121 astet Taevani

Aiii, aga Daniel oli vihane ja vihal oli tore omadus kõik valu pimestada. Okei, seda kokkupõrget trepiga ta tundis, aga osa hoopidest blokkis ta ära, saades siis Drew rusikast kinni ja väänates ta kätt üsna valusa nurga all, teisega talle suunaga alt üles vastu lõugu virutades. Põlvega veel kõhtu ja näedsa.. Kõik ihuliikmed leidsid kasutust, et kutile täpselt selgeks teha, kui hästi Dan temast arvab.

OT: Ma ei.. Ma ei tea.. Lihtsalt lõpetame selle, sest ma reaalselt ei tea, mida ma teen.

Aga Daniel ei ajanud end püsti. Vaid pooleldi istukile ja kuidagi trepi toel lamama. Asi polnud selles, et ta poleks füüsiliselt jõudnud. Aga viha oli lahtunud ja ta ei jõudnud enam vaimselt. Ninette tegi oma valiku. Valiku, mida Daniel kunagi mõistma ei hakka, sest Drew on räme sitapea. Aga pole oluline. Põhiline on see, et neidis ei valinud teda ja Dan vandus endale seal lebades, et ta ei vaata enam tüdruku poolegi. Veel vähem siis kakleb tema pärast.

Ninette tõusis püsti ja sörkis alla, koperdades peaaegu Danielile otsa. Asi oli hullem kui ta arvanud oli. Neidis astus kutist üle ja põimis oma käed ümber Drew kaela. "Me pidime jalutama minema," märkis neidis püüdes kutti kotkast eemale lükata. Oh Merlin, et nüüd ei tuleks Lance või mõni muu Murray sõber, kes kohe kindlasti oma rusikad püsti ajaks ja sõpra kaitseks. Ninette vaatas tungivalt Drew'le silma. "Lähme," sõnas ta.

OT: düüd ma virutasin sulle põlvega kõhtu. Sa said midagi muud siniseks kui silma. Get real.

OT:Seda ma silmas pidasin, et väliseid tunnusmärke pole, et ta oleks kakelnud....

OT: peale paari paremsirge su näo pihta. Vahet pole, mul pohhui mitu sinikat sul on.

OT: Khmm

Nina astus Danielist eemale, koos Drew'ga, heites kotkale veel ühe pilgu. Kindel, et ta ikka hakkama saab seal? Vist saab. Sest ta näis üsna terve veel olevat. Õnneks. Mingit surma ka vaja pole sinna eks. "Nii tulihingeline siis," sõnas Nina kui end vastu Frosti külge surus. Vaatamata lühikesele spurdile trepist alla oli tal endiselt jahe. Nooh, tänu sellele, et ta paljajalu oli ilmselt.

Temast lihtsalt astuti üle. Jeah, mis sellest väikesest kotkast ikka. Saab hakkama. Pohhui, et Ninette kaks minutit tagasi talle praktiliselt sülle ronis. Daniel oli nii kindel, et ta saab kõigile tõestada, kui vale arvamus neil neiust on. Et ta ei saa haiget. Ja nüüd sai ta igatpidi haiget. Kutt ei liigutanud ennast, püüdes paarikese hääli peast välja tõrjuda, aga kuuldes ikkagi nende miilustamisi. Kurat kaduge minema siis juba.

Omaette mõtiskledes oli Prince mööda koridore kõndinud, nautides jällegi iga hetke, mis talle siin majas anti - nagu boonus. Sigatüügas oli lummav koht... Mida professor aga ette näha ei osanud, oli leid trepil Lõunatorni - Daniel Murray, läbipekstud, verine... Korraks süttis mehes vihane leegike, mis karjus - see on ju ravenclaw, keda siin peksti! Ilma end siiski rohkem üles kütmata ruttas mees nooruki juurde, haaras tühjast õhust väikese pehmest riidest rätiku ning hakkas pikema jututa Murray näolt verd pühkima. "Kes seda sulle tegi?" küsis ta murelikul häälel, vaba käe pikad sõrmed kergelt raveni ühe randme ümber, kui ta kohe kuti vigastusi ravima hakkas. Haavad paranesid jõudsalt ja veri, mis kotka nägu ja riideid (mingil määral ka põrandat) kaunistas, kadus. Nagu poleks midagi juhtunud.

Ninat kaitsnud mille eest? Ega ta naist ei rünnanud. Ta virutas Drew'le, sest too on sitapea. Simple as that. Daniel lesis endiselt seal trepiastmetel, mõeldes endamisi, kas ta sealt üldse end millalgi üles ajada suudab. Päris mitmest kohast valutas, mis tekitas tunde, et terve keha valutab. Ja enne kui ta mõtte lõpetada jõudis, oli keegi juba seal ja puhastas ta nägu. Dan'i esimene mõte oli, et Ninette tuli tagasi, aga silmi avades nägi ta hoopis muundamise õpetajat. Mnjah, loll lootus ka. Siiski oli tal hea meel, et kõigist õpetajatest tegu just Harrisega oli. Prsh.. Läks torni oma printsessi ootama ja sai printsi. Daniel lausa turtsatas enda mõtete üle, taibates siis, et õps oli miskit küsinud. "Ma kukkusin," sõnas kutt üsna tuimalt, püüdes end väheke rohkem püstloodi ajada. Istuli tõustes andsid ribid kenasti tunda, aga nägu oli samas küll parem. Haah.. Tema läheb tundi ilma ühegi sinikata ja Drew passib seal oma haige lõuaga. Paras.

"Kukkusid?" kergitas Prince kulme. Nojaa, tema esimene arvamus oli, et keegi oli Danielile kallale läinud. Aga ta oli varemgi, näiteks kasvõi oma kooliajal, näinud pealt mõnda kaklust, kus üsna tihti oli pekstatavaks just ravenclaw ainult sellepärast, et jäi kellelegi ette. Ta ise polnud õnneks kunagi üheski sellises situatsioonis olnud, aga vähemalt sel ajal, kui ta seitsmendas oli, klobiti tema majakaaslasi küll ja küll. Hufflepuffidest ja gryffindoridest rääkimata. Veendunud, et Daniel on täielikult paranenud, lasi mees nooruki randmest lahti ning ajas end sirgu. No olgu... "Järgmine kord ole ettevaatlikum," soovitas ta.

"Jah.." kinnitas Daniel. Hah.. Õps jäigi uskuma vist. Ega kutil väga vahet polnud ka. Peaasi, et punkte rohkem maha ei võetaks, sest noh.. Mõned ambitsioonikamad ravenid löövad ta ise mättasse siis. Niigi juba kaotas punkte seal lendamise tunnis. Nüüd oli juba täitsa hea olla ja kui poleks seda peas keerlevat segadust, ei usuks kutt ise ka, et ta just Frostiga kakelnud oli. "Aitäh.." pomises Dan, noogutades siis soovituse peale. Viisakus siiski ennekõike. Kutt kaalus hetke enda püsti ajamist ja sealt minema tuigerdamist, aga puhketuppa minek ei tundunud just eriti meeldiva ideena, sest see oli nagunii rahvast täis. Niisiis ei liigutanud Dan ennast endiselt, otsustades mõnda aega seal veel istuda, et mõtted klaariks saada.

Ninette tormas samal ajal mööda koolimaja tagasi sinna, kust ta Drew'ga lahkunud oli. Ta nägi eemalt professorit, kes seal seisis, ning võttis hoogu maha. Okou. Siiski sörkis ta otse Danieli juurde, kui oli õpetajale vaid ühe pilgu heitnud. "Daniel," pomises neidis kutti ette põlvitades ja talle sõnaotseses mõttes kaela langedes. "Anna mulle andeks, ma olin rumal ja loll üheaegselt. Ma mõtlesin... Ma ei mõelnud üldse. Ma hakkasin alles hiljem mõtlema. Merlini habeme nimel, palun anna mulle andeks," vuristas neidis oma prantsuse aktsendiga ning vajutas siis huuled Dani omadele. Vat see oli suudlus. Ta pea käis ringi, raske öelda, kas jooksmisest ja sellele järgnenud vuristamisest, mis õhupuuduse tekitas või tõesti suudlusest, aga see oli nii hea. Nagu ta tõuseks kohe õhku ja Danieli huuled oleks ainsad, mis teda kinni hoiavad.

Daniel jõudis vaevu kellegi tuleku peale reageerida, kui Ninette talle juba kaela vajus ja.. Oot.. Ninette?! Kogu sellest pikast vurinast jõudsid Dan'i mõistusesse kohale vaid kaks sõna - rumal ja habe. Mis muidugi ajas kuti vägagi segadusse. Aga suudlus lõi pildi klaariks küll. Kui Danielil oleks natuke rohkem mõistus või eneseväärikust olnud, oleks ta arvatavasti tüdrukust eemale tõmbunud ja ta Drew juurde tagasi saatnud. Aga noh.. Õnneks polnud ta teravaim kriidike karbis nii et ta tõmbas selle asemel Nette veel lähemale, vastates kauaoodatud suudlusele kirglikult. Nüüd vast õpetaja seda kukkumiselugu enam uskuma ei jää küll..

Noor armastus. Noor ja süütu. Mitte nii väga süütu. Preili Dubois' tormilist saabumist saatis Prince pilguga ning tema sõnu kuulis ta üsna selgelt - ta seisis ometi üpris sealsamas, astudes siiski viisakusest sammu tagasi, kui neiu Murray'd suudlema hakkas. Ei, praegu polnud parim hetk sekkuda, kuid ta sai noortele ruumi anda, kuniks kuuldut lahkas. Nagu kellavärk hakkas tema mõtlemine tööle. Ninette vabandas millegi pärast. Daniel ei näinud välja, nagu oleks trepist alla veeredes gravitatsiooni tõelist olemust testinud. Ta ei hakanud torkima, sest ilmselgelt ei tahtnud nooruk sellest rääkida. Aga nüüd... Midagi ei olnud selles 'ma kukkusin' jutus päris õige. Mõtlikult ristas professor käed. Ta tahab Danieli ja Ninette'iga paar sõna vahetada.

Ninette tõmbus suudlusest eemale ja naeratas kutile õnnelikult. Ta vajutas Murray huultele musi ja tal oli tõiesti suva, et tegu oli Murray või raveni või kellega iganes. Ta oli fukken Ninette Dubois ja ta tegi seda, mida ta tahtis, sest ta sai! "Ega sul väga valus pole kuskilt?" küsis neidis, unustades täielikult, et professor seal samas neid pervopilguga saadab. Ta põimis oma mälema käe sõrmed kuti omadega, kui oli enda käed Danieli kaela ümbert ära võtnud. Neidis vaatas ainiti ravenipoisile silma ja hammustas oma alahuult. Nüüd ta oli küll kindel, et see oli õige valik.

Ka Danieli huulile ilmus tahtmatult naeratus. Juba puhtalt sellepärast, et Ninette nii silmapaistvalt õnnelik oli. "Sa tulid tagasi," sõnas kutt vaid nagu tegu oleks kaheksanda maailmaimega. Tema jaoks oligi. "Enam mitte.. Professor parandas mu haavad ära," sõnas kutt, viies pilgu siis mainitud tegelasele, kes üle Ninette õla endiselt seal seismas näha oli. Nüüd tuli siis see karm ülekuulamise osa nagunii. Klõnks.

Nii, tuvikesed on liimist lahti. Prince köhatas kergelt, et ka preili Dubois'le meelde tuletada - ta oli endiselt seal. "Daniel, kas mul on alust arvata, et su jutus, mida sa mulle ajasid, pole kõik päris tõde?" küsis mees rahulikul häälel, kuid tema firmamärgiks kujunenud sõbralikkusest polnud just kuigi palju järel. This is personal, Murray oli ravenclaw ja ta oli hoolimata oma Gryffindori majavanema positsioonist endiselt oma vana maja õpilaste osas patriootlikum, kui nii sai öelda. Loomulikult ei olnud ta selline, kes konkreetselt mingit maja eelistas, sest ta ei tohtinud selline olla (südametunnistus ja moraalitunnetus mängisid siinkohas olulist rolli). Kohe kindlasti mitte.

"Eih. Ma kukkusin, aga.. Ninette oli siin. Me tülitsesime parajasti ja siis ta läks ära ja ma tahtsin talle järgi minna, aga ei vaadanud jalge ette ja lendasin trepist alla," valetas Daniel enda arvates vähemalt üsna osavalt, viies pilgu hetkeks Ninette'le. Halb oli küll valetada, sest see polnud just ühele õigele ravenile kohane, aga veel halvem oleks professorit tema ja Drew vahelistesse jamadesse segada. Kellelegi ei meeldi kitupunnid ju.

Trepimademel oli olnud verd. Daniel oli olnud astmetel. Nii põrandal kui Danielil olnud veri oli juba natuke hüübida jõudnud, mis tähendas, et ta oli seal juba mingi aja olnud. Kui Daniel tõesti kukkus tüli pärast Ninette'iga, siis inimloomuses on üldiselt abivajajat aidata, mitte minema kõndida. Samas ei teadnud Prince Dubois'd piisavalt, et olla oma mõtetes täiesti kindel - neiu võis vabalt olla südametu ja alles hiljem selle peale tulla, et temast jäi maha üsna nirus seisundis noormees. Kõrvaltvaataja jaoks seisis mees tükk aega peale Murray vastuse vaikides, käed risti rinnal ja näoilme peegeldamas mitte ühtegi emotsiooni. "Kui sa nii ütled..." sõnas professor lõpuks. Ta ei hakka pinnima - kui nii ütleb, siis nii olgu.

Aaah, professor. Nüüd tuli tüdrukule meelde küll. Ta viis pilgu õpetajale ning vaid naeratas kergelt. Palun, et sellest mingit suurt jama ei tuleks. Danieli vastus üllatas prantslannat kõvasti. Ta poleks tõesti midagi sellist kutist loota osanud. Ja näis, et õpetaja ehk ei tahtnud, kuid siiski leppis sellega. Huvitav, mis siis saaks, kui Daniel oleks kõik ausalt ära rääkinud. Selles suhtes, et dire juurde? Ta polnud ju otseselt ise midagi näinud ja siis oleks Slythide majavanem platsis ja veidi hiljem juba ravenite majavanem ja mis jama sellest kõik tuleks. Aga kuna näis, et seda jama ei tule ei vaevanud prantslanna enam sellega oma peakest vaid viis silmad tagasi Danielile. "Tahad ma aitan sind?" küsis ta. Äkki tahtis kutt kuskile minna.

Daniel noogutas veel kinnituseks, näol sama kindlameelne ilme. Tema ei viitsinud selle draamaga küll rohkem tegeleda ja pealegi oleks see üldse totter olnud kui terve kooli juhtkond end mingisse armukolmnurka segaks. Ja noh.. Seni kuni professor vastu ei vaielnud oli kõik korras. Dan viis pilgu tagasi Ninette'ile, naeratus koheselt huulile ilmumas. "Ma pole sant.. professor ravis terveks mu, mäletad?" muigas kutt. Nagu ta oleks nüüd tohutult hädine ja vajaks väikese sõrme liigutamisel ka abi. Kuigi idee Ninette'st enda põetajana oli ka muidugi üsna ahvatlev.