Just another 18+ ehk siis teema, mis ei ole väikestele lastele ja nõrganärvilistele.

Kui Samara näo kätesse peitis ja nutma hakkas, neelatas Javi vaikselt. Ta ei osanud midagi teha. Ta ei julgenud midagi teha. Ta kartis, et kui ta tütarlapse juurde läheb, tõukab too ta jälle minema või jookseb puhketuppa. Seepärast püsiski ta liikumatuna, vaadates, kuidas pisarad tüdruku sõrmede vahelt läbi jooksid.

Ta ei oleks ettegi kujutanud, mis oleks saanud, kui Samara vampiiriks muudetakse. Siis oleks nende sõprus lõplikult läbi. Nad ei taluks ju isegi üksteise lõhnagi. Ja kui teised nende liigikaaslased teada saavad, nad tapetakse. See on sama hea, kui kirjutada enda surmatunnistusele alla. Neil ei oleks kuskile joosta ka, vampiirid ja libahundid on igal pool. Ja reegel on reegel. Kui libahunt ja vampiir omavahel sõbrustavad, on see nende rassi reetmine. Umbes nagu verepilastuski venna ja õe vahel.

Maxi silmad läksid suureks, kui Sam teatas, et tal on sellest kõrini. Mis mõttes? Ta ütlebki nende sõprusest lahti? Iga kord, kui tüdruk "kõik" või "kõrini" ütles, käis Javieri südamest läbi valutorge. Nii et ta lähebki ära... Aga Samara järgmised sõnad... Max oli täielikult šokeeritud. Aga vähemalt ta ei läinud ära. Ja gryffindorlane sõna otseses mõttes omastas ta ära praegu. Aga talle meeldis see. Nii oleks võinud elada küll.

Ta jälgis, kuidas Sam temani kõndis. See aeg tundus lausa igavikuna... Nagu aegluubis oleks olnud. Aga viimaks jõudis tüdruk ikka temani ning suudles teda kuumalt. Javier põimis käed ümber tüdruku, hoides teda tugevalt enda vastas, samas kui ta Samarat vastu suudles. Tal hakkas palav.

Samara Soul ei olnud kunagi varem midagi säärast tundnud. Tal oli samuti tunne, justkui oleks aeg aina aeglasemalt käima hakanud. Parem oligi. Ta ei tahtnud, et see hetk lõpeks, sest ta teadis, et noormees lükkab ta peagi eemale. Kuid seda ei juhtunud. Noormees suudles teda vastu ning see pani tüdruku südame tantsima. Neiu suletud laugude vahelt värelesid pisarad, mis viimaks mööda neiu põski alla voolasid ning huultesse sulandusid. Soolane.

Tütarlaps surus õrnalt noormehe särki taaskord enda rusikasse ning ta ei mõelnud sellele, et ta võiks selle katki teha. Teda ei huvitanud. Ainus, kes luges oli Max. Oli alati olnud. Neiul ei olnud ju kedagi teist! Noh, Sookie muidugi ka, kuid temaga oli hoopis teine teema. Tema oli Samara jaoks see inimene, kellele enda poistemuresid rääkida, kuid keda tegelikult Samara enda mured ei huvitanud.

Viimaks eemaldas neiu enda huuled noormehe omadelt, vaadates talle palava kirega otsa. "Ma armastan sind," kordas ta taas. Tal oli tõesti hea meel seda öelda, sest ta oli nii kaua seda varjanud. Ta teadis, et noormees ei tunne tema vastu midagi sellist, kuid see ei lugenud. Tema südametunnistus oli nüüd puhas. Nüüd oli ta noormehele kõik välja rääkinud. Vaikselt asetas koolivanem enda pea libahundi õlale ning sulges nukralt enda silmad. Ta oli alati enda puhul vihanud seda, et ta pika vihaga ei olnud.

Max hoidis käsi ümber tüdruku ning tema habrast keha enda vastas. See oli päris mõnus tunne. Midagi teistmoodi kui teiste tüdrukutega, kellega ta lihtsalt flirtis või vahekorras oli. See oli nagu... Midagi tõelist. Need kolm sõna, mis Sami suust varsti kostusid, ei muutnud tegelikult midagi. Max teadis seda juba. Ta oli enne ka seda öelnud. Ainult kuidagi teistmoodi. "Mina sind ka," vastas ta vaikselt, lõpetades mõtteis: "Ainult mitte päris niimoodi nagu sina." Või noh, tegelikult ta ei teadnud... Ta ei teadnud, mida ta tunneb. Kas oli võimalus, et ka tema armastas Samarat? Nagu täiesti päriselt, mehe ja naise mõttes, mitte sõpruse? Noh, kindlasti oli võimalik. Ja eks Max päriselt armastas ka teda, aga ta ei teadnud seda ainult. Ta arvas, et Sam lihtsalt meeldib talle ja kõik. Ta ei olnud inimene, kes oleks armastust mingi sada korda tundnud. Ta oli alles n-ö amatöör sellel teemal.

Aga ta ei öelnud ainult seda välja, et tema armastab sõbra mõttes. Ta ei oleks tahtnud hetke rikkuda sellega, et midagi sobimatut ütleb. Äkki pärast läheb Sam'i tuju ära ja ta läheb end jälle Kolme Luuda mingit paska täis süstima. Talle ei meeldinud narkootikumid. Polnud kunagi meeldinud. See, mida need inimestega tegid... Lihtsalt haige. See, kes need mõnuained välja mõtles, pidi peast ikka päris loll olema. Tuleks vanglasse visata. Aga ta oli vist juba arvatavasti surnud või midagi. Kes teab...

Samara avas enda silmad, kuuldes noormehe sõnu. Ta vaatas pikalt kaugustesse, pisarad taas hääletult mööda tüdruku põski alla langemas. Neiu teadis, et Max neid sõnu tõsiselt ei mõtle. Südant ei saa sundida ning haletsusarmastust ka tüdruk ei teadnud. Ta teadis, et noormees armastab teda sõbra mõttes ja sellest oli neiule koguaeg piisanud. Piisas ka edaspidi, sest peaasi, et tal oleks Javier sõbrana, kui et tal teda üleüldse ei oleks. Noormees oli nii hea. Teda lihtsalt pidi armastama!

Armastus, ka neiu jaoks oli see uus tunne, mis siis, et ta oli seda sama tunnet juba üle kuue aasta tundnud. Kui ta oli üksteist ning Max'iga esmakordselt kohtus, olid nad hästi läbi saanud. Väike Javier oli talle kohe meeldima hakanud. Aegamisi sai meeldimisest püsiv sõprus ning lõpuks, kui nad mõlemad vanemaks said, sai meeldimisest pöördumatu armastus, mida neiu kiivalt enda teada hoidis. Talle meeldis see tunne. Oli, mille pärast hommikuti üles tõusta. Oli, mille nimel edasi pingutada. Õigemini, kelle. Selle tunde ja Javieri nimel.

Tütarlaps eemaldus veidi noormehest ning vaatas talle tõsise pilguga otsa.

» Swish and flick... või siis mitte
» Üks teema.
» Lihtsalt teema
» Üks teema vb 18+ mwhahahah (6)
» Mu käed sügelevad teema järgi