Just another 18+ ehk siis teema, mis ei ole väikestele lastele ja nõrganärvilistele.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Sookiele oli hakanud tunduma, et ta veedab järjest rohkem aega lendluudpalli väljakul, õigemini tribüünidel. Talle lihtsalt meeldis seal vahel istuda ja kaugusesse vahtida ja üsna tihti harjutasid teised mängimist ka või siis lendasid mõned õpilased niisama. Täna õhtul aga oli seal vaikus ja tühjus, vaid tüdruk üksida istus seal. Põlvede peal oli tal raamat, mida ta luges. See oli mugude raamat. Mugud oskasid ikka nii lahedaid juturaamatuit kirjutada. See oli tüdrukust nimega Sonea, kes avastab, et ta on võlur. Ilm oli jällegi sügise kohta üllatavalt hea ja isegi soe.

Max oli niisama õues ringi kõndinud. Õues oli juba üsna hämar, kuid poiss nägi kedagi lendluupalli väljakul. Sookie. Ta muigas lõbusalt. Seekord ta ei olnud purjus, kuigi kohta andis küll soovida. Privaatsust oleks võinud veidi olla. Kuid Max ei olnud isegi täiesti kindel, kas üldse midagi hakkab juhtuma.

Ta jõudis peagi neiu juurde ning maandus ta kõrvale istuma. "Mida sa loed?" uuris ta, mis sest, et see tegelikult ei huvitanud teda absoluutselt. Kuidagi oli vaja juttu alustada.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

"Hei, Max," lausus Sookie, kui poiss tema juurde oli jõudnud. Sook oli teda juba siis märganud, kui Max alles kaugel oli olnud. "Üks mugude raamat," lisas ta siis ja pani järjehoidja vahele ja lõi raamatu kinni, pannes selle enda kõrvale. "Mis sind siia tõi?" päris ta poisilt vastu ja naeratas. Jah, Max nägi sama seksikas välja, kui tüdruk mäletas.

Max jälgis, kuidas Sookie raamatu kinni lõi ning selle ära pani. Ta küll midagi sellist vabal ajal teha ei viitsiks. Muidugi ta on mõnda raamatut lugenud, kuid poisi tarkus ei tulenenud kuskilt raamatutest. Tal on väga targad vanemad ning see on loomulik intelligents, mida Max omab. "Üks kena neiu, kes mu kõrval praegu istub," vastas ta, hääletoon kaval.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

"Või nii. Mis ta nimi on?" Sookie tegi tõsise näo pähe. Max oskas ikka nii armsalt käituda. Tüdruk ei liigutanud ennast paigast, kuigi tegelt oleks ta hea meelega Maxile jälle käte vahele langenud, kuid polnud vaja kohe pea ees uuesti kuskile hüpata. Veidi võis oodata.

Javier kergitas kavalalt kulmu ning kummardus Sookie poole, asetades ühe käe teisele poole, üle tüdruku põlvede. Nii jäi tütarlaps justkui vangi. "Mis sa pakud?" küsis ta kelmikalt naeratades, lähenedes tütarlapsele nii palju, et varsti olid nende ninad peaaegu koos, kuskil paar millimeetrit jäi vahele. Ta kallutas pea veidi viltu, silmis saatanlik tuluke põlemas.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

"Julia?" pakkus Sookie esimese suvaka nime välja, mis talle pähe hüppas. Ta tundis ennast veidike kohatult, et enda parima sõbranna parima sõbraga flirtis, kuid polnud hullu. Sami ja Maxi vahel ei olnud ju midagi?! Ei olnud ju? Siis oleks Sook kohe selle mängimise lõpetanud, kui ta oleks teadnud, et on. Kuid tema teada olid nad ika sõbrad. Just nagu tema ja Tristian. Sookie libistas enda käe Maxi põlvele ja sealt natuke ülessepoole.

Max noogutas aeglaselt. "Mhmh, õige. Ja mina olen Romeo," ütles ta lõbusalt muiates, libistades enda huuled palavalt Sookie omadele. Ühe kiire liigutuse tehes, istus neiu juba tema süles. Niimoodi oli tüdruk temast pikem ning Javier pidi pead natuke tahapoole kallutama.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Sookie ei jõudnud midagi enam vastata, sest Max suudles teda ja tõmbas ta endale sülle. Tüdruk pani enda käed talle kaela, vaadates poisile ülevalt alla, kuid hetkel ta ei vaadanud tegelikult, ta oli suudlemise ajaks enda silmad kinni pannud. Varsti aga tõmbas ta enda huuled poisi omade küljest lahti ja toetas enda lauba tema oma vastu, nii oli talle hea otsa vaadata. Sookie naeratas armsalt.

Libahunt naeratas kergelt suudluse ajal. Ka siis, kui Sookie eemale tõmbus ning enda lauba Javieri oma vastu toetas. Ta silus õrnalt ühe juuksesalgu tütarlapse kõrva taha, ütlemata midagi. Polnud hetkel oluline midagi öelda, vaikus oli ka ilus. Ja Max ei tundnud Sookiega olles ka koguaeg, et ta midagi ütlema peaks või et vaikus ebameeldivaks muutub. Olgu, tegelikult ta ei tundnud seda kellegi seltskonnas olles.

Tema naeratus laienes, kui Sookie armsalt naeratas. Ta tõstis enda käe, vajutades nimetissõrmega õrnalt tütarlapse põselohule.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Sookie naeratus ei kadunud kuhugi, kuid tema mõte töötas meeletu kiirusega. Ta ei suutnud otsustada, kas minna seal samas kohe kaugemale või mitte. Ta tundis, et tahab, ta oli juba selle suudluse ajal ülesse köetud. Selle asemel, et kauem endam aega mõtlemise peale raisata, suudles tüdruk taas poissi, libistades enda käed nüüd tema kaelast hoopis ta särgi alla.

Kui Sookie teda peatselt uuesti suudles ja tüdruku käed tema särgi alla libisesid, muigas Max endamisi. Hea kohavalik küll. Väga "privaatne". Keegi oleks võinud neile peale sattuda. Aga see tegigi selle asja väga põnevaks. Maxile ei olnud vastumeelt seda seal samas tribüünide vahel teha. Ta oleks võinud ükskõik, kus seda teha. Ravenclawlase käed libisesid hellalt, kuid õrritavalt tüdruku seeliku alla.

Samara oli enda igapäevasel jalutuskäigul, mil ta mõtles omi mõtteid ning tulevikule. Viimasel ajal tegi ta seda tihti, sest ta tundis segadust. Vampiiri mõjust oli ta nüüdseks juba üle saanud ning ta ei olnud DArrenit päris mitu nädalat näinud ka. Isegi tundides ei olnud ta teda tähele pannud ning tüdruk kahtles, kas too üldse tundides käiski. Kuid see-eest oli seal Max, alati talle nii lähedal. Kuid alati teise tüdrukuga koos. Millegi pärast häiris see tüdrukut viimasel ajal päris kõvasti ja ta ei teadnud, miks. Nad olid ju alati sõbrad olnud. Kõigest sõbrad. Kuid paratamatult ei saanud ta viimasel ajal enda mõtteid noormehest eemale. Tänu temale ei olnud tüdruk isegi kaks nädalar narkotsi pruukinud.

Pikk musta värvi volangidega seelik taga vuhisemas ning pikad juuksed kardinatena näo ees, jalutas tütarlaps tribüünideni. Ta tahtis seal istuda ning päikeseloojangut nautida. Seejärel pidi ta oma kohustuste juurde naasema, ehk kontrollima, et õpilased ikka oma magamistubades oleks. Kell oli juba hiline.

Järsku jäi ta seisma. Ta nägi mingit liikumist. Tütarlapse süda jättis löögi vahele, kui ta taskust enda võlukepi võttis ja selle liikumise poole suunas, ise samal ajal aeglaselt edasi kõndides. Ning seejärel nägi ta kõige õõvastavamalt pilti üldse. Kaks tema parimat sõpra niimodi koos. Sookie ju teadis, et Samarale meeldib Max. Ning Max... kuidas ta võis? Samara teadis, et too on naistemees, kuid tüdruk oli lootnud, et see on muutunud. Pagana päralt!

"Vabandust," lausus neidis kiiruga, pöörates kannapealt ringi. Ta hakkas mööda treppe allapoole jooksma nii kiiresti, kui suutis. Tal oli meeletult paha ja ta tahtis oksendada. Ta värises üle terve keha ja ta tundis end väga nõrgana. Ta pillas sõrmede vahelt enda võlukepi ning ta oli sunnitud hetkeks peatuma. Korjanud võlukepi üles, vaatas tüdruk veel hetkeks selja taha, silmad pisaraisse uppumas. Viimaks kostus tema huulte vahelt vali nuuksatus. Ta polnud väga kaua nutnud ning nüüd olid tema parimad sõbrad teda nutma ajanud. Kuradi sead!
Taaskord hakkas tütarlaps jooksma. Enam polnud loss kaugel. Ta jooksis, kuni jõudiski kooli raudsete uste taha.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Sookie lasi Maxil endale käe püksi ajada, ise teda samal ajal ikka edasi suudeldes. Ta ei kuulnud kedagi tulemas, kuid kui ta kuulis sõna 'vabandust', vajus Sookie süda saapasäärde. 'EI! Samara, miks sa pidid just nüüd tulema,' mõtles ta paaniliselt ja sulges korraks enda silmad ja tõusis siis Maxi pealt püsti. "See oli viga, et me üldse kunagi koos olime," lausus ta masendunult. Kus kurat tema pidi teadma, et Max Samarale nii hullult meeldib! Aga nüüd ta teadis, et meeldib ja Sookie oli enda parima sõbra reetnud. "Samara!" karjus Sookie ja jooksis nii kiiresti, kui suutis sõbrannale järele, kuid Samara oli juba kadunud kuskile hämarusse. Sookie vajus vastu koolimaja seina, jäädes tühja pilguga kaugusesse vaatama.

Max kuulis kedagi tulemas. Väga hästi kuulis, aga ta lootis ja arvas, et neid ei märgata ning see isik kõnnib neist lihtsalt kaugelt mööda. Sammud lähenesid, aga Max uskus ikka veel, et neid pole veel märgatud ega märgata ka. Aga siis kuulis ta ühte sõna. Ta tundis, kuidas tal seest õõnsaks tõmbub. Mitte see sõna ei põhjustanud seda, vaid see hääl... See oli nii kuradi tuttav. Ja ta teadis väga hästi, kellele see kuulus.

Ta neelatas vaikselt, lastes Sookiel enda sülest püsti tõusta, ise Samara kaugenevat selga vahtides. Sookie sõnad jooksid tal kõrvust mööda. Kuid kui ta isegi neid kuulnud oleks, oleks ta neiuga nõustunud. See oli viga, tõesti. Viga oli kahe tüdrukuga, kes omavahel juhuslikult parimad sõbrannad olid, semmida. Poisid võisid küll neidusid sõpradega jagada, aga tüdrukud nii ei teinud. Max teadis seda.

Ta lasi Sookiel paar meetrit joosta ning siis pani ta kiirelt neiust mööda. Nad oleksid nagu koolini võidu jooksnud. Kui ta Sookie vaateväljast kadus, lisas ta kiirust, joostes nüüd ebainimlikult kiiresti. Ei läinud kaua, kui ta juba kooli ustest sisse oli jõudnud. Ta oli Sam'iga üsna samal ajal sinna jõudnud, nende vahel oli vaid paar meetrit. Max ületas need viimased meetrid ja jooksis Sam'i ette, jäädes sinna seisma, laskmata tüdrukul edasi minna. Ta nägi pisaraid neiu silmis ning see pani teda kergelt kohmetuma. Aga kiirelt võttis ta end kokku. "Ära nuta, Sam," palus ta vaikselt, võttes neiu sõrmedest õrnalt kinni.

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Sookie teadis, et ta peaks Samara juurde minema ja vabandust paluma ja vanduma, et see ei olnud midagi, et tal ei ole Maxi vastu tundeid, et see oli vaid süütu lõbutsmine, kuid ta ei suutnud ja ei suutnud selle pärast, et Max oli seda ise tegema läinud ja kui nad kahekesi koos oleksid Sami ette ilmunud, oleks asi veel hullem olnud. Ta pidi seda eraldi tegema. Ja ta pidi selle hästi ära seletama. Sookie oli masenduses. Ta oli kurb, et oli enda sõbranna reetnud ja samas oli ta vihane, et Samara ise härjal sarvist ei olnud haaranud ja Maxi ära võtnud juba, kui ta teda nii väga tahtis. Ja kui Tristian sellest kuuleb, kas tema on ka solvunud?! See tegi Sookiele veel rohkem haiget. Ta ju armastas Trisi! Kuid ta ei teadnud seda ise veel.

Samara jooksis endiselt, tal hakkas juba pistma. Üht kätt hoidiski ta enda kõhu juures, kuid ta keeldus seisma jäämast. Kuid viimaks tõkestati siiski tema tee. Tüdruk jäi järsult seisma, suu kinni. Tema huulte vahelt ei kostunud enam ainsamatki nuukset, kui ta enda läbivettinud silmadega noormeest vaatas. Ta nägi välja tontlik: nägu kriitvalge, silmad punased, vikerkest nii heleroheline, et sellest oleks peaaegu läbi võinud näha. Ta vaatas noormeest nukrate silmadega, vaatas tema nägu. Neid huuli, mis olid just Sookiet suudelnud. Seda keha, mis oli just Sookie oma võtnud. Samaral oli paha Max'i vaadata. Ta armastas teda.

Sellele mõeldes muutus taas tüdruku nägu valugrimassiks ning ta lükkas libahundi enda eest, hakates treppide poole jooksma. Oli palju inimesi nende ümber, kuid keegi ei pannud seda tähele, mis toimus. Neid huvitasid omad tegemised. Ning Samarat ei huvitanud üldse, kas keegi nägi teda sellisena või mitte.
Ta jooksis ja jooksis, võttes suuna Gryffindori puhketoa poole. Ta hing kripeldas ning ta tundis end meeleheitlikult. Ta tahtis end surnuks süstida!

Max kortsutas kulme, kui Samara taas jooksma hakkas. No kurat küll, tal ei olnud vaja sellist draamat! Kuid ta ei saanud lasta lihtsalt Sam'il, enda parimal sõbral, minna ilma, et ta oleks midagi selgitanud. Ja miks kuradi pärast tüdruk üldse niimoodi ära jooksis ja lahistama hakkas? Ta ei saanud aru. Ta ei oleks ära jooksnud, kui ta oleks näinud sellist samasugust vaatepilti, Sam mingit võõrast kutti suudlemas? Ta oleks pigem sinna läinud ja sellele tüübile sõnad peale lugenud, et ta tütarlapsele haiget ei teeks. Või muidu... Aga praegu oli asi vastupidi.

Teda ei huvitanud inimesed tema ümber, paari sekundi pärast oli ta taas Sam'i juures nii, et ta oleks teda vabalt puudutada saanud. Ta haaras Samaralt selja tagant ümbert kinni ja jäi seisma, surudes tüdruku enda vastu. Tema haare ümber tüdruku polnud küll tugev, pigem lõtv, aga nii kindel, et isegi kui tütarlaps oleks teda hammustama hakanud või Maxile kõige suuremat piina tekitanud, poleks too vabaks pääsenud. Ta tõstis Sam'i korraks õhku, pöörates nad teistpidi nii, et nüüd jäi Max Gryffindori puhketoa teele ette.

"Pole mõtet rabelema hakata, sa teeksid nii vaid endale haiget," ütles ta vaikselt tollele kõrva, "Rahune parem maha." Ainult Samara ei vajanud selgitust. Ka Max vajas. Ta tahtis teada, miks kuradi pärast neiu endast nii välja oli läinud.

Üle Samara huulte kostus meeleheitlik kiljatus, kui Max temast kinni võttis ning teda rebis nagu kaltsunukku. Neiul oli tunne, justkui oleks tema hing kinni jäänud. Oh, kuidas talle meeldis vastu noormeest olla. Aga mitte praegu. Ta jälestas seda keha, mis oli tema vastas, sest see oli temalt röövinud tema parima sõbranna ning igasuguse lootuse, et ta võiks veel kunagi terveks saada. Ta oli arvanud, et kui Max ütleb talle ilusaid sõnu, mõtleb ta seda tõsiselt. Palju lootis. Samara lubas, et enam ei usalda ta kedagi.

"Lase mind lahti," sisistas tütarlaps, hoides noormehe kätest kinni, üritades neid enda küljest lahti kangutada. Nad mõlemad oleks võinud trepist alla kukkuda ju! Üks Samara majakaaslane ning klassivend väljus parasjagu puhketoast ning vaatas neid kahte veidral pilgul. "Mida vittu sa veel vahid? Käi perse siit!" karjus koolivanem talle mürgiselt, silmad ohtlikult suured. Ta ei oleks elusees enda majakaaslasele nii julmalt öelnud. Ta sai nende kõigiga ju läbi. Noormees pomises midagi vabandusest ning läks oma teed.

Viimaks õnnestus Samaral kuidagi end vabaks saada. Ta pöördus Max'i poole, vangutades pead. "Sina ei teinud midagi valesti," sosistas tütarlaps. "Mina ise tegin. Päev, kui ma sinusse armusin, oli viga, aga, kurat, ma ei saanud midagi parata ka. Ma olin alles laps kõigest." Ta pööras noormehele selja, vaadates Paksu Daami, kes mureliku näoga Samarat vaatas ning päris, kas kõik on korras. Sam ei teinud ka temast väljagi. Selle asemel tõmbas ta käeseljaga üle enda silmade. "Vahet ei ole ju. Ma tean, milline sa oled," lausus ta tasaselt. Kuid ikkagi oli tal nii valus.

Ei, Max ei olnud mingi selline tropp, kes igale ilusale tüdrukule lihtsalt niisama kauneid sõnu loopis. Ta ei olnud valetaja ning mõtles iga enda sõna tõsiselt. Naistemees küll, aga selline idioot küll mitte. Ta oli arvamusel, et kui neiu on väga kena, peab talle seda tingimata ütlema. Tütarlapsed olid ju õrnad ja neid oli vaja sõnadega n-ö hellitada, et nood end hästi ja enesekindlalt tunneksid ega heidaks kohe meelt, kui keegi neile midagi halvasti ütleb.

Ta võpatas kergelt, kui Samara enda viha ühe gryffindori noormehe peale välja valas. Max saatis talle ühe vabandava pilgu ning suunas siis enda tähelepanu tagasi Sam'ile. Tüdruk sai viimaks vabaks. Max ei osanud öelda, kuidas ta seda tegi, aga vaba ta oli ning neiu keha ta enam enda vastas ei tundnud. Järgmisel hetkel katkes tema hingamine paugupealt, kui ta gryffindorlase sõnu kuulis. Samara oli temasse armunud? Kohe oli Maxile kõik selge. See, miks tüdruk endast välja läks, ära jooksis ja nutma hakkas. Ta meeldis Samarale. Või noh, see oli vist midagi suuremat kui lihtsalt meeldimine. Ta ise oli midagi sellist vaid paar korda tundnud. Kuid see värk oli lihtsalt täielik ajaraiskamine olnud. Seepärast ei julgenudki ta kunagi midagi loota ega lasta lihtsal meeldimisel kuskile kaugemale minna. Ta ei tahtnud, et see ka aia taha läheb.

Javier liikus tüdruku ette ning libistas käed tema pisaraid täis põskedele. "Miks sa mulle varem ei rääkinud, Sam?" küsis ta vaikselt.

Samara vaatas noormehele rabatult otsa. Ta ei suutnud seda uskuda, et ta just noormehele selle välja oli öelnud. Kõik see aeg, kuus väga pikka aastat. Ta oli leppinud väga vähesega - Max'i sõprusega - sest ta ei osanud isegi loota millegi enamale. See oli üldse nii eabreaalne, et noormees nii pikka aega tema sõber oli olnud ning teda toetanud. Oli nii ebareaalne, et tüdruk ei olnud üksi. Kuid alati tundis tüdruk midagi enamat. Kui ta nägi noormeest teiste tüdrukutega, tundis neiu teravat torget enda rinnus. Ta vaatas alati noormeest eemalt, unistades, et hoopis tema on see tüdruk, kellega noormees nii lõbusalt aega veedab. Kui Max rääkis Samaraga, kui enda semuga, tüdrukutest, tegi tüdruk hea näo pähe ning kiitis teda takka. Asi oli lihtsalt selles, et ta ei tahtnud seda kõike ära rikkuda. Ta teadis, et kui Javier saaks Samara tunnetest teada, ei oleks ta üldse enam neiuga sõber tahtnud olla.

Kuid enam ta ei suutnud varjata ning ta vihkas end selle eest. Nüüd rikkuski ta ju kõik ära! Jälle oli tema kõiges süüdi ning noormees oleks teinud õigesti, kui ta oleks praegu ära läinud, tagasi vaatamata. See pilt, mida koolivanem tribüünidel oli näinud, oli teda šokeerinud. Tema parim sõbranna ning parim sõber. Ta isegi ei saanud seda reetmiseks lugeda, sest Max oli vaba. Ta ei teadnud. Ja kui oleks teadnud, siis mida oleks ta teisiti teinud? Noormees oli küll tüdruku lähedaseim inimene, kuid neidis teadis, et mees on mees. Ja Javier oli naistemees koguaeg olnud. Miks oleks see nüüd Samara tõttu pidanud loobuma?

Mööda tütarlapse selga läbisid judinad, kui noormees enda käed tema kahvatutele põskedele asetas. "Ja mida see muutnud oleks?" küsis gryffindorlane, võttes noormehe käed, surudes neid alla. Ta ei tahtnud, et noormees teda nende kätega puutuks. Need käed olid just Sookiet katsunud ning enne seda võib-olla veel mõnd tüdrukut. "Oleksid mulle armastust vandunud ja lubanud, et sa enam ei jookse naiste sabas? Maxie, ma tunnen sind. Olen väga kaua tundnud. Midagi ei oleks paremaks läinud ja ma ei tahtnud meie sõprust rikkuda." Koolivanem astus mõned sammud taha poole, toetades nüüd vastu seina. Tal oli tunne, et tema sisemus rebeneb pooleks. Ta tahtis karjuda, samal ajal noormehe käte vahel olla. Nüüd, kui Max teadis tütarlapse tunnetest, tahtis Sam ka neid näidata. "Sookie ootab sind ilmselt," sosistas ta tasa. Inimesed olid hakanud juba nende ümber kogunema ning tüdrukul oli piinlik. Ta ei tahtnud enda eraelu teistele avalikustada.

Jah, rahvas hakkas kogunema. Päris lõbus. Nende hulgas oli ka neid, kellega Max maganud oli. Mõnel olid vist isegi tema vastu mingid tunded. Aga Max oli öelnud, et ta ei otsi mingit suhet. Kuid ta otsis. Ta oleks tegelikult tahtnud ühte neiut. Kedagi kindlat. Kedagi, keda hoida ning kaitsta ja suudelda iga kell, kui isu tuleb. Ja tal olid samuti Samara vastu tunded. Need olid suhteliselt hiljuti tekkinud. Sest Javier oli alles nüüd mõistnud, kui ilus tütarlaps on, nii seest kui väljast.

Kui Samara Javieri käed enda põskedelt eemaldas, surus poiss aeglaselt käed rusikasse. Et ei tekiks jälle tahtmist tütarlast puudutada. Sest Sam arvatavasti ei soovinud, et Max teda selliste kätega puutuks. Selliste kätega, mis olid käinud üle väga paljudest tüdrukutest. Taas tuli Maxile publik meelde ja ta krigistas vaikselt hambaid. Kas neil, kurat, polnud midagi muud teha? Ta oleks hea meelega kõik need inimesed persse saatnud, aga ta hoidis end tagasi. Veel. Ta üritas rahulikuks jääda. "Ei, ta ei oota mind. Ta ootab sind, sest ta tahab selgitada ega soovi enda parimat sõbrannat kaotada. Palun, anna vähemalt talle võimalus," ütles ta vaikselt. Sest Maxile ju võimalust ei anta. Aga ega ta polnudki seda väärt. Ta polnud üldse armastust väärt, vaadates seda, kuidas ta iga tüdrukuga käitub. Ei olnud tore olla seelikukütt. Aga noh, ega sellel olid ka omad plussid.

Samara vaatas noormehe poole, kuid aeg ajalt rändasid tema rohelised silmad ka inimestele, kes nende ümber nagu mõnes nõmedas filmis kogunenud olid. Seal olid kõik enamasti tüdrukud, kes otsisid klatši ning esimest korda elus oli neiul häbi enda majakaaslaste pärast. Vastikud klatšimoorid. Millegi pärast uskus neidis, et nii mõnigi neist oli Sookie sõbranna. Mitte, et Samara oleks Sookiet kõlakate levitajaks pidanud, kuid ta olu populaarne, paljud tegid temasuguseks saamise nimel kõike.

"Me ei räägi sellest siin," lausus koolivanem vastikusega. "Tule minuga." Ta juhatas Javieri ühte tühja klassiruumi, mis kaheksandale korrusele jäi ning muutis selle helikindlaks. Keegi ei oleks saanud nende juttu pealt kuulata, ükskõik, kui palju nad seda teha ka ei üritanud. Neiu vaatas hetkeks selles ruumis ringi, kõik oli linadega üle kaetud. Seda polnud aastaid kasutatud.
Neiu kõndis akna juurde ning jäi sellest välja vaatama. Ta ei nutnud enam, kuid see tähendas, et tal oli veelgi valusam, nüüd, kui ta endasse sulgus. "Ma ei ole tema peale pahane. Ta on nagu on. Selline oled ka sina," vastas ta tasaselt, vaadates eemal paistvat lendluudpalli väljakut. Ta vihkas seda kohta, nüüd. Ta ei tahtnud sinna tagasi minna.

"Sa ei pea end kuidagi halvasti tundma, Maxie. See kõik on minu süü," sosistas ta, pöördudes ringi, vaadates ravenclaw'lase poole. "Sa ei pea mulle midagi selgitama, ega minult vabandust paluma. Ma ei ole sulle selleks keegi." Ta libistas käed oma taskutesse, surudes need rusikasse nii, et tal veidi juba valus hakkas, kui ta küüntega enda nahka muljus. Tal oli nii paha olla. Nii halb oli näidata end ükskõiksena, aga the show must go on. Max pidi saama õnnelikuks. Ja Samara kavatses taaskord kõrvale astuda ja teda eemalt vaadata. Nüüd veel eriti, kui noormees teab tema tundeid. "Usu mind, Sookie ootab sind. Teil jäi vist midagi ennist pooleli. Ma vabandan, et teie hetke ära rikkusin."

Javier oligi seda momenti oodanud. Et saaks Samaraga kuskil rahulikult asjad selgeks rääkida, ilma et keegi neid pealt kuulaks. Ja et Sam ise teda kuskile privaatsesse ruumi juhataks. Sest tüdruk oli ju alles meeleheitlikult tahtnud Gryffindori puhketuppa joosta. Ja Max poleks tahtnud teda sunniviisiliselt vastu tahtmist kuskile tuppa vedada. Pärast oleks neiu karjuma hakanud ning siis lastakse koolis lahti kõlakad, et Max on mingi vägistaja. Aga hetkel Javi enda n-ö kuulsusele ja populaarsusele ei mõelnud.

"Kurat küll, Sam. Sa ei ole mulle selleks mitte keegi?!" kordas ta, vihatuluke silmis põlema süttides, "Sa oled mu parim sõber! Või sa tahad öelda, et olid? Et enam ei ole?" Ta hingas sügavalt sisse, üritades rahuneda. Hea, et ta selline libahunt polnud, kes ärritumise peale muundub. Rahunemine ei õnnestunud eriti, seepärast suruski Max käed kõvasti rusikasse, et midagi lolli mitte korda saata.

"Usu mind, ta ei oota. Ta tunnistas, et see oli viga, ning seda tunnistasin ka mina," vastas ta ükskõikselt. See oli kõige suurem viga, mis ta enda elu jooksul teinud oli, päris ausalt. Või noh, peale selle, et ta enda venna kogemata tapnud oli. Aga see oli juba teine jutt.

Samara vaatas Max'i. Ta ei teadnud, mida noormehele vastata. Ta ei teadnud lihtsakt, kuidas enam noormehega pärast tänast suhelda, mida üldse temaga ette võtta. Muidugi ei tahtnud ta teda kaotada, kuid nüüd kui noormees Teadis, tahtis ta enamat. Kuid ta ei hakanud taaskord Mac'i nimel võitlema. Ta teadis, et noormees teda ei tahaks. Olid talle ju meeldinud hoopis teistsugusemad tüdrukud, kui oli seda Samara. Ilusamad, lillelisemad, säravamad. Mitte selline üksik pimedusse laskunud hunt, kes ei olnud eriti sotsiaalne ning kes oli tugevas depressioonis.

Tütarlaps peitis hetkeks oma näo enda kätesse, kui pisarad tema silmist taas voolama hakkasid. Ta ei tahtnud, et noormees näeks teda nutmas, olgugi, et nüüdseks oli juba liiga hilja. Ilmselt oli see tema jaoks šokk, sest Samara tundus sageli südametu ja väga tugev olevat. See oli tema murdumispunkt. Nüüd tahtis ta kõik välja elada ja poleks Max talle järgi jooksnud, oleks neiu ilmselt midagi väga rumalat korda saanud. Praegu juba vedeleks ta võib-olla Gryffindori puhkeruumis üledoosi käes ning sinna ei oleks Javier talle järgi saanud tulla.

"Miks?" päris ta, eemaldades enda käed oma silme eest, et Javieri silmitseda. "Sest sa tegid mulle haiget? Sest nüüd said sa teada, et ma olen sind kuus aastat endale igatsenud?" päris ta. Ta vihkas tundeid ja just sellepärast ta tahtiski, et Darren teda kunagi vampiiriks muundaks. Max seda muidugi ei teadnud, ta oleks ise siis Samara sõprusest lahti öelnud. Libahundid ja vampiirid ei olnud kunagi läbi saanud. Noh, enne nende sõda muidugi küll, kuid enne seda olid libahundid olnud ka vampiiride orjad. See ei olnud ka mingi elu. Kuid Samara ei igatsenud inimelust lahtiütlemist sellepärast vaid just sellepärast, et ta midagi tundma ei peaks. Ta oli küllalt tundnud: kurbust enda vanemate surma pärast, ühepoolega armastust Max'i vastu, valu sellepärast, et ta on narkar.

"Mul on ausalt öeldes kõrini sellest," lausus ta nüüd vaikselt, tõmmates käeseljaga üle enda silmade. Ta ei kavatsenud enam nutta. "Mul on siiber, et ma pean alati vaatama, kuidas sa teiste naistega kurameerid. Mul on siiber sellest, kuidas sa räägid mõnest tüdrukust ja ei märka mind enda kõrval. Mul on absoluutselt ning täiesti siiber sellest, et ma pean sind alati eemalt silmitsema ning sind endale unistama. Nüüd on sellega kõik, Javier." Ta hingas pahinal sisse. Ta ei uskunud, et seda kõike kunagi üldse ütleb, kuid nüüd oli ainult üks valikuvariant: riskida ja kaotada tänu sellega seegi vähene, mis tal on. "Nüüd ma nõuan sind endale. Ainult endale. Sest ka mina tahan sind. Ma armastan sind." Ning järgmisel hetkel kõndis ta libahundi juurde, libistas enda jahedad käed tolle põskedele ning suudles teda tormiliselt, justkui tahtes tasa teha kõik suudlused, mida ta varem oli ainult ette kujutanud.

» Swish and flick... või siis mitte
» Üks teema.
» Üks teema vb 18+ mwhahahah (6)
» Lihtsalt teema
» Mu käed sügelevad teema järgi