I muundamise tund [NEWT]

Ryan oli hiirt kätte saades koheselt võlukepi välja tõmmanud. Kui enamus ülejäänud klassist töötas vaikuses, siis tema oli sunnitud vaikselt sõnu pobisema. Hiir kadus teisel katsel. Muundamine polnud tõesti Ryani tugevamate külgede hulgas. Valged närilised panid ta hoopis Kassi peale mõtlema. Huvitav, kus see kõuts hetkel hulkus. Madude sabaraku sisenemine katkestas poisi mõttelõnga. Tüütu poiss. Hufflepufflane kortsutas kulmu ning jälgis vaikides sündmuste käiku. Peale õpetaja lahkumist oli vaid üks mõte nooruki peas. Klassi rahulik õhkkond ei säili nüüd küll kuigi kaua. Ta avas õpiku, just nagu professor soovinud oli. Inimmuundamine, eks uurime järgi siis.

Rahu säilis nii kauaks, kuni Flynn oma õpiku lauaserva lükkas, ja siis mürtsatas tema pea lauale, kui noormees valju urahtuse kuuldavale tõi. Idioot. Olgu, professor tegeleb selle koiga, aga hiljem Fuchs alles saab... loengu, ja ehk mõne tutaka vastu pead. Mis asi see olgu? Otsaesine tulitas kergelt, kui ta uuesti pea tõstis, õpiku lähemale tõmbas ja selle õigelt leheküljelt avas. Vähemalt on tal siin tundides alati huvitav olnud, nii et ta rahuneb kenasti maha ja elu läheb edasi.

Prince'i sammud kajasid koridorides vastu, kui ta koos Kaspariga võlukunsti ajaloo klassi poole kõndis. "Vaevalt et professorid pahandavad, kui sa saabud koos minuga," lausus mees, näol tema tavapärane naeratus. Tegelikult talle meeldisid lapsed, kohe väga, ja ta lootis, et tema kallim mõtleb samamoodi - see oleks võrratu. Õpihimulised lapsed olid toredad, aga just need nooremad olid erilised. Varasemas eas on soovi õppida ka rohkem. Poisi küsimusele vastas professor nii: "Nagu ma sulle juba ütlesin, hakkaks sul igav, ja sulle on natuke liiga vara õpetada seda, mida õpib praegune NEWTi tase - muundamine on üks keerulisemaid ja ohtlikemaid võlukunstiliike."

"Oo, aga miks see ohtlik on?" küsis Kaspar, unustades täielikult, et ta vestleb siin dorkide majavanemaga. Nooh, pole ullu, õps oli normaalne ju. Ei hakanud lahmima ega karjuma ega ei tea mida veel tegema. Punkte maha võtma. Normaalne õps oli. "Kas minust võiks kunagi mingi muunduja saada?" küsis Kaspar silmad säramas. Päris lahe oleks kuju muuta ju.

Sest Prince oli ju endine ravenclaw, harjunud päevi (ja vahel ka öid) omaette raamatuid lugema, rahulikult läbi elu kulgema ning mitte mingil moel kiirustama. Üleüldse oli ta rahumeelne inimene, kes mõtles läbi, mitte ei hakanud kohe rabelema. Miks vihastada? Punkte maha võtta? Siis hakataks teda vihkama, seda pole ka vaja. "Mitmed võlurid ja nõiad on oma elu kaotanud lihtsalt selle tõttu, et ei ole end või mingit muud objekti muundada püüdes enne oma võimete kallal piisavalt tööd teinud," vastas mees lahkelt. "Jah, ka sinust võib saada muunduja, kui sa vaid vähegi pingutad ja enam sellistel vahejuhtumitel sündida ei lase." Kiskus pisut hurjutamise poole, aga seda pidi ütlema, muidu ei õpi Kaspar oma vigadest kunagi.

"Lahe," sõnas Simon silmis imetlus. Vaat see oli tõesti lahe. Temast saab ükshetk üks väga vinge muunduja.
"Kaspar Simon Fuchs!" kostus teisest koridori otsast ühe vihase professori hääl ja kohe kindlasti polnud tegu kaksikutega. "Sa lähed direktori juurde ja kohe!" käratas too maruvihane õpetajanna kui nende juurde oli marssinud, Fuchsil kõrvast haaras ja teda endaga kaasa vedas. Kaspar lohises talle valust karjudes järgi. Mis tal muud üle jäigi. Peaasi, et see nõid, ja seda kõige otsesemas tähenduses, talt kõrva peast ei tiriks.

Kuuldes kellegi kurja häält, pööras Prince pilgu suunas, kust see tuli, ning nägi ühte professorit ligi trampimas - ju siis oli Kaspar midagi korraldanud (mis ei imestaks teda, arvestades, kuidas poiss tema tundides käitub), ja arvatavasti just sellepärast tormas poiss tema tundi. Vahele sekkumata saatis mees karjuvat poissi pilguga, kuni see oli nurga taha kadunud, ja pöördus, et tagasi klassi poole kõndima hakata. Väike stroll mööda koridore... Nostalgiline, kuidas ta oli siin 20 aastat tagasi jalutanud või kuskil seina ääres lugenud või tundi kiirustanud... nagu praegugi, kuigi hetkel oli tema kõnnak kõike muud kui kiirustav. Üsna pea jõudis mees siiski muundamise klassi ukse juurde, avas selle ning astus klassiruumi, nähes õpilasi üsna rahulikult oma õpikuid lugemas. Väga kena, väga kena... "Loodan, et jõudsite kenasti ära lugeda, aega oli selleks küll..." lausus professor klassi ette kõndides, pöördus päkkadel ja toetas end õpetajalaua najale. "Mis vahe on inimmuundamisel ja metamorfmaagial?" küsis ta, silmad klassis ringi liikumas, need peatusid Ryanil. "Ryan."

Poiss võpatas, kui õpetaja ta nime lausus. Ta ei olnud seda oodanud. Küsimus tundus piisavalt lihtne. Raudselt oli asjas mingi konks sees. "No, põhimõtteliselt inimmuundamist tuleb õppida, metamorfaagid pärivad võimeid ning need on neil sünnist saadik," vastas nooruk õpetaja küsimusele. Lihtsamini poleks saanud seda öelda. Äkki ootas õpetaja pikemat vastust? Ryan keerutas võlukeppi sõrmede vahel. Ta tegi seda närvilisena alati.

Daniel pani hiire kaduma ja jälgis siis samuti kogu seda komejanti Kaspariga. Ükski tund ei saanud normaalselt kulgeda enam. Viimaks said nad ülesande ja kutt luges teksti läbi, muiates siis kergelt õpsi küsimuse üle ja jäädes huviga vastust kuulama. Talle tuttav teema vähemalt. Muundamine oli üldse tore ses suhtes.

"Õige. Metamorfmaagidel on kaasasündinud võime muuta ükskõik millist enda kehaosa oma soovi järgi, mis on üpriski inimmuundamise või mõne nõiajoogi tulemuste sarnane, kui inimmuundamine nõuab hoolikat õppimist, sest kui midagi valesti läheb, võivad tagajärjed olla katastroofilised," rääkis Prince. "Aga see pole ainus erinevus. Inimmuundamist rakendades on võimalik end muuta ka elutuks objektiks, näiteks tooliks või lauaks... Pole teada ühtegi juhtu, kus metamorfmaag oleks end täielikult mõneks loomaks, veel vähem esemeks, muutnud, ning see on ka üsna ebatõenäoline." Rääkides oli mees end lauast eemale lükanud ja ei püsinud enam hetkekski täiesti paigal - küll kõigutas end kandadelt päkkadele ja tagasi, küll kõndis klassi ees ringi. "Samas on enda muundamine elutuks objektiks ohtlik... Miks see on ohtlik, Leandra?" läks professor sujuvalt küsimusele üle.

Taaskord väike draama. Sigatüügas oli täiega alla käinud. Eriti Slytherin. Mitte, et neidis nüüd tervet maja maha laidaks. Lihtsalt teatud õpilased võiksid ennast vaos hoida!
Kui kord jõudis temani, ajas neidis ennast toolil veel rohkem sirgu, kui ta juba oli ja tütarlaps kinnitas oma suured pähkelpruunid silmad professorile. "Sest vahel juhtub nii, et võlur ei suuda ennast tagasi muuta?" pakkus näitsik välja. Ausaltöeldes ei olnud metamorfmaagia tema tugevaim külg. Neidis isegi ei teadnud kedagi, kes oli võimeline enda välimust vabalt oma tahtel muutma, kuid see oli esimene vastus, mis talle pähe tuli. Loodetavasti oli tema teooria õige. "Kui võlur muudab ennast ennast elutuks esemeks, ei funktsioneeri tema keha enam samamoodi, kui tavaliselt ning kui nüüd ma õigesti oletan, siis just tänu sellele võib toosamune nõid või võlur jäädagi selliseks kogu eluks."

Ravenclaw' vääriline vastus. Prince oli Leandrat kuulama jäädes peatunud ning mida edasi neiu rääkis, seda enam tekkis tema näole rahulolev naeratus. Nüüd on ta ju lausa kahe majaga tihedalt seotud... aga Ravenclaw oli ikkagi tiba võrra südamelähedasem. "Täiesti õige. Selleks, et oma inimkuju taastada, on vaja teist võlurit või nõida, kes muundunu tagasi muundaks, sest elutu objekti kuju võtmisel muutub ka mõistus. Ka seal on oma konks. Milles see seisneb?" Mehe hallikassinised silmad otsisid järgmist ohvrit. "Joseph."

Joseph jälgis vaikides väikese slytherinlase juttu, ilme üsnagi tühi. Siis läks õpetaja ära ja ta suunas oma tähelepanu õpikusse. Peagi aga oli mees tagasi ja esitas varsti ka Josephile küsimuse. "Sest too nõid või võlur peab teadma, milline see inimene oli varem...?" pakkus ta pilku mehele suunates. Noh, nõme oleks, kui sa lõpetaks mingi paksuna...

"Täpselt. Kui tagasimuundaja ei tea, kes see objekt või olend originaalselt oli, algkuju taastamine ei toimi," sõnas Prince. "Demonstreeriksin teile, kuidas inimmuundamine ja tagasimuundamine toimib, aga seda ei saa ma teha üksi. Siiski saan näidata osalist muundamist." Tõstnud parema käe, tegi mees nipsu ja tema kõrvade asemele kasvasid kõrvad, mis meenutasid kangesti chihuahua omi. Veel üks nips pani tema lõuast kasvama pruunika habeme ning veel üks asendas tema silmad mao omaga. Kui kahju, et tal praegu peeglit käepärast polnud. Kergelt äigas professor käega näo ees, taastades oma tavapärased näojooned. "Teie tänane esimene ülesanne on leida endale paariline, kellel seda veel pole, ja kordamööda üksteise kulme roheliseks värvida," lausus Denzel, öeldes ka vastava loitsu, mida kasutada. "Kellele kulmud liiga lihtsad - võtke ette juuksed."

Tore.. Nüüd siis tuleb paariline leida. Ryan lasi pilgul üle klassi leida. Huvitav, kes tema kulme värvida sooviks. Noormees ei suutnud end sedamoodi ette kujutada. Äkki värviks terve pea roheliseks? Massist tuleb ju erineda. Samas oli roheline usside värv. Jääb ära. Poiss kortsutas oma heledaid kulme. Tagasi partneri otsimise juurde.

Joseph suunas õpetaja sõnade peale pilgu oma pinginaabrile. "Noh... kumb ennem?" küsis ta tasa tüdruku käest. Roheline oli ilus värv, aga Joe oli üsnagi kindel, et see ei sobi ei talle ega neiule tema kõrval.

"Aga vaat, kui võtan hoopis porgandioranži?" õrritas Flynn. Hetkest, mil professor Harris oli tagasi tulnud, läksid tema tund ja samal ajal ka tähelepanuaparaat tööle ja ta hakkas kuulama, mida mees rääkis. Meh, neid ei küsitudki. Ei saanudki oma teadmistega hiilata. Eriti nendega, mida ta just lugenud oli. Aga kulmude värvimine talle sobis. Võlukepiga viibanud, muutusid Laureli kulmud mitte roheliseks, vaid mahagonikarva pruuniks. Veel üks viibe ning sama tooni said ka õe juuksed. "Whoa, sulle sobib pruun!" teatas noormees siira üllatusega. Troll kids are troll, but awesome.

No võta näpust, miks tema juuksed pidid olema just nii lühikesed, nagu olid, ja ta ei näinud, milline oli. Ah! Taskust tõmbas Flynn peegli (ärge küsige, miks tal peegel kaasas on) ning heitis sellesse pilgu. "Püha kitu!" oli noormehe reaktsioon oma emomusta nähes. See oli nii harjumatu, sest ta oli end alati blondina näinud. Väike võlukepiviibe enda suunas ning tema juuksed ja kulmud omandasid mahekuldse tooni - nagu karamell. Aga vaat, jätabki selle värvi omale. In yo face, kaksikõde. "Mina sind ka, jah," teeskles Draco pahameelt, nagu jõuaks talle alles nüüd kohale, et oh wait - tema õde värvis tema juuksed ühtlaselt mustaks.

Näis, et keegi juba lõbutses antud ülesandega. Leandra ei jäänud kaksikuid pikemaks ajaks vaatama vaid viis muigava pilgu oma pinginaabrile ning võttis võlukepi välja. Tal ei olnud midagi selle vastu, kui tema juuksed ja kulmud omandaksid rohelise värvitooni. Tegelikult ei olnud tütarlapse jaoks erilist vahet kumb esimesena alustab, kuid kuna Joseph ei teinud ka esimesi samme, otsustas tema midagi ette võtta.
Lestrange viipas oma võlukepiga ja osutas sellega viimaks noormehe pea suunas, muutes korraga nii tolle juuksed kui ka kulmud roheliseks.

Prince jälgis, kuidas õpilased üksteisele uut välimust andsid, näol kerge muie, kui siin ja seal rohelised kulmud või juuksed silma hakkasid. Mingi hetk hakkas ta laudade vahel kõndima, et ühte või teist paari lähemalt vaadata - lihtsalt selleks, et mitte paigal püsida. Merazide Xtreme Makeover tegi professorile nalja - samas muljetavaldav, aga kaksikud olid üldiselt alati tema tundides hästi hakkama saanud. Üsna pea pidi pidu siiski läbi saama, sestap kõndis mees tagasi oma laua juurde, haaras sealt õpiku ja lõi selle lahti, lapates kiirelt õige leheküljeni. "Nii. Järgmiseks tunniks palun kirjutage vähemalt kahe jala [60.92 cm] pikkune essee inimmuundamisest - olemus, loitsud, eelised, ohud ja nii edasi. Lisapunktid on võimalikud, kui võrdlete inimmuundamist metamorfmaagia, animaagi ja libahuntide omapäradega," lausus professor, sulgedes raamatu. "Tänaseks kõik. Võite minna."

Flynn tahtis juba Laureli juuksed mingit uut ja ekstravagantset värvi muundada, kui kuulis professorit taas midagi rääkimas. Oh boy, look at the time fly when you're having fun! Kuulanud ära, mida mees neile ütles, väänas noormees moepärast ette näo, nagu käiks kodused tööd talle üle jõu - ta kardab raamatuid ju, need hammustavad - ja ajas end püsti, olles kuulnud võlusõnu - 'võite minna'. Kergelt õe poole viibanud, taastas ta neiu blondi juuksevärvi, tegi sama enda puhul ning korjas asjad kokku. Laurelilt teenis ta ära terava küünarnukihoobi ribidesse lihtsalt sellepärast, et õde oli endiselt sitas tujus, ning nii olidki kaksikud esimesena klassist kadunud.

Joseph muundas samuti oma pinginaabri juukseid, ning kui õpetaja neil minna lubas, omandasid neidise juuksed ja kulmud, ning noormehe enda omad ka, normaalse värvi tagasi. Ta pakkis oma asjad kerge muigega kokku ning tatsus siis klassist välja, olles veel tüdrukule hüvastijätuks viibanud.