Üks teema.

Oli juba väga hiline aeg ning üldisel juhul magaks Chachi kenasti oma toas, kuid mida tegi ta praegu? Luusis mööda Sigatüüka koridore, kuni jõudis kolmandale korrusele ja sealt edasi trofeede tuppa. Neidis vaatas huvitunult ringi, uurides iga autasu või karikat ükshaaval. Seal oli nii selliseid nimesid, mida ta juba palju kuulnud oli, kui ka neid, mida ta alles esimest korda nägi. Kuid kõik olid võrdselt põnevad tema jaoks. Vähemalt praegusel hetkel, kui igavuse peletamiseks võinuks ta ükskõik mida teha. Nimelt ei olnud tal absoluutselt und ja voodis passimine tüütas kergelt öeldes ära.

Ot: Davidile!

Chachi võpatas märgatavalt, kui kellegi madalat häält järsku kuulis ning ega palju puudunud olekski, kui ta ka sellepräast ehmatusest karjatanud oleks. Õnneks seda siiski ei juhtunud, sest nagu ta salvavast toonist järeldada võis, oli tegu slytherinlasega. Tüdruk pööras end kiirelt ümber ja avastas end vastamisi Davidiga. No tere talv! Ta kuulas kuti teise lause ka ära ning kergitas siis korra kulmu. Mille kuradi pärast peaks ta mingeid slythe ihaldama? "Higistest slytherini poistest? Ma peaksin vist õnnelik olema, et siiamaani sellise košmaari otsa pole sattunud. See võib väga õudne olla," lausus ta.

Chachi krigistas mõtteis hambaid. Mida kuradit see David endast küll arvab? Ta oleks kutile heameelega virutanud, kuid hoidis ennast tagasi. Veel. "Slytherine nüüd küll normaalseteks kuttideks nimetada ei saa," lausus neidis, kommenteerimata nooruki järgnevaid lauseid. Ta vihkas seda, kui keegi teda või teisi gryffindore hooradeks sõimati, kuna see oli ilmselge, et pigem olid just nemad need kõige puhtamad. Erinevalt nende usside tsikkidest.
"Sinuga ma ei tule küll kuskile," vastas Chachi külmalt, hoides pilku nüüd Davelt eemal. Too oli nõmedalt lähedal. "Kuid sina võid heaga minna, mina sind ei takista." Ilmselgelt oleks ta koheselt jalga lasknud, kui kutt minema jalutanud oleks.