121 astet Taevani

Elas kord üks loner nimega Daniel, kes armastas enda vabu hetki lõunatornis veeta. Torni aknalaual istudes paistis talle kätte imekaunis vaade seitsme maa ja mere taha, kus ägedamad tüübid kolmepealiste lohedega võitlesid ja siis nende päid trofeedena tagasi lossi tõid, saades vastutasuks poole kuningriigist ja printsessi.. Aaga Dan seal seitsme maa ja mere taga käinud polnud, nii et kuningriigist polnud haisugi ja printsessist polnud lõhnagi. Ja nii ta seal istus.. Päevad ja ööd..

(Ehk siis: Dan istus tornis aknalaual. ^^)

OT: Printsess herneteral.

OT: Milline Prince Charming sa oled.

Ninette oli puhketoast lahkunud ja Drew enda kannult maha raputanud, kui ta üldse tuli talle järgi. Flynni polnud neidis otsima läinud, nagu Laurel seda eeldas. Nagu öeldud tahtis ta pigem üksi olla. Paljajalu mööda neid astmeid üles astudes jõudiski prantslanna viimaks Lõunatorni. Neidis lükkas ukse lahti ja astus hämarasse ruumi, sest oli ju siiski õhtu. Ta vaatas ruumis ringi ja tema pilgu tabas Murray. Nina naeratas kavalalt. "Hei Handsome," muigas ta kui Danieli juurde astus. Oeh. Võiks ju arvata, et armunud kutsikas on viimane keda ta näha tahab, aga Murray oli armas. Ja uskuge või mitte, armas poiss oli asi, mida tüdruk praegu vajas. Ning jah, olgugi, et ta kandis kitsaid musti teksasid ja tumerohelist topi ja nägi muidu korralik välja, oli blondiin siiski paljajalu.

OT: Muidugi. Kas see on enne või pärast su kokkupõrget? Pärast ikka, ma eeldan.

Danieli pilk rändas ruumi pimedamasse nurka juba selle vaikse kääksatuse peale, mida vana uks põhjustas ning võttis hetk aega, et ta tuvastaks, kes sealt sisse astus. Kui ta aga tulijas Ninette'i ära tundis, valgus kuti huulile lausa naeratus, mis ta muidu üsna muserdunud ilmega väga kooskõlas ei olnud. Veider, kuidas üks tüdruk talle mõjuda võib. "Heihei.." vastas Dan, kui kõnevõime tagasi sai, mõeldes alles hetk hiljem, et ta oleks ju võinud ka sinna lõppu miskit lisada. Kaunitar näiteks või.. printsess.. "Mis sa teed siin sedasi?" küsis Dan, kulm kergelt kortsu tõmbumas, kui ta pikemal vaatlusel (sest vaadet tuli ju täies ulatuses nautida) Ninette'i paljajalu olevat tuvastas.

OT: Pärast ikka, pärast.

"Jalutan," vastas tüdruk lihtsalt. Well, puhketoas läksid asjad nagu nad läksid ja ta ei imestaks, kui Kaspar seal praegu paarikesega istuks ja seda Flynni jõletist toidaks. Neidis astus kuti juurde ja toetas oma pea ta õlale. "Ja mis sa siin teed? Sedasi?" küsis Nina oma silmi sulgedes. Mingi hetk peaks sinna ussipessa tagasi minema ja ussipessa üldsegi mitte halvas mõttes. Üldjuhul oli see hea ja turvaline koht. Aga praegu oli veel aega. Nette hingas sisse Murray lõhna. "Sa tõesti kasutad uut lõhna?" küsis ta siis veidi imestunult.

"Tulid paljajalu tornitreppe mööda jalutama?" küsis kutt kerge muigega, tõmmates end siis veidi koomale, et Ninette samuti aknalauale istuda saaks. "Tulin niisama.. Mõtlema ja vaadet nautima," vastas Daniel pilku välja viies. Vast ei ütle ju, et ta Ninette'st endast mõtles. Küsimuse peale viis Dan muidugi lõbusa naeratusega pilgu tagasi neiule, noogutades siis. "On vist jah mingi.." lausus mees. Tal polnud aimugi, mis selle nimi oli, aga see oli sinises pudelis ja noh.. Sellest piisas tema jaoks.

Nina istus kuti kõrvale, ning toetas oma pea taas tema õlale. "Tulin jah. Kivipõrand paljaste jalgade all on ka vahva," mainis ta. Neidis ohkas. "Tegelt meil läks puhketoas natuke... igavaks ja siis ma tulin ära," sõnas ta. Kõike draamasid, mitte, et neid palju olnud oleks, ta nüüd ka ei tahtnud Murray'le ette kanda eks ole. "Paljajalu on jubelõbus," teatas neidis. Ja oligi. Kohutavalt lõbus. Lõbusam kui jalanõudega. Sa tundsid ka, kus sa käisid. Ja nooh, unustame, et tal oli puhketoast lahkudes meelest läind, et ta paljajalu on.

OT: Taas? Millal sa veel mu õlga kasutanud oled?

Daniel unustas korraks hingata kui Ninette talle lausa nii lähedale puges ja tingituna mingist hulluse/julguse lainest pani kutt käe kergelt ümber neidise piha, endal selline naeratus näol nagu oleks just oma kuningriigi ja printsessi saanud. Neiu ohe aga tõi ta mõtted maa peale tagasi, sest tõttöelda kõlas Ninette nagu midagi oleks juhtunud. "Sa ei kõla kuigi lõbusalt.." mainis Dan Nette viimase lause peale, hääletoon veidi murelik ja samas kõhklev. Ei tea ju, kuidas neidis seda võtta võib, kui ta sedasi ütleb.

OT: Enne ka ju.

Nina kehitas kergelt õlgu. "Ma ei tea," pomises ta. "Järsku oleme me kõik nii suured ja.... Ma ei tea," kehitas neidis õlgu. Ta ei saanudki aru, mis nende kambaga juhtunud oli. Kunagi olid nad kõige kokkuhoidvam kamp üldse. Nüüd nad ei saanud rahus isegi koos istutud. "Kas sa tead, et Kaspar liimis ühe oma toakaaslase käe öökapi sahtli külge, sest too varastas talt kommi," vahetas Nette teemat ja naeris kergelt. Siiani oli tal meeles see paks poiss, kes neile sahtliga vastu tuli. Heei, see poiss ilmselt jalutas siiani oma selle sahtliga ringi. Vaene kutt.

OT: Damn.. Ma ei pannud tähele. Kujutame siis ette, et see ülim awkwardness oli enne juba.

"Inimesed ikka kasvavad ju.. Aga see ei tähenda, et sõprussuhted muutuma peaks," arvas Daniel mõtlikult. Olenes muidugi inimestest. Osad kasvasid lahku, aga sellisel puhul uskus Dan, et ju siis pidi nii minema. Teemavahetuse peale kortsutas kutt hetkeks kulme, kuid hakkas siis tahtmatult naerma, kujutades vaatepilti üsna elavalt ette. "Hull väike ussike on ta teil ikka," muigas Daniel. Kasparist kasvab küll slytherin selle sõna kõige tähendusrikkamas mõttes.

"On küll jaa," muigas ka Ninette. "Ta on nii armas ja ta on nii väsimatu. Teda on kõik kohad koguaeg täis," naeris tüdruk vaikselt. Vahel talle lausa tundus, et Kassu oligi see, mis neid koos hoidis, sest nad kõik hoidsid Kassut. "Ma kuulsin, et ta kukkus lendamise tunnis tänu sinule," tuli neidisele äkki meelde. Ta tõstis oma pea Murray õlalt ja vaatas teda, oodates vastust. Või mingitki selgitust. Kaspar oli ju väike poiss ja Daniel suur mees.

"Olen tähele pannud jap," muigas Daniel. "Ta tuli isegi meie muundamise tundi.. Sind ei olnud seal.. vist.." lausus kutt, muutes hääle meelega väheke kõhklevaks, et mitte liiga stalkerlikult kõlada. Jaa siis tuligi see kardetud küsimus ja kui Ninette talle veel otsa ka vaatas, ei osanud Daniel absoluutselt midagi öelda. "Jah.." suutis ta lõpuks välja pigistada, näol üsna süüdlaslik ilme. "See oli mingi loll värk," sõnas kutt. Hea vabandus tõesti.

"Mingi loll värk?" küsis Nina. "Flynn või Drew võivad sulle selle eest mööda lõugu virutada," sõnas ta. Eriti Flynn, sest too võttis Kassut nagu oma väikest venda. "Sa kiusasid teda? Lükkasid ta luua seljast maha? Mida sa siis tegid talle täpselt? Tahtsid nalja teha?" hakkas Nette aina enam etteheitvamalt kõlama. Tegemist oli siiski nende kamba maskotiga, keda tümitati tunnis.

"Lasku käia," sõnas Daniel vaid selle peale. Kaklused teda üldiselt väga ei hirmutanud, sest noh.. Välimus polnud tema jaoks nii suur teema, valu talus ta ka ja vastu oskas ka lüüa. "Eieieiii.." sõnas kutt siis kiirelt, viies pilgu mujale, et mitte seda etteheitvust ka neidise silmades näha. "Ta üritas mulle piki pead virutada ja ma läksin närvi ja sõitsin tal luuaga nina alt läbi. No ma tahtsin ehmatada teda ja ma ei mõelnud ka absoluutselt.. Aga ta ehmus ikka täiega ja kaotas juhitavuse ja noh.. Kukkus," selgitas Daniel. Nagu tema võimalused Ninette'iga üldse miskit aretada poleks juba piisavalt väikesed. Nüüd keeras ta iseendale ka käru. Idioot noh.

"Ta on 12, ta ei mõtle mida ta teeb. Sina oled suur mees," sõnas Nina endiselt kulme kortsutades. Aga okei, ta tahtnud praegu tüli norida. Sestap jättis ta selle teema ja toetas oma pea kuti õlale tagasi. Nii hea oli seal sedasi kahekesi vaikuses tegelikult. Ja see oli ka hea, et Daniel soe oli, sest paljajalu ja topiga hakkas kiirelt jahe. Neidis puges kutile lähemale, et tema lõhna sisse hingata.

"Ma tean.. Ja ma tunnen end väga süüdi, kui see midagi muutma peaks," ohkas Daniel. Aga no tol hetkel ei mõelnud tema ka, kuigi oleks pidanud. Aga vähemalt ei saanud Ninette väga pahaseks, sest neidis puges talle hoopiski veel lähemale. Kuti esimene mõte oli muidugi, et äkki tal isegi on mingi võimalus. Ja siis taipas ta, et Nettel on lihtsalt külm. Damn. Aga see andis vähemalt Dan'ile vabanduse ka teise käe neiu ümber panemiseks. Peaks tüdrukule enda pusa andma tegelikult. Aga siis poleks tal enam vaja Dan'i kaisus olla. Dilemma. Järgmisel hetkel avanes uks ja enda 'rõõmuks' nägi kutt seal Frost'i. No kurat. Täpne ajastus, mees. "Jah?" küsis Dan siis võimalikult rahulikul hääletoonil, kui uss neid ikka veel passis.

Nette ajas end sirgu, nähes nendega liitumas ei kedagi muud kui Drew'd. Tüdruk silmitses teda hetke kulme kortsutades ja taipas siis, et kutid põrnitsevad teineteist. "Kus Laurel on? Ta pidi sulle muundamist õpetama ju," lausus prantslanna pisut kõrgilt. No ta ei tahtnud, et need kaks kaklema läheks ja püüdis Frosti tähelepanu endale saada. Kui Flynn ja Drew kakleks oleks see nagu võrdne võrdsega, aga vaene Dan, kui kumbki uss peaks tema peale vihaseks saama. Ja nooh, Merazt ning Frosti tundes polnud nende ärritamiseks tihtipeale just paljut vaja.

Aina toredamaks läks. Kõigepealt kõlas Ninette armukadedalt kui ta Drew'ga rääkis ja siis hõõrus Frost veel talle nina alla, mis lõbutegusid nad vahepeal korda olid saatnud. Ah et sellepärast oligi neidis paljajalu, et ei jõudnud oma mehega duši alt välja ronides jalanõusid otsida. Daniel ei öelnud enam midagi ja lasi lihtsalt neidise ümbert lahti, viies pilgu taas õue. Destinyl oli õigus. Ja Lance'il. Mõttetu enesepiinamine.

"I'm sorry," sosistas Nina nii, et vaid Daniel seda kuulis ja libistas end siis aknalaualt maha. Ei olnud palju neid kordi, kus slytherinlane vabandas. Ninette astus Frosti kõrvale ja libistas oma käe kutile pihku. "Lähme siis. Jalutama," sõnas neidis kindlalt kui oma silmad Drew näole viis. Mnjah, temas ja Murray'st ei saaks kunagi asja. Nina tõusis kikivarvukile ja vajutas musi Drew põsele. Parem oli kutile kohe haiget teha, kui lasta tal veel loota ja mine tea kui hullusti Frost ja Meraz Murray lõpuks läbi peksavad.

Daniel ei öelnud endiselt midagi ja lihtsalt istus seal. Huvitav, kas selline tunne ongi, kui süda pooleks läheb?

Okei, nüüd kadus see valu kuskile ära ja viha tuli asemele. Ja mis tal enam ikka kaotada ses suhtes. Kutt tõusis ja sammus ukse juurde, virutades pikema jututa Frostile ühe korraliku parem sirge vastu lõugu. Jeah.. Vajadusel oskas ta kakelda küll. Käsi endiselt rusikas, astus ta noorpaarikesest mööda ja suundus trepist alla. Tal pohhui, mis need kaks seal edasi teevad. Saabki Ninette oma meest põetada.

"Mul on jahe," märkis Nette, kui nad juba treppidest alla hakkasid minema. Maailm oligi karm. Mitte midagi polnud parata. Oli palju karmimaid asju, kui südame purustamine ja sinna tüega ei saanud midagi teha. Sa võisid oma perest ilma jääda näiteks. Oma vanematest. Nina teadis, kui suur kaotus see on. Ja Drew oli tema olukorras parim vaade, paraku... And here we go. Juba olid kutid kättpidi üksteisel kallal. Nina istus trepile maha. Ta isegi ei läinud alla vaatama, kuidas neil läheb. Mitte veel. Ta lihtsalt lootis, et Murray Drew'le väga haledalt alla ei jää.