121 astet Taevani

Näib, et teda pole siin rohkem vaja. Jälle sai kasulik olla, ehk isegi ühe või kahe õpilase silmis oma mainet hoitud, kes teab. Jättes Ninette'i ja Danieli kahekesi, kõndis Prince vaiksel sammul tornist alla, suundudes koridoridesse. Ehk kondab ta veel mõne koha läbi, näiteks kaeb Ravenclaw' torni sissepääsu ja meenutab vanu häid aegu.

OT: Oli meeldiv.

"Mmh," muigas Ninette. Ta vajutas kuti huulile musi. "Siis ma võin nii teha?" küsis ta ning kallistas Danieli kõvasti kõvasti: "ja sul pole valus?" küsis Nette. Justkui tahaks, et kutil valus oleks. Tüdruk tõusis. Oh, ta oli ikka veel paljajalu. No jah, ega need jalanõud kuskilt välja karanud vahepeal. "Lähme," tiris ta kutti käest püsti. Varsti võib Drew jälle välja ilmuda või mõni muu koolivanem, prefekt või professor kellel on midagi öelda vaja neile. Parem oli kuskile varjuda. Esialgu. Drew'ga tegeleb Nina pärast, aimates kui vihane kutt olla võis. No tüdruk sai paraja seatembuga hakkama ka.

Daniel naeris kergelt ja raputas siis pead. Kuigi selline tunne oli küll, et see valu peab kohe kusagilt välja kargama, sest haavad ei parane ju nii ruttu. Tavaliselt oli ta need ikka ise läbi põdema pidanud. "Isegi kui oleks, siis sa võiksid ikkagi nii teha," lubas ta lahkelt. Valu ei andnud väga Ninette'i lähedusega võrrelda ju. Daniel ajas end püsti, muiates rahulolevalt, kui nägi, kui pisike Nette ta kõrval taas oli. Armas. "Ja kuhu minek?" uuris kutt käsi ümber neidise põimides. Mine seda hullukest tea.. Ehk peab veel mõned pinnased paljajalu üle katsuma.

"Kuskile kaugele," naeris Nina. "Ma tahaks lennata. Mitte luuaga vaid päriselt lennata," sõnas ta. "Aga praegu lähme põgeneme raamatukokku, ma tegin midagi väga rumalat," muigas Nette, kui siis kuti käest haaras ja ta endaga kaasa tõmbas. Aga kas raamatukogu oli ikka parim koht. Hmm. Ikka oli. Vaevalt mõni uss sinna eriti eksiks. Ta tatsas paljajalu mööda lossikoridori järgmiste treppideni, et siis neist alla minna ja lõpuks koos Danieliga raamatukokku jõuda. Prantslanna huulil püsis naeratus ning ta tiris Danieli enda järel.

"Prantsusmaale?" pakkus Daniel esimese asjana. "Aga lendamist on ju täitsa võimalik õppida," sõnas kutt siis. Just ilma luuata. Kuigi see olevat väga keeruline, aga Ninette oli nii tubli, et ta sai hakkama küll. Dan naeratas endamisi, rutates Nette järel raamatukogu poole ja püüdes neiuga sammu pidada. No kus nüüd oli kiire ikka. "Mis sa tegid siis, et kohe selline põgebemine toimub?" uuris Daniel, aimates juba, et ju sellel mingi seos Drew ja 'kuule ma ikka tahan Danieli' teemaga oli.

Nina viis korraks pilgu Danielile, kui nad treppe mööda alla kihutasid. "No, kõigepealt ma olin nõus tema tüdruk olema, aga kui ma järgi mõtlesin tundus see tobe ja siis ma jätsin ta maha," selgitas neidis. Mingi kaks minutit suhet? Hah. Ta oli ikka üks kohutav troll tõesti. "Aga nooh, nüüd ma vähemalt tean kindlalt mida ma tahan," selgitas Ninette. Ta naeratas jälle Danielile ja keeras siis neljanda korruse koridori, et sealt raamatukokku tõtata.

"Miks sa üldse meelt muutsid?" küsis Daniel siis. See küsimus oli tal enne ka meeles mõlkunnud, aga ta ei jõudnud kordagi reaalse lause forumleerimiseni, sest noh.. Nette juures oli endiselt üsna raske millelegi muule peale iga pisemagi detaili Ninette'i juures keskenduda. "Seda on väga hea kuulda," sõnas kutt rõõmsa naeratusega. Praegu oli veel see faas, kus talle reaalselt kohalegi ei jõudnud, kui õnnega koos ta oli. Aga ometigi oli Dan juba praegu nagu säraküünal.

"Pikk jutt sitt jutt," sõnas Nette. "Drew pole minu tüüp," sõnas ta ning ohkas kergelt. "Küsi uuesti, kui me raamatukogus oleme," naeris neidis ja tõttas mööda koridori edasi. Neile tuli vastu üks viienda klassi hufflepufflane, kes paljajalu paterdavat Ninette'i veidralt vaatama jäi. No jaah. Kui tihti üks madu ikka paljajalu ringi tatsab mööda kooli. Prantslanna avas raamatukogu ukse ning lipsas koos Danieliga sisse, kadudes temaga siis riiulite vahele.

"No kui Drew'st pikalt rääkida, on see igal juhul sitt jutt, jah," muigas Daniel, turtsatades siis lõbusalt Ninette'i lause üle. Nagu seinad kuuleksid ja räägiksid kõike edasi, eks ole. Huffi nähes ilmus Danieli huulile taas lõbus muie ja ta ütles tüübile üle õla järgi, et tegu on uue moeröögatusega. Eks ole näha, kas homme olid kõik mägrad paljajalu. Viimaks jõudsid nad riiulite vahele ja Dan sai taas käed ümber prantsuse kaunitari panna, kallutades siis pead veidi mõtlikult küljele. "Ehk siis.. Kui ma Drew'd näen, siis hoian rusikad stardivalmis?" muigas kutt.

"Ma loodan, et asi ei lähe nii kaugele," sõnas neidis. Ta põimis oma käed ümber Danieli kaela. No deem kui lühike ta oli. "Ma lasin puhketoast jalga, sest well, kui ma ütlesin, et me kasvasime suureks, siis ma mõtlesin selle all seda, et nooh..." neidis vaatas hetke ringi, nagu tõesti seinad võiks neid kuulda. "Flynni ja Drew vahel on viimasel ajal mingid võimuvõitlused toimuma hakanud ja ma ei tea, kust need algasid või mis värk nendega on, aga nüüd on need aina kasvanud ja Drew on võtnud endale justkui eesmärgiks Flynnile võimalikult palju pinda käia. Ja seal puhketoas läks lõpuks asi nii pingeliseks, et Flynn läks minema ja selleks ajaks polnud mul ka enam tuju seal istuda. Aga sina oled nii armas ja siiras koguaeg olnud," naeris tüdruk kergelt. "Ehk veidi naiivne, aga siiski siiras," lisas prantslanna. Ta tõusis kikivarvukile ja vajutas musi Danieli huulile.

"Mina ka," muigas Daniel. Mitte, et ta kardaks või miskit, aga talle lihtsalt ei meeldinud kakelda. Tema silmis jäägu see neile, kes olid liiga rumalad, et sõnadega hakkama saada. Kui Ninette ringi vaatas, tegi seda ka Dan, arvates, et seal on ehk keegi või neidis kuulis midagi. Aga too oli vist lihtsalt väheke paranoiliseks muutunud, sest sellisel kellaajal ei liikunud tõesti raamatukogus kedagi. Ja kui ka liikus oli selleks mõni väike ja ohutu raven. "Ma olen märganud jah, et nende vahel on asjad veidrad, aga no.. Ma pidasin seda üsna tavaliseks," sõnas kutt veidi mõtlikult. Kaks suure egoga ussi ei saagi ühte ruumi ära mahtuda ju. Kui Nette aga teda mainis, valgus kuti huulile taas lai naeratus. "Ma pole niiii naiivne ka," muigas ta siiski, tõmmates neiu endale lähemale, kui too kikivarvukile tõusis. Üks musi ainult? Phäh. Dan muutis musi sujuvalt pehmeks suudluseks.

Ninette naeratas läbi suudluse ja vastas sellele pehmelt. Nii hea oli Danieli kätevahel olla. Polnud vist paremat asja maailmas, kui Danieli kätevahel olla. Okei, selles suhtes, et oma isa nägemine kaaluks asja muidugi üles, aga nooh, antud hetkel oli see suuht võimatu või mis. Tüdruk libistas oma käe Danieli juustesse, ning lasi sõrmedel kuti tumedatesse kiharatesse kaduda. Peagi tõmbus ta siiski eemale, näol rahulolev muie. Tüdruk naeratas endamisi ja silmitses kuti silmi pikalt, enne kui taas täistaldadele laskus. "Sul on ilusad silmad," mainis tüdruk. Tal tõesti olid. Ninette'ile meeldisid raveni silmad. Need olid sügavad ent armsad.

Kuna Danielil taolisi muresid polnud oli tema jaoks tõesti see tunne maailma parim. Eriti arvestades seda, et see ka väga kauaoodatud oli. Ja ta võis iga hetk lihtsalt minna Ninette juurde, ta endale kaissu haarata ja tüdrukut suudelda. Ai, see teadmine oli hea. Daniel muigas endamisi, leides end mõttelt, et no mõni ime, et prantslannade järgi lausa suudlustele nimesid pannakse. Isegi väike kahjutunne Ninette eemale tõmbumise üle ei suutnud seda totrat naeratust mehe näolt pühkida. Naeratus pigem laienes kui Nette jällegi mõne sentimeetri võrra veel lühemaks jäi. Niiii armas. "Aga mitte nii ilusad kui sinu omad," sõnas kutt kindlalt. Küll teised tüdrukud pidid alles kadedad olema Ninette'i üle. Neiu oli igas mõttes suurepärane ju.

"Jaa jah," muigas Nina. Aga muie ei püsinud kaua ta huulil, sest nooh, tal oli ka raske lihtsalt muiata, kui Daniel seal nii armsalt naeratas. Ta libistas oma käe kuti juustest välja tema õlale. "Teeme midagi," palus tüdruk. "Peale selle, et me siin lihtsalt seisame ja teineteisele silma vaatame," lisas ta, et kutt ei saaks vastata, et nad juba ju teevad midagi. Then again, mida sa raamatukogus ikka teed, peale lugemise?

No kui ta väga kiusata tahaks, siis ta saaks ikkagi sedasi vastata. Sest nad ju hingavad ja mõtlevad ja.. "Hiilime välja ja lähme muruplatsile keerutama?" küsis Dan kergelt naerdes. No ta lihtsalt pidi natukene norima selle väikese hullukese kallal. Samas oli õues arvatavasti väga külm ja Nette oli siiani paljajalu ju. Selle mõtte peale tõmbus kutt korraks eemale, et endal pusa seljast sikutada ja see neiule ümber sättida, tõmmates ta siis enda kaissu tagasi.

"Seda me juba oleme teinud," naeris Ninette, laskmata end sellest häirida, et teda noriti. Ta vaatas kutti tänuliku pilguga, kui too oma pusa talle ümber andis. Neidis surus käed varukatesse ja tõmbas selle luku kinni, jättes siis esialgu käed oma küljele rippu. Ta nägi selle suure pusaga kohutavalt naljakas välja. Nina põimis siiski käed taas ümber Danieli kaela. "Ma ei tahaks vinguda, aga mu jalad hakkavad külmetama," mainis neidis mõne hetke möödudes ja viis pilgu alla, oma paljastele varvastele, mis siniseks hakkasid tõmbuma. Miks paganas ta oma võlukepi oli maha unustanud. "Ja ma peaks üleüldsegi pessu minema, või vähemalt jalgu pesema," mainis ta.

"Kivitrepp on sul ka järgi proovitud.. Ja ma usun, et liival oled sa ka kunagi paljajalu käinud. Kruusatee on järgmine?" muigas Daniel, silmitsedes Ninette'i lõbusalt. "Väga stiilne," sõnas kutt heakskiitva noogutusega. Kutt viis pilgu samuti neiu paljastele jalgadele ja libistas käed ta seljalt väheke allapoole, Nette tagumikule, tõstes ta sedasi endale sülle, lastes neiul jalad ümber enda keha põimida. No põrand oli külm ju. "Kas see oli nüüd mingit sorti vihje või?" muigas Dan. Ei no tema võis muidugi liituda ju..

Ninette naeris kergelt ja raputas siis pead. "Kruusatee on mul juba proovitud," mainis ta. Prantslanna põimis oma jalad ümber Danieli keskkoha, kui too ta enda sülle tõstis. Mnjaa, nii oli parem. Enam mitte nii külm. Seejärel kissitas ta oma silmi. "Sa ära arvagi, et sa mind nii ruttu alasti näed," mainis ta. Ei, see polnud mingi vihje. Nii lihtne Ninette ka polnud. Vastupidi. Ta oli vägagi keeruline. "Aga mu jalad o n mustad," sõnas ta leebudes.

"Kõlab valusalt," sõnas Dan kergelt nina krimpsutades. Pisikesed ja teravad kivikesed ju. Kutt naeratas kergelt kui Ninette vist väheke pahaseks sai, vajutades pisikese musi siis neiu huulile. "Ega ma nüüd nii hull jobu ka pole," muigas kutt. Ta siiski austas naisi. Kamoon, tal oli endal noorem õde ju. "No muidugi.. Ega siinsed põrandad kõige puhtamad pole," turtsatas kutt, hakates riiulite vahelt välja liikuma. "Ma pakun, et sinu puhketuba jääb valikuvõimalustest välja," sõnas kutt mõtlikult. No ses suhtes, et kusagil oli vaja need varbakesed ju puhtaks pesta.

"Oota nüüd. Jalga pole mul ikka midagi panna ju," tuletas neidis meelde. "Ja siis ma teen jälle oma jalad mustaks," lisas ta sinna juurde. Nad ei pidanud nüüd kohe kuskile minema. Prantslanna hoidis tugevalt ümber kuti kinni ja vajuta siis musi ta huultele. Päris lahe oli siin, hämaras raamatukogus, kahekesi, õhtul. Ninette muutis suudluse kirglikumaks. Ja loomulikult tegi asja veel eriti kuumaks see, et ta Danieli süles istus.

"Noo aga siis ma kannan süles sind," muigas Daniel. Lihtne ja loogiline. Ja nagu ühele printsessile kohane ka. Kutt naeratas viivuks musi peale, mis juba suudluseks muutus. Ja oi milline see suudlus veel oli. Võttis põlvist nõrgaks lausa, mis oli küll eriti ohutu jah. Aga keda see huvitab. Kutt vastas kirglikule suudlusele sama innukalt, püüdes enda käsi kontrolli all hoida, et ta liialt neidu käperdama ei hakkaks. Mees on mees siiski.

Prantslannal polnud õnneks nõrkade põlvede pärast vaja muretseda. Aga kui Danielil siin rasakeks läheb, noo siis raamatukogus seinu ja laudu jagus, kuhu neidu toetada. Ninette liibus kutile lähemale ning suudlus sai aina rohkem kirge juurde. Ta lihtsalt ei suutnud kutist eemale ka hoida. Istuda ta süles, hoida kästi ta ümber ja teda mitte suudelda oli kõige suurem patt üldse, mida ta eales teha võis.

Tugev poiss, saab hakkama nüüd küll ühe sulekese kinnihoidmisega. Kuigi kui keegi tulema peaks, avaneks neile küll üsna veider vaatepilt - Dan keset riiulitevahet seismas ja enda süles olevat Ninette'i suudlemas. Aga mis see tema asi oli. Pealegi ei töötanud Danieli aju enam piisavalt, et sellistele asjadele üldse mõelda. Kutt suudles neidu üha ahnemalt, käed kergelt ta kannikaid pigistamas.

Ninette hammustas Danieli alahuult, kui tundis kuti käsi. Ta liibus noorukile veel rohkem lähemale. Nüüd olid ainult riided nende vahel. Jeaah, tülikad asjad. Aga ilma nendeta nagu ka päris ei saa. Esialgu veel. Khmm. Nii palju siis varvaste pesust. Danieli huuled olid pehmed ja nüüdseks tundus juba võimatu mõelda, et ta ilma nendeta üldse hakkama oli saanud.

See hammustus saatis küll judinad üle kuti keha laiali. Mõnujudinad ilmselgelt. Dan lükkas Nette (õrnalt muidugi) vastu lähimal asuvat riiulit, saades sellelt piisavalt tuge, et ühe käega veidi edasi liikuda. Või õigupoolest tagasi, sest käsi liikus üles, pugedes pusa ja õhukese topi alla, neiu alaseljale. Sinna jäi käsi ka paigale, sest nagu öeldud, austas Dan naisi ja eriti Ninette'i ning ei kavatsenud mingite rumalustega hakkama saada. Talle lihtsalt meeldis neiu soe nahk enda käe all. Pea samapalju kui Nette pehmed huuled tema omadel.