreetne vend pööras end kohe Nina poole. "Juba probleemid?" küsis nooruk lõbusalt.

OT: Hahaa! Mighty post is mighty!

"Jah, siin on pime," sõnas Ninette õpetajaasjandusi kulm kortsus silmitsedes. Vanad nad olid üldse? Kohe kindlasti mitte piisavalt vanad, et õpetajad olla. Ninette lasi kotil taas maha libiseda ning kui ta oma pilgu tõstis, sisenesid juba kaksikud. Mwuhah. Slythid on esimese päeva jälle vinks-vonks, viksid ja viisakad. Ei jää kuskile hiljaks ega midagi? Ainult selleks, et õpse kohe kenasti ära petta. Isegi kotkad polnud veel kohale lennanud. Ninette jälgis, kuidas tema semud maha istusid, vaid kerge kulmukortsutus selle peale, et ta üksi jäi, aga no kaksikud olid ju nagu sukk ja saabas koos. Nagu need kaks seal ees. Mingi kaksikute värk ilmselgelt. Neidis naeratas lõbusalt Flynni küsimuse peale. "Alati on probleemid seal, kuhu mina lähen," lausus ta. "Nende valgus on nii hämar ma ei näe pooltki nii hea välja siin kui ma tavaliselt näen," kurtis neidis. Phäh! Ta nägi igas valguses jumalik välja ja ta teadis seda kuradima hästi.

Pime... hetke pärast olid kardinad akende eest lahkunud, täites klassi valgusega. Nüüd silmitsesid kaksikud sisenenud poissi ja tüdrukut. Prsh, identne kaksik oli palju ägedam olla. Ja nad üritavad Riddle'id petta, et on korralikud? Think again, need kaks klassi ees on vanimad elus olevad slytherini esindajad. Mitte, et õpilased sellest teada saaks. Kaksikud vahetasid kiire pilgu ja siis süvenes Seb taas raamatusse ja Robin õpilaste vaatamisse, kuid nad suhtlesid mõtete teel. Tuhandeid aastaid üksteise jäljendamist ja mõistmise harjutamist tasub end alati ära. Ja jumalikkusest rääkides, ükskõik mis vampiir või veela on kordi võluvam, kui inimene, kuid too tüdruk oli tõesti kena ja seda võis kuulda ka Robini mõtetest, kui ta aknast välja vaatas. Ning Seb tuletas talle õpetajastaatust meelde.

See oli kohe kindlasti midagi väga ninette'ilikku öelda (väga komplimenti noriv indeed), ning Flynni näole tekkis muie. Majakaaslase sõnadel paistis mingigi mõju olevat, sest kardinad kadusid, muutes klassi oluliselt valgemaks ja lastes tema mõttel LED-lampide kohta hajuda, samuti võimaldades tal Ninette'i paremini näha. Peab vist oma sõnu sööma - sel aastal võib ta ju tunnis ärkvel olla, sest ajalooliselt kopitanud hurm ei sunni teda pead lauale panema, aga kui mitte seda, siis veedab ta suurema osa loengutest seljaga professereuride poole. Selja taga oli ikkagi parem vaade kui klassi ees. Ja Nina vaevalt tema pärast keerutama hakkaks. "Sa nägid ka enne täiesti jalustrabav välja..." mainis noormees. "Mul vedas, et põlved nõrgaks ei läinud, kui sind nägin," lisas ta, hääl piisavalt ebamäärane, et poleks aru saada, kas see lisamärkus oli naljaga pooleks komejant või mitte.

Joseph kartis, et hilineb, seega ilmus klassi natukene väsinuna. "Tere," ütles ta hingetult õpetajate poole vaadates ja samas klassi uurides. Paistab, et kaksikud reaalselt tahavad neid õpetada, ja Josephile see meeldis. Ja samas märkas ta, et kohalolevad õpilased on slytherinlased. Tore. Joe tatsus seinapoolse rea teise pingi juurde ning istus seina äärde ja toetas pea kurnatult seina vastu. Too Ninette oli ka seal ja Joseph pidi tunnistama, et esinduslikumalt riides olles nägi neiu ka tema jaoks hea välja.

Pranstlanna muigas äärmiselt rahulolevalt kui seal valgemaks läks. Flynni komplimendid, olgugi, et Ninette sai neid igaltpoolt kuhjade viisi, oli siiski vesi tema veskile. "Dawww ja mina mõtlesin, et sul niisama nõrkusest põlved värisevad," lausus neidis ripsmeid plaksutades. Kui sõbranna end samuti ümber pööras naeratas Ninette tallegi oma kavalat-rõõmsat naeratust. "Sina mulle ju ei poe, ta peab topelt tööd tegema," lausus prantsuse marki blondiin, ning toetas kõõnarnuki lauale ja oma lõua peopessa. Huvitav, kas nad hakkavad siin kirjutama ka? Parem oleks kui mitte, sest see oli veel igavam ja tüütum kui lugemine. Uskumatu, kui laisaks ta oli Sigatüükas muutunud. Kõik siin tundus mõttetu, kui just teisi ei kiusatud või miskit.

Järgmisena saabus klassi Daniel, kellel kogu oma majavärvides garderoobiosast oli siniste esinduse näiteks tuua vaid lips, mis üsna lohakalt seotuna valge triiksärgi kohal rippus. Ja särk oli omakorda tumedate pükste peal mitte ilusti sisse topitud nagu peaks. Aga sellest oli aastaid, millal keegi viimati taolise koolivormi kallal vingunud oli, nii et kutt võttis endale selle vabaduse hommikul kümme minutit kauem magada ja siis kiiruga miskit selga visata. Õpik oli tal käes, puhtalt seetõttu, et Dan seda hommikul sirvinud oli, et meenutada, kust nad pooleli olid jäänud, ja kott õlal. Mees tervitas õpetajaid ja seisatas hetke klassi eesotsas, viies pilgu üle vabade pinkide. Lõpuks otsustas ta aknaaluse rea tagantpoolt teise pingi kasuks. Piisavalt taga, et keegi teda ei häiriks, aga mitte päris viimane, et ei tunduks nagu ta õpetajate eest põgeneks või miskit. Ja kenad neiud olid ka piisavalt lähedal. Õpiku lauale ja koti enda kõrvalolevale toolile pannud, et Destiny jaoks sinna koht igaks juhuks ära reserveerida, - kuigi oli ka neid juhuseid, kus õde tema kõrvale ei istunud, sest ta reaalselt kellegagi lobiseda tahtis, aga Daniel korraliku ravenina tundides kuulas ja märkmeid tegi - vajus Dan vastu seljatuge lösakile ja tõmbas käega läbi hetkel veel sassis juuste. No okei, ehk oli ta kümne minuti asemel kakskümmend minutit rohkem und endale lubanud..

Flynni hallid silmad liikusid Ninette'i ja Laureli vahet, kui ta jonnaka järjekindlusega endiselt ümber ei keeranud, et vähemalt teha nägu, et ta kavatseb tunnis korralik olla. Eks vaatab seda nalja, rabagu teda mingi huvitava teemaga ja ta kuulab alright. "Läbi nägid, kurat, mul seniilsus seljas juba," tunnistas noormees tehtult löödud häälega. "Ja sa aitasid sellele vaid kaasa... Oh seda noorust ja selle võlusid." Vanainimese jutt polnud just tema teema. Neid kuivikuid sugulasi vaadates hakkas hirm ja hale ühel ajal - ega tema ometi samasuguseks muutu, kui toss väljas... End õe poole pöörates taastas Draco oma nipsaka ja ehtmerazliku hääle. "Ja sina ära susi siin, Siscalypse, sa tead väga hästi, et ma saan ka ise endale probleemide tekitamisega hakkama," teatas ta, naer suunurgas värelemas.

Ninette pahvatas lõbustatult naerma, kui Meraz talle sedasi vastas. Ei nende huumor oli talle alati meeldinud. "Sa vaene väike tudiseja," muigas Nette. "Selle pärast sul rongis telk püsti ei tõusnudki," lisas ta. Nii vana, et enam ei tõuse. Ainult tudiseb. Neidise pilk liikus kotkale, kelle soeng oli rohkem sassis kui Vene valitsus. Neidis kummardus maha ja võttis oma kotist ühe kaustiku, kuhu ta tavaliselt niisama sirgeldas. Koolitööd oli vaja ju pärgamendile teha. (OT: Või on võlumaailm selleks ajaks juba paberilegi üle läinud?) Ta avas oma kaustiku, rebis sealt ühe paberi välja, kortsutas selle kokku, ning viskas kuulikese Murray'le vastu pead. Jäädes siis võluva naeratusega kuti poole vaatama, häbenemata sugugi oma tegu.

Daniel kortsutas kergelt kulme, kui miniatuurse obaduse mingilt pallikeselt sai, pöördudes siis ümber, olles valmis juba Meraz'idele paar head (või mitte nii head) sõna ütlema. Nähes aga Ninette'i ingellikul ilmel tema poole vaatamas, kadus korts kulmude vahelt ja kutt ei saanud muudmoodi kui pidi samuti naeratama. Ah et tema oli hoopis pahandusetegija.. "Jah?" küsis Daniel siiski. No mine tea, ehk oli vaja ka miskit. Peale kiusamisobjekti.

"Kena soeng," sõnas Ninette oma aktsendiga ning naeris tasa kui kotkas end ümber keeras ja küsimuse esitas. Aah, need rumalukesed. Ninette viis oma silmad tagasi enda lauale. I g a v! Ta asus lehitsema seda raamatut, mis lõhnas värske trüki järgi ja mis siiani polnud veel kordagi avatud olnud. Palju tohedat teksti, fakte ja pilte. Pildid olidki vist kõige huvitavamad asjad kogu selle õppeaine juures. Ole Merlin tänatud, et neil olid pildid, muidu oleks see aine pinnu asemel nagu oks perses.

"Ma tänan," sõnas Daniel kerge naeratusega, pöörates pilgu enda ette tagasi. Jaa umbes siis millalgi taipas ta ka, et see oli arvatavasti sarkasm, sest tal oli peas linnupesa. Gaaaah.. Et ta ka miskit õigesti ei oska öelda ega teha. Aga ehk jättis see vastus Ninette'ile mulje, et ta on enesekindel. Jah, just! Mwhahhaaa. Enesekindel või mitte, Dan'i käsi libises taas juustest läbi, et neid natukenegi taltsutada.

Tund ei olnud veel alanud. Ideaalne. Leandra, kohendades oma koolivormi pisut, astus klassi sisse. Ta oli kuulnud, et neile tuleb palju uusi õpetajaid see aasta, kuid ta ei oleks kunagi oletaund, et kaksikud annavad seekord neile võlukunsti ajalugu. kahte noormeest klassi ees nähes, ilmus neidise huultele kerge muie. Sellest tõotas huvitav tund tulla! Ravenclawlane tervitas kõiki viisakalt ja piisavalt valjult, et teda kuulda oleks ning ta võttis keskmises reas istet ja asetas oma raamatu, sulepea ja pärgamendi korralikult ühte ritta, et laual vähemalt natukenegi korras oleks kuni tema seal istub.

Destiny kõndis klassi, seljas must seelik, millel oli tumesinine triip all ääres, valge triiksärk, mille varrukad olid küünarnukkideni kääritud ja sinine lips, mis oli üsna lõdvalt ees. Need riided olid mugavad, kuid ka piisavalt korralikud. "Hommik," sõnas Desu enda vennale. Ohyea, koht oli neiu jaoks olemas. Pay võttis venna asjad eest ja istus Danny kõrvale, tegemata ühtegi märkust Ninette kohta. Vaata, kui sõbralik D täna oli.

Daniel kinkis õele thank-god-et-sa-siin-oled-pilgu ja nügis enda koti kuskile laua alla, viies pilgu siis vilksamisi Ninette'ile ja seejärel nõjatudes õele lähemale. "Kas mu soeng on väga sassis?" küsis kutt vaikselt, panemata õe tervitust tähelegi. Ja sellest oli tal ka hetkel üsna suva, et Payton teda terve sajandi selle ühe küsimuse pärast norida sai.

"Ei saa ikka mõtteid mujale, ega," nokkis Flynn lõbusalt, kui Ninette kohe kuidagi oma väikesest hallutsinatsioonist lahti öelda ei tahtnud. Selleks korraks said naljakad väljendid otsa ning noormees pöördus ka oma õpiku poole, kirtsutades sellest tõusva uue raamatu lõhna peale nina. Fui. Temast mööda lendav paberkuul, mis ühte kotkast vastu pead tabas, pani ta turtsatama ja lõbusalt Ninette'i poole vaatama. Piisas ühest pilgust tagasi kotka poole, kui Draco üks kulm tõusis kõrgemale kui teine. "Sul on temaga mingi teema?" päris Meraz üsna lõbustatud häälel. Klassi saabunuid ta ei näinud (ei tahtnud märgata, oleks õigem öelda).

Nette turtsatas kergelt, kui noormees teda tänas. Oh seda tobukest küll. Seejärel haaras tema tähelepanu Merazi meespool. "Vaata teda, nüüd ta muretseb oma soengu pärast, ma ei imestaks, kui ta kohe punaseks lahvataks," vastas neidis kavalalt muiates, andmata mingit täpset infot. Mingi teema kindlasti oli, iseasi, mis teema täpselt. Seda teadis ilmselt vaid Nette ise, kas ta kiusab seda ravenit vaid või tõega flirdib. Ninette puhul oli päris tihti raske aru saada, kas ta nüüd mõtleb oma flirti tõsiselt või ainult lollitab. "Meraz, sinu puhul on midagi muutunud," märkis neidis kulme kortsutades. Rongis polnud ma kindel, aga nüüd... Kas sa oled suvel rohkem trenni teinud?" küsis Nina kavalalt naeratades ja sirutas siis käe välja katsudes kuti biitsepsit. Ta noogutas tunnustavalt. "Mulle tundub, et oled," lisas blondiin.

Hahaa. Ninette tabas seda Flynni paabulinnuks muutumise nuppu kohe väga täpselt, sest Merazi-pojukese jaoks oli väga tähtis see, et ta nii isa moodi oli - pikka kasvu ja tugev ja ninakas ja domineeriv ja... Oh, neid omadussõnu võikski lugema jääda. Ninette oma märkusega ergutas seda paabulindu oma värvilist saba laiali ajama, ja noormees läks puhevile. "Natuke tegin jaa, kusjuures, paps võttis mu Bulgaariasse kaasa," teatas ta uhkelt. Suur asi siiski, ta ise sihtis ka rahvuskoondist - eelistatavalt just Bulgaaria oma, sest ta ei seedinud härjapõlvlasi, hispaanlased polnud just tema eriala ning ülejäänud koondised olid liiga vähetuntud. Tema jaoks.

Next class. Järjekordne tund, kus Chachil oli meeles, et seal oli noor õps, kuid kuidas ta ka ei tahtnud, ei meenunud talle tolle nägu. Niisiis oli ta üpriski üllatunud, kui klassi sisenedes hoopiski kaks nägu nägi ja peale mõnda aega silmitsedes ka nad üpriski kuumaks tembeldas. Aga ta meenutas endale kiirelt, et tegu oli siiski proffesoritega ning ta manas näole viisaka naeratuse, lastes ka üle huulte ühe "tere". Klassile pilgu peale visanud, kadus aga tema naeratus, kui ta avastas, et ta siiamaani ainuke gryffindorlane oli. Nojah siis. Ta võttis kusagile endale koha, jäädes kas kedagi või siis tunni algust ootama. Samal ajal uuris ta uudishiumlikult õpse. Õigus jah, tegu oli kaksikutega.. sellepärast tal näod meelde ei tulnudki.