Pärastlõunal.

Subject: Re: Pärastlõunal. 29/7/2011, 23:04

Tristiani huulile ilmus veelgi laiem naeratus. Ta nägi välja nagu vana rahu ise, olgugi, et tegelikult oli ta nii närvis. Mis siis, kui nad hakkavadki duelli pidama? Mis siis, kui ta kaotab? Ta annab muidugi endast alati parima, aga mis siis, kui ta langeb? Kas ta sureks? Kas Akira piinaks teda? Noormees pidi lahti mõtlema kõik valikuvariandid, mis võisid toimuma hakata.

"Sa oled värdjas," lausus noormees vaikselt, pilk jahe ning kange. "Sinusugused peaksid St. Mungis vaimuhaigete osakonnas olema." Azkaban oleks Akirale vähe olnud. "Lõpetame nüüd selle jama. Kao siit minema, enne, kui ma su näo sisse tambin." Ta suunas enda võlukepi otse noormehe kõri suunas, ta oli valmis lausuma selle loitsu.

Subject: Re: Pärastlõunal. 29/7/2011, 23:10

"St. Mungos?" Akira vidutas silmi. "Mungo on pussudele," avaldas ta arvamust. "Miks peaks mina ära minema? Mine ise, kui ravenclaw oled, te pidite ju kõik mingid nohikud olema, kes teavad, millal tagasi tõmmata." Soov Cruciatust kasutada suurenes iga sõnaga, mis ta lausus. See Tristian ajas ta tõeliselt kettasse...

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Sookie vajus kägarasse maha, kui Tristian tuli ja Rini tema pealt maha tõmbas. Nuuksudes ja värisedes võttis ta maast enda võlukepi. Ta ei teadnud, kas olla õnnelik, et see kõik enne oli lõppenud, kui Rin oleks teda tegelikult ka vägistada jõudnud või oli tal kahju, et see kõik üldse toimunud oli. Ma olen nii loll, mõtles ta vihaselt. Miks ma teda usaldasin.. Kui ta enda võlukepi oli kätte saanud, voolas justkui mingi lohutus temasse tagasi ja ta rahunes natuke. Kiirelt, silunud enda seeliku sirgu ja parananud reparoga enda pluusi, ajas tüdruk ennast masst püsti. Köied olid tema käte ümber kadunud, nüüd jäid seda meenutama vaid laiad sinised randid ümber tema randmete. Sookie ei saanud liikuda, ta ei tahtnud ära minna, ta tahtis Akirat piinata, kuid poisid vaid seisid vastamisi ja sõimasid teineteist. Sookie taganes vastu seina, kuid ei lahkunud.

Subject: Re: Pärastlõunal. 29/7/2011, 23:42

Tristian hingas sügavalt sisse. Nüüd oli tema piir katkenud. Kuid ta ei saanud midagi teha, Sookie oli endiselt seal. Noormees pööras nüüd enda viha täis pilgu tüdrukule. "Kurat, aru ei saanud või? Ma ütlesin, et mine siit ära!" Kuidas tüdruk siis ei mõistnud, et Tema pärast tegi Tristian seda kõike ning polnud vaja, et tüdruk näeks seda kõike pealt. Mis siis, kui Tristian langeb ja Akira taas Sookie kätte saab? Oleks olnud parem, kui tüdruk tõesti ära läheks.

Noormees pööras enda pilgu tagasi Akirale, sihtides teda endiselt enda võlukepi otsaga. "Ju ma olen siis teistsugune, my bad," lausus noormees mõru muigega. "Sul on aega kolm sekundit, et siin uttu tõmmata. Vastasel juhul lähen ma su majavanema juurde jutule, pekstes eelnevalt sinust vere välja. Sulle ju ei meeldiks, kui sa koolist lendaks, Rin." Ta sai aru küll, et tegu oli Akiraga, Rin'i kahestunud isiksusega, ega ta loll polnud. Kuid noormees kutsus Akirat meelega Riniks. Millegi pärast ei meeldinud see Akirale eriti.

Subject: Re: Pärastlõunal. 29/7/2011, 23:57

Akira ohkas. "Mida ma sinusuguselt ikka ootasin - sa ei saa aru," lausus ta kahetseva häälega. "Sellise asja eest välja viskama? Siin tehakse kümme korda hullemaid asju ja mitte midagi ei juhtu. Sul oleks vist parem ise ära minna ja oma pruudile kaitseloitsud peale panna. Ta on liiga kerge saak." Noormees ei olnud närvis, ta oli juba rahuneda jõudnud ning sihtis Tristiani oma võlukepiga. Cruciatus, Cruciatus... Oh, kuidas ta ihkas ravenclaw' karjeid kuulda!

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Sookie pigistas vihaselt enda võlukeppi, seistes ise ikka veel vastu seina toetades, justkui see kaitseks teda. Ei, ta ei tahtnud ära minna, ta ei tahtnud Tristianit sinna jätte. Ta ei saanud. "MA VIHKAN SIND!" karjus ta Akiralt ja jooksis tema poole, lisades samal ajal vihaselt: "CRUSIO!" Sook tahtis talle niipalju haiget teha, kui võimalik. Tüdrukul oli ka kergelt hullumeelne pilk silmi tekkinud. Tal oli kopp ees sellest, et kõik teda libiks sõimasid ja rääksid, kui kerge saak ta on! Türa, kuidas ta neid vihkas.

Subject: Re: Pärastlõunal. 30/7/2011, 00:04

Tristian krigistas vaikselt enda hambaid. Nüüd oli tema mõõt täis. Ta ei hakanud noormehele kolmandat võimalust pakkuma. "Juhmista!" hüüatas ta järsult, saates loitsu noormehe poole. Loits oli küllalt tugev ning oleks tabamuse korral akira tõesti rivist välja löönud.

Kuid enne, kui ta midagi arugi sai, ahhetas ta. "Ei!" hüüatas noormees, blokeerides Sookie loitsu ära. "Mida sa teed? Ma ütlesin, et mine siit ära!" hüüatas Tristian. Kas ta tõesti pidi ise tüdruku välja vedama ning puhketuppa talutama? Selle asemel, et seal niisama vahtida, oleks tüdruk juba kümme korda jõudnud Hufflepuff'i majavanema kutsuda.
Tristian pööras enda pilgu tagasi Akirale ning saatis tema poole veel ühe juhmistuse.

Subject: Re: Pärastlõunal. 30/7/2011, 00:12

Välkkiirelt blokeeris Akira Sookie poolt teele saadetud needuse täieliku kaitseloitsuga, tehes võlukepiga vaid napi viipe, siis Tristiani juhmistava tavalisega ning veel ühe samuti tavalise kaitseloitsuga. Sõnatu võlumine tuli siin kasuks. Jah, hetkeks oli nooruk üllatunud, et see dork julges andestamatut needust kasutada, aga taastus koheselt. Tristiani suunas relvituks tegeva loitsu saatnud, kasutades ära ravenclaw' tähelepanu hajumist, röögatas Akira, osutades Sookie'le: "Sectumsempra!" See mõrd julges teda andestamatuga rünnata...

eraisik Posts : 370 Reputatsioon : 0

Sookie oli šhokeeritud, et Akira suutis korraga tema ja Trisi loitsud ära tõrjuda. Kuna tema mõte oli hajutatud, sai ta Sectumsempra needusega pihta. Vaadates enda keha, millele tekkisid haavad, ohhetas ta vaid, saatis ehmunud pilgu Trisile ja vajus siis põrandale pikali. Ümber tema oli tekkimas vereloik.

ot: ilmselgelt tahan ma ellu jääda Ma pean lihtsalt ära minema ja toimetage ming haiglasse või kuhugi, eks ma kunagi ärkan

Subject: Re: Pärastlõunal. 30/7/2011, 00:49

Kõik toimus liiga kiiresti ning kui Sookie Akira saadetud Sectumsempraga pihta sai, kostus noormehe huulte vahelt kähe häälitsus. Ta vaatas õudusega, kuidas tüdruk verd täis valgub ning kiirustas seejärel tema juurde, püüdes ta kinni, enne, kui tüdruk maha jõudis langeda. "Ei, pea vastu, kallis," lausus noormees, paitades õrnalt tütarlapse juukseid, tolle nägu. Ta ei teadnud, mida teha. Šokk ja paanika olid tema üle võimust võtnud.

Viimaks pööras Tristian enda vihkamist täis pilgu Akirale. "Sa veel kahetsed seda. Kui ta sinu pärast sureb, otsin ma su ka põrgust üles ning tapan su." Ta suunas enda võlukepi taaskord noormehele, kuid ei jõudnudki loitsu lausuda, sest juba peagi kuulis ta kiljatust, mis teda nii jubedalt ehmatas, et see tema sisemuse külmaks muutis. Ta pööras nüüd endap ilgu hääle suunas. See oli mingi kolmanda klassi hufflepufflane, Rin'i majakaaslane. Kohe pärast väikest tüdrukut jooksid ruumi terve tosin inimesi, kes kõik sosistasid erutatult midagi, mida Tristian ei kuulnud.

Noormees langetas enda võlukepi, pistes selle enda teksade tagataskusse. Seejärel võttis ta tüdruku endale sülle ning jooksis temaga läbi rahva, et neidisele abi otsida. See teema Akiraga ei olnud veel läbi!

Subject: Re: Pärastlõunal. 30/7/2011, 00:53

Piisas vaid ühest pealtnägijast, et Akira võlukepi selle tuppe torkaks, kassiks muutuks ja välkkiirelt kõrvalust kasutades minema kihutaks. Rohkem uudishimulikke polnud vaja, see pidu siin sai oma haripunkti.

» Pärastlõunal.
» Pühapäeva pärastlõunal.