Pärastlõunal.

Kergelt lükkas Akira püsti tõusta üritava Sookie tagasi toolile. "Vaata, selles ongi probleem, et ma ei ole Rin..." sõnas ta kahjurõõmsa häälega, näol saatanlik irve. "Nii. Räägi mulle nüüd, mis sul nende surmasööjatega ütlemist oli? Ma tahaks seda kuulda - veel kord." Hetkekski ei kõlanud nooruki hääl palvena, seal mängles vaid puhas nauding hirmust ja õudusest, mida ta peagi külvama kavatseb hakata.

Kuulnud veel kord seda nime, mis kuulus dorkile, keda ta murust madalamaks pidas, lasi Akira kuuldavale tõeliselt hullumeelse naeru. "Hah! Rin ees ja Rin taga! Ma ei ole Rin! Minu nimi on Akira!" teatas ta üsna valju häälega ning tasandas seda hetkega. Nooruki käsi võttis Sookie' lõuast. "Aga ma tahan seda veel kuulda, tibuke. Sa võid neid sõnu mulle kõrva sosistada, kui julged," sõnas võlur vaikselt, tumedad silmad neiu näole kinnitatud; nendes silmades peegeldus ehtne madu.

"Püsi paigal!" Akira haaras nüüd Sookie lõuast; ta oli enam kui kindel, et teeb tüdrukule haiget, aga keda see huvitab. "Püsi paigal või ma panen sulle kammitsa peale. Mulle ei meeldi ilusaid tüdrukuid ära needa, aga kui sa nagu väike ussike väänlemist jätkad, pean ma seda tegema," ütles võlur rahulikult. Sookie'l igasuguse pääsetee ära lõiganud, kummardus noormees neiule veelgi lähemale. "Ma olen sinust igasuguseid asju kuulnud. Oled sa selline libu, nagu räägitakse, või on tegemist kõlakatega?" päris nooruk huvitatult, gryffindori lõug endiselt oma raudses haardes, nagu tangide vahel.

Kiire liigutusega püüdis Akira Sookie mõlemad käed enda sõrmede vahele, hoides neid kõvasti koos nagu raudus. "Mm, aga mina olen teisiti kuulnud?" tegi Akira süütut häält. "Tead, igasuguseid jutte liigub ringi ja mul tekkis lausa huvi asjaosalise enda käest järele pärida... Ehk tõestad mulle oma sõnu?" pakkus nooruk siis välja, kergitades kulme. "Süütud tüdrukud meeldivad mulle väga, litsakad aga veelgi rohkem..." Tema häälde sigines õrritav noot.

"Äraminek ei ole valikuvariant." Sookie käsi vabastamata haaras ta, lasknud neiu lõua lahti, tema käsivarrest, tõmbas ta toolilt püsti ning lükkas neiu lauale, paisanud raamatu enne sealt põrandale. Hetkega oli ka Akira põlvili laual, üks käsi gryffindori käsi kinni hoidmas ja teine lauale toetumas, ta ise Sookie kohal kummargil. "Olgu. Teeme näo, et ma pole mitte midagi kuulnud. Räägime sellest nii - sul poissi on, iludus?" Nooruki näole sigines naeratus ilma terakesegi siiruseta.

Akira tõmbas käega üle näo ja pühkis selle Sookie riietesse. Peaaegu laisalt võttis ta oma - ei, Rini - võlukepi, silmitses seda mõne hetke ning suunas selle otsa siis gryffindorile. "Kuidas oleks ühe Imperiuse needusega?" küsis nooruk lahkelt, libalahkelt, sest tema hääl nõretas sadismist. Jah, ta oli sadistlik värdjas. "Sa ei paista mulle alluvat ja ei oska käituda," luges võlur ette põhjendused, mis oleksid väga mõjuvad vaid tema silmis. "Kuidas jääb? Sa rahuned maha ja oled korralik tüdruk või pean ma su ära needma?" Akira näoilme reetis, et ta oli tõsimeeli valmis oma vabadusega riskima ja kasutama ühte andestamatutest needustest.

Akira naeris. "Nad ei saaks mind elu sees kätte. Mul on kontakte... Kasulikke ja väga otstarbekaid," lausus nooruk kahjurõõmsa häälega. Kui Sookie uuesti karjuma hakkas, ohkas võlur ning ütles: "Silencio," võttes gryffindorilt tema hääle. "Sa käid närvidele, kui nii palju üürgad." Osutanud Sookie kätele, loitsis Akira: "Incarcerous," tekitades randmete ümber tugeva köie. Siis libistas ta käed Sookie triiksärgi alla. "Ole nüüd tubli tüdruk ja ära siple, eks," palus nooruk irvitades, kui särki lahti nööpima hakkas.

Hele kilin lõhkus vaikuse, mis õppimisesaalile langes, ja Akira pööras pead, kulm kortsus. Ta oli väikesele sametkarbile, mis veel hetk tagasi laual seisis, jalaga andnud ning see oli maha kukkudes lahti läinud, paisates paela ja kellukese kividele. "Ptüi, kurat," urahtas noormees ja tõmbas ühe ropsuga Sookie särgi eest lahti, lennutades paar nööpi mööda saali laiali. Märganud neiu pisaraid, tegi Akira kaastundliku näo. "Ära nüüd nuta, lilleke. See pole nii hirmus, kui tundub, usu mind," rääkis ta kui viieaastasega, et siis järsu liigutusega Sookie seelik alla tõmmata.

"Kikoeru ga nai*," nurrus Akira, kui Sookie taas karjuda üritas. Ta naeris ning, nipsanud võlukeppi, tühistas vaigistusloitsu. "Karju nüüd nii, et katus kaela variseb!" hüüdis noormees, hullunud irve näol, pani võlukepi oma paremal reiel olevasse spetsiaalsesse nahast tuppe ning torkas ette hoiatamata käe Sookie püksikutesse.

OT: Peaks tähendama "ma ei kuule sind", aga pole kindel. Mu jaapani keel pole veel päris suhtlustasandil.

Akira lausa nautis Sookie karjeid, mis seintelt ja laest tagasi kajasid. Normaalsel hääletugevusel lausutud palvet kuuldes aga suunas noormees oma peaaegu mustad silmad neiule. "Oh, ole nüüd, sul pole ju tegelikult halb olla, ega?" veenis ta mitte eriti veenva häälega. "Millal sa veel näpukat saad kui praegu, ah? Carpe diem, nagu öeldakse." Võluril tekkis kole kiusatus Sookie't natuke Cruciatusega piinata, kui ta juba siin andestamatuid needusi hellitas. Oh, mis sest, kui ministeerium teada saab - ministeerium on kari tussusid, kes sagivad, aga midagi ette ei võta. Selleks ajaks on ta juba kassina minema lipsanud ning läheb Scarleti juurde, sest see inimene, olgugi surmasööja, ei kohtleks teda nagu katku. Kõik teised kohtleksid, see troll Rin'gi suhtus temasse kui parasiiti. Scarlet võtaks ta enda tiiva alla ja aitaks ta sinna, kuhu kuulub - surmasööjate ridadesse! "Karju veel, o hime-sama*!" käratas nooruk järsku.

OT: Printsess jp k

Akira ei teinud teist nägugi, kui ta hoobi näkku sai. Oh hey, see on mingi teine kord juba, kui ta kedagi trollib ja selle eest tappa saab. Oh, ta ei jäta seda niimoodi. Sookie'ga oli ju nii lõbus~ "Naisi austada? Naiste koht on köögis!" pani nooruk vastu. Kiirelt tõmbas ta reiel olevast tupest oma võlukepi uuesti välja, suunates selle Tristianile - on dork, tuleb ja hakkab hüppama. Võiks ju naljapärast end tutvustada, aga las Rin saab kogu crediti - ongi aeg, et see julk oma koha üles leiaks. Tallaalusena! Akira vidutas silmi. "Oh, ma mõistan. Sookie on sinu eit, jah?" küsis ta mürgiselt.

Väga lihtne oleks Tristiani veidi Cruciatusega piinata, aga Akira ei tahtnud endale seda lõbu kohe nii eos pakkuda. Ta teab igasuguseid hulle loitse, et mitte kohe selle kõige hullema juurde minna. "Olen, jah? Ja kes oled sina, dork? Prints valgel hobusel?" Ta naeris hetke, valmis kilbiloitsu rakendama kohe, kui ravenclaw - sest seal ju Tristian oli - ründama peaks. Oh jaa, sellest tõotab tulla isegi lõbusam stseen kui Sookie'ga hullamine.

Akira kiristas hambaid. "Ma ütlesin sulle - ma pole see sitakott!" käratas ta, silmad hõõgumas. Hetkeks nägi ta välja nagu hullumajast põgenenu, kellele on võlukepp antud. Järsult sisse hinganud, sundis noormees end rahulikuks. "Vägisi võtta on oluliselt lõbusam," lausus ta siis, näole kerge muie tekkimas. "Mis lusti sellest on, kui naine end ise pakub?"

Oh, btw, ta leidis, et kõik peale slytherinide on dorkid, sest seda nad ju olid. Huffid oma pohhuismi ja ravenid oma... mis iganes, ravenid olid ka nõmedad.